Читать книгу Punane näljahäda - Anne Applebaum - Страница 9

Ukraina rahvas! Sinu tulevik on sinu enda kätes. Tõesta sel kohtumõistmise tunnil, sel segaduse ja lagunemise tunnil üksmeelselt ja riigimehelikult, et sina, viljakasvatajate rahvas, oskad uhkuse ja väärikusega asuda võrdsele kohale kõigi ülesehitatud ja tugevate riikide seas.

Ukraina keskraada esimene universaal, 1917 ¹

Me ei astu sotsialismiriiki valgetes kinnastes mööda poonitud põrandat.

Lev Trotski, 1917 ²

Hilisematel aastatel sai näha suuremaid meeleavaldusi, sõnaosavamaid kõnemehi, löövamaid loosungeid. Ent see marss, mis toimus Kiievis pühapäeval, 1917. aasta 1. aprillil (vkj 19. märtsil), oli erakordne, sest oli esimene omasuguste seas. Mitte kunagi varem polnud ukraina rahvuslik liikumine astunud endisel Vene keisririigi territooriumil nõnda jõuliselt esile. Aga vaevalt kuu aega pärast seda, kui veebruarirevolutsioon oli tõuganud võimult Nikolai II, näis kõik võimalik.

Lehvisid nii Ukraina sini-kollased kui ka sotsialismiürituse punalipud. Lastest, sõduritest, vabrikutöölistest, pillimeestest ja ametnikest koosnev rahvasumm kandis loosungeid „Vaba Ukraina vabal Venemaal” ja kasakate vanale väejuhitiitlile viitavat „Sõltumatu Ukraina omaenda hetmani juhtimisel”. Mõnel oli käes rahvuspoeedi Tarass Ševtšenko pilt. Üksteise järel kutsusid sõnavõtjad rahvast toetama äsja, paar päeva tagasi loodud esinduskogu keskraadat, mis nüüd nõudis endale võimu Ukraina üle.

Viimaks astus poodiumile üks habemik prillikandja, kes oli just valitud keskraada esimeheks. Mõhhailo Gruševskõi oli üks neid haritlasi, kes olid esimest korda asetanud Ukraina omaenda ajaloo keskmesse. Kümneköitelise „Ukraina-Vene ajaloo” ja paljude teiste teoste autorist oli saanud poliitiline aktivist 19. sajandi lõpuhetkil, kui ta aitas 1899. aasta detsembris Austria-Ungari võimu all Galiitsias maapaos olles asutada Ukraina rahvuslik-demokraatlikku parteid. 1905. aastal naasis ta tööle Vene keisririiki, aga 1914. aastal ta vahistati ja saadeti uuesti maalt välja. Revolutsiooni eelõhtul oli ta võidukalt Kiievisse saabunud. Rahvas tervitas teda innustunult: „Slava batkovi Gruševskomu!” – „Elagu isake Gruševskõi!” ³ Ta vastas samas vaimus: „Tõotagem kõik sel tähtsal hetkel jätkata meie suurt üritust üksmeeles ja ühel häälel ning ärgem puhakem ega lõpetagem oma tööd enne, kui oleme rajanud vaba Ukraina!” Rahvas hüüdis vastu: „Me tõotame!” ⁴

Tänapäeva vaatevinklist võib pilt ajaloolasest kui rahvusliku liikumise juhist tunduda veider. Ent toona polnud see põrmugi veider. 19. sajandist alates olid ukraina ajaloolased, nagu ka paljud nende Euroopa väikerahvaste ametivennad, kavakindlalt ellu äratanud ja selgitanud rahvuslikku ajalugu, mis oli olnud pikka aega surutud suurte impeeriumide minevikukirjeldusse. Sellest tegevusest oli kõigest kukesamm poliitilise aktiivsuseni. Samamoodi nagu Ševtšenko oli seostanud ukrainluse talurahva võitlusega rõhumise vastu, nõnda rõhutasid ka Gruševskõi raamatud rahva rolli Ukraina poliitilises ajaloos ja toonitasid, et rahva vastupanul mitmesugustele türannia vormidele oli keskne osa. Sestap oli arusaadav, et ta tahtis õhutada sedasama rahvast osalema nii sõnade kui ka tegudega oleviku poliitikas. Iseäranis huvitas teda talurahva innustamine ja esmajoones talupoegadest lugejaskonda silmas pidades oli ta kirjutanud ajalooraamatu „Ukraina vanast ajast”. 1917. aastal anti sellest välja kolm kordustrükki. ⁵

Gruševskõi ei olnud sugugi ainus haritlane, kelle kirjanduslik ja kultuuriline tegevus rajas teed Ukraina iseseisvusele. 1917. aastal oli Kiievisse tagasi jõudnud ka kunstnik Georgi Narbut. Tema aitas asutada Ukraina kunstiakadeemiat ja ta kujundas Ukraina vapi, rahatähti ja marke. ⁶ Keskraada liige Volodõmõr Võnnõtšenko oli romaanikirjanik ja luuletaja ning poliitik. Ilma iseseisvuseta – ja päris riigita, mis toetaks poliitikuid ja ametnikke – sai rahvuslikke tundeid väljendada üksnes kirjanduse ja kunsti kaudu. See kehtis kõikjal Euroopas: enne oma riigi loomist oli poola, itaalia ning saksa rahvusliku identiteedi kujundamises tähtis roll luuletajatel, kunstnikel ja kirjanikel. Samasugust rahvuslikku ärkamist kogesid Vene keisririigis Baltikumi rahvad, kes said iseseisvaks 1918. aastal, ja ka oma riigita jäänud Gruusia ning Armeenia. Nii nende rahvuslike ettevõtmiste toetajad kui ka vastased said hästi aru, et haritlastel oli neis keskne osa. See selgitab, miks Tsaari-Venemaa keelustas ukraina raamatuid, koole ja kultuuri ning miks oli hiljem ka Leninile ja Stalinile tähtis neid alla suruda.

Alustanud küll rahvusliku ürituse isehakanud eestkõnelejatena, asusid keskraada haritlased taotlema demokraatlikku legitiimsust. Keskraada, mis töötas suursuguses uusklassitsistlikus valges hoones – sobilikul moel oli seda varem kasutanud oma kokkusaamisteks rahvuslikult meelestatud kirjanike ja kodanikuaktivistide rühmitis Ukraina Klubi – kutsus 19. aprilliks 1917 kokku Ukraina rahvuskongressi. ⁷ Kiievi filharmoonia kontserdisaali kogunes üle 1500 inimese, kes olid ühel või teisel viisil kohalikes volikogudes või tehastes välja valitud, toetama uut Ukraina valitsust. Suvel pidasid Kiievis oma kongressi veel sõjaveteranid, talurahvas ja töölised.

Samuti püüdis keskraada luua liitu, mis ühendaks rohked poliitilised rühmitised, sealhulgas juutide ja teiste vähemuste organisatsioonid. Keskraadat asusid toetama isegi radikaalsed pahempoolsed Ukraina sotsialistide-revolutsionääride parteist – see oli suur talurahvaerakond, mille liikmeid nimetati parteiajalehe Borotba (Võitlus) järgi borotbõstideks. Samamoodi käitus osa talurahvast. Aastail 1914–1918 oli tsaariarmees teeninud üle kolme miljoni ukraina kutsealuse, Austria-Ungari sõjaväes oli neid veel umbes 250 000. Paljud need talunik-sõdurid olid pidanud Galiitsia poristes kaevikutes üksteist tulistama. ⁸ Aga kui sõda lõppes, kuulutas ligi 300 000 meest, kes olid teeninud ukraina talumeestest koosnevates nii-öelda rahvusväeosades, truudust uuele riigile. Mõned võtsid relvad kaasa ja liitusid äsja loodud keskraada maakaitseväega. Neid innustas soov naasta kodumaale ja ka uue Ukraina valitsuse lubadus viia ellu revolutsioonilised muutused ja rahvuslik ärkamine. ⁹

Järgnenud kuil sai keskraada nautida rahva seas mõningast menu, suuresti tänu oma radikaalsele retoorikale. Peegeldades ajastuomaseid vasakpoolseid ideaale, kavandati maareformi: suurmaaomanike – nii kloostrite kui ka mõisate – vara ümberjagamist talupoegadele. „Keegi ei tea meist paremini, mida me vajame ja missugused seadused on meile kõige sobivamad,” kuulutas keskraada 1917. aasta juunis niinimetatud universaalis ehk laiadele rahvahulkadele mõeldud manifestis:

Keegi ei tea meie talupoegadest paremini, kuidas oma maad harida. Sellepärast soovime meie, et üle kogu Venemaa konfiskeeritaks aadelkonnale, riigile, kloostritele ja keisrile kuulunud maad ning nendest saaks rahva omand, ja kui ülevenemaaline asutav kogu on sellekohase seaduse vastu võtnud, saame Ukraina maade valitsemise õiguse enda kätte, meie oma Ukraina asutava kogu kätte … Nemad valisid meid, Ukraina keskraada, iseendi seast ja nemad nõudsid meilt … uut elukorraldust uues autonoomses Ukrainas. ¹⁰

Novembris avaldatud kolmanda universaaliga nimetati Ukraina rahvavabariigiks Venemaa koosseisus ja teatati asutava kogu valimistest. 1918. aasta jaanuaris kuulutati neljanda ja viimase universaaliga välja Ukraina iseseisvus. ¹¹

Kuigi osa inimesi seisis arvatult ukraina keele taaselustamise vastu, saatis sedagi püüdlust edu, iseäranis talurahva seas. Nõnda nagu oli olnud minevikus, nõnda sai ukraina keelest jälle majandusliku ja poliitilise vabanemise sünonüüm: kui võimuesindajad ja ametnikud hakkasid kord kõnelema ukraina keelt, pääsesid talupojad ligi kohtuvõimule ja riigiametitele. Avalik emakeelekasutus oli ka omamoodi uhkuseasi, mis andis rahvusliku liikumise „hingelisele toetamisele vankumatu aluse”. ¹² Sõnaraamatute ja keeleõpikute avaldamine kasvas plahvatuslikult. Aastail 1917–1919 avaldasid Ukraina kirjastajad 59 ukraina keele teemalist raamatut, sellal kui terve eelmise sajandi jooksul oli neid avaldatud ainult 11. Ilmavalgust nägi kolm ukraina-vene ja viisteist vene-ukraina sõnaraamatut. Suure nõudluse viimati nimetatu järele tingis rohkearvuline venekeelne kõnelejaskond, kes ühtäkki pidi ukraina keeles hakkama saama – ja see väljavaade ei rõõmustanud sugugi kõiki. ¹³

Oma lühikese olemasolu jooksul saavutas Ukraina valitsus ka mõningast diplomaatilist edu, millest suur osa on küll hiljem unustusse vajunud. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aasta 26. jaanuaril saavutas kahekümne kaheksa aastane välisminister Oleksandr Šulgõn (temagi hariduselt ajaloolane) Ukraina de facto tunnustamise kõikidelt tähtsamatelt Euroopa riikidelt, kelle seas olid Prantsusmaa, Suurbritannia, Austria-Ungari, Saksamaa, Bulgaaria, Türgi ja koguni Soveti-Venemaa. Detsembris saatsid Ühendriigid Kiievisse ühe diplomaadi konsulaati avama. ¹⁴ 1919. aasta veebruaris sõlmis Ukraina delegatsioon Brest-Litovskis Keskriikidega rahulepingu – paar nädalat hiljem allkirjastasid punase Venemaa juhid sealsamas märksa kuulsama leppe. Noor Ukraina delegatsioon avaldas kõigile muljet. Üks nende sakslasest vestluskaaslane meenutas, et „nad käitusid söakalt ja sundisid oma kangekaelsusega [Saksa läbirääkijat] nõustuma kõigega, mis oli nende riiklikust vaatepunktist tähtis”. ¹⁵

Ent see polnud küllaldane: ei rahvusteadvuse levikust, rahvusvahelisest tunnustamisest ega isegi mitte Brest-Litovski rahulepingust piisanud Ukraina riigi ülesehitamiseks. Keskraada pakutud reformid – iseäranis plaan võtta maaomanikelt maa ilma hüvitiseta ära – tekitasid maakohtades arusaamatust ja segadust. Meeleavaldused, lipud ja vabadus, mida Gruševskõi ja tema toetajad olid 1917. aasta kevadel nõnda optimistlikult tervitanud, ei toonud endaga toimivat riigiaparaati, halduskorraldust, mis oleks aidanud need reformid ellu viia, ennekõike aga sõjaväge, mis suutnuks sissetungijaid tõrjuda ja riigipiire kaitsta. 1917. aasta lõpus pidasid kõik piirkonna relvajõud, sealhulgas äsja loodud Punaarmee, vana režiimi valgekaartlased ning Saksa ja Austria väed, plaani Ukraina okupeerida. Küll erineval määral, aga kõik nad kippusid kallale ukraina rahvuslastele, ukraina rahvuslusele ja koguni ukraina keelele ning Ukraina maale.

1918. aasta jaanuaris andis Lenin esimest korda käsu Ukrainat rünnata ja veebruaris seati põgusaks ajaks Kiievis sisse ukrainavastane režiim, kuid sellest edaspidi. See esimene sovetiriigi katse Ukraina vallutada lõppes paari nädala pärast, kui saabusid Saksa ja Austria väed, kes kuulutasid, et nende eesmärk on „jõustada” Brest-Litovski rahuleping. Aga selmet päästa keskraada liberaalseid seadusandjaid, asusid nad toetama Pavlo Skoropadskõid, Ukraina kindralit, kes tavatses riietuda teatraalsesse mundrisse, mida täiendasid kasakamõõk ja müts.

Mõne kuu jooksul andis Skoropadskõi vana korra pooldajaile põhjust lootusi hellitada, ehkki ta seisis osalt ka Ukraina autonoomia tagamise eest. Ta asutas Ukraina teaduste akadeemia ja rahvusraamatukogu ning kasutas ametlikus asjaajamises ukraina keelt. Ta pidas ennast ukrainlaseks ja võttis endale hetmanitiitli. Ent samal ajal kehtestas Skoropadskõi uuesti tsaariaegseid seadusi ja võttis tööle tsaariaegseid ametnikke ning soosis taasliitumist tulevase Vene riigiga. Skoropadskõi võimu all sai Kiievist mõneks ajaks lausa Moskva ja Petrogradi põgenike pelgupaik. Toona Kiievis elanud Mihhail Bulgakov meenutas neid oma satiirilises romaanis „Valge kaardivägi”:

Põgenesid hallipäised pankurid koos oma naistega, põgenesid andekad ärimehed, kes olid jätnud Moskvasse usaldusväärsed abilised … Põgenesid Moskva ja Peterburi ajakirjanikud, müüdavad, ahned ja arad. Kokotid. Aristokraatlikesse perekondadesse kuuluvad ausad daamid. Nende õrnad tütred. Karmiinpunaste värvitud huultega kaamed Peterburi liiderdajad. Põgenesid departemangudirektorite sekretärid … vürstid ja kopikakoid, poeedid ja liiakasuvõtjad, sandarmid ja keiserlike teatrite näitlejannad.^{[1.] 16}

Skoropadskõi taastas ka vana omandiõiguse ja võttis tagasi lubaduse viia ellu maareform. Ei ole üllatav, et see otsus oli iseäranis ebapopulaarne talurahva seas, kes vihkas „sedasamust hetmanihärrat nagu marutõbist koera” ega tahtnud kuulda midagi „nurjatute härraste reformist”. ¹⁷ Selle Saksa nukuvalitsuseks peetava võimu vastasrind hakkas võtma sõjakaid vorme: „Sel revolutsioonisuvel lõid endised polkovnikud, isehakanud kindralid, kasakahetmanid ja batka’d [kohalikud sõjapealikud] õide nagu metsroosid”. ¹⁸

1918. aasta keskpaigaks oli rahvuslik liikumine koondunud Sõmon Petljura, sotsiaaldemokraadi ja poolsõjaväelise organisatsiooni [haidamakkide – tlk] juhi selja taha. Tema kaasaegsed olid teda hinnates risti vastupidistel seisukohtadel. Osa nägi temas diktaatorihakatist, teised ajast ees olevat prohvetit. Bulgakov, kellele ei meeldinud ukraina rahvuslus, põlgas Petljura talurahvaliku kujutluse sünnitiseks: „Legend, miraaž … sõna, mis ühendab endas vaibumatu raevu ja talupoegliku kättemaksujanu.” ¹⁹ Ühe toonase poliitiku, Sergi Jefremovi mulje järgi oli Petljura noore mehena „ärplev, kitsarinnaline ja tuulepäine”. Hiljem Jefremovi arvamus muutus ja ta väitis, et Petljurast oli saanud „ainus vaieldamatult aus inimene”, kelle Ukraina revolutsioon lõi. Sellal kui teised pühendusid väiklasele kisklemisele, „jäi üksnes Petljura kindlaks ega löönud vankuma”. ²⁰ Petljura enda pärastiste sõnade järgi tahtnud ta, et kogu tõde tema tegutsemise kohta tehtaks avalikuks: „Minu isiku, mu tegude negatiivsed tahud tuleb päevavalgele tuua, mitte kinni mätsida … Ajalugu on asunud minu üle kohut mõistma. Ma ei karda seda.” ²¹

Ajaloo hinnang Petljurale on jäänud kaksipidiseks. Kahtlemata oli ta küllalt vapper, et haarata kinni võimalusest, mida I maailmasõja lõpp ukraina rahvuslikule liikumisele pakkus. Kui Saksa väed riigist lahkusid, lõi ta mesti „endiste polkovnikute, isehakanud kindralite, kasakahetmanite ja batka’dega”, pani koos nendega aluse ukrainameelsele jõule, mida nimetati direktooriumiks, ja asus pealinna piirama. Olgugi et venekeelne ajakirjandus sõimas direktooriumi vargabandeks ja nimetas nende võimuhaaramist skandaalseks, lagunes Skoropadskõi armee hämmastavalt kiiresti ja peagu võitluseta. ²² 1918. aasta 14. detsembril marssisid Petljura väed üllatunud Kiievisse, Odessasse ja Mõkolajivisse ning võim vahetus jälle.

Direktooriumi valitsemisaeg jäi lühikeseks ja vägivaldseks suuresti ka seetõttu, et Petljural ei õnnestunud saavutada täielikku legitiimsust ega kehtestada seaduslikku korda. Majanduslikus mõttes oli direktoorium nagu varem keskraadagi väga vasakpoolne. Peegeldades oma toetajate järjest radikaalsemaid vaateid, ei kutsunud selle juhid kokku mitte parlamendi, vaid niinimetatud tööliskongressi, mis koosnes talurahva, tööliste ja töötava haritlaskonna esindajaist. Ent Petljura talurahvaarmee oli üksnes tema isikliku võimu tugisammas ega aidanud ühe ta vastase sõnul luua ei head valitsust ega head sõjaväge. ²³ Paljud selle liikmed olid seiklejad, kes kandsid väga erinevaid mundreid ja kasakarõivaid ning olid alati valmis revolvri haarama ja röövima igat rikkana näivat inimest. Kodanliku Kiievi elanikud käisid oma elamute ümber kordamööda vahti pidamas, aga sellest polnud abi. ²⁴

Üks plaan, mida direktoorium ühe sapise meenutaja sõnul pealinnas „ainult ei deklareerinud, vaid ka ellu viis”, oli venekeelsete siltide asendamine ukrainakeelsetega: „Vene keelel ei olnud õigust ukraina keele kõrval alles jääda.” Väidetavalt oli põhjuseks see, et paljud direktooriumi sõdurid olid pärit Galiitsiast ja oskasid vene keelt väga kehvasti ning venekeelne linn hirmutas ja ajas neid segadusse. Kokkuvõttes „muutus terve linn paariks lõbusaks päevaks nagu mingiks kunstniku ateljeeks”, ning kiievlastele tehti jälle kord selgeks, et keel ja võim on tugevasti seotud. ²⁵

Pealinnast väljaspool oli Petljura võimu all väga väike maa-ala. Bulgakov kirjeldas toonast Kiievit linnana, kus oli „politsei – varta – ministeerium, koguni sõjavägi ja mitmesuguste nimetustega ajalehti, aga seda, mis sünnib ümberringi, selles päris-Ukrainas, mis oli Prantsusmaast suurem ja kus elas kümneid miljoneid inimesi – seda ei teadnud mitte keegi”. ²⁶ Richard Pipes kirjutab, et Kiievis anti välja „dekreete, lahendati valitsuskriise, peeti diplomaatilisi kõnelusi – aga ülejäänud maa elas omaenda elu, kus ainus tõhus kord oli see, mis tugines relva jõule”. ²⁷

1919. aasta lõpuks oli tohutu tarmu ja lootusega alustanud rahvuslikku liikumist haaranud peataolek. Kiievist sõjategevuse käigus minema kihutatud Gruševskõi läks varsti välismaale. ²⁸ Ukrainlased ise olid jagunenud mitmesse leeri: ühed toetasid vana korda, teised mitte; ühed eelistasid jääda seotuks Venemaaga, teised mitte; ühed tahtsid maareformi, teised mitte. Võitlus keele pärast oli ägenenud ja muutnud leppimatult vihaseks. Moskva ja Petrogradi pagulased olid asunud kolima Krimmi, Odessasse ja välismaale. ²⁹ Ent suurim poliitiline veelahe – seesama, mis kujundas järgnenud kümnendite arengut – eraldas ukraina rahvuslikku liikumist ja neid, kes pooldasid bolševikke ehk enamlasi, sootuks teistsuguse ideoloogiaga revolutsionääride rühmitist.

1917. aasta algul olid bolševikud Venemaal üks väike vähemuspartei, mis oli välja kasvanud Venemaa sotsiaaldemokraatliku töölispartei radikaalsest tiivast. Kuid nad tegid linnatänavail pidevalt kihutustööd, kasutades lihtsaid loosungeid, näiteks „Maad, leiba ja rahu!”, mis olid mõeldud meelitama enamikku rahvast: sõdureid, töölisi ja talupoegi. Nende riigipööre oktoobris (ukj 7. novembril) aitas nad keset täielikku kaost võimule. Ohjeldamatu paranoilise salasepitseja ning läbinisti demokraatiavastase Lenini juhitud bolševikud pidasid ennast proletariaadi avangardiks ja nimetasid oma režiimi proletariaadi diktatuuriks. Nende eesmärk oli absoluutne võim ning lõpuks nad likvideerisidki kõik ülejäänud parteid, kasutades selleks terrorit, vägivalda ja vaenulikke propagandakampaaniaid.

Ukrainas oli bolševikel 1917. aasta algul veelgi vähem toetajaid. Parteil oli 22 000 kohalikku liiget, neist enamik sellistes suurtes linnades ja tööstuskeskustes nagu Donetsk ja Krõvõi Rig. Ukraina keelt oskasid vähesed. Suurem jagu pidas ennast venelasteks. Kuuendik oli juute. See on tilluke arv, kuid nende seas olid mõned, kes etendasid hiljem tähtsat rolli Soveti-Ukraina valitsuses, uskudes võimalusse luua autonoomne bolševistlik Ukraina. Ent kui Georgi Pjatakov – kes oli Ukrainas sündinud, aga ei pidanud ennast ukrainlaseks – rääkis 1917. aasta juunis, kõigest paar nädalat pärast Gruševskõi kõnet ühel Kiievi bolševike kogunemisel, et „me ei tohiks ukrainlasi toetada”, kõneles ta enamuse nimel. Ta selgitas, et Ukraina ei ole omaette majanduspiirkond. Peamine oli aga see, et Venemaa sõltus Ukraina suhkrust, teraviljast ja kivisöest, ning Pjatakovile oli esmatähtis just Venemaa. ³⁰

Selles mõtteavalduses polnud midagi uut: bolševikud olid juba enne revolutsiooni pidanud pelka mõtetki Ukraina riigist tingimusteta põlastusväärseks. Suuresti oli põhjus lihtsalt selles, et kõik juhtivad bolševikud, nende seas Lenin, Stalin, Trotski, Pjatakov, Zinovjev, Kamenev ja Buhharin, olid Vene impeeriumis kasvanud ja õppinud mehed ning Vene impeerium ei tunnistanud oma Edela-Venemaaks nimetatud ääremaal sellist asja nagu Ukraina. Kiiev tähendas neile muistset Kiievi-Vene, nende oma Venemaa eelkäija pealinna. Kooli, ajakirjanduse ja igapäevaelu mõjul imbusid nad läbi venelikest eelarvamustest ukraina keele kohta, mida üldiselt kirjeldati vene keele murdena, ja ukraina rahvast peeti laialdaselt primitiivseteks endisteks orjadeks.

Õigupoolest jagasid seda halvustamist kõik toonased Vene parteid bolševikest kuni tsentristide ja parempoolseteni. Paljud keeldusid Ukraina nimegi pruukimast. ³¹ Isegi vene liberaalid ei olnud nõus tunnistama ukraina rahvusliku liikumise legitiimsust. Säärane silmade kinnipigistamine – ja tõsiasi, et hiljem ütlesid kõik Vene väerühmad ära ettepanekust luua ukrainlastega bolševismivastane liit – oli lõpuks üks põhjusi, miks valgetel ei õnnestunud kodusõda võita. ³²

Peale rahvuslike eelarvamuste oli ka teatud poliitilisi põhjusi, miks bolševikele ei meeldinud mõte Ukraina iseseisvusest. Ukraina oli ikka veel ülekaalukalt talurahva maa ning marksistliku teooria järgi, mida bolševike juhtkond pidevalt luges ja uuris, olid talupojad parimal juhul kaheldavas rollis. Ühes 1852. aastal avaldatud kirjutises esitas Marx oma kuulsa selgituse, mille kohaselt ei olnud nood üldse klass ja sestap polevat neil ka klassiteadvust: „Seetõttu on nad võimetud kehtestama oma klassihuve iseseisvalt, olgu parlamendi või kokkulepete abil. Nad ei suuda ennast esindada, nad vajavad esindamist.” ³³

Kuigi Marx uskus, et talurahval ei ole eelseisvas revolutsioonis olulist osa, mugandas temast märksa pragmaatilisem Lenin mõnevõrra seda käsitlust. Tema arvates oli talupoegadel revolutsioonilist potentsiaali – ta tunnustas nende ootust radikaalse maareformi järele –, kuid ta uskus, et neid peab juhtima edumeelsem töölisklass. „Mitte kõik talupojad, kes võitlevad maa ja vabaduse eest, ei saa täiesti aru, mida nende võitlus kaasa toob,” kirjutas ta 1905. aastal. Klassiteadlikud töölised peavad neid õpetama, et tõeline revolutsioon ei nõua lihtsalt maareformi, vaid „võitlust kapitali võimu vastu”. Pahaendelisel moel kahtlustas Lenin sedagi, et paljud väikemaaomanikest talupojad mõtlevad nagu kapitalistlikud maaomanikud, sest neil on omaenda kinnisvara. See selgitab, miks „sugugi mitte kõik väiketalunikud ei astu sotsialismi eest võitlejate ridadesse”. ³⁴ Säärasel ettekujutusel – et väikemaaomanikud, keda hiljem hakati nimetama kulakuteks, on loomuldasa kontrrevolutsiooniline kapitalistlik jõud – olid aastate pärast rängad tagajärjed.

Bolševike vastuoluline suhtumine rahvuslusse tingis ka nende kahtleva suhtumise Ukraina iseseisvuspüüdlusse. Nii Marx kui ka Lenin kujundasid oma rahvusluse käsitlust pidevalt ümber, nähes selles mõnikord revolutsioonilist jõudu, teinekord aga eemaldumist üleüldise sotsialismi tõelisest sihist. Marx mõistis, et 1848. aasta demokraatlikke revolutsioone olid õhutanud muu hulgas rahvustunded, kuid ta uskus, et säherdused „kodanlik-natsionalistlikud” tundmused on ajutine nähtus, kõigest üks vahepeatus teel kommunistliku internatsionalismini. Nõnda nagu pidid hääbuma riigid, pidi mingil moel tabama sama saatus ka rahvustundeid. „Proletariaadi ülemvõim kiirendab nende kadumist.” ³⁵

Ka Lenin võttis sõna kultuuriautonoomia ning rahvusliku enesemääramise poolt, ent üksnes siis, kui see oli talle kasulik. Juba enne revolutsiooni taunis ta jidiši- ja ukrainakeelseid koole, sest need tekitavat töölisklassis soovimatuid eraldusjooni. ³⁶ Ehkki ta pooldas sõnades Vene impeeriumi mittevene rahvaste, s.t grusiinide, armeenlaste ja Kesk-Aasia rahvaste eraldumisõigust, ei uskunud ta ilmselt, et selline asi võiks kunagi päriselt juhtuda. Liiatigi ei tähenda eraldumisõiguse tunnistamine, et Lenin toetas tegelikku eraldumist. Ta kiitis ukraina rahvusluse heaks siis, kui see seisis 1917. aastal tsaari ja ajutise valitsuse vastu, aga mõistis selle hukka, kui see tema arvates ohustas Vene ja Ukraina proletariaadi ühtsust. ³⁷

Niisugusele keerukale ideoloogilisele mosaiikpildile lisas oma mõtteid ka Stalin. Tema oli partei rahvusküsimuste ekspert ja esialgu kõvasti jäigem kui Lenin. Stalin oli 1913. aastal artiklis „Marksism ja rahvusküsimus” väitnud, et rahvuslus tähendab sotsialismiüritusest eemaldumist ja et seltsimehed „peavad töötama kindlameelselt ja väsimatult natsionalismiudu vastu, tulgu see kust suunast tahes”. ³⁸ 1925. aastaks olid tema vaated arenenud sinnamaani, et ta pidas rahvuslust olemuslikult talupoeglikuks jõuks. Ta kinnitas, et rahvuslikud liikumised vajavad olemasoluks talurahvast: „Talurahvas on rahvusküsimuse alus, kvintessents. See selgitab tõsiasja, et talurahvas moodustab rahvusliku liikumise peamise väesalga ja pole olemas ühtki tugevat rahvuslikku liikumist ilma talurahvaväeta …” ³⁹

See väide, mis peegeldab selgelt Stalini vaadet Ukraina sündmustele, osutus hiljem väga tähendusrikkaks. Sest kui pole olemas ühtki tugevat rahvuslikku liikumist ilma talurahvaväeta, siis keegi, kes tahaks hävitada rahvusliku liikumise, võiks niisama hästi tahta esmajoones hävitada talurahva.

Lõppude lõpuks aga läks ideoloogia bolševikele vähem korda kui nende oma kogemus Ukrainas, iseäranis sealne kodusõda. Kõikidele kommunistidele oli kodusõda nii isiklikult kui ka poliitiliselt tõeline pöördepunkt. 1917. aasta algul olid vähesed neist oma elus midagi saavutanud. Nad olid nurgatagused ideoloogid ja iga mõõdupuu järgi täiesti edutud. Kui nad üldse raha teenisid, siis ainult põrandaalustele ajalehtedele kirjutades, nad istusid sageli vanglas, nende eraelu oli keeruline, neil polnud mingit valitsemis- ega juhtimiskogemust.

Vene revolutsiooni tõttu sattusid nad ootamatult rahvusvaheliste sündmuste keskmesse. See andis neile ka esimest korda kuulsust ja võimu. See tõi nende ideoloogia nurga tagant välja ja aitas nende ideoloogiat kehtestada. Revolutsiooni edu kinnitas nii bolševike juhtidele kui paljudele teistele, et Marxil ja Leninil oli olnud õigus.

Ent revolutsioon sundis neid ka oma võimu kiiresti kaitsma asuma, seades nad vastakuti mitte lihtsalt ideoloogiliste kontrrevolutsionääridega, vaid ehtsa ja verise kontrrevolutsiooniga, mis tuli viivitamatult purustada. Järgnenud kodusõda sundis neid looma oma sõjaväge, julgeolekuorganeid ja propagandamasinat. Ennekõike andis kodusõda bolševikele õppetunni rahvusluse, majanduspoliitika, toiduainete jagamise ja vägivalla kasutamise teemal, ja õpitu kasutasid nad hiljem ära. Bolševike kogemus Ukrainas erines ka märkimisväärselt nende kogemusest Venemaal, sealhulgas elasid nad üle suurejoonelise lüüasaamise, mis oleks nende vastsele riigile peagu lõpu teinud. Sel ajal idanesid paljud bolševike hoiakud Ukraina asjus, sealhulgas nende kasin usk talurahva lojaalsusse, kahtlus ukraina haritlaste suhtes ja ebasümpaatia Ukraina kommunistliku partei vastu.

Ja muidugi vormis kodusõja kogemus, eriti tollal Ukrainas toimunu, Stalini enda vaateid. Vene revolutsiooni eelõhtul lähenes Stalin neljakümnendale eluaastale ega olnud elus suurt midagi saavutanud. Tal polnud „ei raha, pidevat elukohta ega muud ametit peale targutaja”, nagu üks hiljutine biograaf on kirjutanud. ⁴⁰ Gruusias sündinud ja vaimulikus seminaris hariduse saanud mehe maine põranda all põhines tema pangaröövli talendil. Ta oli mitu korda vangis olnud. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal oli ta põhjapolaarjoone taga asumisel. Kui Nikolai II oli kukutatud, tuli Stalin Petrogradi tagasi.

1917. aasta oktoobris lükkasid bolševikud riigipöördega ajutise valitsuse kõrvale ja Stalin sai esimest korda tunda poliitilise võimu imelist maitset. ⁴¹ Ta kuulus rahvusasjade rahvakomissari ehk ministrina esimesse bolševistlikku valitsusse. Selles ametis vastutas ta otseselt Vene impeeriumi mittevene rahvastega peetud läbirääkimiste eest ning mis eriti tähtis: ta pidi neid veenma – või sundima – sovetivõimule alluma. Ukrainaga asju ajades oli tal kaks selget ja kiiret ülesannet, mille kirjutas ette äärmuslik olukord. Esiteks oli vaja õõnestada rahvuslikku liikumist, bolševike vaieldamatult suurimat rivaali Ukrainas. Teiseks tuli saada enda kätte Ukraina vili. Ta asus nende küsimustega tegelema enam-vähem kohe pärast võimupööret.

Juba 1917. aasta detsembris mõistis Stalin Pravdas hukka keskraada kolmanda universaali, millega oli välja kuulutatud Ukraina Rahvavabariik ja pandud paika Ukraina piirid. Kes toetavad iseseisvat Ukrainat, küsis ta retooriliselt, ja vastas:

Ukraina suurmaaomanikud ning Aleksei Kaledin [valgekaardi kindral] ja tema „Doni sõjaväevalitsus” ehk kasakatest maaomanikud … kelle selja taga hiilib Vene kodanlus, kes on olnud kõikide ukraina rahva nõudmiste raevukas vaenlane, aga kes nüüd toetab keskraadat …

Seevastu „kõik Ukraina töölised ja vaeseim talurahvakiht” seisvat tema sõnul keskraada vastu – mis polnud samuti ilmselt tõsi. ⁴²

Stalin jätkas keskraada avalikku mahategemist hilisema nimetuse järgi „aktiivsete meetmete” abil, mis pidid Ukraina valitsuse kõikuma panema. Kohalikud bolševikud üritasid Donetskis, Krõvõi Rigis, Odessas, Krimmis ja Doni ümbruses luua niinimetatud sovetivabariike – Moskva toetatavaid pisiriike, mis ei olnud loomulikult vähimalgi määral iseseisvad. ⁴³ Bolševikud proovisid korraldada Kiievis riigipööret, ja kui see äpardus, moodustasid nad „alternatiivse parlamendi” – üleukrainalise kesktäitevkomitee – ja seejärel suuresti venekeelses Harkivis nõukogude ehk sovetivalitsuse. Hiljem nimetasid nad Harkivi Ukraina pealinnaks, ehkki 1918. aastal oskas ainult käputäis Harkivi bolševikke ukraina keelt. ⁴⁴

Sedamööda, kuidas bolševikud Venemaal oma võimu kehtestasid, liikus Punaarmee lõuna poole. 9. veebruaril 1918, kui keskraada juhid olid Brest-Litovskis läbirääkimistel, langes Kiiev esimest korda bolševike kätte. See põgusaks jäänud esimene punaokupatsioon ei tähendanud üksnes kommunistlikku ideoloogiat, vaid ka ilmselgelt venemeelset poliitikat. Kindral Mihhail Muravjov kuulutas, et ta toob „kaugelt põhjast” tagasi Vene võimu, ja käskis arvatavad rahvuslased otsekohe hukata. Tema sõdurid lasksid maha igaühe, kes kõneles avalikult ukraina keeles, ja hävitasid kõik Ukraina võimu tunnused, sealhulgas ukrainakeelsed tänavasildid, mis olid ainult nädal varem pandud venekeelsete asemele. ⁴⁵ Ukraina pealinna pommitades võtsid bolševikud teadlikult sihikule Gruševskõi kodu, raamatukogu ja vanade ürikute kogud. ⁴⁶

Ehkki Kiiev oli bolševike käes üksnes mõne nädala, andis see Leninile aimu, mida suudab Ukraina kommunismiüritusele pakkuda. Otsides meeleheitlikult võimalusi, kuidas toita revolutsioonilisi töölisi, kes olid ta võimule upitanud, saatis ta viivitamatult Ukrainasse Punaarmee ühes rekvireerimisüksustega – meestega, kelle ülesanne oli talupoegadelt nende vili ära võtta. Ta nimetas tähtsa gruusia päritolu bolševiku Sergo Ordžonikidze erakorraliseks täievoliliseks komissariks, kes pidi vastutama Ukraina teravilja sundvõtu eest. ⁴⁷ Pravda juhtkiri pasundas nonde sõdurite edusammudest ja kinnitas oma linlastest vene lugejatele, et kommunistliku riigi juhtkond on juba võtnud kasutusele erakorralisi meetmeid, mille abil talupoegadelt vili ära võtta. ⁴⁸

Lenini telegrammid, mida ta saatis nende sündmuste taustal Ukraina rindele, ei saanuks olla selgesõnalisemad. „Jumala eest,” kirjutas ta 1918. aasta jaanuaris, „kasutage kogu energiat ja kõiki revolutsioonilisi meetmeid, et saata vilja, vilja ja veel vilja!!! Muidu võib Petrograd nälga surra. Kasutage erironge ja eriüksusi. Võtke ära ja koguge kokku. Konvoeerige neid ronge. Informeerige meid iga päev. Jumala eest!” ⁴⁹ Kui Ukraina langes märtsi algul kiiresti Saksa ja Austria vägede kätte, läks Moskva marru. Vahkvihas Stalin ei sajatanud üksnes ukraina rahvuslikku liikumist ja selle tõrksaid talupoegadest toetajaid, vaid ka Ukraina bolševikke, kes olid Harkivist põgenenud ja pannud teisel pool Vene piiri Rostovis püsti veel ühe arusaamatu Soveti-Ukraina eksiilvalitsuse. Ta ei sallinud juba vaistlikult mõtet Ukraina bolševikest ja arvas, et need peaksid lõpetama oma püüdlused luua eraldi partei. Ta ründas Moskvast Rostovi bolševikke: „Aitab valitsuse ja riigi mängimisest. On aeg see mäng lõpetada – küllalt juba.” ⁵⁰

Selle peale saatis üks väheseid ukraina keele oskajaid Rostovi rühmitises Moskvasse riigi valitsusele protestikirja. Mõkola Skrõpnõk kirjutas, et Stalini avaldus oli diskrediteerinud Ukrainas sovetivõimu. Skrõpnõk uskus tõsimeeli Ukraina bolševismi võimalusse ja ta oli üks esimesi, kes asus võitlema rahvusliku kommunismi eest, nagu seda hiljem nimetama hakati – see tähendas arvamust, et kommunismil võib olla eri riikides eri vorme ja see ei ole lepitamatu ukrainlaste rahvuslike tunnetega. Ta väitis, et keskraada lühike valitsemisaeg oli tekitanud igatsuse Ukraina iseseisvuse järele, ja tegi ettepaneku, et bolševikud peaksid seda soovi tunnustama ja sellega arvestama. Tema arvates ei peaks riigi valitsus tuginema oma otsustes mõne Vene föderatsiooni rahvakomissari arvamusele, vaid kuulama rahvahulki, Ukraina töörahvast. ⁵¹

Esialgu Skrõpnõk võitis selle vaidluse, kuid mitte seetõttu, et bolševikud oleksid otsustanud rahvahulki või töörahvast kuulda võtta. Seistes Ukrainas silmitsi oma esimese kaotusega, otsustas Lenin lihtsalt rakendada teistsugust taktikat. Kasutades meetodeid, mida võiks – küll märksa hilisemas mõttes, ent samas kontekstis – nimetada hübriidsõjaks, käskis ta oma vägedel minna Ukrainasse salaja tagasi. Nad pidid varjama tõsiasja, et nad moodustavad Vene väe, mis võitleb ühtse bolševistliku Venemaa eest. Seeasemel nimetasid nad ennast Soveti-Ukraina vabastusliikumiseks, et rahvuslastes segadust tekitada. Asja mõte oli pruukida küüniliselt rahvuslikku retoorikat ja veenda rahvast sel moel uut võimu omaks võtma. Telegrammis ühele kohapealsele Punaarmee komandörile selgitas Lenin:

Kui meie väed edenevad läände ja sisenevad Ukrainasse, moodustatakse kohalikud ajutised valitsused, mille ülesanne on tugevdada kohalikke nõukogusid. Niisugusel lähenemisnurgal on see eelis, et nii võtame Ukraina, Leedu, Läti ja Eesti marurahvuslastelt võimaluse pidada meie üksuste pealetungi okupatsiooniks ning kujuneb soodne õhkkond meie vägede edenemisele. ⁵²

Teisisõnu pidid väekomandörid aitama luua sovetimeelseid „rahvuslikke” valitsusi, mis neid kahel käel vastu võtaksid. Nagu Lenin selgitas, oli asja mõte kindlustada, et Ukraina inimesed ei näeks neis võõrriigi okupante, vaid vabastajaid.

Mitte hetkekski 1918. aastal ega hiljem arvanud Lenin, Stalin ega ükski teine juhtiv bolševik, et Soveti-Ukraina võiks olla tõeliselt iseseisev riik. 17. novembril loodi Ukraina revolutsiooninõukogu, kuhu kuulusid Moskva-meelsed „Ukraina esindajad” Pjatakov ja Volodõmõr Zatonskõi, Punaarmee komandör Ukrainas Volodõmõr Antonov-Ovsejenko ja Stalin isiklikult. 28. novembril moodustatud Ukraina ajutist revolutsioonivalitsust juhtis bulgaaria päritolu Hristian Rakovski. Muu hulgas teatas Rakovski, et nõudmised muuta ukraina keel riigikeeleks kahjustavad Ukraina revolutsiooni. ⁵³

Üleüldise segaduse tõttu oli säärast hübriidsõda lihtne pidada. Punaarmee asus riiki ründama täpselt samal ajal, kui bolševikud hakkasid Petljuraga läbirääkimisi pidama. Direktooriumi esindajad kritiseerisid sellist kahepalgelist poliitikat raevukalt, kuid bolševike välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin vastas kiretult, et Moskval ei ole Ukraina pinnal liikuvate vägedega mingit pistmist. Ta süüdistas sealses sõjategevuses „täiesti iseseisva Soveti-Ukraina armeed”. ⁵⁴

Direktoorium vaidles vastu, et see on puhas vale. Nad saavat väga hästi aru, et too „Ukraina sovetivalitsuse armee” on tegelikult Punaarmee. Direktoorium jätkas proteste kuni 1919. aasta jaanuarini, kui Punaarmee sundis Ukraina valitsuse üldse Kiievist lahkuma. ⁵⁵

Teine bolševistlik okupatsioon Ukrainas algas jaanuaris ja kestis pool aastat. Selle aja jooksul ei olnud Moskval kordagi võimu kogu hilisema Ukraina Vabariigi territooriumi üle. Nendeski kubermangudes, kus bolševikud hoidsid enda käes suuremaid ja väiksemaid linnu, valitsesid külasid sageli kohalikud partisanijuhid ehk otaman’id, kellest mõni toetas Petljurat, mõni ent mitte. Paljudes kohtades piirdus bolševike võim enam-vähem vaksaliga. Sellegipoolest andis isegi see lühike parteivõimu periood Ukraina bolševistlikele juhtidele võimaluse näidata oma tõelist palet. Ukraina kommunistlikel liidritel võis ju teoreetiliselt olla mingisugust iseseisvust, aga tegelikult polnud seda sugugi.

Vähe sellest, mis tahes ideed neil ka olid Ukraina majandusarengu kohta, allutati need kähku ühele teisele prioriteedile. Sel aastal ei huvitanud bolševikke mitte niivõrd marksistliku teooria üksikasjad ega vaidlused rahvusluse ja iseseisvuse teemal, vaid ennekõike vajadus toita Moskva ja Petrogradi töölisi. 1919. aastal iseloomustas Lenini telegramm – „Jumala eest, kasutage kogu energiat ja kõiki revolutsioonilisi meetmeid, et saata vilja, vilja ja veel vilja!!!” – kõige selgemalt bolševike hoiakuid ja tegevust Ukrainas.

Bolševike paanilises toiduvajaduses ei olnud midagi ootamatut, sest Vene keisririik oli võidelnud toidupuudusega I maailmasõja algusest alates. Kui puhkes konflikt Saksamaaga, tsentraliseeris ja riigistas Venemaa oma toiduainete varumise ja jaotamise süsteemi ning tekitas sellega halduskaose ja puuduse. Kogu asja pandi juhtima riigiasutus Toiduga Varustamise Uurimise ja Meetmete Koordineerimise Erinõukogu, mis andis eeskuju hilisematele sovetlikele organisatsioonidele. Selmet olukorda parandada, süvendas erinõukogu kihk vahendajad kõrvale jätta ja luua eeldatavasti tõhusam, mittekapitalistlik teraviljaga varustamise korraldus kriisi veelgi. ⁵⁶

Järgnenud toidupuudus sütitas 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja lennutas poole aasta pärast võimule bolševikud. Briti ajakirjanik Morgan Philips Price kirjeldas selle aasta õhustikku nii:

Tahes-tahtmata kaldus vestlus üheleainsale peateemale, mis ilmselgelt köitis kõigi tähelepanu: leiba ja rahu … Kõik teadsid, et raudtee ei tule enam transpordikoormusega toime, et varem Lääne-Euroopasse eksporditud teraviljakoguse tarbis nüüd jäägitult sõjavägi, et haritav põllupind oli eelmise aastaga võrreldes 10 protsendi võrra vähenenud ja kindlasti väheneb sel aastal veelgi, et paljude suurlinnade töölised on olnud päevade kaupa leivata, sellal kui suurvürstide ja hangeldajate majades on korralikud varud. ⁵⁷

Price vaatas järjekordades seisvaid naisi. „Nende kahvatu nägu ja murelikud silmad reetsid hirmu, et lähenemas on mingi saatuselöök.” ⁵⁸ Ta käis ühe Moskva polgu kasarmus, kus nägi „vaidlust toidunormide üle, ning üks teistest kõvahäälsem ja ettevõtlikum tegi ettepaneku saata kolmeliikmeline delegatsioon komandöri juurde, et nõuda nende normide viivitamatut suurendamist”. Toidunormide juurest jõuti sõjani, sealt maaomandini: „Igal juhul võttis see soldatite nõukogu algrakuke kokku arutelu selliste teemade üle, mis olid alles äsja olnud keelatud kõikjal väljaspool valitseva klassi kitsast ringi. Revolutsioon oli jõudnud järgmisse etappi.”

Hiljem nägi Price, kuidas nälg – vähemalt selle algusjärgus – muutis inimesed kiskjalikumaks. Toidupuuduse tõttu hakkasid inimesed süsteemis kahtlema, muutusi nõudma, koguni vägivallale kutsuma. ⁵⁹

Toidu ja võimu seos oli asi, mida bolševikud mõistsid väga hästi. Samuti mõistsid kõik asjaosalised nii revolutsiooni eel, ajal kui ka järel, et pideva puuduse tõttu sai toiduga varustamisest äärmiselt tähtis poliitiline tööriist. Need, kes ei suutnud rahvast toita, kaotasid kiiresti toetust. 1921. aastal, kui üks Ameerika abimisjon otsis võimalust tulla Venemaale, rääkis nende esindaja punariigi läbirääkijale (ja hilisemale välisministrile) Maksim Litvinovile, et „me ei tule Venemaaga sõdima, me tuleme toitma”. Ühe Ameerika ajakirjaniku sõnul vastas Litvinov inglise keeles väga tabavalt: „Jah, aga toit on veppon [weapon ’relv’ – tlk] …” ⁶⁰

Lenin arvas samamoodi. Ent revolutsioonijuht ei järeldanud selle põhjal, nagu olnuks erinõukogu toiduvarumise korraldus vale. Seeasemel otsustas ta, et tolle meetodid ei olnud küllalt karmid, iseäranis Ukrainas. 1919. aastal väljendas Ukraina eest vastutav Rakovski seda arusaamist ühes otsekoheses märkuses parteikongressile: „Me läksime Ukrainasse ajal, kui Soveti-Venemaal valitses ränk tootmiskriis,” selgitas ta, „ja meie siht oli seda viimseni ekspluateerida, et kriisi leevendada.” ⁶¹ Oma võimu algusest peale pidasid bolševikud enesestmõistetavaks, et Ukraina ekspluateerimine on hind, millega hoida Venemaad kontrolli all. Nagu üks neist aastaid hiljem kirjutas: „Revolutsiooni saatus sõltus meie suutlikkusest tagada proletariaadi ja sõjaväe kindel leivaga varustamine.” ⁶²

Tungiv viljavajadus kujundas ka äärmusliku tegevuskava, mida tunti siis ja hiljem sõjakommunismina. 1918. aastal Venemaal algatatud ja 1919. aasta algul pärast teist bolševike sissetungi Ukrainasse toodud sõjakommunism kujutas endast kõikide majandussuhete sõjaväestamist. Maal oli süsteem väga lihtne: võtta relva ähvardusel kontroll viljavarumise üle enda kätte ning jagada vili siis soldatitele, vabrikutöölistele, parteiliikmetele ja teistele, keda riik pidas endale hädavajalikuks.

1918. aastal oli säärane asjakorraldus paljudele tuttav. Tsaarivalitsus oli asunud juba 1916. aastal sõjaaegse toidupuuduse tõttu vilja relva jõul konfiskeerima – see poliitika sai nimeks prodrazvjorstka. 1917. aasta märtsis oli ka ajutine valitsus nõudnud, et talurahvas müüks kogu saagi riigi määratud hinnaga riigile, erandiks ainult külvis ja oma perele kuluv vili. ⁶³ Bolševikud käisid sama rada. Mais 1918 võttis rahvakomissaride nõukogu kasutusele keisririigi poliitika ja kehtestas „toiduvarumise diktatuuri”. Toiduainete varumise rahvakomissariaat moodustas „toiduvarumisarmee”, mis tuli läkitada „toiduvarumise rindele”. ⁶⁴

Ent militaarkeelest hoolimata tähendas sõjakommunism seda, et enamik rahvast jäi nälga. Selleks et üldse mingit toitu saada, kasutas enamik venelasi ja ukrainlasi aastail 1916–1918 musta turgu, mitte aga olematuid riigiettevõtteid. ⁶⁵ Boriss Pasternaki „Doktor Živagos” otsib arsti abikaasa revolutsioonijärgses Moskvas toitu ja kütet: „Ta hulkus ligi pool tundi ümbruskonna põikuulitsatel, kuhu vahel keerasid sisse linnalähedaste külade talumehed juurvilja ja kartuliga. Neile oli vaja peale sattuda. Kaubaga talupoegi peeti kinni.”^[2.] Lõpuks leidis ta mehe, kes müüs tooreid kasehalge, ja andis nende eest vastu väikese peegliga riidekapi. Talumees plaanis selle naisele kinkida. Nad leppisid kokku ka kartuli asjus. ⁶⁶ Niisugune oli linna ja maa seos sõjakommunismi ajal.

Linna ja maa vahetuskaubandus püsis majandussüsteemi osana veel palju aastaid. Isegi 1921. aastal, kui kodusõda oli vormiliselt lõppenud, koges üks Moskvat külastav Ameerika heategevusdelegatsioon vägagi samasuguseid majandussuhteid. Kunagisel tähtsal äritänaval Kuznetski Mostil müüsid vanad naised ja lapsed suletud, kinniste aknaluukidega poodide ees korvist puuvilju. Köögivilja ja liha võis leida üksnes turult. Õhtul avastasid ameeriklased, kust see kaup pärit oli. Teel rongivaguni poole, kus nad pidid ööbima, nägid nad suurt hulka mehi, naisi ja lapsi, kes nügisid ja tõukasid üksteist, et pääseda linnast väljuvale rongile. See, mis tundus ameeriklastele „äärmiselt kummaline videvikuaegne vaatepilt”, oli tegelikult Venemaa toidujagamise võrgustik, kus tuhanded üksikkauplejad käisid pidevalt maalt kaupa toomas. ⁶⁷

Neil aastail tagasid ebaseaduslikud turud paljudele inimestele, iseäranis neile, kes ei olnud erilistes valitsuse nimekirjades, võimaluse toitu hankida. Ent bolševikud pelgalt ei keelustanud neid tänavaturge, vaid nad süüdistasid neid kriisi kestmises. Aasta aasta järel üllatasid kommunistliku riigi juhte nälg ja toidupuudus, mida oli esile kutsunud nende endi loodud konfiskeerimise ja ümberjagamise süsteem. Aga kuna riigi sekkumine pidi tooma inimestele rikkust, mitte vaesust, ja bolševikud ei süüdistanud üheski äparduses kunagi omaenda poliitikat, saati oma jäika ideoloogiat, siis võtsid nad sihikule väikekaubitsejad ja mustal turul kauplejad ehk spekulandid, kes teenisid elatist sellega, et vedasid kaupa taludest linna. 1919. aastal mõistis Lenin isiklikult nad ideoloogiliste vaenlastena hukka:

Kõik jutud sel [erakaubanduse] teemal, kõik katsed seda julgustada on suur oht, taganemine, samm tagasi sotsialismi ülesehitamisel, mida toiduainete varumise rahvakomissariaat viib ellu keset uskumatuid raskusi võitluses miljonite spekulantidega, kelle pärandas meile kapitalism.

Sellest seisukohast oli kõigest väike samm sinnani, et mõista hukka ka „spekulantidele” vilja müüvad talupojad. Lenin, kes talurahvast kui mitte küllalt revolutsioonilist klassi niikuinii ei usaldanud, mõistis maa ja linna otsekaubanduse ohtu suurepäraselt:

Talupoeg peab valima: kaubelda viljaga vabalt – mis tähendab viljaga spekuleerimist, rikaste vabadust veelgi rikastuda ning vaeste vabadust veelgi vaesuda ja nälgida, suurmaaomanike ja kapitalistide tagasitulekut, talurahva ja tööliste ühtsuse murdmist – või anda oma vilja ülejääk kindlaksmääratud hinnaga riigile. ⁶⁸

Ent sõnadest ei piisanud. Seistes silmitsi laiaulatusliku näljaga, rakendasid bolševikud veel äärmuslikumaid meetmeid. Tavaliselt selgitavad ajaloolased seda, miks pöördus Lenin 1918. aastal poliitilise vägivalla poole – seda poliitikat nimetatakse punaseks terroriks –, võitlusega oma poliitiliste vaenlaste vastu. ⁶⁹ Ent juba enne, kui punane terror septembris vormiliselt välja kuulutati, ja isegi enne, kui Lenin andis käsu alustada lõputute vahistamiste ja hukkamistega, oli ta majandusliku hävingu tõttu – Moskva ja Petrogradi tööliste päevast leivanormi vähendati 30 grammile – õiguskorra kõrvale heitnud. Morgan Philips Price nägi, et 1918. aasta talvel suutis võim hädavaevu tagada söögi tööliste ja soldatite nõukogude kongressile kogunenud saadikuile: „Sel nädalal saabus Petrogradi vaksalitesse väga vähe jahusaadetisi.” ⁷⁰ Veel hullem: „Kaebused Moskva tööliskvartalites aina valjenesid. Tihti võis kuulda, et bolševikud peavad toidu tagama või lahkuma.” ⁷¹

1918. aasta kevadel innustasid niisugused olud Leninit kehtestama erakorralist olukorda ehk tšrezvõtšaištšina’t, mida üks ajaloolane on defineerinud nii: „Ühiskondliku elu eriolukord, kus on kadunud igasugune õiglustunne ja võim valitseb meelevaldselt.” ⁷² Erimeetmeid – tšrezvõtšainõje merõ – oli vaja talupoegade vastu, keda Lenin süüdistas selles, et nad hoidvat viljaülejääke omaenda tarbeks. Sundimaks talurahvast oma vilja ära andma ja võitlemaks kontrrevolutsiooniga, asutas Lenin lõpuks ka tšrezvõtšainaja komissija ehk erakorralise komisjoni ehk tšekaa. See oli punariigi julgeolekuorgani esimene nimi, hiljem tunti seda GPU, OGPU, NKVD ja viimaks KGB-na.

Erakorraline olukord hõlmas kõike. Lenin käskis kõigil, kes ei osalenud 1918. aasta kevadel ja suvel otseselt sõjategevuses, tuua toit pealinna tagasi. Stalin sai kohustuse koguda varusid Lõuna-Venemaalt – ja see töö oli nüüd märksa tähtsam kui tema tegevus rahvusasjade rahvakomissarina. Ta asus kahe soomusrongi ja 450 punaarmeelasega teele Volga äärde Tsaritsõnisse. Ülesanne: koguda Moskva tarbeks teravilja. 7. juulil kandis ta oma esimeses telegrammis Leninile ette, et oli leidnud eest „hangeldajate bakhanaali”. Ta selgitas oma strateegiat: „Me ei halasta kellelegi, ei iseendile, ei teistele – aga me toome teile leiba.” ⁷³

Järgmistel aastatel meenutati Stalini Tsaritsõni vägitükke eeskätt põhjusel, et need õhutasid tema esimest avalikku tüli oma pärastise suure võistleja Lev Trotskiga. Kuid Stalini hilisema Ukraina-poliitika kontekstis olid need tähtsad teiseski mõttes. Nimelt andis jõhker taktika, mida ta kasutas vilja konfiskeerimiseks Tsaritsõnis, aimu nendest võtetest, mille ta võttis üle kümne aasta hiljem kasutusele Ukrainas. Mõni päev pärast saabumist moodustas Stalin revolutsioonilise sõjanõukogu, asutas tšekaa osakonna ja asus Tsaritsõnit kontrrevolutsionääridest puhastama. Mõistnud kohalikud kindralid hukka kui „kodanlikud spetsialistid” ja „kodusõjaks täiesti sobimatud jõuetud kantseleirotid”, võttis ta nad vahi alla ja saatis keset Volgat seisvale praamile. ⁷⁴ Koostöös Donetskist toodud punasoldatitega ning Kliment Vorošilovi ja Sergo Ordžonikidzega – hilisemate lähedaste liitlastega – käskis Stalin arreteerida suure hulga inimesi, kellest paljud hukati. Punaarmee kõrilõikajad röövisid kaupmeeste ja talupoegade vilja ning seejärel fabritseeris tšekaa kriminaalasja – seegi oli teedrajav võte –, aga puutumata ei jäänud ka täiesti juhuslikud inimesed. ⁷⁵

Igal juhul laaditi vili vagunitesse ja saadeti põhja poole – see tähendas, et Stalini vaatevinklist oli säärane iseäranis jõhker sõjakommunismi vorm edukas. Tsaritsõni rahvas maksis ränka hinda, aga Trotski arvates tegi seda ka armee. ⁷⁶ Kui Trotski Stalini tegutsemise pärast protestis, tõi Lenin viimaks tolle Tsaritsõnist ära. Ent Stalin pidas seda aega edaspidigi tähtsaks, koguni sedavõrd, et 1925. aastal nimetas ta linna ümber Stalingradiks.

Oma teise okupatsiooni ajal 1919. aastal ei olnud bolševikel kordagi Ukraina üle samasugust võimu, nagu oli olnud Stalinil Tsaritsõnis. Aga poole aasta pärast, kui nad olid vähemasti vormiliselt vabariigi endale allutanud, läksid nad nii kaugele, kui suutsid. Kõik nende kinnisideed – viha kauplemise, eraomandi, rahvusluse, talurahva vastu – leidsid Ukrainas täieliku väljenduse. Ent enam-vähem kõiki nende otsuseid varjutas üks sundmõte: toit ja selle varumine.

Teist korda Kiievisse saabunud bolševikud tegutsesid väga kiiresti. Nad loobusid otsekohe pettemuljest, nagu seisaksid nad Ukraina vabastamise eest. Seeasemel järgisid nad tsaaride eeskuju: sulgesid ukrainakeelsed ajalehed, lõpetasid ukrainakeelse hariduse andmise ja panid kinni ukraina teatrid. Tšekaa arreteeris kiiruga ukrainlastest haritlasi, keda süüdistati separatismis. Ukraina parteipealik Rakovski keeldus ukraina keelt kasutamast ja tunnistamastki. Ukraina esseer Pavlo Hrõstjuk meenutas hiljem, et vene sõjaväelased, kellest paljud olid kunagi töötanud tsaaripolitseis, tulistasid Kiievis jälle „kõiki, kes kõnelesid ukraina keelt ja pidasid ennast ukrainlaseks”. Ukrainavaenulik retoorika muutus Kiievi bolševike seas tavaliseks: „Töötud, nälginud, äravaevatud inimesed astusid hulganisti sõjaväkke, kus neile maksti teenistuse eest hästi ja kus nad said ka oma perekondi toidunormiga varustada. Niisuguse armee „moraali” polnud raske tõsta. Ei tarvitsenud öelda muud, kui et meie vennad nälgivad ukrainlaste-hohollide tõttu [ukrainlaste halvustav nimetus]. Sel moel süütasid meie „seltsimehed” viha ukrainlaste vastu.” ⁷⁷

Nii nagu Venemaal, riigistasid bolševikud siingi mõisaid ja asutasid mõnel pool ühismajandeid ja teisi riigile kuuluvaid põllumajandusettevõtteid, mis andsid taas aimu tulevasest poliitikast. Ent kuigi Moskva bolševikud olid väga innukad säherdusi asju katsetama, ei huvitanud need Ukraina kommuniste. Täpsemalt öeldes ei huvitanud need ukraina talumehi. Venemaal oli olemas kogukondliku põllumajanduse traditsioon ja enamik vene talupoegi haris maad üheskoos (obštšina’s või mir’is). Aga Ukrainas järgis seesugust tava kõigest veerand talurahvast. Siin oli suurem jagu üksiktalunikke, kes olid oma maa, hoonete ja karja omanikud. ⁷⁸

Kui 1919. aastal pakuti ukraina talurahvale võimalust astuda ühismajandisse, jäi sellega nõusse väga vähe talupoegi. Ja ehkki sovetivõim asutas Ukrainas 1919. aastal umbes 550 kolhoosi-sovhoosi, olid need enamasti ebapopulaarsed ja edutud – õige pea saadeti peagu kõik laiali. Suurem osa konfiskeeritud maast jagati ümber. Ukraina lääne- ja keskosas said talunikud väiksemad, ida ja lõuna stepialadel suuremad maatükid. Nendele, kel oli 50–100 hektarit maad, jäeti maa alles. Ehkki seda ei öeldud välja, tähendas see vaikivat tunnistust, et eraomanikud kasvatasid vilja rohkem ja tõhusamalt. ⁷⁹

Ent 1919. aastal oli teravili Leninile palju tähtsam kui soov veenda ukrainlasi kolhoosikorra eelistes. Alati, kui jutt läks Ukrainale, oli see ta peamine mure: „Iga [Ukraina] mainimise peale küsis Lenin, kui palju [teravilja] seal on, kui palju on sealt võimalik võtta ja kui palju on juba võetud.” ⁸⁰ Tema sundmõtet õhutas revolutsioonis osalenud bolševik Aleksandr Šlihter, kes määrati 1918. aasta lõpul Ukraina toiduainete varumise rahvakomissariks. 1919. aasta algul olid Šlihteri võimu all kõik toidutootmisega seotud inimesed ja asutused. ⁸¹ Poltavas sündinud Šlihter uskus, et tema sünnimaa suudab toota tohutus koguses toiduaineid, aga muidugi ei arvanud ta, et sellest peaksid kasu saama ukrainlased: „Meil on siht: hankida sundvõtu abil 100 miljonit puuda [1,63 miljonit tonni] vilja … 100 miljonit nälgivale Venemaale, mida ähvardab ida poolt võõrvägede sissetung. See on hiiglaslik arv, aga rikas Ukraina, leivatootja Ukraina aitab …” ⁸²

Need arvud olid laest võetud; hiljem nõuti Šlihterilt 50 miljonit puuda, aga sel polnud tähtsust, sest ta ei suutnud koguda ligilähedastki kogust. ⁸³ Loomulikult pidas ta võimatuks vilja osta. Nagu üks vaatleja meenutas, keeldusid talupojad andmast oma toodangut laiskadele linnaelanikele 1917. aastal kasutusele võetud nn Kerenski raha või Ukraina karbovanetsite eest: „Polnud õieti ühtki kodu, kus poleks olnud kuhjade viisi kasutut paberraha.” ⁸⁴ Kuigi talurahvas oleks rõõmuga vahetanud vilja riiete või tööriistade vastu, ei suutnud Venemaa toota peagu mingeid tööstuskaupu, nõnda et Šlihteril polekski olnud neile midagi anda.

Jälle kord haarati lahendusena jõu järele. Ent selmet rakendada niisugust jõhkrat vägivalda, mida Stalin oli kasutanud Tsaritsõnis, valis Šlihter lihvituma vägivallavormi. Ta rajas külades uutmoodi klassisüsteemi: jagas esmalt talupojad eri kategooriatesse ja õhutas siis nende vastasseisu. Varem polnud Ukraina külades klassierinevusi olnud või olid need tähtsusetud; isegi Trotski oli kunagi öelnud, et „talurahvas moodustab selle protoplasma, millest klassid minevikus arenema hakkasid”. ⁸⁵ Nagu mainitud, oli vähestes Ukraina külades levinud Venemaale omane tava harida maad ühiselt. Tavaliselt tehti üldjoontes vahet inimestel, kel oli maad ja keda peeti tublideks tööinimesteks, ning neil, keda mingil põhjusel – ebaõnne, joomise tõttu – peeti kehvadeks töötajateks. Kuid see eristus oli ähmane. Ühe ja sama perekonna liikmed võisid kuuluda eri rühmadesse ja talupojad võisid liikuda sel lühikesel redelil väga kiiresti. ⁸⁶

Bolševikud oma jäiga marksistliku hariduse ja hierarhilise maailmakäsitusega rõhutasid tugevamalt väliseid näitajaid. Lõpuks määratlesid nad kolm kategooriat: kulakud ehk jõukad, serednjak’id ehk keskmikud ja bednjak’id ehk kehvikud. Toona aga üritasid nad peamiselt paika panna, kes on nende revolutsiooni ohvrid ja kes võitjad.

Šlihter kujundas klassierinevuse osalt sellega, et algatas ideoloogilise võitluse kulakute ehk ukrainapäraselt kurkul’ide vastu (see sõna tähendab ukraina keeles rusikat). Enne revolutsiooni kasutati seda mõistet Ukraina külades harva ja ka siis lihtsalt kellegi sellise kohta, kelle käsi käis hästi või kes suutis palgata teisi tööle, aga see ei tähendanud tingimata rikast inimest. ⁸⁷ Ehkki bolševikud vaidlesid pidevalt, kuidas kulakuid määratleda – viimaks kujunes sellest pelgalt poliitiline mõiste –, ei olnud neile mingi probleem süüdistada kulakuid viljavarumise takistamises, vaesemate talupoegade ekspluateerimises ja vastuseisus sovetivõimule. Kulakutest said väga kiiresti bolševike peamised patuoinad, keda süüdistati kõige sagedamini bolševistliku põllumajanduse ja toiduvarumise läbikukkumises.

Kõrvu kulakute ründamisega kujundas Šlihter kehviktalupoegade komiteede – komnezam’ide – abil uut liitlaste klassi (komnezam – komitet nezamožnõhh seljan, vn kombed). Nendel komiteedel oli hiljem oma osa Ukraina näljahädas, ent pärit olid nad just sellest revolutsioonijärgsest Šlihteri kampaania ajast. Tema korraldusel liikusid Punaarmee soldatid ja vene agitaatorid külast külla, värvates kõige edutumaid, kõige saamatumaid kaasajooksikutest talupoegi, pakkudes neile võimu ja privileege ning naabritelt konfiskeeritud maad. Vastutasuks pidid need hoolikalt värvatud kollaborandid leidma ja võtma ära naabrite „viljaülejäägi”. Säärane sunniviisiline ümberjaotamine ehk prodrazvjorstka kutsus esile tohutu ja pikaks ajaks püsima jäänud viha ja pahameele. ⁸⁸

Nood kaks äsja kujundatud maaelanike rühma pidasid teineteist surmavaenlasteks. Kulakud mõistsid väga hästi, et kehvikute komiteed loodi nende hävitamiseks, kehvikute komiteed mõistsid sama hästi, et nende tulevik oleneb nende võimest kulakud hävitada. Selleks nõudsid nad oma naabritele ränki karistusi. Tšernigivi kubermangu Velõke Ustja kehvik Jossõp Nõžnõk oli kehvikute komiteega liitunud 1918. aasta jaanuaris pärast rindelt naasmist. Nagu ta hiljem meenutas, oli komitees viiskümmend liiget. Asunud jõukamate naabrite maad konfiskeerima, kohtasid nad endale üllatuseks raevukat vastupanu. Seepeale moodustas käputäis kehvikute komitee liikmeid relvastatud „revolutsioonikomitee”, mis Nõžnõki sõnul võttis otsekohe kasutusele karmid meetmed: kulakutel ja usurühmadel keelati revolutsioonikomitee loata koguneda, kulakutelt võeti ära relvad, küladesse paigutati valvesalgad ja kulakuid hakati salaja jälgima. ⁸⁹

Sugugi mitte kõiki neid meetmeid ei käskinud kasutada kõrgemad võimuringkonnad. Kui Šlihter rääkis kehvikute komiteedele, et nende käekäik oleneb kulakute riisumisest, siis teadis ta, et õhutab vihast klassisõda. Ta kirjutas hiljem, et kehvikute komiteed pidid tooma revolutsiooni külaellu ja kindlustama „kulakute poliitilise ja majandusliku võimu hävitamise”. ⁹⁰ Üks teine bolševik kinnitas 1918. aastal ühel parteikoosolekul selge sõnaga: „Teie, seltsimehed talupojad, peate teadma, et siin Ukrainas on praegu palju, väga palju rikkaid kulakuid ja nad on hästi organiseeritud, ning kui me hakkame asutama maakohtades ühismajandeid … hakkavad need kulakud ägedasti vastu.” ⁹¹

1918. aasta märtsis, kodusõja raskeimal ajal, kõneles Trotski ühel koosolekul, et Punaarmeele tuleb vilja rekvireerida iga hinna eest. Vähe sellest, ta oli tagajärgede suhtes vägagi lootusrikas: „Kui sundvõtt tähendab kulakute ja vaesemate külaelanike kodusõda, siis elagu kodusõda!” ⁹²