Читать книгу Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots - Страница 10

Ühelapselise perena hindasime lapsega reisimise hullumeelsuseks – ja ei teinudki seda. Kolme väikelapse vanematena tundub vanderselsus aga ülimalt normaalne.

Nii me siis pakimegi asjad. Kuna arvestame variandiga, et võibolla tuleb kõiki me kolme last mõnes lennujaamas meil endil kahe peale tassida, ei paki me suurt midagi kaasa. Üks seljakotitäis vahetusrõivaid (igale paar ja nii see seljakott täitubki), me mõlema arvutid, mälupulgad, natuke toitu, mõned arstirohud, Sipsiku raamat – ja ongi kõik.

Kinnitan, et kui me Eestis nädalavahetuseks Tallinnast maale sõidame, on meil kordi rohkem asju kaasas. Külma ilma riided, sooja ilma riided, märja ilma riided, kuiva ilma riided. Erinevad jalatsid kõigiks neiks ette tulla võivateks ilmastikunähtusteks. Kõike eespool toodut kolmele lapsele ja igat mitu komplekti. Et kui midagi määrduma juhtub, märjaks saab või mingil kolmandal põhjusel vaja läheb.

Novembrikuiseks teekonnaks meie maja eest lennujaama viivasse taksosse – umbes kümme meetrit – riietan enese ja lapsed kenasti talveriietesse. Et siis alates Tallinna lennujaamast Phuketi saareni – tasakesi omaette vandudes – nii enda kui kolme lapse mütse-salle-jopesid kaenla all kaasas tassida. Möönan, et see on üks väheseid kordi, kui ma tõesti tunnistan, et oleks võinud ikka Holgerit kuulata. Ja lihtsalt joosta kiiresti ilma talveriieteta taksosse.

Lehvitame takso tagaaknast mu õele ja õe elukaaslasele, kes keeravad majaukse kinni ja hoiavad majal me äraoleku ajal silma peal.

Lennusõit liinil Tallinn–Helsingi–Bangkok–Phuket on Hol-geril plaanitud nii, et kõige pikem lend Helsingi–Bangkok oleks öösel. Lootuses, et lapsed magavad kõige pikema sõidu maha ja me ei pea neid ligi pool ööpäeva vältava lennu ajal mööda lennukit taga ajama.

Ettevalmistusabinõud on vajalikud, sest poja on just mõne kuu eest käima õppinud ja tahab uusi oskusi praktiseerida igal ajal, mil ta ei maga. Me keskmine, tubli ja hakkaja kolmene on aga sellise iseloomuga, et ta isegi sööb joostes. Lennukis olevad istmete vahekäigud on tema seisukohast vaadates ideaalsed stardikoridorid.

Selleks, et ma ei hakkaks võimalikest negatiivsetest kogemustest liiga palju õppima, ja võibolla seetõttu ka põnnama ei lööks, otsustasime, et mingit väikest proovilendu me oma lastega üldse ei teegi. Et see pikk reis ongi meie esimene ühine välisreis, ja kõigile me lastele elu esimene lennureis. Koosseisus, kus iga lapse kohta ei jätku hooldemeeskonda üht eraldi täiskasvanut.

Olin oma peas läbi mänginud kõige õudsemaid stsenaariume sellest, et lapsed lihtsalt ei püsi lennukiistmetel, et nad protestivad valjuhäälselt, et nad keelduvad istmetel magamast ja ühtlasi ei lase kogu öö jooksul silma looja lasta ka kõigil ülejäänud mitmesajal reisijal.

Olime Holgeriga poolteist aastat tagasi käinud Hongkongis – teise ja kolmanda lapse sünni vahel, kolmas mu kõhus kaasas – ja öösel lennukis tualetis käies sööbis mu mällu pilt, mis pole kadunud sealt siiamaani. Lennuki istme ja selle ees oleva seljatoe vahelises kitsas vahepraos põlvitas naine, kes hoidis kinni istmel pikuti lamavat väikelast. Laps vigises ja ema muudkui sättis teda paremasse asendisse. Ka kõrvalistmetel nohisesid lapsed magada, sellesama pereema omad. Naine oli iga kord, kui ma tualetis käisin, seal kitsas vahes kükakil ja alati ärkvel.

Samasugust saatust kõige pikemal, poole ööpäeva pikkusel lennul ei välista ma isegi. Aga ma olen selleks vähemalt moraalselt valmis.

Läheb aga nii, nagu ideaalsete kriisiõppuste puhul ikka: kui oled hästi ette valmistunud, siis kriisi ei tulegi. Me lapsed on lennukiistmetest vaimustunud. Kujutage ette, saab ennast rihmaga otse tooli külge kinnitada nagu suur inimene, polegi kitsavõitu turvaistet nagu autos. Ja igalühel on oma telekas, mida saab vaadata sellestsamast pehmest toolist. Ei pea õega enne kokku leppima, millist multikat vaadata. Igaüks valib ise ja vaatab oma. Elevust tekitab ka lennukitoit ja Finnairi antud värviraamatud värvipliiatsitega. Mistõttu hetkeks, kui lennukis ööseks tuled kustutatakse, magavad kõik kolm juba rahulikku und.

Jah, kõige pisemal on sülekoht minu süles. Ent ma kinnitan teile – kui oled ise kinnitatud istme külge turvavööga, ja laps on oma turvavööga sinu turvavöö küljes ja oled võimalikud lapse mahakeeramise võimalused tekkidega täis toppinud, on ka endal võimalik magada mitu tundi järjest. Lennukitoolis istudes nagu teisedki reisijad, lihtsalt käed ümber magava lapse.

Hommikul ärkame siis, kui hakkame Bangkokki jõudma ja pakutakse hommikusööki.

Lend Bangkokist Phuketile on aga juba nii lühike ja vaade lennukiaknast lastele nii huvitav, et see saab otsa enne, kui neil jõuavad hakata tekkima mõtted igavusest ja kannatamatusest.