Читать книгу Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis - Anneli Vilu - Страница 6

Lugu algab. Saabumine Shanghaisse, esimesed muljed.

„Kui pikaks ajaks kavatsete Hiinasse minna?”

„Eee... kaheks-kolmeks, aga võib-olla ka kümneks aastaks. Oleneb sellest, kuidas sealne elu ja töö sujuvad,” jääme Christophiga nii ootamatu küsimuse puhul veidi hätta.

Müncheni Hiina konsulaadi viisaametnik ajab silmad suureks: kümneks aastaks! Enamik tema kliente soovib viisat üheks-kaheks nädalaks, aeg-ajalt käib siit läbi aastast viisat taotlevaid tudengeid ja haruharva tuleb ette ka kaheaastasi töölähetusi. Välismaalase tähtajatut töölepingut Hiinas pole tema ametnikusilmad veel näinud.

„Aga kus on lähetava firma saatekiri?” püüab ta uut olukorda veidigi tuttavatesse raamidesse suruda.

„Lähetust polegi, tööandjaks on kohapealne Hiina firma. Siin kutses on kõik kirjas,” selgitame kannatlikult.

Segaduses ametnik lappab veel korra läbi kõik esitatud dokumendid, mõtleb, arutab asja kõrvalluugi taga istuva kolleegiga, teeb paar telefonikõnet, mõtleb veel veidi ja ei oska enam kusagilt kinni hakata: kõik paistab olevat karmi Hiina bürokraatiaga kooskõlas. Raske südamega lööb ta meie taotlusele templi alla ja palub järgmisel nädalal viisadele järele tulla. Hurraa – jälle on tehtud üks samm meie Suure Hiina Plaani poole!

Meie Suur Hiina Plaan ehk mõte koos Hiinasse kolida hak­kab idanema täpselt kaks aastat varem, 2006. aasta maikuus Pekingis, kui puhkuse ajal ette võetud hiina keele lühikursusel oma tulevase abikaasa, saksa-belgia päritolu Chris­tophi­ga tutvun. Selle kahe aasta sisse mahub hulgaliselt muu­tusi ja kannapöördeid: lahutus ummikusse jooksnud abielust, uus kaugsuhe, millega kaasnevad lõputud lennureisid kohtumiseks Euroopa eri linnades, otsus kokku kolida ja minu unistuste töökoht Kopenhaagenis üles öelda, uue ajutise kodu sisseseadmine Baierimaal, saksa keele selgeksõppimine, abi­ellumine, kaasalöömine tegusa Müncheni eestlaste seltsi elus... Kõik see on aga vaid meie tulevikuvisiooni ehk Suure Hiina Plaani elluviimise eelmäng.

Esialgu püüame rakendada kõige valutumat varianti, plaani a, mis tähendaks Hiinasse siirdumist Christophi firma töö­lähetusena. Suurel Saksa kontsernil on Hiinas küll mitu haru, kuid aeg pole lähetuseks sobiv: maailmamajandus läheb kolinal allamäge ja firma Aasia-suunalist tegevust tõmmatakse koomale, nii et üksteise järel haihtub mitu lootustandvat võimalust. Vahetame vaatenurka ja kaalume, millise muu „alibi” kattevarjus oma unistust ellu viia. Christoph on juba ammu mõlgutanud MBA-kursuse mõtteid, aga siiani pole selleks töö kõrvalt aega olnud. Küpsetame valmis plaani b: Christoph läheb mõnda Hiina ülikooli kaheaastasele MBA-kursusele, mina teenin meile tõlketöödega elatist, õppides kõrvalt jätku­suutlikkuse tagamiseks hiina keelt. Mõeldud-tehtud! Chris­toph teeb ära MBA-kursuseks vajaliku GMAT-eksami ja kogub piisavalt palju punkte, et Pekingi ja Shanghai eliitülikoolidesse taotlused saata. Esimene nõusolek tuleb Pekingist ja nii otsustamegi oma tutvumispaika naasta. Müncheni töökoht ja üürileping saavad üles öeldud ja oleme valmis kuu aja pärast Pekingisse kolima...

Neli nädalat enne plaanitud äralendu käivitub aga hoopis plaan c. Christophiga võtab ühendust üks tema ärikontak­ti­dest, kes Shanghais asuvasse Hiina firmasse paaniliselt tema profiiliga tegelast otsib. Pakutav leping võtab silme ees uduseks ja paneb kahtlema, kas palganumbrile ekslikult liigset nulli lisatud pole. Olime valmis minimaalse eelarvega tudengi­eluks, aga see siin... I-le paneb täpi peale Shanghai ülikoolist saabuv hilinenud vastus Christophi MBA-taotlusele: „Vabandust, olete oma doktorikraadi ja kümneaastase rahvus­vahelise juhikogemuse tõttu meie MBA-kursuse jaoks liiga seenior. Meile oleks aga suur au, kui võtaksite vastu pakkumise õppida meie EMBA- ehk kaugõppekursusel.”

Seega on asi klaar – läheme Shanghaisse! Kõik soovid saavad täidetud: Christoph saab töötada oma erialal ja samal ajal õppida ihaldatud MBA-kursusel, mina saan pühenduda oma huvidele ehk hiina keele, kultuuri ja ühiskonna tundma­õppimi­sele ning vabakutselise tõlgi-giidina töötamisele.

Juba paar nädalat hiljem istume Müncheni lennujaamas ja ootame Shanghai-lendu. Tekib tunne, et aeg on seiskunud, jalgealune kadunud ja asun kahe eluetapi vahelisel piiril: senist Euroopa-elu ja kodu enam pole, uut Aasia-elu veel pole. Lendan tundmatusse linna võõral mandril, kus tuleb uus elu nullist üles ehitada. Kummalisel kombel ei tekita see mõte hirmu ja ebakindlust, vaid rahulolu ja isegi eufooriat. Tunnen, et olen teel täiesti õigesse kohta, teen minu jaoks õiget asja ja seda kõike tagatipuks koos õige inimesega. Mida veel elult tahta!

2008. aasta augustihommikul Shanghai Pudongi lennu­jaamahoonest välja astudes tabab meid kuumašokk: 40kraadine üliniiske õhk mähib meid kohe endasse ja tekitab lämbumistunde. Kas nii hakkabki iga päev olema? Sellega pole ju võimalik ära harjuda! Või on? Tuletan endale meelde, et tulin Hiinasse täiesti omal vabal tahtel, justnimelt uusi kogemusi otsima, ja ilmselt kohtan siin veel väga palju ja veelgi hullemaid asju, millega harjuda tuleb. Nii et selg sirgu, mõtted positiivseks ja harjumist alga!

„Tääksii, tääksii!” kostab äkitselt mitmest suunast. Oleme sattunud illegaalsete taksojuhtide rünnaku ohvriks. Ilmselt on meile näkku kirjutatud, et oleme esimest korda linna saabunud, lubades rahanäljastele transpordipakkujatele kerget saaki.

„Kui palju?” küsime neist ühe käest hiina keeles. Juht põrkub hiina keelt kuuldes kohkunult tagasi, kuid kogub end veidi ja lajatab enesekindlalt:

„Kuussada jüaani! Väga odav!”

Naerame ta välja ja siirdume ametliku taksojärjekorra poole. Meil on kodutöö tehtud ja teame, et siit peaks linna saama 150 jüaaniga.

Varsti maandumegi legaalse, töötava taksomeetriga varus­tatud Volkswagen Santana tagaistmele ja hakkame akna tagant möödalibisevat ümbrust uudistama. Nii kaugele, kui silm ulatub, käib vilgas ehitustegevus ning üks pilvelõhkujate kompleks kerkib teise järel. Sekka näeme ka tehnikaparke ja madalate ühepereelamutega rajoone. Umbes tunni aja pärast jõuame linna kaheks jagava Huangpu jõe juurde, mille ületamiseks keerutame uskumatu arhitektuuriga, mitmekorruselisi kaheksaid moodustaval sillal. Jõgi on iseenesest vaevalt kilomeetri laiune, aga sild oma keerdude ja käändudega venitab kokku kaheksa kilomeetrit. Ja selliseid sildu on siin mitu, silma hakkab vähemalt kolm. Lisaks teame, et jõe all kulgeb veel mitu tunnelit ja metrooliini.

Shanghai saab laias laastus jagada kaheks osaks: Pudong ja Puxi. Pu tähendab jõge, dong ida ja xi läänt. Seega tähendab Pudong „jõest ida pool” ja Puxi „jõest lääne pool”. Selline jaotus on aga uuema aja sünnitis, sest veel kakskümmend aastat tagasi ei olnud jõest ida pool mingit linnapoegagi, siin laiutasid vaid riisipõllud ja sood. Meie Müncheni hiina keele õpetaja rääkis, et kui tema üheksakümnendate aastate alguses Shanghais ülikoolis käis, siis ei olnud jõel veel ühtegi silda ega tunnelit.

„Teisel pool jõge ei käidud, seal lihtsalt polnud mitte midagi,” rääkis ta meile.

Praegust pilti vaadates on seda raske uskuda. Nüüd laiutab jõest ida pool saja ruutkilomeetri raadiuses selline superlinn, kuhu võiks vaevata kümme Eesti elanikkonda ümber asustada. Huangpu jõgi, mis oli vanasti linna idapoolne piir, on tänapäeval supermetropoli selgroog ja selle kahele kaldale on paigutatud linna kõige tähtsamad hooned. Idakaldal asuva uue finantskeskuse Lujiazui rajoonis kõrguvad Shanghai ja kogu maailma kõrgeimad pilvelõhkujad. Neist kõige tähtsam on järgmine kolmik: teletorn Aasia Pärl, Jin Mao torn ja Shanghai Maailma Finantskeskus.

Teletorn ehk Aasia Pärl koosneb üheteistkümnest roosast pärlitaolisest munast, neist kõige suurema läbimõõt on 50 meetrit. See oli ka esimene torn, mis 1994. aastal jõe idakalda­le püstitati. Torn on pisut naivistlik ning arhitektile olevat lihtsakoelisust ette heidetud. Hiinas, kus kitšilävi on tunduvalt kõrgem kui Põhja-Euroopas, on torn aga minu arvates täiesti omal kohal ja lisab oma roosade ümarate vormidega maskuliinse ja futuristliku linna õhustikku pehmet naiselikkust.

Jin Mao ehk „kuldse õitsengu” torn on siksakiline, veidi pagoodi meenutav 420 meetri kõrgune iludus, mis teiste pilve­lõhkujate seast pliiatsina mitu peajagu kõrgemale sirutub. Kaheksatahulisel tornil on 88 korrust ja selle konstruktsioon koosneb kaheksast lülist, millest iga järgmine on eelmisest kaheksandiku võrra lühem. Torn avati 1998. aasta kaheksanda kuu kahekümne kaheksandal päeval. Tõesti, kui asi puutub õnnenumbritesse, ei jäta hiinlased midagi juhuse hooleks.

Kõige kõrgem, ulmeline ja peaaegu poole kilomeetri kõrgune (492 meetrit) Shanghai Maailma Finantskeskus on põhja­maiselt lihtsa joonega kujundatud sihvakas hoone, mille lamedas ülaosas haigutab hiigelsuur trapetsikujuline avaus.Silmitseme hoonet huviga, vaatame Christophiga teineteisele otsa ja ütleme nagu ühest suust: „Pudeliavaja!” Tõesti, esimene asi, mis hoonet nähes meenub, on tavaline õllepudeli avaja. Miks nii? Kas arhitekt ise selle peale ei tulnud? Või oli see taotluslik?

Veidi hiljem loen tarkadest allikatest, et torni avaus oli esialgu kavandatud ümmargusena, lähtudes hiina traditsioonilisest arhitektuurist ja feng shui teooriast, mille kohaselt nelinurk tähistab maad ja ring taevast. Kandilise torni tipus olev ümmargune ava oli arhitekti meelest poliitiliselt ja kultuuriliselt igati korrektne, pealegi oleks see moodustanud kauni mõttelise seose naaberhoone Aasia Pärli ülemise munaga. Linnavalitsus niimoodi ei arvanud. Torn oli juba pooleldi valmis, kui ühe parteifunktsionääri peas lõi jooniseid vaadeldes põlema punane lambike: Jaapan! Torni kuju meenutab tõusva päikese maa lippu! See oli nagu punane rätik härjale. Jaapan on igale korralikule parteipropagandat järgivale hiinlasele vihkamise ja varjatud kadeduse objekt number üks. Seega ei tulnud kõne allagi lubada tõusva päikese sümbolit Shanghai kohale kõrguma. Vaene arhitekt pidi viimasel hetkel ja kiiruga torni avause kandiliseks disainima. Kui temalt hiljem küsiti, kas tal on midagi selle vastu, et torni valdavalt pudeliavajaks kutsutakse, vastas ta lakooniliselt „jah”.

Uue finantskeskuse vastaskaldal, jõest lääne pool, avaneb hoopis teistsugune pilt. Seal on kalda ääres kilomeetri-kahe pikkuses reas art deco ja uusklassitsistlikus stiilis eelmise sajandi alguse vana finantskeskuse hooned, üks ilusam kui teine. Kaldapealsele on rajatud kena promenaad, mida kutsutakse Bundiks. Bund tähendabki hindi keeles kaldapealset ja ilmselt tuli see sõna siia Indiast koos inglise kolonisaatoritega. Bund on Shanghai kõige tähtsam turismipiirkond ja öeldakse lausa, et kes pole Bundil käinud, pole Shanghaid näinud. Piltide ja siin kandis reisinute kirjelduste järgi tean, et õhtuti, kui pilvelõhkujate ja jõge mööda sõitvate turismilaevade tuled süüdatakse, avaneb Bundilt selline vaatepilt, et lööb igaühe pahviks.

See siis ongi Shanghai, millest saab vähemalt paariks järgnevaks aastaks meie uus kodulinn. Täna hakkame kirjutama oma Shanghai-elu raamatut. Praegu on see veel üsna tühi, aga iga järgmine päev hakkab sinna tooma uusi muljeid ja kogemusi. Väga põnev, millised need küll on!