Читать книгу Daam kullas - Anne-Marie O'Connor - Страница 6

Viin – üks vanimaid Doonau jõe äärseid asulaid – on alati asunud piiril, olles müüridega ümbritsetud lääne linn ida ukselävel, et kaitsta end võõraste eest, kuid mille on kujundanud algusaegadest peale sisserändajad. Aurignaci kultuuri kandjad17 jätsid Austriasse Venuse-taolisi viljakuskujukesi, enne kui liikusid edasi Prantsusmaale ja Hispaaniasse koopamaalinguid tegema. Rahutud keldid liikusid mööda Doonaud ülesvoolu ja rajasid selle metsasele pankrannikule asula, mida roomlased hiljem nimetasid Vindobonaks.

Sõdalaskeiser Marcus Aurelius18 ise kaitses selle Rooma kantsi viinamarjaistandusi markomannidest sissetungijate eest, ehitades müürid kõrgemaks, et tõrjuda eemale hunne, goote ja alemanne. Peagi sai sellest ristiusumaailma idapoolseim kants, piiritõke slaavlastest sissetungijate ja madjari ratsanike vastu, kes müdinal üle Ungari tasandiku kappasid. Garnisonist sai kasvav tsitadell, mida tunti nimega Wien.

Viini lähedalt lapse hauast leitud kuldne kirjarull19 koos juudi palvega „Kuule, Iisrael! Issand on meie Jumal! Issand on ainus!” annab alust arvata, et juute elas Viinis juba hiljemalt kolmandal sajandil ning et juudidki olid Rooma Austriale alusepanijate hulgas. Aga sedamööda, kuidas paganluse asemele tuli ristiusk, muutusid suhted juutidest kodanikega meelevaldseks. Neid kord salliti, siis aeti linnast välja; lubati kaupmeestena tagasi tulla, aga nad ei võinud omada maju. Juudid eristusid oma kirjaoskuse poolest ning juudi traditsioon aidata oma leski, orbusid ja vigaseid äratas kadedust.

Jeanette Bauer, kelle noorim laps Adele oli Klimti kõige kuulsam modell, umbes aastal 1862.

Kui juudid liiga edukaks muutusid, siis muutis mõni õnnetus – katk, põud, sõda, näljahäda – rahumeelsed naabrid peagi ulguvateks jõukudeks. Juute sõimati ihnsateks liigkasuvõtjateks ja Kristuse tapjateks, seejärel aga, kui nad põgenesid, pilgati neid kui püsimatuid rändajaid.

Vähehaaval aga võitis juutide töökus – koos priiskavate parunite, krahvide ja printside kitsikusest päästmiseks kulutatud summadega – saksakeelsete aristokraatide lugupidamise ja neile anti isegi tiitleid. 1814. aastal tunglesid Viini kongressi delegaadid karjakaupa juudi aristokraadi Fanny von Arnsteini20 salongi ning keerutasid seal mägedest pärit iharat kurameerimistantsu,21 mille olid linna toonud Doonau paadimehed ja mida viinlased nimetasid valsiks (sks waltz).

Kui 1848. aastal toimusid esimesed juutide emantsipatsiooni reformid,22 oli Viinis vaid kakssada juudi perekonda, kellel lubati seal elada. Nüüd pakkisid tuhanded juudid Galiitsias, Tšehhoslovakkias ja Jugoslaavias oma kotid. Juutide elamisloa tingimuste pehmendamine muutis Viini ahvatlevaks paigaks.

1857. aastal andis keiser Franz Joseph käsu lammutada Viini massiivsed kivikindlustused. See oli pöördeline otsus. Ristisõdade ajal olid parapettidega müürid tohutu suureks kasvanud, legendi järgi oli nende ehitamiseks kasutatud Richard Lõvisüdame vabaksostmise eest makstud raha. Müürid olid peatanud türklased ning kaitsnud viinlaste maitse-eelistusi tahumatu talurahva eest. Nüüd aga müürid langesid! Keiserlik linn kujundas end ümber. Lõbus viiuldaja Johann Strauss II kirjutas selle kaootilise taasloomise auks „Lammutamispolka”.

Ehitusmüra linna uuestisünni hällis Ringstrassel oli sama raevukas nagu monumentaalne uus neoklassitsistlik parlamendihoone, mida arhitektid olid krooninud alaliselt lahingus olevate tiivuliste jumalannade sõjavankritega. Keisri sõjaministeerium oli ehitud kättemaksuinglite ja sõjameeste büstidega, mis tähistasid impeeriumi etnilist mitmekülgsust: jalgratta juhtrauda meenutavate vuntsidega serbia ratsamehed, mustlaste moodi pearätte kandvad Ungari madjarid, horvaadid oma lustakate kaelarättidega, mille pariislased lipsudena omaks võtsid, ning bosnialased uhkete „veripunaste fessidega”23, mida Austria kirjanik Joseph Roth võrdles „islamistide süüdatud väikeste lõketega tema apostelliku majesteedi auks”. Ministeeriumihoonel seisis kiri: „Kui soovid rahu, valmistu sõjaks.”24

Habsburgid püüdsid saavutada jõukate juudi perekondade toetust raudteede ja tehaste ehituse finantseerimiseks, austades neid aristokraatlike tiitlitega25, mida jagati nagu peokingitusi. Juudi parunid – Rothschildid, Gutmannid ja Scheyd – võisid nüüd püüelda selle poole, et naita oma tütred katoliiklike aristokraatidega. Nad võisid sulanduda Viini äsja loodud aristokraatide ja töösturite „teise seltskonda”.

Aastail 1860–1900 kasvas Viini juudi elanikkond plahvatuslikult 6000-lt 147 000-le,26 muutudes suurimaks juudi kogukonnaks Lääne Euroopas. Sajandivahetuse lähenedes oli peaaegu iga kümnes Viini elanik juudi päritolu. Viin oli võitnud endale mõned Kesk-Euroopa kõige andekamad suurvaimud, nagu Sigmund Freud, kelle perekond oli kolinud sinna ühest Määrimaa paradiislikust linnakesest; Gustav Mahler, kelle perekond oli ümber asunud Böömimaalt; ja Ludwig Wittgenstein, kelle perekond oli juba mitu põlvkonda tagasi katoliiklusse pöördunud.27

Jõukad Viini juutide perekonnad hakkasid otsekohe Viini kultuuri armastama. Nad täitsid impeeriumi uued teatrid, ooperimajad ja koolid palju suuremal määral, kui oli nende osakaal rahvastikust. Vähem kui kümme protsenti Viini lastest olid juudid, ometi moodustasid nad kolmkümmend protsenti keskkooliõpilastest. Viini juudid sisenesid loodusteaduste ja meditsiini maailma – valdkondadesse, mille õppimiselt olid äsja piirangud võetud. Kuna neil oli kaasa minnes suurem vabadus midagi muuta, toetasid nad uusi kunstnikke, haritlasi ja poliitilisi suundumusi. Neist said nii olulised kultuuripatroonid, et peagi, nagu kirjutas ajakirjanik Stefan Zweig, „kes iganes tahtis midagi Viinis korda saata”28 või „taotles nii tunnustust kui ka publikut, sõltus juudi kodanlusest”.

Juudi eliit oli, nagu väljendus tšehhi kirjanik Milan Kundera, Kesk-Euroopa „intellektuaalne tsement”.29

Ent enamik rohkel arvul Viini saabuvatest juudi perekondadest elas Ringstrasse võluringist eemal. Ostjuden ehk idajuudid olid põgenenud vaesuse ja pogrommide eest Poola ja Venemaa tagurlikest kolgastest. Nad tulid meeleheitlike ja vagadena, leides peavarju lagunevatest asumitest, mis klammerdusid Leopoldstadtis Doonau kanali kallastele, vanasse juudi getosse, mida nüüd nimetati Matsa saareks.30 See oli sajandivahetuse Viin: kosmopoliitne, rikas keiserlik linn, aristokraatide ja paleede mänguväljak, lootusetult vaeste pagulaste magnet.

Antisemitism marssis käsikäes juudi perekondade kasvava tähtsusega. Saksamaa piiri lähedal tegutsenud antisemiitlik poliitik Georg von Schönerer31 pandi 1888. aastal juutide peksmise pärast vangi. Kuid tema õde, avatud meelega näitlejanna Alexandrine von Schönerer käis läbi juutidest teatripatroonidega ning nende isa oli Rothschildide sõber ja äripartner.

Üks Georg von Schönereri jüngritest, Karl Lueger, tegi hiljem Viinist antisemitismi kui valitseva poliitilise suuna sünnipaiga. Lueger, kes ajas rahvahulki ärevile sellega, et süüdistas juudi ettevõtjaid Viini majanduslikes hädades, valiti 1897. aastal antisemiitliku platvormiga linnapeaks ja ta astus ametisse hoolimata keisri tõsisest vastuseisust. „Nägus Karl” võttis kasutusele elektrivalgustuse, rajas avaliku turuplatsi ja ehitas linna gaasitehase, paludes kõige selle juures abi nendeltsamadelt juudi pankuritelt, keda ta oli süüdistanud rahvusvahelises vandenõus osalemises. Kui Luegeri tähelepanu juhiti sellele, et ta käib ka ise läbi juudi päritolu inimestega, nähvas ta vastuseks: „Mina otsustan, kes on juut.”32

Sellistele privilegeeritud juudi eliidi esindajatele nagu Moritz Bauer oli Luegeri-taoliste poliitikute tahumatu antisemitism kõigest taustamüra, deklasseerunud demagoogide maitsetu loba, mille ajamise asemel nad võinuks tegelda näiteks tänavate parandamisega.

Moritz ja Jeanette Bauer olid Austrias alles uustulnukad, kui 1881. aasta 9. augustil sündis Doonau suvepalavuses neile Viinis tütar. Nad panid talle nimeks Adele, mis vanasaksa keeles tähendab „õilsat”, osutades nende pere püüdlustele elada emantsipatsiooni tõotuste kohaselt.