Читать книгу Punane näljahäda - Anne Applebaum - Страница 8

Ukraina küsimus

Kui ma suren, siis mind matke	Як умру, то поховайте
kalme peale üles,	Мене на могилі
kallil kodumaal Ukrainas	Серед степу широкого
laia stepi süles,	На Вкраïні милій,
et seal laiad põllupinnad,	Щоб лани широкополі,
Dnepr ja kaldad üha	І Дніпро, і кручі
oleks näha, oleks kuulda,	Було видно, було чути,
kuidas jõgi mühab. [1.]	Як реве ревучий.

Tarass Ševtšenko, „Testament” („Zapovit”), 1845 ¹

Sajandeid on Ukraina saatust kujundanud geograafia. Edelas moodustasid piiri Karpaadid, kuid maa loodeosa lauged metsad ja põllud ei suutnud sisse tungivaid vägesid peatada, nagu ei suutnud seda ka avarad tasased stepialad idas. Kõik Ukraina suured linnad – Dnipro (endine Dnipropetrovsk) ja Odessa, Donetsk ja Harkiv, Poltava ja Tšerkassõ ning muidugi iidne pealinn Kiiev – asuvad Ida-Euroopa lauskmaal, tasandikul, mis hõlmab enamiku sellest maast. Nikolai Gogol, ukrainlane, kes kirjutas vene keeles, märkis kord, et Dnepr kulgeb läbi Ukraina keskosa ja moodustab veetee. Sealt „keskmest hargnevad uued jõed, ükski neist ei voola piki piiri ega kujuta endast piiri naaberrahvastega”. Sel tõigal olid poliitilised tagajärjed: „Kui ühel küljel oleks olnud mägedest või merest looduslik piir, oleks siin elanud inimesed võinud kujundada omaenda poliitilise eluviisi ja luua eraldi riigi.” ²

Looduslike piiride puudumine aitab selgitada, miks ei õnnestunud ukrainlastel kuni 20. sajandi lõpuni rajada iseseisvat Ukraina riiki. Hiliskeskajal oli olemas selgelt eristuv slaavi juurtega, poola ja vene keelega suguluses, aga neist erinev ukraina keel – üsna samamoodi, nagu itaalia keel on suguluses hispaania ning prantsuse keelega, ent teistsugune. Ukrainlastel olid oma köök, omad kombed ja kohalikud tavad, oma röövlid, kangelased ja legendid. Nagu teistelgi Euroopa rahvastel tugevnes ukrainlaste identiteeditunne 18. ja 19. sajandil. Kuid suurema osa ajaloost on see territoorium, mida nüüd tunneme Ukrainana, olnud mõne Euroopa impeeriumi osa, samuti nagu näiteks Iirimaa või Slovakkia.

18.–20. sajandini oli Ukraina – see sõna tähendab nii vene kui ka poola keeles piiriala – Vene keisririigi koosseisus. Enne seda kuulus sama maa-ala Poolale või pigem Poola-Leedu ühisriigile Rzeczpospolitale, mis päris selle 1569. aastal Leedu suurvürstiriigilt. Enne seda oli Ukraina maa-alal asunud keskaegne, 9. sajandil slaavi hõimude ja viikingi ülikute loodud Kiievi-Vene riik ning veel varem sealse piirkonna pärimuses üks peagu müütiline kuningriik, mille järeltulijaiks peavad ennast nii venelased, valgevenelased kui ka ukrainlased.

Palju sajandeid taplesid suurriikide armeed Ukraina pärast, kusjuures mõnigi kord sõdisid mõlemal pool ukrainakeelsed sõdurid. 1621. aastal võitlesid Poola husaarid Türgi janitšaridega nüüdse Ukraina linna Hotõni pärast. 1914. aastal pidasid Vene keisri sõdurid lahinguid Austria-Ungari üksustega Galiitsias. 1941–1945 sõdisid Hitleri ja Stalini relvajõud Kiievis, Lvivis, Odessas ja Sevastopolis.

Võitlusel Ukraina territooriumi pärast on alati olnud ka intellektuaalne varjund. Sealtpeale kui eurooplased hakkasid arutlema rahvuste ja rahvusluse tähenduse üle, on ajaloolased, kirjanikud, ajakirjanikud, luuletajad ja etnoloogid vaielnud Ukraina piiride ning ukrainluse olemuse teemal. Poolakad on alates varakeskajast, kui nad ukrainlastega esimest korda kokku puutusid, alati – isegi tollal, kui mõlemad elasid ühes riigis – tunnistanud, et nad erinevad keele ja kultuuri poolest. Paljud ukrainlased, kes võtsid 16.–17. sajandil vastu Poola aadlitiitli, ei pöördunud katoliku usku, vaid jäid õigeusklikuks; poolakad nimetasid ukraina talurahva keelt ruteeni keeleks ning pidasid nende kombeid, muusikat ja toitu teistsuguseks.

Ehkki impeeriumi kõrgajal ei tahtnud venelased seda eriti tunnistada, möönsid ka nemad vaistlikult, et Ukraina, mida nad puhuti nimetasid Lõuna- või Väike-Venemaaks, erineb nende endi põhjapoolsemast kodumaast. Vürst Ivan Dolgorukov kirjutas 1810. aastal, kuidas tema reisiseltskond jõudis „lõpuks Ukraina piiresse. Mu mõtted läksid [Bogdan] Hmelnõtskõile ja [Ivan] Mazepale” – kunagistele ukraina rahvuslikele juhtidele – „ning puudealleed kadusid … eranditult kõikjal olid savihütid ja mingisuguseid muid eluasemeid ei olnud”. ³ Ajaloolane Sergi Bilenkõi on täheldanud, et 19. sajandil suhtusid venelased Ukrainasse sageli sama patroneerivalt kui toonased põhjaeurooplased Itaaliasse. Ukraina oli idealiseeritud, teistsugune: ühtaegu algelisem ja autentsem, tundelisem ja poeetilisem kui Venemaa. ⁴ Poolakadki tundsid „oma” Ukraina maade järele igatsusvalu veel kaua pärast nendest ilmajäämist ning käsitlesid seda teemat romantilises luules ja kirjanduses.

Ent isegi sääraseid erinevusi tunnistades püüdsid poolakad ja venelased aeg-ajalt ukraina rahvuse olemasolu kahtluse alla seada ja eitada. „Väike-Venemaa ajalugu on nagu lisajõgi, mis suubub Vene ajaloo põhisängi,” kirjutas 19. sajandi vene rahvusluse juhtiv teoreetik Vissarion Belinski. „Väikevenelased olid alati hõim ja mitte rahvas, saati siis veel riik.” ⁵ Vene õpetlaste ja ametnike hinnangul oli ukraina keel „murre või murrak või üks vene üldkeele kõnekujusid, lühidalt patois [lihtrahva keel – tlk] ja seesugusena pole sel mingit õigust iseseisvale olemasolule”. ⁶ Mitteametlikult pruukisid vene kirjanikud seda talurahva ja kõnekeele edasiandmiseks. ⁷ Samal ajal tavatsesid Poola kirjanikud rõhutada idapoolse territooriumi „tühjust”, kujutades Ukrainat tihtipeale kui „tsiviliseerimata rajamaad, kuhu nemad olid toonud kultuuri ja riigi alged”. ⁸ Poolakad võtsid kasutusele väljendi dzikie pola – „metsikud väljad” –, mille abil nad kirjeldasid Ida-Ukraina asustamata maa-alasid, piirkonda, mis nende rahvuslikus kujutluspildis oli umbes samasugune nagu Metsik Lääs Ameerikas. ⁹

Säärase hoiaku taga on tugevad majanduslikud põhjused. Juba Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutas Ukraina kuulsast mustast mullast, rammusast pinnasest, mis on iseäranis viljakandev Dnepri alamjooksul: „Kusagil ei kasva paremat saaki kui selle kallastel, ja seal, kuhu pole külvatud vilja, leidub maailma kõige külluslikumat rohtu.” ¹⁰ Mustmullapiirkond hõlmab ligikaudu kaks kolmandikku tänapäeva Ukrainast – ulatudes sealt edasi Venemaale ja Kasahstani – ning tänu suhteliselt pehmele kliimale saab Ukraina põldudelt aasta jooksul kaks saaki. Talinisu külvatakse sügisel ja lõigatakse juulis-augustis, suvivili pannakse maha aprillis-mais ja koristatakse oktoobris-novembris. Ukraina haruldaselt viljakalt maalt kogutud saak on ahvatlenud kauplejaid ammusest ajast. Hiliskeskajal hakkasid Poola kommersandid vedama Ukraina vilja põhja poole Läänemere kaubateedele. Poola magnaadid ja šlahtitšid rajasid tänapäevases tähenduses erimajanduspiirkondi, kus pakuti maksusoodustusi ja sõjaväelist kaitset neile talupoegadele, kes tahtsid Ukrainas maad harida ja talu pidada. ¹¹ Soovi niisugust väärtuslikku vara enda käes hoida toetasid sageli kolonialistlikud kaalutlused: ei poolakad ega venelased tihanud tunnistada, et nende viljaaidal on oma iseseisev identiteet.

Ent olenemata naabrite arvamusest kujunes nüüdse Ukraina territooriumil välja selgelt eristuv ukraina identiteet. Keskaja lõpust alates mõistis selle piirkonna rahvas seda, kes nad on, ühtmoodi ning tihti – ehkki mitte alati – määratles ennast nii vene kui ka poola vallutajate vastandina. Nagu venelased ja valgevenelased nägid nemadki oma ajaloo algust Kiievi-Vene valitsejates ning paljud pidasid end üheks suure idaslaavi kultuuriruumi osaks. Teised identifitseerisid ennast rõhutute ja mässulistena ning imetlesid eriti Bogdan Hmelnõtskõi juhitud Zaporižžja kasakate ülestõusu Poola võimu vastu 17. sajandil ja Ivan Mazepa ülestõusu Vene võimu vastu 18. sajandi algul. Ukraina kasakad – omaenda seadustega omavalitsuslikud poolsõjaväelised kogukonnad – olid esimesed ukrainlased, kes muutsid oma identiteeditaju ja vimma konkreetseks poliitiliseks ettevõtmiseks ning võitlesid tsaarivõimult välja enneolematuid eesõigusi ja mõningase autonoomia. Ukraina kasakad ühinesid Poola väega, kui see ründas 1610. märtsis ja 1618. aastal Moskvat, osalesid linna piiramises ja aitasid Poolal saavutada toonases Poola-Vene konfliktis vähemalt mõneks ajaks edu (muidugi ei unustanud seda hilisemad Tsaari-Venemaa ja punariigi juhid). Hiljem andsid Vene valitsejad nii Ukraina kui ka venekeelsetele Doni kasakatele eristaatuse, et nad püsiksid Vene riigile lojaalsed, ja nõnda said nad säilitada oma erisuguse identiteedi. Tänu neile privileegidele ei hakanud nad mässama. Ometi jätsid Hmelnõtskõi ja Mazepa oma jälje poolakate ja venelaste mällu, aga ka Euroopa ajalukku ja kirjandusse. „L’Ukraine a toujours aspiré à être libre,” kirjutas Voltaire pärast seda, kui uudis Mazepa mässust oli jõudnud Prantsusmaale – „Ukraina on alati püüelnud vabaduse poole.” ¹²

Koloniaalvõimu sajandeil omandasid Ukraina regioonid erineva iseloomu. Pikemalt Vene mõju all elanud idaukrainlaste keelekuju oli pisut lähedasem vene keelele ning nad kuulusid pigem Moskva kirikuvõimule allunud Vene õigeusu kirikusse, kus järgiti Bütsantsist pärit rituaale. Galiitsia, Volõõnia ning Podoolia inimesed elasid kaua Poola võimu all ja pärast Poola jagamist 18. sajandi lõpul Austria-Ungari keisririigis. Nemad kõnelesid nii-öelda poolapärasemat keelt ja olid enamasti rooma- või kreekakatoliiklased – viimati nimetatud järgivad küll idakiriku rituaale, kuid tunnistavad Rooma paavsti võimu.

Ent kuna suurriikide piirid nihkusid palju kordi, elas mõlema uskkonna liikmeid – ja elab siiani – mõlemal pool joont, mis eristab kunagisi Vene ja Poola territooriume. 19. sajandil, kui itaallased, sakslased ja teised eurooplased hakkasid ennast identifitseerima moodsate riigirahvastena, oli ukrainluse üle arutlejate seas nii õigeusklikke kui ka katoliiklasi ning neid elas nii Ukraina ida- kui ka lääneosas. Grammatika- ja õigekirjaerinevustest hoolimata ühendas keel kogu selle piirkonna ukrainlasi. Ladina tähestikus kirjutavaist poolakaist eristas ukrainlasi kirillitsa (vahepeal üritasid Habsburgid küll kehtestada ladina kirja, aga see ei õnnestunud). Teisalt erines ukraina tähestik vene kirillitsast – näiteks oli selles lisatähti –, takistades sel moel kaht keelt ülearu lähenemast.

Suure osa Ukraina varasemast ajaloost oli ukraina keel levinud maal. Sel ajal kui Ukraina oli Poola, Venemaa ja Austria-Ungari koloonia, muutusid Ukraina suuremad linnad Trotski kunagise tähelepaneku järgi koloniaalvõimu keskusteks, vene, poola või juudi kultuuri saarteks keset ukraina talupoegkonda. Nõnda olid maa ja linn lausa 20. sajandini keeleliselt eristatud: enamik linnaukrainlasi rääkis vene, poola või jidiši keelt, maainimesed aga ukraina keelt. Need juudid, kes ei rääkinud jidišit, eelistasid vene keelt – asjaajamis- ja ärikeelt. Talupojad nägid linnas jõukust ja kapitalismi ning võõrast, enamasti vene mõju. Linna-Ukraina omakorda pidas maarahvast mahajäänuks ja primitiivseks.

Nende eraldusjoonte tõttu tekitas ukrainluse edendamine tüli Ukrainat valitsenud koloniaalvõimudega, aga ka juudi väikelinnade ehk štetlite elanikega, kes olid rajanud oma kodu Poola-Leedu riigi territooriumile juba keskajal. Hmelnõtskõi ülestõusu ajal toimus ka suur pogromm, milles tapeti tuhandeid, võib-olla kümneidki tuhandeid juute. 19. sajandi algul ei pidanud ukrainlased harilikult juute oma peamisteks vastasteks – tavaliselt valasid ukraina luuletajad ja haritlased oma viha välja venelastele ja poolakatele –, kuid Vene keisririigis laialt levinud juudivaen mõjutas paratamatult ka ukrainlaste ja juutide suhteid.

Keele ja maarahva seos tähendab üksiti, et ukraina rahvuslikul liikumisel oli alati tugev talurahvalik varjund. Nagu mitmel pool mujalgi Euroopas asusid ukraina rahvuslikku ärkamist juhtinud haritlased taasavastama maarahva keelt ja kombeid. Rahvaluule- ja keeleuurijad talletasid ukraina talupoegade kunsti, luulet ja argikeelt. Ehkki ukraina keelt koolis ei õpetatud, kujunes sellest mässumeelsete, võimuvastaste ukraina kirjanike ja kunstnike väljendusvahend. Seda õpetati ka isamaalistes pühapäevakoolides. Ukraina keelt ei pruugitud kunagi ametlikus suhtluses, küll aga erakirjavahetuses ja luules. 1814. aastal pärisorja peres sündinud Tarass Ševtšenko avaldas 1840. aastal luulekogu „Kobsaar” – see sõna tähendab end rahvapillil kobsal saatvat ukraina rahvalaulikut –, mis oli esimene tõesti silmapaistev ukraina luule väljaanne. Ševtšenko luule ühendas ühelt poolt romantilise rahvusluse ja idealiseeritud maaelu ning teiselt poolt viha ühiskondliku ebaõigluse pärast, kujundades nõnda paljude edasiste vaidluste tooni. Ühes oma kõige kuulsamas luuletuses „Testament” („Zapovit”) palus ta ennast matta Dnepri kaldale.

Matke mind ja üles tõuske	Поховайте та вставайте,
orjaikke vastu,	Кайдани порвіте
priiust kuri vaenlasveri	І вражою злою кров’ю
pühaveena kastku. [2.]	Волю окропіте ... 13

Üksiti põhjustas talurahva kaalukas roll selle, et ukraina rahvuslik ärkamine võrdus algusest peale rahvalähedase, hilisemas tähenduses vasakpoolse opositsiooniga, mis seisis vastu vene- ja poolakeelsetele kaupmeestele, mõisnikele ja aristokraatidele. Sestap hakkas see pärast 1861. aastat, kui keiser Aleksander II lõpetas kogu Venemaal pärisorjuse, kiiresti jõudu koguma. Kokkuvõttes tähendas talurahva vabastamine ukrainlaste vabadust ning hoopi nende vene ja poola isandaile. Aina jõulisemalt avalduv ukraina identiteedi surve tõi kaasa nõudmise suurema poliitilise ja majandusliku võrdsuse järele, ja sellest sai hästi aru ka valitsev klass.

Kuna ukraina rahvuslik ärkamine ei olnud kuidagi seotud riiklike institutsioonidega, vormus see algusest saati rohketeks vabatahtlikeks ja heategevuslikeks organisatsioonideks, milles võib näha tänapäevase kodanikuühiskonna algeid. Mõne aasta jooksul pärast pärisorjuse lõppu innustasid niinimetatud ukrainofiilid noori ukrainlasi moodustama ühistuid ja haridusseltse, korraldama ajakirjade ja ajalehtede väljaandmist, asutama koole ja pühapäevakoole ning levitama talurahva seas kirjaoskust. Rahvuslikud püüdlused väljendusid üleskutsetes saada vaimult vabaks, edendada rahvaharidust ning päästa talupojad ühiskondlikust suletusest. Selles mõttes mõjutas ukraina rahvuslikku liikumist sünnist saadik samasugune Euroopas levinud liikumine ning nõnda kätkes see lääneliku sotsialismi, aga ka lääneliku liberalismi ja konservatismi tunnuseid.

Tõusuaeg jäi põgusaks. Niipea kui ukraina rahvuslik liikumine oli üheskoos teiste rahvuslike liikumistega jõudu kogunud, hakkas Vene keskvõim nägema selles ohtu impeeriumi ühtsusele. Nagu grusiinid, tšetšeenid ja teised rahvusrühmad, kes taotlesid keisririigis autonoomiat, protestisid ukrainlased vene keele ülevõimu ja venepärase ajalootõlgenduse vastu, mille kohaselt polnud Ukraina muud kui Edela-Venemaa, kõigest üks rahvusliku identiteedita ääremaa. Samuti ähvardasid rahvuslased õhutada takka talupoegi, kelle majanduslik mõju niikuinii järjest kasvas. Jõukam, kirjaoskaja ning paremini organiseeritud ukraina talurahvas oleks võinud hakata nõudma suuremaid poliitilisi õigusi.

Peamine sihtmärk oli ukraina keel. Vene keisririigi esimese suure haridusreformiga oli Aleksander I lubanud õppida uutes riigi asutatud koolides peale vene keele veel mõnes keeles, mille hulka siiski ei kuulunud ukraina keel – näiliselt seetõttu, et tegu polevat mitte keele, vaid pigem murdega. ¹⁴ Tegelikult said Vene ametikandjad, nagu hiljem ka nende kommunistlikud järglased, väga hästi aru nii selle 1917. aastani kehtinud keelu poliitilisusest kui ka ohust, mida ukraina keel keskvõimule kujutas. Kiievi, Podoolia ja Volõõnia kindralkuberner teatas 1881. aastal, et ukraina keele kasutuselevõtt kooliõpikutes võib viia selle rakendamiseni ülikoolides ning lõpuks seadusloomes, kohtutes ja riigiametites, põhjustades nõnda „ühtsele Vene riigile rohkesti keerdküsimusi ja ohtlikke muudatusi”. ¹⁵

Ukraina keele kasutamise keeld piiras rahvusliku liikumise mõju. Samuti põhjustas see laialdast kirjaoskamatust. Paljud talupojad, keda õpetati keeles, millest nad vaevu aru said, ei omandanud kuigivõrd teadmisi. 20. sajandi algul kaebas üks Poltava õpetaja, et kui õpilasi sunnitakse õppima vene keeles, unustavad nad õpitu ruttu. Teised andsid teada, et ukraina lapsed manduvad venekeelses koolis, tüdinevad sellest ja lähevad hukka. ¹⁶ Niisuguse diskrimineerimise tagajärjeks oli ka venestamine: kõik, kes Ukrainas elasid – juudid, sakslased ja teised rahvusvähemused ning ukrainlased –, said oma ühiskondlikku staatust parandada ainult vene keele abil. Kuni 1917. aasta revolutsioonini eeldati riigiameteis, oskustöödel ja äritegevuses vene-, mitte ukrainakeelset haridust. Teisisõnu tähendas see, et need ukrainlased, kel oli poliitilisi, majanduslikke või intellektuaalseid püüdlusi, pidid suhtlema vene keeles.

Ukraina rahvusliku liikumise mahasurumise nimel sulges Vene riik ka Ukraina vabaühendused ja riigiga seotud organisatsioonid – „garantiina poliitilise ebastabiilsuse vastu”. ¹⁷ 1876. aastal andis Aleksander II välja ukaasi, millega kuulutati ukrainakeelsed raamatud ja ajakirjad ebaseaduslikuks ning keelati kasutada ukraina keelt teatris, isegi libretodes. Samuti takistati uute vabaühenduste tegevust või keelustati need ning seeasemel anti abiraha venemeelsetele ajalehtedele ja organisatsioonidele. Niisiis pärines see ukraina ajakirjanduse ja ukraina kodanikuühiskonna vastane käre vaenulikkus, mille võttis omaks punarežiim – ja veel hiljem uue Venemaa valitsus –, 19. sajandi teise poole eeskujust. ¹⁸

Venestamissurvet tugevdas ka industrialiseerimine, sest tehaste rajamiseks toodi Ukraina linnadesse mujalt Vene keisririigist pärit inimesi. 1917. aastal rääkis ukraina keelt ainult üks viiendik Kiievi elanikest. ¹⁹ Kivisöemaardlate leidmine ja rasketööstuse kiire arendamine mõjutasid eriti rängalt Ida-Ukraina kaevandus- ja tööstuspiirkonda Donbassi. Sealsed juhtivad töösturid olid enamasti venelased, nende kõrval oli aga ka mõni tähelepanuväärne välismaalane, näiteks asutas waleslane John Hughes nüüd Donetskina tuntud linna, mis sai toona tema auks nime Juzivka. Donetski tehaste töökeel oli vene keel. Vene ja ukraina tööliste vahel puhkes tihti konflikte, mis mõnikord võtsid „metsiku noavõitluse” ja üleüldise löömingu vormi. ²⁰

Teisel pool piiri, Austria-Ungari keisririigi provintsis Galiitsias, mida asustas ukraina-poola segarahvastik, pidi rahvuslik liikumine märksa vähem võitlema. Austria-Ungari andis ukrainlastele tublisti rohkem autonoomiat ja vabadust kui Venemaa ja hiljem NSVL – suuresti seetõttu, et ukrainlased olid (keisririigi vaatevinklist) kasulik vastasrind poolakatele. 1868. aastal moodustasid isamaalised ukrainlased toonases Lembergis ehk Lvivis kultuuriseltsi Prosvita, millel oli lõpuks üle kogu maa kümneid sõsarseltse. 1899. aastast alates tegutses Galiitsias vabalt ka Ukraina rahvuslik-demokraatlik partei, mille esindajad osalesid Viinis parlamendi töös. Kunagine Ukraina ühistute keskliidu peakorter Lvivis on tänini üks linna kõige esinduslikumaid hooneid. See on suurejooneline arhitektuuristiilide kokkusegamise näidis, mille fassaadis ühendatud juugendstiil ja ukraina rahvalik ornamentika moodustavad erakordse sulami Viinist ja Galiitsiast.

Ent isegi Vene impeeriumis olid vahetult 1917. aasta revolutsioonile eelnenud aastad Ukrainale mitmes mõttes head. Ukraina talurahvas osales innukalt 20. sajandi alguse Venemaa moderniseerimises. I maailmasõja eelõhtuks olid ukrainlased ennast poliitiliselt tublisti harinud ja nad suhtusid keisririiki kahtlevalt. 1902. aastal käis üle Ukraina ja Venemaa talurahvarahutuste laine ning talupoegadel oli tähtis osa ka 1905. aasta revolutsioonis. Sellele järgnenud vastuhakud päästsid valla rahulolematuse ahelreaktsiooni ja ehmatasid Nikolai II-t ning sundisid andma Ukrainale mõningaid kodaniku- ja poliitilisi õigusi, sealhulgas õiguse kasutada avalikult ukraina keelt. ²¹

Kui Vene ja Austria-Ungari keisririik vastavalt 1917. ja 1918. aastal ootamatult lagunesid, uskusid paljud ukrainlased, et lõpuks ometi saavad nad luua oma riigi. Ent Habsburgide valitsetud territooriumil hääbus see lootus ruttu. Pärast lühikest, kuid verist Poola-Ukraina relvakonflikti, mis nõudis 15 000 ukrainlase ja 10 000 poolaka elu, liideti paljurahvuseline Lääne-Ukraina, sealhulgas Galiitsia ning selle tähtsaim linn Lviv, uue Poola riigiga. Sinna jäi see aastaiks 1919–1939.

1917. aasta Petrogradi revolutsiooni tagajärjed olid mitmetahulisemad (Venemaa pealinna Sankt-Peterburgi nimi muudeti 1914. aastal venepäraseks ja 1924. aastal nimetati see ümber Leningradiks). Vene impeeriumi lagunemine andis põgusaks ajavahemikuks võimu Kiievis ukraina rahvusliku liikumise kätesse – paraku juhtus see ajal, kui ukrainlastest juhid, sealhulgas sõjaväelased, ei olnud valmis säärast vastutust enda õlule võtma. Kui poliitikud tõmbasid 1919. aastal Versailles’s kaardile uute riikide, teiste seas Poola, Austria, Tšehhoslovakkia ning Jugoslaavia piire, ei olnud nende riikide hulgas Ukrainat. Kummatigi ei olnud sellega võimalus veel täiesti käest lastud. Nagu Richard Pipes on kirjutanud, ei tähistanud Ukraina iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aasta 26. jaanuaril „Ukraina riigiloomise protsessi lõppvaatust, vaid pigem selle vaevalist algust”. ²² Iseseisvusdeklaratsioonile järgnenud tormilised kuud ja ägedad vaidlused rahvusliku identiteedi üle muutsid Ukrainat igaveseks.

1 Tõlkinud Ain Kaalep („Kobsaar”, Eesti Riiklik Kirjastus, 1961) [ ↵ ]

2 Tõlkinud Ain Kaalep („Kobsaar”, Eesti Riiklik Kirjastus, 1961) [ ↵ ]