Читать книгу Daam kullas - Anne-Marie O'Connor - Страница 2

Ühel 2006. aasta talvehommikul, kui noor Los Angelese advokaat, pikk must mantel seljas ja harjumuspäraselt kärsitu ilme näol, rühkis läbi lumise lossiaia, et võtta oma valdusse maal, mille pärast ta oli aastaid võidelnud, näis sõjakangelase prints Eugeni Belvedere loss kui pildike muinasjuturaamatust.

Üksildane mees astus pikkade kärmete sammudega üle keiserliku palee jääkaanega tiigi. Jää klammerdus monumentaalsete sfinkside külge, mis seisid tunnimeestena tema tee ääres, juuksed keerlemas ümber raevukalt kaunite nägude, paljad rinnad turvisest rippuvate narmastuttide vahel. Nende pilgust peegeldus julgust ja rahuldatud vallutushimu.

See advokaat oli Randol Schoenberg, kelle vanaisa, lugupeetud Viini helilooja, oli pidanud Hitleri võimuletõusu järel Austriast pagema. Kurjakuulutava pärija tagasitulek polnud kaugeltki teretulnud. Maal, mida Schoenberg taga ajas, oli kuldselt kiiskav meistriteos, mille oli sada aastat tagasi maalinud kunstiketser Gustav Klimt. See oli Viini seltskonnakaunitari Adele Bloch-Baueri portree.

Nii kunstnik kui ka tema modell olid ammu surnud, kuid inimestele meeldis ikka veel teha oletusi, nagu olnuks nende vahel armusuhe. Nende kunstilise koostöö tulemusena sündis üks modernse ajastu kuulsamaid portreesid. Austerlased pidasid seda maali oma „Mona Lisaks”.

Ukse juures Schoenberg peatus, et saabastelt lund maha tampida. Lossis asus nüüd Austria Galerii, Austria tähtsaim rahvuslik kunstimuuseum, ehkki ta kandis ikka veel nime, mille prints Eugen talle oli pannud – Belvedere ehk „kaunis vaade”. Sellelt künkalt olid türklased asunud ida ja lääne vahelises viimases suures kokkupõrkes Viini piirama ning Belvedere kõrge roheline katus aimas järele nende lainelisi telke.

Taamal kerkis taevasse Püha Stefanuse katedraal, sirutudes üles Jumala armastuse järele. Kiriku majesteetlikud mustad tornid kõrgusid iidse vallikraavi kohal, mille Rooma keisrid olid ehitanud esiajaloolise keldi asula jäänustele.

Siin asus Viini ürgne kese.

Schoenbergi kohal vaatasid kivist jumalad ja jumalannad lossi katuserinnatiselt alla. Keerubid heitsid vallatuid pilke, mis olid sama kapriissed nagu armastus ise. Grupp Jaapani turiste seisis värisedes, oodates muuseumi avamist. Schoenberg tõttas neist mööda.

Halli mantliga hõbejuukseline patriarh seisatas oma hommikusel jalutuskäigul ja jäi ainiti vahtima: see oli ajalehtedest ja televiisorist tuntud Ameerika advokaat. „Schoenberg!” sisistas austerlane oma naisele. Nad vahetasid kivise pilgu. Schoenberg. Mees, kes tahab võtta Austrialt kuldse portree.

Savoia printsi Eugeni Belvedere loss, barokne monument türklaste üle saavutatud võidu auks.

Lossis võttis Schoenbergi vastu Austria Galerii juhataja Gerbert Frodli ettevaatlik jahedus. Frodl oli valvsate silmade ja napi naeratusega pikk mees. Schoenberg oli kõige viimane inimene, keda Frodl või Austria näha soovisid. Kuid Frodl oli küllalt taiplik mõistmaks, et helilooja lapselast tasub kohelda viisakalt. Tema väljavihastamine teeks asja ainult hullemaks.

Aastate viisi olid Austria ametnikud Schoenbergile kaikaid kodaraissse loopinud. Nüüd pidi aga Frodl muuseumi giidina teda kõige hinnalisemate maalide juurde juhatama. Kiiresti andis Frodl ta üle kinnipigistatud huultega naisametnikule. Too juhatas Schoenbergi klaasist lifti ja vajutas nuppu. Vaikides sõitsid nad alla. Sügaval muuseumi all jäi lift kiiksudes seisma. Schoenberg läks administraatori järel läbi pimedate koridoride labürindi, kus nende sammud vastu kajasid. Mis koht see küll on? mõtles Schoenberg.

Küsima ta muidugi ei hakanud. Vastus ei pruukinud olla meeldiv. Seesuguseid punkreid ei ehitatud muinasjutulosside tarvis.

Lõpuks avas administraator raske ukse, mille tagant tuli nähtavale kummaline kamber, mis oli nii tohutu suur ja kindlustatud, et selles oleks võinud maailma lõppu oodata. Administraator ei vaevunud selgitama, mida endast kujutas see paik, mille Teise maailmasõja ajal rajatud võimsad seinad olid piisavalt tugevad, et õhurünnakule vastu pidada.

Nagu paljudel asjadel ja paljudel inimestel Austrias, oli ka Belvedere lossi all asuval punkril salapärane saamislugu. Muuseumi kuraatorid sosistasid, et see oli ehitatud – mida on raske uskuda – viimaseks pelgupaigaks Hitlerile. Ametlikku selgitust aga polnud.

Nüüd pakkus see punker peavarju Kesk-Euroopa kunstiaaretele. Osa siia peidetud kunstist olid „kogunud” natsid – see tähendab, et taiesed olid varastatud, lunarahana ära võetud väljapaistvatelt juudi perekondadelt, keda oli alandatud, riisutud ja lõpuks Viinist minema kihutatud. Kui nad linna jäid, ootas neid hullem saatus.

Eakamad austerlased soovisid seda ebameeldivust unustada. Eriti muuseumiametnikel polnud mingit stiimulit, et hakata tuhnima oma asutuse kopitanud paberites ja leida natsifunktsionääride kirju, mis oleksid tõestanud, et üks või teine maal ei kuulunud nende seinte vahele. Neile ei meeldinud meeldetuletused, et nende ametikaaslased – kunstiajaloolased ja mentorid, isegi sugulased – olid Hitleri heaks kunsti kureerinud. Nüüd oli aga asi uskumatul kombel jõudnud sinnamaale, et see Schoenberg hakkab rahvusaardeid läbi lappama nagu Napoleon.

Administraator juhatas Schoenbergi hämarasse võlvlaega ruumi. Mees pilgutas silmi, püüdes nõrga valgusega harjuda. See, mida ta nägi, jahmatas teda. Seinu ääristas üks riiulitäis maale teise järel. Sajandite kaupa kunsti, mis oli kord rippunud kloostrite, losside, suurejooneliste apartementide ja maamõisate seintel.

Administraator kõndis vaikides kuldsete raamide ridadest mööda, siis peatus. „Siin,” lausus ta otsustavalt.

Schoenberg tõstis riiulilt esimese maali ja valgus langes selle küütlevale pinnale. See oligi meistriteos, mille pärast Schoenberg oli võidelnud. Ta silmitses imetlusega Adele nägu, mis hõljus kuldses udus nii kahvatu ja meelana nagu tummfilmi diiva.

Kaheksa aastat oli Schoenberg väidelnud, et see maal ei kuulu Austriale. Enamik inimesi oleks juba ammu loobunud. Kuid Schoenbergil oli tähelepanuväärne klient, kelle kangekaelsus ei jäänud tema omast maha. Üheksakümneaastane pensionipõlve pidav kleidipoe omanik oli vastupandamatult sarmikas ja niisama väärikas ja enesekindel nagu see hoolikalt koolitatud Viini seltskonna debütant, kes ta kord oli olnud. Maria Bloch-Bauer Altmann, oma aja Viini iludus, oli viimane elusolev side oma tädi Adelega, kes oli olnud Gustav Klimti muusa ja võib-olla ka palju enamat.

Tahtmist oli Maria Altmannil kõvasti. Aga tal ei olnud palju aega. Mitte kunagi varem polnud üks Los Angeleses elav väike juudi vanadaam Austriale nii palju peavalu valmistanud.

Schoenberg polnud esimene advokaat, kes seda vaidlusalust aaret oma käes hoidis. Pool sajandit enne teda oli oma ülbuse ja rätsepaülikondade poolest tuntud natsijurist keeranud võtit Adele Bloch-Baueri Elisabethstrassel asuva palee lukuaugus.

Viini valitses siitsamast kandist pärit Adolf Hitler. Jurist Erich Führer sõitis tema triumfilaine harjal. Isegi tema perekonnanimi tabas õnnekombel täpselt kümnesse. Führer oli uhke oma karmi kirvenäo üle, mille põsel olev pikk arm kõneles tema kuulumisest ülikooli antisemiitlikku vehklemisseltsi.

Führer oli „heast perekonnast”. Aga kui ta avas Bloch-Baueri palee massiivse puitukse, nägi ta välja nagu peenes ülikonnas kõrilõikaja. See oli poos, mida ta kõrgelt hindas, ja nagu Hitler, oli see väga moes.

Neljakorruseline Bloch-Baueri palee asus vaid veidi eemal Ringstrasselt ehk „Rõngastänavalt”, laialt avenüült, mis ehitati ringikujulisena ümber linna pärast 1857. aastat, kui Viin asus maha võtma kogukaid müüre, mis olid türklased linnast eemal hoidnud. Sellistel juudi parunitel nagu Rothschild ja Schey lubati rajada tseremoniaalseid häärbereid, mida viinlased nimetasid paleedeks, sellele tühjale ringile, kus varem olid seisnud müüri parapetid. Ringstrassest sai kodu uuele eliidile, keda tunti „teise seltskonnana”.

Nüüd olid väljapaistvad juudi perekonnad nagu Bloch-Bauerid kadunud. Salong oli vaikne. Kardinad olid tõmmatud selle kõrgete akende ette, millest avanes vaade Schillerplatzile ja väljaku kuldsete rooside vanikuga ehitud Friedrich Schilleri kujule – poeedi armastatud „Ood rõõmule” oli tema „suudlus kogu maailmale”. Inglid vaatasid Viini Kaunite Kunstide Akadeemia fassaadilt ujeda siivsusega üle väljaku. Kord oli see Elisabethstrasse palee olnud tunnistajaks sellele, kuidas ühegi pennita kunstitudeng Hitler oli siit alandavalt tagasi lükatud.

Olnuks aga mõeldamatu keelata midagi Hitlerile Viinis nüüd.

Führer astus pikkade sammudega üle vääriskivivärvides Pärsia vaipade, kuni jõudis Adele Bloch-Baueri magamistuppa. Adele mees oli olnud sunnitud oma häärberist põgenema. Adele ise oli aastaid tagasi surnud. Ent laua peal vaasis olid lilled, nii närbunud ja kuivad, et pudenesid iga puudutuse peale, ja raamitud foto, millelt vaatas vastu laialt naeratav karutaoline mees, musta-valgekirju kassipoeg süles.

Klimt.

Mida naised küll temas leidsid?

Führer kõndis hämaras külmas ruumis edasi. Siis märkas ta oma saaki. Hetke seisis ta selle ees ja vaatas ainiti. See oli portree, mis oli pimestanud sajandivahetuse Viini silmi. Mozarti-hõnguline maal, ent kummatigi sündinud Freudi uuest psüühe-ajastust. Selles portrees kohtus Viini sädelev minevik vennatapuliku olevikuga.

Nüüd kohtus ta oma tulevikuga.

Führer teadis, et Klimti teos polnud natside maitse-eelistustega päriselt kooskõlas. Hitler tundis modernistide suhtes vastumeelsust ja Klimt oli olnud kuulus filosemiit, juutide sõber. Sellegipoolest olid tema seltskonnadaamide portreed Viini glamuuriga sünonüümsed. Tõsiasi, et maalil kujutatud naine oli juuditar, oli ebamugav, aga mitte parandamatu.

Adele portree tariti autosse ja viidi sellega läbi linna, sõites aeglaselt, et haprad kuldlehed viga ei saaks. Führer ei jätnud seda maali tulirelvade ja säärsaabastega jõhkrate natsi rünnakrühmlaste meelevalda, vaid andis selle üle Austria Galerii prillidega kuraatoritele, kes natside võimu ajal oma karjääri edendasid. Neile rikutud renomeega esteetidele usaldas Führer kauni Adele otsekui piraatide röövsaagi või sõjatrofee koos kirjaga, mille tervituseks oli Heil Hitler!

Infotahvel Belvedere lossi seinal ei andnud mingit aimu pildil kujutatud naise identiteedist. Igasugune vihje tema juudi päritolule oleks paljastanud natside vale aaria rassi üleolekust.

Nii asusid nad kunstiajaloo ühe suurima identiteedivarguse teele, kustutades kavalalt kõik Adele elu ja pärandi jäljed. Esimest korda mainis Adele kuldse portree „omandamist” 1942. aastal üks Klimti vana sõber. Ta teadis väga hästi, kes Adele oli. Sellegipoolest nimetas ta portreed natside masinavärki edasiviiva väikese kaasategutsemise väljendusena viisakalt Dame in Gold, daam kullas.

Adele silmitses hästi rõivastatud külastajaid tummalt, otsekui sajandilõpu Viini kukutatud kuninganna, modernismi sünni unustuse hõlma vajunud fragment. Tema huuled olid kergelt paokil, nagu oleks tal kavas midagi öelda. Adele tõe ilmsikstulekuks võis kuluda aastaid, aga tema saladus ei jäänud igaveseks lukus uste taha.

Naine, kelle käes oli selle saladuse võti, hoidis järgmise sajandi vahetusel hoolikalt tasakaalus kandikut aromaatse Viini kohviga, millele lisatud vahukoor kõrgus üle tassiservade, ja asetas selle oma elutoa lauale Los Angeleses.

Maria Altmann oli lahke ja sooja olemisega – selline naine, keda ühel teisel ajastul nimetati grande dame’iks. Tema näos olid sügavad kortsud, aga tema pruunid silmad särasid ikka veel imeliselt.

„See on väga keeruline lugu,” hakkas Maria rääkima elegantse Vana Maailma aktsendiga, mis kuulus Mitteleuropa kadunud maailma. Ta peatus hetkeks, püüdes otsustada, kust alata. „Inimesed küsisid minult alati, kas mu tädil oli Klimtiga pöörane armulugu. Minu õde arvas, et oli. Minu ema – ta oli väga viktoriaanlik – ütles: „Kuidas te julgete midagi sellist öelda? See oli vaimne sõprus.””

Maria pööras pilgu seinal olevale Adele portree reproduktsioonile, silmitsedes mõtlikult tema nägu.

„Kullake,” ütles ta lõpuks. „Adele oli moodne naine, kes elas eilses maailmas.”