Читать книгу Daam kullas - Anne-Marie O'Connor - Страница 4

Poeemid ja privileegid

Oli aasta 1898 ja saatan ise näis Viinis tantsu löövat.

Keiser Franz Josephi armuke, Viini esinäitlejanna Katharina Schratt, ähvardas lavategevusest loobuda, kui Keiserlik Linnateater ei too lavale Arthur Schnitzleri skandaalset näidendit, mis ülistas vaba armastust. Viini kõige tunnustatumal tähel ei saanud ju ometi lasta tagasi astuda juubeliaastal, Austria-Ungari monarhi valitsemise viiekümnendal aastal. Niisiis, kui eesriie Schnitzleri „Beatrice loori” alguses avanes,1 kandis keiser isiklikult hoolt selle eest, et tema armuke oleks laval mustas looris, võrgutatud naise rollis.

Kui omal ajal olnuks mõeldamatu, et Austria keiser annab avalikult järele tühipalja näitlejanna tujudele, siis nüüd oli Viinist saanud kasvulava, kus miski ei paistnud olevat võimatu.

Sadu aastaid oli suur Habsburgide dünastia valitsenud selle ida ja lääne ristumiskoha üle. Tohutu suurte kaitsemüüride taga ühendas Habsburgide pitsiline õukond Saksa, Itaalia, Poola, Tšehhi, Ungari ja Horvaatia aristokraadid ühtseks kuningakojaks, mille paljukultuuriline pealinn oli sama peenelt ehitud nagu Fabergé muna. Isegi nende saksa keel omandas keerukaid ilustusi ja hoogsalt laulva rütmi, mida pehmendasid itaalia ja prantsuse keel, ja baroklikud üleskutsed suudelda kätt – küss die hand. See naudingukultuur oli nii häbenematu, et üks Habsburgide ertshertsog kuulutas veini „Viini linna peamiseks toiduks”.2

Nüüd olid aga Viini iidsed kaitsemüürid lammutatud ning linna tulvas terve laine uustulnukaid Böömimaalt, Moraaviast, Galiitsiast ja Transilvaaniast. Ühel tänaval – või ühes kõrtsis – võis kuulda tosinat keelt.

See uus Viin oli vasturääkivuste linn. Ta oli üks Euroopa rikkamaid linnu, samas olid siia sisserännanud kõige vaesemad. Luksuslike uute paleede ehitamine ei suutnud varjata tõsist elamispinnaprobleemi. Viini arstid lõid tänapäevast meditsiini – tegid teedrajavaid operatsioone, avastasid baktereid, lastehalvatuse viiruse ja veregrupid –, aga samal ajal vohas linnas ravimatu süüfilis. Sigmund Freud heitis valgust seksuaalsuse ja agressiivsuse varjatud tungidele toore võõraviha ja antisemitismi ajal, mil mõned uskusid, et juudid tapavad lapsi selleks, et oma matsat verega hapendada. Oma rõõmsameelsuse poolest kuulsas „pühas muusikute linnas”3 oli Euroopa kõrgeim enesetappude tase.4

Auväärt Habsburgide koda5, kust olid tulnud Püha Rooma riigi keisrid ja mis pidas oma eelkäijateks Julius Caesarit ja Nerot, näis olevat lagunemas. Keiser Franz Joseph mehkeldas näitlejannaga. Tema naine keisrinna Elisabeth jälestas õukonnaelu ning sisustas oma aega mööda kontinenti reisimisega, teenides ära Euroopa kõige kuulsama vabameelse naise maine. Keisri vend Maximilian pani mänglevalt pähe sombreero ega peljanud Mehhiko keisriks saamise seiklust, mis siiski kurvalt lõppes – ta hukati mahalaskmise teel. Maximiliani naine Charlotte läks ühes Belgia lossis hulluks.

Austria keiser, Böömimaa kuningas ning Ungari apostellik kuningas Franz Joseph oli impeeriumi valitseja alates 1848. aastast kuni oma surmani 1916. aastal; pildil aastal 1897.

Dünastiast, mis oli ühendanud Euroopat ja Ameerikat, oli saanud impeeriumi kõige silmapaistvam mittetoimiv perekond.

Tõusikud pöörasid ühiskondliku korra pea peale. Väljapaistvatest juudi meestest nagu Gustav Mahler, kes pöördus katoliiklusse,6 et olla sobiv kandidaat Viini Riigiooperi direktori kohale, said ihaldatud poissmehed, keda katoliikliku seltskonna jõukad tüdrukud taga ajasid. Joovastav valsiviis paiskas Viini näitsikud võõraste käte vahele. „Aafrikast pärit ja kuumavereline,7 elust pöörane … rahutu … kirglik,” kirjutas Burgtheateri kohkunud direktor. „Saatan ise on siin lahti lastud … üheainsa õhtuga läksid viinlased temaga kaasa.”

Ent isegi selle „lustaka apokalüpsise”8 juures säilitas Viin oma sügavalt vanamoelise sarmi – lumised paleed ja jalutuspargid, hästi lõhnavad kohvikud ja ahvatlevad kondiitritoodete kärud petit four’ide ja magusa likööriga täidetud šokolaadikommidega. Lapselikult kaunistusi armastavas Viinis väänlesid rõdudel kullatud raudroosid ja ukseavasid raamistasid kivist jumalannad; vihmaveerennide kujukesed jõllitasid karniisidelt alla ja Heraklese-taolised mehed paljastasid fassaadidel oma tohutu suure rinna.

Isegi impeeriumi sõjavägi oli niisama pidulik nagu puhkpilliorkester – keiser Franz Joseph kuldpaelaga ääristatud helepunaste pükstega ning tema ohvitserid ja husaarid marssisid Viini tänavatel purpursetes, lõhekarva ja kahvatusinistes mundrites, mida ehtisid punased paelad ja kiivritelt rippuvad pikad suled.

1898. aastal oli Viin koht, kus heal järjel perekonnad, nagu näiteks Bauerid, kes kogunesid märtsikuu pärastlõunal oma elegantses korteris Ringstrasse kohal, kui sirelite magus lõhn niisket õhku täitis, ikka veel võisid oma illusioone alal hoida.

Katharina Schratt (pildil umbes aastal 1880) oli saksakeelse maailma suurim näitlejanna. Keiser Franz Joseph ehitas talle Ischlisse Villa Schratti ja tegi ta selle pärijaks.

Adele Bauer seisis oma perekonna ees valges kreeka rüüs, mis tõi esile tema saleda, vaasina pika ja õrna kuju. Tema paksud tumedad juuksed langesid vöökohani alla. Kuueteistkümneaastasena oli Adele ületamas seda salapärast joon, mis lahutab tüdrukut naisest. Kevadvaimuks rõivastatuna hoidis ta käes punutud küllusesarve, mis oli täis kevadlilli ja viljapäid. Oma tasakaalukuse ja kuningliku hoiaku ning tumedate raskelauliste silmadega võinuks Adele olla näitlejatar nagu Katharina Schratt, kes Ringstrassest mõne sammu kaugusel Burgtheateris valitses. Esialgu olid aga Viini pankuri Moritz Baueri kõige nooremale hellitatud lapsele Adelele lavaks Bauerite perekonna kokkutulekud.

Sel päeval luges Adele luuletust, sest nende peres olid tulemas pulmad. Kahe päeva pärast pidi tema õde Therese Bauer astuma pühasse abieluliitu väljapaistva Tšehhi suhkruparuni heatujulise poja Gustav Blochiga. Niisiis oli sellel, mis toimus Bauerite elutoas, rikkalikult kullatud peeglite, perekonna esivanemate raamitud portreede ning kuldse Rooma kaarikuga ehitud kellaga sisustatud suurejoonelises ruumis omamoodi dünastiline tähtsus.

Bauerite perekonna pidustused olid alati olnud pisut teatraalsed. Sõbrad musitseerisid, külalised tantsisid valssi. Spetsiaalne poeem muutis õhustiku tavapärasest ülevamaks, kutsudes külalisi osa saama hetke sügavamast tähendusest.

Ruum jäi vaikseks.

„Kas te tunnete mind ära?9 Kas pean ennast tutvustama?” alustas Adele madala, sügava häälega, mis kõlas pisut intrigeerivalt. „Kas teate, kes teiega räägib?

Adele Baueri õde Therese oli kõike seda, mida Adele ei olnud: tavapäraselt naiselik ja südames muganduv. See pastellvisand on pärit umbes aastast 1898.

Ma toon teile rõõmu, toon elujanu! Peletan minema teie mure ja kurbuse. Ühesõnaga, olen hea majavaim.” See tüdrukutirts nägi tõepoolest välja nagu vaim või pikkade jäsemetega vetehaldjas või nõtke muusa Etruski urnilt.

Gustav Bloch naeratas oma tulevasele naisele Theresele, Adele väga korralikule õele. Gustav, paksude vuntsidega nägus mees, oli võlunud Thereset keeruka kuramaažiga, mis oli eduka pankuri vanamoelisele tütrele kohane.

Gustavi vend Ferdinand seisis tema kõrval ja silmitses Adelet. Ferdinand pidi oma isa suhkrupeeditööstuse üle võtma. Suhkruparunid olid kondiitritoodete järele hullu Viini naftašeigid, kelle varandus kasvas valge kulla iga hinnatõusuga. Ferdinand oli Adelest kaks korda vanem. Ta oli lahke, koduse olemisega poissmees, kes kogus tüütuseni peent 18. sajandi portselani. Tõsine ja metoodiline Ferdinand oli oma kohvikutelembesest vennast sama erinev, nagu Therese oli erinev oma kirjandus- ja kunstikalduvustega õest.

Küllap tavapärasusest lugu pidav Therese Ferdinandi elumehest venna paika paneb. Aga mis saab Therese õest? Adele nägi välja nagu võluv väike paganlik jumalanna.

„Ma kuulun sellesse majja, mida olen alati armastanud, kus olen alati elanud ja kust olen harva lahkunud,” deklameeris Adele. „Minu kõige hirmsam vaenlane on kurbus, mis ajas mind minema.” Ferdinandi vaevasid aeg-ajalt melanhooliahood. Ta kuulas tähelepanelikumalt.

„Aga te näete, et tulin tagasi tugevamana!” hõiskas Adele teatraalse võidukusega hääles. „Ja kuidas tulen ma tagasi? Terve ja tugevana, kogu jõuga, mida suudan kokku võtta.

Kui väga mulle meeldib teid siin näha? Te näete seda minu säravates silmades, minu õhetavatel põskedel. Minu meistriteos olete teie, siia kogunenud,” jätkas Adele kasvava tundelisusega, samal ajal kui külalised naeratasid.

Ferdinand oli lummatud. Kuidas oli tema hajameelsel vennal õnnestunud kihlata ennast selle võluva Viini perekonnaga?

„Nagu mu väikesed vaimud ette kuulutasid,” ütles Adele, „on Õnn Bauerite juurde elama kolinud.”

Ferdinandi pilk rändas Adele ema raskes kullatud raamis seepiakarva portreele, millel ta oli rõivastatud söakal eelviktoriaanlikul viisil, nii et kleit langes kõhnadelt õlgadelt kaugele taha ja paljastas pisut dekolteed. Ilmselt sarnanes Adele oma emaga.

„Kas pole tõsi, et väike Cupido on oma vibu ja noolega suurepärase lasu teinud?” küsis Adele, võttes Gustavil ja Theresel käest kinni. „Ma tunnen seda oma südame kloppimises; veres, mis voolab mu soontes; ma tunnen seda kuumas õnnejoas, mis minust läbi käib!”

Luuletus oli pikk. Külalised nihelesid kannatamatult püstijalu, mõeldes ees ootavale šampanjale ja veisepraele. Ferdinand mõtles, kas tal õnnestuks korraldada nii, et ta pandaks istuma Adele kõrvale.

„Äkki olen jäänud sõnatuks!” Adele peatus vallatult. „Mu soovid kerkivad huulile, tunded mu sees tormlevad ja iga emotsioon nõuab häälekalt otsekohe väljalaskmist!”

Kelnerid tõid veiniklaasid.

„Kuid hausfrau vaatab pahaselt mu poole,” ütles Adele, naeratades oma emale. „Ta tahab, et prooviksite tema kulinaarseid oskusi. Majaperemees tahaks, et hindaksite tema veinide aastakäike. Seepärast nüüd ma lähen.

Hüüan teile nii kõvasti, kui kannavad minu kopsud, ja veel enam: Elagu pruut ja peigmees!”

Kõik tõstsid klaasi. Väärikas, kuid morn Ferdinand ütles mõttes toosti valges riides silmipimestavale lapsnaisele, nooruse ja lootuse nõiduslikule kehastusele.

1

William M. Johnston, The Austrian Mind: An Intellectual and Social History, 1848–1938 (Berkeley: University of California Press, 1983), lk 44.

2

Ilsa Barea, Vienna (New York: Knopf, 1967), lk 27.

3

Samas, lk 33.

4

George E. Berkley, Vienna and Its Jews: The Tragedy of Success, 1880–1980s (Cambridge, MA: Abt Books, 1988), lk 21

5

Andrew Wheatcroft, The Habsburgs: Embodying Empire (New York: Penguin, 1996), lk 3.

6

Michael P. Steinberg, Austria as Theater and Ideology: The Meaning of the Salzburg Festival (Ithaca, NY: Cornell University Press, 2000), lk 170.

7

Johnston, Austrian Mind, lk 128.

8

Samas, lk 402.

9

Prolog zum Hochzeitsfeste von Thedy Bauer mit Dr. Gustav Bloch am 22. März 1898 verfaßt von Eugene und gesprochen von Adele Bauer (Wien) 1898; Nelly Auerspergi loal (samuti Austria rahvusraamatukogu valduses). Selle poeemi järgnevad tsitaadid on samast allikast.