Читать книгу Vari sinu kannul - Anna Jansson - Страница 6

KRISTOFFER BARK LAHKUS Fredsgatani kabinetist ja läks tagasi politseimajja, et nädalavahetuseks oma asjad kokku korjata, tal oli plaanis õhtupoolikul kodus tööd teha. Camilla Hörlini juhtumist jäänud paberitöö kavatses ta anda Henrikule, kes töötas omas tempos neil hetkedel, kui oli töö juures ja mitte haige lapsega kodus. Tal endal oli Emelie Kartmani juhtumi jaoks puhast kirjutuslauda vaja. Bark püüdis meenutada seda, mida mäletas. Kui Emelie 2008. aastal kadus, oli ta olnud kolmkümmend kaks aastat vana ja üksikema, tal oli viieaastane poeg, kelle nimi oli Kim. Lihtsa matemaatika abil rehkendas ta välja, et poiss peaks nüüd viieteistkümnene olema. Emelie mees oli ainult mõni kuu enne naise kadumist surnud fentanüüli üledoosi tõttu – see on morfiinitaoline aine ja nüüdsel ajal sagedane peouimasti. Rohkem ei teadnud ta suurt midagi ja nentis rahulolematult, et peab üksjagu asju Ulfi käest järele uurima.

Kui Kristoffer suurde valgesse tornikambrisse naasis, polnud seal ühtegi kolleegi. Töökohad olid tühjad ja ruumi keskel olev suur ovaalne laud – mida kõik kasutasid kohana, kuhu asju käest ära panna – oli lookas pesemata nõude, paberipatakate ja teiste natuke ootamatute asjade all, nagu lapsekinnas, huuletubakatoos ja ÖSK-i1 värvides sall. Henrik Larsson oli juba kella kümne paiku minema läinud, kui lasteaiast helistati. Tema noorimal lapsel Nissel oli jälle palavik. Viis last viie aasta jooksul, seetõttu oli pigem reegel kui erand, et Henrik on haige lapsega kodus. Tema naine, kes oli arst ja teadlane, polnud kunagi haiget last hooldamas. Henrik oli umbes pool aega töö juures kohal ja elas pidevas hirmus, et naine jälle rasedaks jääb.

Neid pidi rühmas olema viis, ent tööl oli vaid neli. Peale tema enda ja Henriku, kes kuulus vanemate uurijate hulka, oli neile antud noor kolleeg, kelle nimi oli Alex Molin. Ajapikku oli Kristoffer hakanud kahtlustama, et tal on raskekujuline ADHD2 või mingi muu tähekombinatsioon. Ja nagu sellest veel küll poleks, oli Alex iroonilise juhuse tahtel Kristofferi terapeudi poeg. Seda oli Kristoffer taibanud alles suvel Alexi soolaleivapeol, kui Mia oli köögis lasanjet teinud. Alexil polnud aimugi, et Kristoffer tema ema juures teraapias käib, ja ta ei saa seda ka kunagi teada. Mida Mia omakorda Alexi kaudu kuulnud on, selle peale ei julgenud Bark isegi mõelda. Alex ja Kristoffer polnud alati kenasti läbi saanud. Nende lugu algas paraja madinaga, kui Alex katsus politsei ametitõendit näidates kõrtsijärjekorras ette trügida. Ta oli siis kadett. Nüüd on tal kool läbi ja ta on Bergslageni politseipiirkonnas tööl. Kuna tema võimetele oli raske rakendust leida, sattus ta kohe Kristofferi rühma.

Veel oli neil Ingrid, kuuekümnele lähenev daam, kelle töökoht oli KUT-s3, kriminaalteabe talituses. Kuna ta oma keelt hammaste taga ei hoidnud ega tahtnud ennast ohjeldada, viidi ta üle leitud asjade osakonda, mis oli kaugelt allpool tema administraatori- ja teabeedastaja võimeid. Kui rühm kokku pandi, oli Kristofferi ainuke nõudmine, et ta Ingridi endale appi saaks. Too oli küll tsiviiltöötaja, kuid omamoodi virtuoos opsüsteemide vallas. Ometi arvas nii mõnigi, et ta ei tohiks tööl olla, kuna pole õige politseinik. Kristoffer oli tema pädevuses ja sotsiaalses jälitusvõimes siiski veendunud. Tal oli laialdane tutvusringkond ja infot, mida ta arvutist ei leidnud, oskas ta hämmastavalt tihti hankida teist teed mööda, oma tuttavate tuttavate kaudu. Praegu oli Ingridi töökoht kööginurga kõrval kamorkas, et teised teda – ja tema neid – ei segaks. Kui ta oli halvasti maganud, võis ta kuni lõunani põrgulikus tujus olla. Päeva lõpupoole oli ta mõistlikum.

Tornikambri paremas nurgas oli tühja kirjutuslaua ääres sama tühi tool. Seal oleks pidanud istuma Sara Bredow, kolmekümne nelja aastane uurija, kes oli pikaajalisel haiguslehel. Teda polnud Bark üldse näinud. Rühm polnud tegelikult suurem asi, ent ometi olid nad häid tulemusi näidanud.

Lift hakkas kriginal ülespoole liikuma ja jäi kõige ülemisel korrusel kõlksatades seisma. Tornikambrisse ilmus Alex, kohvitass käes. Ta noogutas Barkile ja tõttas edasi suure laua poole, pani tassi kolksuga sinna, nii et kohv üle ääre loksus.

„Oih, mis nüüd juhtus?” ütles ta relvituks tegevalt naeratades.

„Midagi ei juhtunud, Alex. See polnud juhus ega mingi kõrgemalt poolt saadetud needus. Sa ajasid kohvi maha, sest ei keskendunud.”

See, et too koperdis midagi ümber ajas, millegi otsa komistas või midagi maha loksutas, oli pigem reegel kui erand. Ta kuivatas vilunult loigu oma niigi plekilise T-särgi sabaga ära. Ta oli pikka kasvu ja nii kõhn, et abaluud paistsid isegi läbi kampsuni välja. Tumedad juuksed olid tagant ja külgedelt lühikeseks lõigatud, kuid tukk oli pikk ja pähkelpruunid silmad särasid energiast. Ta võttis istet ja hakkas sõrmedega vastu reit trummeldama. Jalg lõi takti mingi teise meloodia järgi, mida ainult tema oma peas kuulis. Nii palju ärritavaid helisid nii kõhnas mehes. Bark ohkas.

„Keegi on mingi vitriini puruks löönud ja mannekeenid ära varastanud,” sõnas Alex. „Täna öösel. Drottninggatanil. Ma ei tea, mihuke riidepood see oli. Oled sa midagi kuulnud? Miks varastada mannekeene, kui võib sisse vehkida firmariideid ja muud, mis pole nii kohmakad ja maksavad rohkem?” Enne, kui Bark vastata jõudis, hüppas ta järgmise teema juurde. „Mille kallal me siis sinu arvates sügisel tööle hakkame? Kas saame mõne uue juhtumi?”

„Ma käisin enne Zimmermanni juures. Me avame uue mõrvauurimise, mis suleti kahe tuhande kolmeteistkümnendal. Emelie Kartmani juhtum.”

„Oh kurat, see, kes naelatünnist leiti?” Alex tõusis ja hakkas ruumis sihitult ringi kõndima viisil, mis talle omane oli ja mis Kristofferile alati natukese aja pärast närvidele käis.

„Jah. Ma tahan, et sa korjad kokku kõik, mis sa netist leiad, mina toon selle, mis paberites kirjas on, ja pean siis rääkima Ulfiga, kes enne selle juhtumiga tegeles.”

„Ulf Gunnarsved?” küsis Alex.

Bark noogutas. „Jah, mis siis?”

„Lihtsalt ma kuulsin eelmisel nädalal tema kohta ühte asja,” sõnas Alex. „See puudutab Sarat, kes peaks meiega koos töötama.”

„Jah?” Bark ei suutnud uudishimu talitseda. Ta oli paar korda püüdnud Sara Bredow’le helistada, et küsida, kuidas temaga on ja millal ta kavatseb jälle tööle tulla. Aga siiani polnud tal õnnestunud Saraga rääkida. Ükskord oli ta ise vastu võtnud, aga toru kohe ära visanud, loodetavasti arvates, et helistab keegi teine. Muidu vastas alati tema mehe vennanaine või Sara ema, kes teatas, et Sara ei jaksa rääkida.

„Ma rääkisin Lisa Wadenbergiga. Ta on ju uurija, aga töötab parasjagu väliteenistuses ja tunneb Sarat ilmselt kaunis hästi. Ma sattusin eelmisel nädalal restoranis tema lauda ja kasutasin juhust, et Sara kohta paar küsimust esitada. Lisa kahtleb, kas ta üldse kunagi enam politseinikuna töötada suudab. Tead, Sara töötas Camilla Hörlini juhtumi uurimise ajal Ulf Gunnarsvedi rühmas, enne kui sina asja üle võtsid. Midagi juhtus. Lisa ei tahtnud öelda, mis see oli, aga Sara jäi haiguslehele ja Gunnarsved pidi päevapealt töölt lahkuma ning sai Skånesse tsiviiltööle.”

„Jah, ma helistasin talle kevadel. Siis töötas ta Malmös mingis firmas, mis tegeles lukkude ja turvasüsteemidega. Aga nüüd on ta jälle siin ja töötab majanduskuritegude osakonnas. Tahaks teada ...”

„Võib-olla peaksid sa Ulfi käest küsima, mis tema ja Sara vahel juhtus?” katkestas Axel Kristofferi jutu. „Kui mõelda, et keegi ei taha sellest rääkida, pidi asi ikka päris hull olema.”

„Ingrid ilmselt teab,” lausus Bark.

Samal hetkel avanes uks ja seal seisis Ingrid Johanssoni aukartustäratav isik. Tema pikad hallid juuksed olid hobusesabas ja ta sarnanes kord mullakarva nõiamoori, kord haldjaliku neiuga. See olenes natuke sellest, kuidas valgus langes ja missuguses tujus ta parasjagu oli.

„Mulle tundus, et kuulsin oma nime,” ütles ta ja naeratas laialt.

„Tule sisse ja istu. Me räägime Sarast. Mida saaksin mina tema ülemusena teha, et aidata tal tagasi tulla?” küsis Kristoffer.

Ingridi ilme muutus kiiresti ning ta oli seda nägu, et teda tabas sisemine kramp. „Nagu mina asjast aru saanud olen, on ta päris otsa jäänud, aga kui hull asi tegelikult on, ei julge ma oletada, ilmselt peaks ta omaenda tempos töötamist harjutama. Ma tunnen Sara ema Gunillat. Ta töötab Nora apteegis koos ühe minu nõolapsega. Ma võin paluda tal Gunilla käest küsida, kas Sara jaksab külalist vastu võtta. Minu arust on parem, kui sa temaga sellest silmast silma räägid. Ma katsun selle ära korraldada. Aga, Bark, sul peab kannatust olema.”

„See pole minu kõige tugevam külg.”

Bark korjas kokku need Emelie Kartmani juhtumi materjalid, mis tal oli vaja nädalavahetusel kodus läbi lugeda, ja läks logisevast trepist alla restorani Rätten4, nagu politsei sööklat nii leidlikult kutsuti. Sama põnev oli iga kord näha, kas trepp peab tema raskuse all vastu või on see üheotsapilet EMO-sse. Alex jäi tornikambrisse. Tema ja Ingrid olid kliimamuutustest rääkima hakanud. Ingrid pidas vabal ajal Vintrosa seltsimajas väikest raamatupoodi ning kutsus nädalavahetusel keskkonnaküsimustele keskendunud mõttevahetusele ja raamatumüügile. Alex pidi abiks olema. Kui keegi keskkonnaküsimused ette võttis, oli tema kohe hakkamas. Kui temast poleks politseinikku saanud, oleks ta kindlasti agar keskkonnakaitsja olnud.

Kristoffer võttis külmkapist oma toidukarbi ja valmistus seda just portfelli toppima, kui kuulis, kuidas tuttav hääl menüüd kommenteeris. Ta keeras ringi ja seal seisis Ulf Gunnarsved ning uuris tahvlil olevat lõunasöökide valikut. Gunnarsved oli turske ja Barkist natuke lühem. Ta kandis musti teksaseid ja musta T-särki nagu tavaliselt. Juuksed, mis olid enne olnud heledad ja kahused, olid hõredaks muutunud ja maha aetud ning peanupp läikis päevavalguslambi paistel. Nende viimasest kohtumisest möödunud aja jooksul oli ta hankinud mitmesuguseid tätoveeringuid käsivartele ja inetu pläraka kuklale. Raske oli öelda, mida see täpselt kujutab, sest ta kallutas ennast kergelt tahapoole ja kuklavolt varjas pool kunstiteost ära.

„Ulf! Pole ammu näinud. Mina arvasin, et sa oled surnud ja maha maetud,” ütles Bark.

Ulf keeras ringi. „Umbrohi nii naljalt ei hävine. Sina, kellel lubati armu pärast siia jääda, peaksid seda ometi teadma. Ma olen kuulnud, et sa käid psühholoogi juures ja programmeerid oma impulssidest juhitud aju ümber,” andis ta oma ninahäälel vastu.

„Kes seda räägib?”

„Bark, siin pole saladusi. Zimmermanni sõnutsi oleme üks suur pere.”

„Mina arvasin, et sa kolisid igaveseks kodunt ära. Aga nüüd oled sa siis tagasi?”

„Jah. Zimmermann palus nii kenasti ja meelitas palgaga, mis paneks sul pea ringi käima. Neil oli majanduskuritegude osakonda uurijat vaja, ja nagu sa võib-olla tead, olen ma sellega enne tegelenud. Keegi tarkpea on välja rehkendanud, et me võiksime oma palga kümnekordselt tasa teenida, kui lekkiva sotsiaalhoolekandesüsteemi augud üles leiame. Terve selle kuritegeliku võrgustiku, mis meie toetustesüsteemi ära kasutab. Ja ma ütleksin, et see on natuke minu ala. Rasked kuriteod on minu maitse jaoks natuke liiga primitiivsed. Mulle meeldib toas olla, kui talv kätte jõuab. Just praegu on päevakorral identiteedivargused. Need on viimase poole aastaga kiiresti kasvanud, eriti tudengite hulgas.”

Kristoffer oli kolleegidelt sellest kuulnud. Noortest, kes on kohtutäituri kätte sattunud, sest keegi on nende nimel suuri laene võtnud. Aga kas suurem palk on tõesti kogu tõde? Ainus põhjus, miks Ulf tagasi tuli? Või on ehk probleemid armastuserindel? „Kuidas sinu Skåne-pruudil siis ka läheb?”

„Filippal? See värk on läbi. Oli vist läbi enne, kui algas. Ta oli tätoveerija. Ma olin senikaua huvitav, kui olin puhas leht. Siis suskas ta mulle nõela sisse, ja kui ma nägin välja nagu kõndiv kuulutustulp, visati mind minema. Kui see nii kuradima valus ei oleks, laseksin ma iga viimase kui tätoka eemaldada.”

„Võib-olla saad kedagi paluda, et ta asja korda ajaks, kui sind on edaspidi vaja mõne teise operatsiooniga seoses magama panna?” ütles Kristoffer pisukese kaastundega. „Ma olen kuulnud, et nad kasutavad teravat juustunuga ja koorivad kihthaaval maha.”

Ulf ei vastanud, oli hoopis natuke aega vait ja vaatas Barkile nõutult otsa. „Tunnen sulle tütrega juhtunu puhul kaasa,” sõnas ta viimaks.

Kristoffer polnud selleks valmis. Valu oli hetkega tagasi ja keha tõmbus jäigalt kaitsesse. „Nüüd, kui me teame, mis juhtus, on kergem,” lausus ta, et ebameeldivat tunnet vähendada, enne kui teemat vahetas. „Mul on sinu käest üksjagu materjali vaja. Emelie Kartmani juhtum avatakse uuesti.”

„Oh kurat.” Ulf oli äkitselt tüdinud näoga. „Kahjuks on see vist ressursside raiskamine. Sa ei leia midagi. Kui ta kahe tuhande üheteistkümnenda aasta suvel karjäärijärvest surnuna leiti, töötas juhtumi kallal seitse uurijat. Ma ei tea, kui palju sina sellest mäletad. Kui sinu tütar kahe tuhande kolmeteistkümnendal kadunuks kuulutati, oli ressursse vaja ja Emelie mõrva uurimine suleti. Ma ei usu, et te tema mõrtsuka kätte saate. Me proovisime kõike. Ja nüüd on aega mööda läinud ja tunnistajad ei mäleta enam.”

„Siiski anti juhtum mulle ja mul on vaja kogu materjali, mis sul on. Märkmeid, pudemeid, pealkirju. On sul neid?”

„Arvan, et mingi osa võib mul kodus alles olla.”

„Hästi, ma tulen siis õhtul hiljem sinu poolt läbi, kui olen juhtumiga tutvunud ja kõige olulisemad küsimused kokku kogunud.”

„Kurat võtaks, Bark! Tegeleme sellega esmaspäeval tööajal. Kas sul mingit oma elu pole?”

Bark kogus ennast hetke ja noogutas, kuid arutles endamisi edasi. Ütles siis välja. „Mul on vaja sinuga Sara Bredow’st rääkida.”

Ulfi pilku ilmus midagi närvilist ja vaevatut. „Mitte praegu. Praegu ma ei jõua. Räägime hiljem. Ma saan aru, et sul on küsimusi. Aga ma oskan nii palju öelda, et tegemist oli arusaamatusega. Omavahel öeldes oli ta ülitundlik ja temaga oli raske asju ajada.”

Kristoffer läks politseimaja peauksest välja. Teda tegi tigedaks, et ta ei saanud selgust selles, mis Ulfi ja Sara vahel juhtus, aga kui sügispäike teda oma sooja valgusega embas, otsustas ta kannatlikkust kasvatada ja asjaga oodata, kuni nädalavahetus läbi saab. Küll tõde omal ajal päevavalgele tuleb. Ta suundus lossi poole, et sõita bussiga number 7 lääne poole Längbro kalmistule, kuhu Vera maetud oli. Nad valisid Längbro sellepärast, et Ella võiks jalgsi haual käia. Mõnikord polnud tal raha isegi bussikaardile panemiseks. Krisofferi enda jaoks oli tee natuke pikem, aga sellest polnud midagi. Eelmisel reedel oli Kristoffer roose viinud, aga kui ta järgmisel päeval tagasi tuli, olid hirved õied ära söönud ja ainult varred järele jätnud. Vera kindlasti muigas taevas selle peale.

Kristoffer tuli bussi pealt maha ja läks kõrgete mändide vahel mööda rada, kuni jõudis valgemale lagendikule, kus oli ainult mõni kask ja äsjapügatud murulapid. Siin olid enamikul haudadel marmorist sammaste asemel ümmargused kivid. Need ei näinud nii külmad ja jäigad välja. Ta istus Vera haua kõrvale pingile. Vera jäi ainult kahekümneaastaseks. Armastatud, igatsetud, oli hauakivil kirjas. See ei öelnud midagi jubeduse kohta, mis juhtus viis aastat tagasi tol tormisel ööl, kui ta omaenda tüdrukuteõhtul tapeti. Kas tema oleks saanud Vera päästa? Võib-olla, kui ta oleks kuulanud toda närivat häält oma peas, seda, mis sosistas, et midagi on kohutavalt valesti.

Kristofferil hakkas külm. Kurbus rõhus rinda ja kurgus oli valus klomp. Ta pani silmad kinni ja lubas pisaratel tulla. Mõttetus ähvardas teda lämmatada.

Ta nuttis vappudes, kui tundis järsku kellegi kätt oma käsivarrel. Hämmastunult tõstis ta pilgu. Ta polnud murul samme kuulnud. Tema kõrval pingil istus tema enda vanune musta riietatud naine. Ta oli kõhn, heledad õhukesed juuksed sassis, lõug taanduv, suu õhuke ja ebaloomulikult hele. Silmad olid taevasinised ja leebed.

„Ma näen, et sa oled kurb,” ütles naine. Tema hääl oli ootamatult sügav ja meloodiline alt. „On see sinu tütar?” Naine nookas peaga hauakivi poole.

„Jah,” Kristoffer oli küsimusest nii üllatunud, et ei jõudnud ennast kaitsta. See oli väga intiimne hetk.

„Vera Bark, kahekümne kolmas veebruar tuhat üheksasada üheksakümmend kolm kuni kahekümne kaheksas märts kaks tuhat kolmteist,” luges naine valjusti. „Vanem ei peaks kunagi oma last matma.”

„Jah,” sõnas Kristoffer ja ei teadnud äkitselt, kas ta tahab, et naine ära läheks ja ta rahule jätaks või jääks, et ta ei peaks üksi olema.

Musta rõivastatud naine rääkis edasi, tema hääl oli peaaegu hüpnootiline. „Sinu tütar suri viis aastat tagasi Aga see ei lähe kunagi üle, eks ole? Lein on olemas ja tuletab ennast meelde, samal ajal kui kõikide teiste elu läheb edasi nagu ikka.”

„Oled sa kellegi kaotanud?” küsis Kristoffer, et mitte Verast rääkida.

„Oma poja. Aga see oli ammu. Nüüd töötan ma leinanõustajana. Matusebüroo Gryningen5 soovitab tavaliselt mind ja jagab oma klientidele minu visiitkaarte. Minu nimi on Ulla Haugren. Kui sa tunned, et sul on vaja kellegagi rääkida, võid vabalt minuga ühendust võtta.” Naine surus oma visiitkaardi Kristofferi põlvedele kokkupandud käte vahele.

„Aitäh, aga ma ei usu.” Kristoffer vallandas rusikad ja laksas endale vastu reisi, otsekui oleks kiirele otsusele jõudnud, ja tõusis püsti, et lahkuda. Muidugi peab ta peatuses hea tükk aega järgmist bussi ootama, aga see pole nii hull kui ristküsitluse all olla.

Ulla Haugren kummardus ja ulatas talle mahakukkunud visiitkaardi. „Pole midagi. Sa võid meelt muuta, kui tahad.” Naine naeratas kannatlikult. „Hoia mu telefoninumber alles. Ma tunnen, et kohtume veel. Usun, et ma saan sind aidata.”

1 Örebro spordiklubi. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

2 Aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

3 Rts ’kriminalunderrättelsetjänst’.

4 Õigus – rootsi k.

5 Koiduvalgus – rootsi k.