Читать книгу Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots - Страница 7

1990ndatel, kui mina oma esimesi erialaseid töid tegema hakkasin, valitses topi-hullus. Tähtis oli, kes on rikkam, tugevam, edukam. Topis olla oli popp, isegi ainuvõimalik. Minust järgmine põlvkond kirtsutab aga topinduse peale nina – oluline on sobitada tööd oma eluga, mitte elu tööga. Kuna olen tammsaarelike väärtustega perekonnast – töö on ikka see, mis teeb õndsaks –, olen juba lapsepõlvest harjunud, veri ninast väljas, viimseni pingutama. Üheksakümnendate elustiil sobis seega mu loomusega ideaalselt. Hiljem on mul olnud raske harjuda nooremate kolleegidega, kes tipptulemuse sooritamise asemel otsivad pigem kogemusi, lendavad õielt õiele.

Mida aeg edasi, seda rohkem olen jäänud mõtisklema ja proovinud mõista ka minust nooremate elufilosoofiat. Kas sealt oleks siiski midagi mõistlik ka oma ellu üle võtta? See raamat sünnibki sellisest mõtisklusest: kas mul on jätkuvalt kihku kihutada karjäärinaise kiirrongil esimese insuldi poole, mis elu Ameerika mägedel seni läbitud teekonda arvestades peaks ees ootama hiljemalt paarikümne aasta pärast? Või leian endas kannatust ja hingejõudu loobuda, heita kõrvale eesmärgid ja unistused, jätta sihikindel liikumine ning lihtsalt olla chill ja mõnus. Kas on võimalikud ka vahepealsed variandid?

Olen kolme eelkooliealise lapse ema. Lastega kodus olles olen ise kujundanud elustiili, kus pole pea ühtegi detailselt planeerimata päeva. Ka öösiti teen tööd, sest huvitavatest väljakutsetest ei ole raatsinud vaatamata lastele loobuda.

Ühelt poolt läksime Taisse seepärast, et saaksin aru pidada, kuhupoole pärast peatselt lõppevat lapsepuhkust edasi liikuda. Teisalt kasutasime võimalust veeta tore poolaasta soojas kliimas, et mu mees Holger saaks tegeleda ühtlasi ka oma lemmikala Tai poksiga.

Meie elu hakkavad Tais vürtsitama skorpion ja katusest läbi kasvav palm vannitoas, lakkamatu võitlus rahaahnete taimaalastest müügimeestega, petisest taksojuht, kes kaob ettemakstud rahaga ja jätab meid lastega pimedasse lõunamaa öösse. Peame üle elama ka hetke, mil ühel õhtuhakul läheb paradiisirannal kaduma me keskmine laps. Sekka mitu koduotsingut erinevatel Tai saartel.

Aga me ellu Tais kuuluvad ka unistuste töökoht bambuskatuse all vaid mõne meetri kaugusel Andamani merest, nauditavad joogatunnid mere kohal kõrguvas joogapaviljonis ning laisk lebasklemine puude vilus võrkkiiges lumivalge liivaga paradiisirannal. Noorim lastest, inglilokkidega pisipoiss osutub Tais aga fotostaariks. Olete kaaslaseks teel, mil meie kolme eelkooliealise lapsega ja kaugtööd tegevate lapsevanematega pere ligi pool aastat erinevatel Tai saartel elas.