Читать книгу Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots - Страница 12

Jõuame Phuketi saarele, kus kohalikuks keeleks on vene keel ja hommikuti äratab meid kukkede kiremine. Värskete puuviljade mahl voolab ojadena mööda käsivarsi alla.

Esimesel nädalal võib meid leida Kata ranna lähedalt Phuketilt. Tegu on ühe tuntuima rannapiirkonnaga sel saarel. Pikk liivarand, mida ääristab hotellide-restoranide linnake. Broneerisime hotellitoa siia terveks nädalaks juba Eestis, et oleks koht, kuhu lennuki pealt tulla, ja oleks natuke aega, et püsivama elukoha järele ringi vaadata. Kui oleksime lasteta reisinud, siis võinuks alles kohapeal hotelli otsida, nagu koos Holgeriga reisides tavaliselt teinud oleme. Lastega reisides tahad miskipärast teada, kuhu lennujaamast minna. Mingit suurt ideed, et miks just see hotell ja see rand, polnud. Hotell asub lihtsalt heas asukohas rannale lähedal. Võtame seda eelkõige kui baaslaagrit, kust teha väljasõite, et leida omale siin päris elukoht.

Ajavahe magame esimese ööga kohalikuks – kaksteist tundi und ja nüüd elamegi kohaliku aja järgi. Elamine, see tähendab põhiliselt ookeanis ja basseinis ujumist, samuti puuviljade ja mahlade manustamist.

Lennujaamast saabudes sõidame taksoga mööda ananassiistandustest. Ilmselt kasvatatakse lähikonnas ka papaiasid ja arbuuse, sest oleme näinud vilju täis džiibikoormaid.

Hotell on nüüdisaegne, hiljuti ehitatud. Seitsmekorruseline kõrge ehitis. Mitme liftiga ja pikkade koridoridega. Tallinnas ja Riias leidub mitugi sellist – pole just butiikhotellid, aga viisakad, uued, puhtad ja basseiniga.

Meie käsutuses on üks tuba, kus peale laia abieluvoodi minu, Holgeri ja poja jaoks on ka nari tüdrukutele. Väga haruldane tuba, neid on hotellis vaid paar ja meil vedas väga, et ühe sellise endale saime. Valdavalt on hotellitoad siin ju ühetoalised-ühevoodilised. Kuidas lastega pered siis Tai ühes menukamas rannapiirkonnas hotellis peatuda saavad? Või nad ei reisigi üldse?

„Kui laps kaasas, saab üürida lisavoodi,“ selgitab mulle meie Kata hotelli administraator.

„Aga kui on palju väikeseid lapsi?“ uurin ma edasi.

„Siis üüritakse üks tuba juurde,“ heidab administraator mulle kui mõistmatule volksti tüdinud pilgu üle prillide.

„Aga kui väikelapsed ei lepi vanematest eraldi toas magamisega?“ jätkan ma küsitlemist.

„Teises toas magab koos lastega loomulikult kas hoidja või vanavanemad või kes iganes on laste hoidmiseks siia kaasa võetud,“ lajatab administraator.

No nii. Asi on siis selles, et hoopis meie pere ei kvalifitseeru. Meil pole kedagi laste hoidmiseks kaasa võetud. Hotellitöötaja reaktsioon ei üllata meid, sest ka Tallinnas vaadati meid kui hullumeelseid, kes pidid igapäevaselt kolme väikelapsega ilma vanavanemate-lähisugulaste abita hakkama saama. Et kuidas me ikka jõuame ja saame. Nüüd tuli lihtsalt taas nentida, et midagi pole muutunud. Oleme „ebanormaalsed“ ka Tais. No näed, kohe ei oska elada. Teised pered tassivad soojamaareisile laste hoidmiseks hooldetiimi kaasa, meie oleme jälle Holgeriga oma laste eest hoolitsemas vaid kahekesi.

Õnn, et Holger sai bronnida lastenariga toa. Me ei pea magama nii, et üks vanematest ühe lapsega ühes ja teine ülejäänutega teises toas.

Esimesed päevad näevad välja nii, et hommikul läheme peale söömist hotelli õuele basseini sulistama. Jube palav on. Tunnen, kuidas päike otsekui kõrvetab näonahka. Meil on muidugi kange kaitsekreemi korrad peal, aga üle tunni korraga õues olla ei jaksa. Hoolimata sellest, et lapsed on enamasti peadpidi vee all ja mulistavad mõnuga.

Hotelli lastebasseinis on kõik lapsed peale meie omade venekeelsed. Basseinis kohtuvad Griša Vladivostokist ja Maša Sevastoopolist, Vera, Ljuda ja Katja on Moskvast.

Meie tüdrukutele on Taisse jõudmine kui ühe unistuse – olla spaabasseinides hommikust õhtuni – täitumine. Seetõttu lasevad nad end kuulekalt palava päikese käest basseinist korraks hotellituppa varju keelitada. Eesti spaas pälvib basseinist väljumise protseduur neilt tavaliselt valjuhäälse hukkamõistu. Siin on nad aga kindlad, et kohe varsti saab uuesti vette, ja seega pole lahkumine vee äärest protestimist väärt.

Ennelõunal jõuame lastega toast basseini ja tagasi käia tavaliselt kaks kuni kolm korda, lõuna ajal teeme toas väikese uinaku ja lõunasöögi, ja õhtul jõuab enamasti veel korra või paar seda teha. Siin läheb vara pimedaks, ja pimedas hotelli basseinidesse ei lubata.

Õhtusöögiks ostame toitu tuppa kaasa või läheme sööma mõnda rannaäärsesse söögikohta.

Õhtul on kohvikus tavaliselt rahulik. Päevasest rahmeldamisest väsinud lapsed istuvad lämbes lõunamaa öös rambelt oma toolides ja söövad, viimast käesoleva päeva jõuvaru kasutades.

Ja minul tekib seega isegi hetk, et olla teadlikult kohal ja mõelda paar mõtet. Eelkõige meist ja meid ümbritsevast.

Millised rändurid me oleme? Siinse seljakotirändurite veebiajakirja South East Asia Backpacker toimetaja Nikki Scott räägib koguni seljakotirändurite buumist.

Kas oleme flashbacker’id^[1.]? Natuke suurema eelarvega kui lihtsad seljakotirändurid, kandes endaga kaasas elektroonikavidinaid nagu mobiilid, arvutid ja fotoaparaadid.

Kindlasti pole me golden backpacker’id^[2.], inimesed, kes pensioniikka jõudes kulutavad reisides ära elu jooksul kogutud raha, selmet see oma lastele pärandada.

Või oleme digitaalsed nomaadid? Oma ala spetsialistid, kelle töö on sellise iseloomuga, et seda on võimalik teha ükskõik kus.

Ilmsesti kombinatsioon flashbacker’itest ja digitaalsetest nomaadidest lasterikka koefitsiendiga.

Üldjuhul tahab seljakotiseikleja võimalikult palju näha, suhelda kohalikega, maksta vähe ja ühes kohas mitte liiga kaua peatuda. Meie puhul on erinev ehk see, et iga päev ei jaksa kogu killavooriga uude kohta kolida. Seetõttu oleme paiksemad. Lisaks ka see, et väikeste laste tõttu liigume edasi kohtadesse, kus on läheduses haigla, netiühendus ja toidupoed. Võimaluse korral ka apteegid.

Vaatan, rahulikult kohvikutooli seljatoe vastu nõjatudes, enda ümber ringi. Kuhu me siis sattusime? Mis saar see Phuket on?

Phuket on Tai suurim saar, mis on 48 kilomeetrit pikk ja kõige laiemast kohast 21 kilomeetrit lai. Soojus on meelitanud saarele palju eurooplasi, mistõttu on Phuket muutunud neist paljudele teiseks elukohaks. Põhiliselt elavad turistid saare rannikul.

Päevane temperatuur ei lange siin oktoobrist märtsini naljalt alla 30 kraadi ja ka vihma ei saja. Öösel on sooja 24 kraadi ringis. Vihmaperiood kestab aprillist oktoobrini ja siis siin palju turiste pole.

Phuket on toredalt metsane. Rannik on küll – kohati rohkem, kohati vähem – hotellide ja plaažidega palistatud, ent saare keskmesse sõites on ka toredaid metsasalusid. Turismi-infrastruktuur trügib küll võimsalt peale. Eestlane karjataks „Peatage Lasnamäe!“. Ent loodusesse on veel võimalus sõita ka siinsamas saarel.

Turism on tailastele peamine sissetulekuallikas ja elu on saarel kallim kui maismaal. Samas on siin kvaliteetsed haiglad, wifi kui inimõigus, rahvusvahelised koolid, restoranid, kaubanduskeskused, mistõttu tunnevad end siin turvaliselt nii turistidest pensionärid kui ka väikelastega pered.

Saarel elab erinevat päritolu kohalikke: põlistailased, malaislased, meremustlased. Budistid elavad kõrvuti moslemitega.

Kõige lemmikum aeg rannas on õhtul, alates nii tunnikesest enne päikeseloojangut. Õhk pole enam nii nahkapõletavalt kuum.

Päevitajad sätivad lahkuma, rannatoole ja päikesevarje tassitakse kokku. Džiibid veavad üksteise järele pikaks rongiks haagitud skuutreid rannast ära.

Päev läbi puuviljakokteile ja banaanipannkooke müünud, massaaži pakkunud ja patse pununud kohalikud tulevad ka vette hullama: viskuvad liivale ja lained rullivad neist üle. Päike loojub, vesi muutub selles justkui läikivaks naftaks.

Päikeseloojangus pildistada soovijad jõuavad randa. Suhteliselt vaimuvaesed poosid, ent õnnelikud inimesed.

On soe lihtsalt niiskel liival istuda. Esimesed krepp-paberist värvilised soovilaternad tõusevad õhku.

1 Flashbacker – seljakotirändurist ehk backpacker’ist natuke suurema eelarvega reisija, kes peatub seljakotirändajate hostelitest/skvottidest paremates ööbimiskohtades ja kel on seljakotiränduritest natuke kallimad tehnikavidinad reisi jäädvustamiseks. (inglise k) [ ↵ ]

2 Golden backpacker – (nn kuldne seljakotirändur), pensionär, kes kulutab elu jooksul kogutud raha reisimisele. (inglise k) [ ↵ ]