Читать книгу Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots - Страница 8

Liinilt Tallinn–Riia–Vilnius otselennuga emarolli. Kaasas harjumus teha tööd ja oskamatus loovutada seda äraantava pagasi letti.

Topid – edunimekirjad, mitte nabapluusid, eks – on liikunud praeguseks äriajalehtedest meelelahutusportaalidesse. Niisiis, minu, 35aastase karjäärinaise kontrollnimekiri:

1) kõrgharidus – tehtud;

2) õpingud välismaal – korduvalt tehtud;

3) huvitav ja hästi tasustatud töö rahvusvahelises ettevõttes – tehtud, juba aastaid;

4) ülebaltilise vastutusega osakonnajuhataja tööpost – tehtud;

5) mehe leidmine – tehtud;

6) lapsed (kolm) – tehtud;

7) oma kodu – olemas;

8) lemmikloom – läks kaduma.

Saamaks aru minu Tai loost, mis kasvab välja meie kolme väikese lapsega pere seiklusteks Taimaa saartel, peab õigupoolest pöörduma ajas viis aastat tagasi.

Kõik sai alguse sellest, et mina, rahvusvahelise suurkorporatsiooni, kogu Baltikumis oma valdkonna eest vastutav osakonnajuhataja – hoolimata sellest, et ma oma pedantses täpsuses loen läbi kõik mulle saadetud meilid, vastan kõigile telefonikõnedele või helistan tagasi, kui töökohustuste tõttu pole saanud kõnet vastu võtta –, jätsin arusaamatul kombel avamata ühe töömeili.

See vaatas mulle meiliboksis ainsana ülbelt ja punasena ning avamata vastu, kui kummardusime koos ettevõtte Baltikumi personalijuhiga mu arvuti ekraani kohale.

Tuvastasime ilmselge. Ma polnud avanud mõne kuu eest tulnud kirja kutsega osaleda meie rahvusvahelise korporatsiooni tulevaste juhtide treeninguprogrammis Iirimaal. Mistõttu mul polnud sinna pileteid, ma polnud registreerunud ja ma istusin tol hetkel täies elusuuruses oma töölaua taga Tallinnas.

Mind tol päeval töölaua taga hämmastusega märganud personalijuhile ei saa kuidagi ette heita, et ta ei kontrollinud – ma polnud talle iial varem selleks põhjust andnud.

Rahvusvahelisest tippkoolitusest ilmajäämine tähendas mulle jaanipäeva veetmist Eestis ning, nagu mõne kuu pärast avastasin, ühtlasi ka meie pere esimese lapse peatset sündi. Märtsikuuks järgmisel aastal, nagu jaanipäevalastel ikka.

Olulised tööprojektid vajasid edasivedamist, mulle järeltulija leidmine ei edenenud ka just ladusalt. Sestap veeresin veel veebruarikuus suurekõhulisena kontoris tööülesandeid üle andes ringi.

Eks ma oma lapse peale mõtlesin hooti ikka ka. Näiteks siis, kui Pühajärve puhkekeskuse basseini äärel seitsmendat kuud rasedana sauna poole taarusin.

„Me siin meestega vaatasime sind sauna aknast ja mõtlesime, et kuidas on see võimalik, et sa oma hiiglama suure kõhuga ujudes põhja ei lähe,“ märkis sõbralik-joviaalne šveitslasest kolleeg Christoph ilma ühegi seksistliku tagamõtteta. Lihtsalt siirast, gravitatsiooni iseärasusi vaagivast huvist. Ma ju tunnen Christophit hästi, tean, et ta on ülitore, üks mu lemmikkolleegidest.

Pühajärve spaas avaneb sauna akendest vaade basseinile. Olime juhtkonnaga Pühajärvel ööbimas ja sestap olingi eri rahvusest kolleegide silma all bikiinides kogu oma sünnituseelses suuruses. Olin ka ise just ujudes oma lapse peale mõelnud. Ta togis nii mõnusalt, ju talle meeldis basseinis.

Samuti mõtlesin ma oma kõhus oleva lapse peale, ja ka tegutsesin selle järgi, kui võtsin viimast korda enne sünnitust suure kõhuga ette autoroolis sõidu Tallinnast Riiga ja tagasi. Riiast Brīvībase tänavat mööda autonina Tallinna poole tagasi sättides sain aru, et „oot, nii ei lähe mitte“. Istusin rooli taga ja igalt poolt kõhu juurest pitsitas. Peatasin auto ja lükkasin juhiistme kõvasti tahapoole. Järgmiseks tõmbasin viigipüksid rebadele. Sest hoolimata sellest, et tegu oli rasedapükstega, rõhusid nad jubedalt kõhule. Sättisin end rooli taha tagasi ja alustasin, tööpüksid põlvede juurde alla lükatud, mitmesaja kilomeetri pikkust tagasiteed Tallinna.

„Mis sa siis oleksid teinud, kui politsei sind kinni oleks pidanud?“ küsis mu elukaaslane Holger kodus. „Kui oleksid hakanud seal rooli taga rapsima ja pükse üles tõmbama, oleksid nad raudselt arvanud, et otsid pimedas öösel autos oma püstolit või midagi sellist. Normaalsed inimesed ei hakka autos rooli ja jalgade vahel kätega rabelema, kui politsei nad kinni peab.“

„Mul oli sall pandud kõhu ja jalgade peale, nad poleks arugi saanud, et räägivad blondiiniga, kel ainult aluspüksid jalas,“ vastasin ma nipsakalt. Aga rohkem ma ise enam rasedana autoroolis Riia-sõite ette ei võtnud. Hakkasin bussiga kahe Baltikumi pealinna vahet tuuritama.

Nii et gabariitide olulise suurenemise tõttu pidin tööajal oma peatselt sündiva lapse peale mõtlema küll. Mõnikord.

Kontorilaua tagant kiirabiga otse sünnitusmajja mind just ei viidud, aga peaaegu. Teisipäeval andsin töö lõpuks üle selsamal päeval tööle asunud asendajale, kolmapäeval käisin teda juhendamas ja tema jaoks hoolikalt kataloogitud infot üle andmas, neljapäeval andsin tööauto ettevõttele tagasi, reedel sõitsime mehega maale – ja pühapäeval sündiski meie esiklaps.

Lapsevanema rolli sõitsin seega täiskiirusel sisse äriklassist liinilt Tallinn–Riia–Vilnius, mistõttu jäid mulle sisuliselt hämaraks ja kaugeks lapseootel naiste tugigrupid, internetifoorumid ja jututoad. Mul lihtsalt polnud last oodates selleks aega. Välja arvatud rasedate jooga, kus õhtuti käisin.

Kuna minuga samal ajal polnud lapseootel ükski mu sõbrannadest – nemad tegid endiselt karjääri –, ja ka tutvuskonnas polnud minuealisi väikeste lastega emasid, ei sulandunud ma sujuvalt ka esiklaste uhkete emmede ühistesse kärutamisklubidesse. Õnneks oli naabriperel laps, nii et päris üksi ma ses teemas siiski ei jäänud.

Kuna kõik mu sõbrad olid tööinimesed ja ma ise polnud end peas enne lapse sündi nooreks emaks ümber mõelda jõudnud, tegin lapsega kodus olles ikka edasi seda, mida olin harjunud. Tööd.

Jätkasin samamoodi, kui sündis teine laps. Ja kolmas.

Tegin lastega kodus olemise ajal, peamiselt öösiti, erinevaid erialaseid töid, sest huvitavatest ja arendavatest ettevõtmistest ei raatsinud loobuda. Olin kolme väikelapse kõrval ise loonud graafiku, kus polnud pea ühtki tunni kaupa planeerimata päeva.

Kõik need töötegevused olin ise endale ahnelt kokku kahmanud ja päris õnnelik selle üle! Välja arvatud nendel hetkedel, kui tundsin, et olen sellesama koorma all kokku kukkumas.

Ikka ja taas avastasin end laste kõrvalt tööpostile lipanuna mõtlemas, et oh kui mitu korda lihtsam on teha erialast tööd, selle asemel et mitme väikelapsega pikki päevi ja öid järjest nende rütmis kodus olla ja kehastuda, pehmelt öeldes, igiliikuvaks kodumasinaks.

Sama tihti avastasin end peale pikemat töökohtumist tormamas suures igatsuses koju oma nunnude juurde.

Ka õhtuti polnud tunnikestki puhkust, sest ei minu ega mu mehe Holgeri vanemad ei ela Tallinnas. Õhtused spontaansed kahekesi kinos või teatris käigud, trennid ja sõpradega väljas käimised kvalifitseerusid meie puhul unistuste või ulme valdkonda.

Lastehoidu ma oma pisikesi lapsi viia ei raatsinud. Eriti pärast seda, kui keskmisega proovisime ja ta õhtul teatas, et oli terve päeva teisele korrusele viiva trepi all nutnud. Rohkem kui paar päeva mu emasüda seda eksperimenti korrata ei lubanud. Koju hoidja võtmiseks polnud meil aga ruumi.

Kuna olen ema, kes peab õigeks, et sülelapse koht pole sõimes, ja meie oma pere laste tihe üksteise järel sündimine kodus olemist ka võimaldas, läksid meie lapsed lasteaeda alles kolmeaastaselt.

Kui emmal-kummal meist Holgeriga oli vaja tööasjus kodust (loe: kodukontorist) välja minna, jäi teine lastega koju.

Kokkuvõtlikult – mu viie aasta pikkuseks kujunenud ja aasta pärast lõppeda tõotanud aktiivne vanemapuhkus oli selleks ajaks, kui noorim me lastest sai aastaseks, olnud nii tihe, et hinge tõmmata polnud jõudnudki.

Tundsin, et vajan restart’i!