Читать книгу Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis - Anneli Vilu - Страница 5

Ma ei usu horoskoope. Ega numeroloogiat. Ega muud soola­puhumist. Ratsionaalse eesti maatüdrukuna tean täpselt, et saatus on enda teha – püstita eesmärk ja hakka selle poole liikuma! – ja õnn pealehakkamise asi – lihtsalt ole õnnelik! – ning sedaviisi toimides kulgevadki asjad soovide kohaselt, ilma et oleks vaja seletamatuid jõude kaasata.

Aga miks on teatud kohtadel ja inimestel meie elule kummaline mõju? Miks mõni eesmärk lihtsalt ei täitu, punnita kuidas tahad, kuid suunda vahetades ja vooluga kaasa minnes hakkavad asjad kulgema nagu lepase reega?

Mu sünnipäevas on kolm number kaheksat. Pikka aega ma ei teadvustagi seda kui midagi erilist. Kuni jõuan Hiinasse.

„Oo, sa oled ju absoluutse õnnetähe all sündinud! Kolm kaheksat! Ja need omakorda kombinatsioonides muude õnne toovate numbritega! Kui sünnipäeva nagu autonumbrit oksjonil osta saaks, siis laoksid inimesed selle eest miljoneid välja!”

Selliseid jutte kuulen oma esimesest Hiina-reisist alates. Sellestsamast reisist, kus ma ühe kuu kaheksandal kuupäeval kohtun oma tulevase abikaasaga. Tekib sünergia ja kaks aastat hiljem siirdume juba koos Shanghaisse elama, maandudes seal 2008. aasta kaheksandal kuul. Hakka või uskuma, et neis numbrites ja aastates midagi on...

Aga miks Shanghai? Kuidas mu teekond just sinna välja jõuab?

Lapsepõlves ja kooliajal olen paras laiskvorst, kes tänu heale mälule ja mõningatele annetele igal pool pinnale jääb, kuid absoluutselt pingutada ei viitsi, ei vaimselt ega füüsiliselt. Pelgan kõike: matemaatika ja keemia kontrolltöid, võõrkeeleteste ja spordipäevi ning muud, mis vähegi mu turvatsoonist välja jääb. Ühel hetkel, juba ülikoolis õppides, ilmub ei tea kust mu pähe ahhaa-ilmutus: kui tahan mõnusamat elu ilma pideva muretsemiseta, siis pole vaja hirmude ja foobiate eest põgeneda, vaid nendega sõbraks saada!

Hirm halbade hinnete ees? Võtan end kätte ja lõpetan ülikooli cum laude.

Kõrgusekartus? Mis muud kui langevarjuga hüppama. Pärast kolme soolohüpet on suhe kõrgustega palju talutavam, et mitte öelda masohhistlikult sõbralik.

Vastumeelsus füüsilise pingutuse ees? Tuleb maratonijooks sihikule võtta. Praeguseks olen läbi jooksnud kuus täismaratoni ning ühe trepimaratoni.

Ei oska võõrkeeli? Hakkan otsast pihta ja nüüd räägin vabalt seitset keelt.

Keeleõppest saabki murrang mu eluteel. Hakkan selle lünga täitmiseks ülikoolis lisaerialana rootsi keelt õppima. Kui kuulen linna peal korraldatavast taani keele kursusest, lähen ka sinna kohale. Juba mõne nädala pärast sajab sülle ootamatu vedamine – kolmekuine stipendium Taani Bornholmi rahva­ülikooli. Pärast rahvaülikooli hakkavad robinal laekuma esi­me­sed tõlkepakkumised. Töö käigus arenevad oskused seitsme­penikoormasaabastega ning varsti hakatakse mulle juba usaldama ministrite, presidentide ja kroonitud peade tõlkimisi, millega kaasnevad uskumatult huvitavad reisid, kontaktid ja kogemused.

Järgneb aastatepikkune ajajärk Taani-Eesti mereväe kursuste tõlgina, koos kõige sinna juurde kuuluvaga: ellujäämisõppused, laevamasina- ja kahurikursused, juhtimisteooriad ja praktikad, meresõidud... Sellest eluetapist võiks eraldi raamatu kirjutada.

Hiljem, Taanis Eesti saatkonnas töötades leian ühel hetkel, et Skandinaavia hakkab kitsaks jääma ning peaksin oma maailmapilti ja töövõimalusi avardama. Hakata Euroopa Liidu tõlgiks? Proovin nii ja proovin naa, aga jooksen pidevalt pea ees vastu praktilisi ja bürokraatlikke takistusi ning Brüsseli uks jääb minu ees suletuks. Hmm, tuleb vist perspektiivi muuta... Mis oleks, kui võtaks sihikule hoopis suurema tööpõllu – suahiili, araabia või hiina keele? Pärast pikki kaalumisi valin neist viimase, mis tundub tol hetkel kõige praktilisem ja enese proovilepanekuks ka parajalt suur suutäis. Hakkangi koos kamba taanlastega õhtukursustel uue ja tundmatu keele ja kultuuri algteadmisi omandama. Mõne aja pärast otsustan minna Pekingisse paarinädalasele keelekursusele, et vältida arenguseisakut ja teha kvanthüpe. Sellest saatuslikust (aga saatust pole ju olemas?!) puhkuse- ja keelereisist saabki alguse sündmuste jada, mis kogu mu senise isikliku ja tööelu pea peale pöörab ning mind pikaks ajaks Shanghaisse elama lennutab.

Otsus Hiinasse elama minna on teadlik valik, väljumaks järjekordsest turvatsoonist. Tahan sukelduda Eestist ja Euroo­past täiesti erinevasse keskkonda ja selle enda jaoks „kodustada”. Üks asi on võrratult erinev keel ja kultuur, teine aga mastaap. Shanghai kui megametropol seab Särevere-Türi taustaga tüdruku ette veel teisegi turvatsoonivälise kihi: kuidas on võimalik kohaneda ja koduneda hiigellinnas, kus majad ulatuvad poole kilomeetri kõrgusele ja tipptunnil avaneb metroojaamas pilgule inimhulk, mis vastab terve Eesti elanikkonnale?

Olgugi saatus ja õnn iseenda teha, mõnikord võib ju ikka naljaviluks silmanurgast horoskoope ja muud soolapuhumist piiluda. Kas või selleks, et saada vihjet, millises suunas oma järgmised eesmärgid püstitada. Ole sa nii tubli ja töökas kui tahad, natuke on õnne ja „seletamatute jõudude” abi ka vaja. Miks muidu jättis Brüssel mind ukse taha, aga Shanghai võttis avasüli vastu? Küllap on mul siin oma ülesanne täita või õppetund õppida.