Читать книгу Daam kullas - Anne-Marie O'Connor - Страница 9

1898. aasta novembris valmistus Gustav Klimt astuma rambivalgusse.

Klimt ja tema isepäistest kunstnikest sõbrad avasid Ringstrassel oma palee, mis oli pühendatud art nouveau’le. See oli kloosterlikult valge hoone, mida kroonis kuldsetest loorberitest kuppel ning mille oli projekteerinud arhitekt Joseph Maria Olbrich. Kogu Viin seisatus, et vaadata pärani silmi seda templit nendele, kes uskusid, et kunstil on väge seda maailma muuta. Siin pidid Klimt ja kaheksateist Viini kõige andekamat kunstnikku sissetallatud radadelt kõrvale astuma ja võitlema oma kunsti eest, mis oli „hingele”.60

Viini kunstnikud olid nördinud. Esteetilist maitset dikteeris käputäis kõrgklassi kuuluvaid patroone, kel oli raha selleks, et kunsti osta ja tellida. Nad eelistasid ajalooteemalist kunsti, mille näiteks oli Hans Makarti uusrenessanslik maal Romeost ja Juliast ning mis lõputult kordas keskaja või antiik-Kreeka teemasid, peegeldades Ringstrasse uusklassitsistlikku arhitektuuri. Viini kunstnikke, kes olid ametlikust Künstlerhausist eraldunud, vaimustasid Vincent van Gogh ja Prantsuse impressionistid. Nad ihkasid Pablo Picasso ja Henri Matisse’i vabadust. Pariisis ja Münchenis rippusid uute kunstnike teosed kõrvuti vanadega. Kuid Viini stagneerunud valitsevad kunstiringkonnad keeldusid eksperimentaalset kunsti suuremates muuseumides välja panemast. Klimti arvates lõid riiklikud sponsorid „näituste diktatuuri”61, mis näitas vaid „nõrka” ja „võltsi” kunsti ning kasutas „iga võimalust selleks, et rünnata ehtsat kunsti ja ehtsaid kunstnikke”.

Mis veelgi hullem, kunstikaupmeeste ja mõnede kunstnike vaheline verepilastuslik suhe soodustas tellimuskunsti sumbunud kultuuri, mis lämmatas uuendusi ja pani inimesi ostma „maale, mis mööbliga kokku sobivad”62, kurtis kriitik Hermann Bahr.

Võitlus jätkus.

„Äri või kunst, see on meie lahkulöömise küsimus,”63 nentis Bahr. „Kas Viini maalikunstnikud on mõistetud jääma pudukaupmeesteks või peaksid nad püüdma saada kunstnikeks?” Need kunstnikud, „kes arvavad, et maalid on kaup nagu püksid või sukad, mida valmistatakse vastavalt kliendi soovidele”, peaksid jääma riigi toetusega Künstlerhausi, ütles ta. „Need, kes tahavad paljastada – maalide või joonistustega – oma hinge saladusi, on juba selles seltsis.”

Avaüritusel astusid patroonid sisse uksest, mille kohale oli Ludwig Hevesi maalinud kreedo: IGALE AJALE OMA KUNST, KUNSTILE VABADUS. Kogu hoones kordasid setsessionistid oma tõotust luua kunsti, mis peegeldaks nende hetke ajaloos. „Kunstnik näidaku oma maailma; ilu, mis sündis koos temaga, mida ei olnud kunagi enne ega tule kunagi pärast,”64 õhutas Bahr kirjutusseinal. Üllatuskülaliseks oli Mark Twain.

Kui ettevõtmise kuulsus kasvas,65 astus keiser Franz Joseph ise oma kaaskonnaga sisse, et setsessioonihoonet ametlikult külastada. Kõigi pilgud pöördusid talle.

Linn oli andnud hoone ehituseks maad ja keisririik maksis sellele subsiidiumi. Nüüd soovis riik oma kohalolekut maja esimesel korrusel, kuigi see kunstimäss oli suunatud just tema vastu.

Kuid trumbid olid kunstnike käes.

Keiser ja ta kaaskond pidid tulema nende juurde, uue liikumise debüütnäitusele, et näha, millest kogu see kära.

Karismaatilist Klimti ei suutnud aga isegi keiser lavalt kõrvale tõrjuda.

„Kui üllatunud oli laiem publik,” kirjutas noor disainer Emil Pirchan, „kui nad nägid kunstnikku ennast: energiline, suur ja võimas keha peaga, mis oli nagu apostlil tugeva härjakaela otsas – pea, mis meenutas Düreri „Peetrust” …”66

„Silmad – melanhoolsed ja ebamaised – vaatasid vastu karmist päevitunud näost, mida raamistas tume range habe. See ja tõrges juustekroon andsid talle mõnikord faunitaolise välimuse,” kirjutas Pirchan, vihjates müütilisele Bakchosele, veinilembesele hedonistlikule saatürile, keda Viinis armastati.

Näitusest tuult tiibadesse saanud kunstnikud meenutasid hiljem oma triumfi kõneka foto abil. Alma kasuisa Carl Moll lebas selili hoone suure saali põrandal kokkurullitud vaibal. Kunstnike eesistuja, setsessiooni president Gustav Klimt istus enesega rahulolevalt troonitaolisel toolil, pikk must kunstniku töökittel seljas, nägus nagu kuningas. Tema jalge ees istus kulme kergitades Koloman Moser, vuntsid üles keeratud, kelmikas-pilkav naeratus näol. Üks kunstnik tõmbab suitsu. Kaks tunkedes lihtsat töömeest nähtavasti naeravad. See foto oli pila – kunstiakadeemia prillidega, hallipäiste liikmete tähtsate ametlike fotode paroodia.

Tegemist oli provokatsiooniga. Kunstnikud näitasid valitsevatele ringkondadele pikka nina.

Oma eraldumisele (setsessioonile) panid need kunstnikud nime Pariisi Salon des refusés’, „heidikute näituse” järgi ja see peegeldas nende kõrvaletõrjumist ennasttäis kunstiametnike poolt. Nüüd oli olemas kodu Viini ekspressionistide liikumisele ja sellele hullumeelsele selgusele, mis vaatas vastu Vincent van Goghi ja Edvard Munchi teostest. Munchi maalil Skrik ehk „Karje” väljendus tema ajastu ängistus. „Kui sa ei saa oma kunstiga meeldida kõigile, siis meeldi mõnedele,” kirjutas Klimt. „Paljudele meele järele olla on ebamoraalne.”67

Ametliku sündsuse valvurid ei andnud nii kergesti alla. Setsessioonihoone avamist reklaamival plakatil kujutas Klimt alasti sõdalast Theseust tapmas müütilist Minotaurost, inimese keha ja härja peaga koletist. Theseus esindas uuendajat, kes alistab ametliku kunstimaailma sumbunud vana kaardiväe. Aga selle plakati trükkimisel nõudis üks Viini ametnik, et Theseuse genitaalid tuleb kinni katta. Klimt oli maruvihane. Juba tsensuur? Naeruväärne! Isegi stagneerunud Kunstiajaloo muuseumis oli nähtaval kohal eksponeeritud Antonio Canova Theseuse-maal koos genitaalide ja kõige muuga.

Säärane pirtsakus näis olevat absurdne Viinis, kus seksuaalsed pinged paistsid välja igalt poolt alates Habsburgide kurikuulsatest armulugudest kuni Grabeni munakivisillutisel kõndiva prostituutide armeeni. Ajal, mil Freud kaardistas psüühes olevaid allasurutud seksuaalseid tunge, asus Klimt oma uurimisretkele erootiliste joonistustega modellidest, kes olid seksuaalselt erutatud või lausa ennast rahuldamas. Mida naised tahavad? Klimt näis teadvat.

Sel ajal kui Freud oma „Unenägude tõlgendamist” kirjutas, alustas Klimt omaenda psüühilist sisereisi, mis küllastas ta lõuendid iha, sünnituste, vananemise ja surmaga. Mõlemad mehed leidsid toetust väikesest edumeelsete viinlaste kildkonnast, kelle seast paljud olid juudid.

Klimti ja tema liitlaste jaoks oli setsessiooniliikumine midagi enamat kui koht uutele kunstnikele. See kujutas endast lahkulöömist iganenud minevikust ning ausama elu kogemise viisi loomist. See tähendas meelte ja seltskonna avamist. Sel ajal kui Klimt tegi visandeid alasti noorest naisest oma maali Nuda Veritas ehk „Alasti tõde” jaoks, millest sai setsessiooniliikumise visuaalne manifest, kirjutas ta nagu muuseas ühele visandile: „Tõde on tuli ning tõerääkimine tähendab hõõgumist ja põlemist.”68