Читать книгу Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis - Anneli Vilu - Страница 8

Eestlaste otsingud hiigellinnas. Olümpiamängud.

Hemingway olevat öelnud, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase. Shanghai on teadupärast sadama­linn suure tähega, mistõttu asun üsna optimistliku meelega juba enne kohalesõitu Shanghai eestlaste jälgi ajama. Tulemus paneb aga kukalt kratsima: info on väga napp, et mitte öelda olematu. Kirjutan Pekingi Eesti saatkonda ja mujalegi, kust loodan leida pädevaid inimesi mu küsimusele vastamiseks. Tulemus on null. Lõpuks kuulen ühelt kunagi Pekingis õppinud eesti üliõpilaselt, et Shanghais pidavat pesitsema keegi eestlane Priit. Perekonnanime ja kontakte ta paraku ei tea. Nuhin edasi ja leian netiavarustest meiliaadressi, mis võiks hea õnne korral kuuluda sellele müstilisele Priidule. Saadan meili teele ja vastuseks on vaikus. Hmm, kas saab olla tõsi, et olen ainuke eestlane, kes on maailma suurima riigi 20 miljoni elanikuga metropoli tee leidnud? Kas rändamiskihu poolest kuulsad kaasmaalased lähevad tõepoolest maailma avastama vaid Soome, Iirimaale ja Austraaliasse, kus on lootust sooje töökohti leida ja kus on garanteeritud lihtsasti õpitav keel, tuttav kultuur ja mõnel juhul ka mõnus kliima?

Christoph jälgib mu ponnistusi väikese muigega ja tögab aeg-ajalt:

„Milleks kogu see vaev? Miks sa üldse tahad sõita teise maailma otsa võõrast keelt ja kultuuri õppima, kui sulle on nii oluline sealt kaasmaalasi eest leida?”

„Sul on lihtne rääkida – ükskõik kus sa ka ei maanduks, võid alati olla kindel, et seal on suur sakslaste kogukond ees ootamas. Shanghais on 20 000 sakslast, Saksa konsulaat, kaubanduskoda, veel sadu erinevaid Saksa ühinguid. Ka mitu su tulevast töökaaslast on sakslased. Sa ei saaks ilma sakslaste otsa komistamata hakkama ka siis, kui sa neid iga hinna eest väldiksid. Kas sa kujutad ette, mis tunne on elada võõra kultuuri sees, kus keegi pole kunagi su kodumaast midagi kuulnud? Kas sa kujutad ette, et pead iga päev selgitustööd tegema, et su koduriik tõesti eksisteerib, ja oma maa parimat saadikut mängima? Kas sa kujutad ette, et pead pidevalt kinnitama, et sa pole venelane, et Eesti pole arengumaa ja ei asu ei Balkanil, Kesk-Aasias ega Põhja-Aafrikas? Kas sa kujutad ette, kui vabastav on sellises keskkonnas aeg-ajalt suhelda kaasmaalastega, kellele pole vaja oma päritolu algtõdesid selgitada?”

Christoph teab hästi, millest ma räägin. Kui me kaks aastat tagasi Pekingis keelekursusel kohtusime, olin selle kooli ajaloos esimene eestlasest õpilane. Mul kulus mitu nädalat selgitustööd, enne kui kooli juhtkonnale pärale jõudis, et Eesti on tõesti omaette riik ja et oleks ilus kooli tervitusruumi muude rahvuslippude kõrvale ka Eesti lipp üles seada. Ka Christoph ise polnud oma sõnul varem midagi Eestist kuulnud, kuigi minu kõrvadele kõlab see eurooplase suust uskumatu ignorantsusena. Õnneks on korduvad reisid Eestisse vilja kandnud ja Christophist on saanud suur Eesti patrioot. Ta armastab Eesti juures kõike, mida keskmine eestlane mõnuga vihkab: Eesti ilma, Eesti sööki, liberaalset majanduspoliitikat ja ennekõike Eesti inimesi. Oleme otsustanud, et kui vähegi võimalik, läheme tulevikus Eestisse elama.

Ka Münchenis elades suhtlesime aktiivselt sealse Eesti kogu­konnaga. Kuna Baierimaa oli meile mõlemale uus ja võõras piirkond, siis saigi sealsetest hakkajatest ja edukatest eestlastest ning nende saksa kaasadest meie põhiline suhtlusring­kond. Loomulikult pole Christophil midagi ka Shanghai eest­lastega suhtlemise vastu, sakslasi näeme seal nagunii igal pool.

Paar nädalat hiljem, kui olen juba kaotanud lootuse Shanghaist eestlaste jälgi leida, potsatab mu postkasti sõnum.

Tere, Anneli

Olen Priit ja elan Shanghais. Tere tulemast pilusilmade maale! Palju õnne – sinu saabumisega kasvab Shanghai Eesti kogukond kolmandiku võrra. Peale minu töötab siin veel EASi esindaja Valle. Siit on ka varem üksikuid eesti üliõpilasi ja ärimehi läbi käinud, aga nemad on praeguseks lahkunud. Elan Shanghais koos oma prantslannast sõbrannaga. Töötame mõlemad Prantsuse firmades. Vahetasin vahepeal töökohta ja seetõttu seda meiliaadressi enam ei kasuta. Anna teada, kui kohale jõuad, saame kindlasti kokku!

Shanghaisse saabudes võtangi kohe Priiduga ühendust ja lepime kohtumise kokku juba meie saabumisnädalal. Kuna on nädalavahetus, siis kohtume hiliseks hommikusöögiks Priidu kodu lähedal asuvas Element Freshi bistroos. Leiame koha kaardilt ilusti üles ja asume hommikul varakult teele. Selgub, et kohvik asub meie hotellist vaid kahe tänavavahe kaugusel. Võtame aegsasti kohad sisse ja hakkame saabuvaid paarikesi põnevusega vaatlema: milline neist võiks välja näha nagu eesti mees ja prantsuse naine?

Kohvikus on välismaalasi päris palju, aga tunneme Priidu eksimatult ära: pikk, blond, põhjamaiste näojoontega kena poiss, kõrval pisike tumedate nööbisilmadega armas tüdruk. Suhtlus sujub kibekiiresti, meil on Priidule ja Lamiaale rohkem küsimusi, kui nad vastata suudavad. Kuuleme, et nad on Shanghais elanud juba kolm aastat. Lamiaa, kes on Prantsus­maal õppinud hiina keelt ja majandust, sai siia ahvatleva tööpakkumise ning Priit tegi julge otsuse talle teise maailma otsa järgneda, kuigi nende tutvus oli alles algusjärgus. Vaata aga vaata, milline mõjuvõim on pisikesel tumedasilmsel tüdrukul! Priit on ise õppinud Prantsusmaal ärijuhtimist ja lootis siin aja jooksul töökoha leida. Ta saigi hea pakkumise ühelt Prantsuse firmalt ja ehitab nüüd nende Hiina osakonda üles. Lamiaa on maroko päritolu, aga omavahel suhtlevad nad prantsuse keeles.

Kutsume Priidu ja Lamiaa järgmiseks nädalavahetuseks ühte meie Hiigelhirve tänava lemmikrestorani õhtust sööma. Siit saab alguse ilus, pikaajaline ja vastastikku rikastav tutvus.

Meie saabumise ajal teeb Hiina viimaseid ettevalmistusi olümpiamängudeks. Teen päevasel ajal hotellitoas tõlketöid ja lasen telekal taustaks mängida. Hiinas on sadu telekanaleid, aga praegu kuulutab iga kanal ühte ja sama: Pekingi olümpia! Suure hiina rahva võimas pidu! Partei ja valitsuse tohutu panus! Maailma suurejoonelisimad spordimängud! Maailma külalislahkeimad pekinglased! Kangelaslikud hiina sportlased! Mida see kõik mulle meenutab? Ah jaa, olen ju ka ise kunagi samasuguses ühiskonnas elanud ja igalt mõeldavalt kanalilt saadetavat nõukogude propagandat seedinud. Vahe on vaid selles, et meile kui okupeeritud väikeriigi elanikele tegi selline kiidulaul heal juhul vaid nalja. Kujutan ette, et paljudele hiinlastele mitte – pärast pikki alanduse, vaesuse ja isoleerituse aastaid vajavad nad eneseteadvuse kergitamist nagu õhku. Ja olümpiamängud on ülihästi selle eesmärgi täitmise vankri ette rakendatud.

Pidevast ketramisest hakkavad Hiina olümpialaulud mulle tasapisi pähe jääma ja varsti saan telekanalite ja supermarketite valjuhäälditega kaasa üürata: „Beijing huanjing ni” – „Peking tervitab sind”, „Lai ba pengyou, gei vo ni de shou” – „Tule, sõber, anna mulle oma käsi” ja „Zai zheli, zai nuli” – „Siin ja praegu, veelgi tublimalt”.

Mängude maagiline alguskuupäev 08.08.08 läheneb ja hakkame mõtlema, kuidas seda tähistada. Mängud toimuvad küll Shanghaist 1500 kilomeetri kaugusel, kuid kui juba Hiinas oleme, siis tahame meiegi pidustustest osa saada. Küsime Priidult nõu ja ta pakub välja, et võime avamistseremooniat mõnes spordibaaris koos vaadata. Hea mõte!

Suure päeva õhtul siirdumegi kätte juhatatud spordibaari. See on pilgeni rahvast täis ja pole lootustki istekohta leida – hea, kui suudame õhtu jooksul paar korda küünarnukkidega võideldes baari juurde tee leida ja jooke tellida. Oma kolmandik kohalviibijatest on välismaalased, mis pole ka ime – oleme ju keset välismaalaste lemmik-elurajoone asuvas euroopalikus pubis. Aga ka noored hiinlased peavad seda kohta piisavalt cool’iks. Priit ja Lamiaa on kaasa kutsunud ka mõned oma prantsuse sõbrad. Neist Diane’i ja Vivieniga (selle eestlase jaoks naiseliku nime taga peitub siiski meesterahvas) tekib meil kohe väga hea klapp ja juba varsti peame nendega jääkuubikusõda. Kliimaseadmetest hoolimata on baaris palav nagu saunas ja higist tilkuvad kaaskülastajad ei pane ruumis ringilendavat jahutavat jääd üldsegi mitte pahaks.

Õnneks on teleriekraanid igas seinas ja pilt paistab hästi kätte, heli küll kahjuks mitte – selleks on kohalviibiv rahvas liiga elevil ja lärmakas. Vaatan põgusalt avatseremoonia kunstilist osa ja annan hiinlastele au: see on tase omaette. Otsustan võimalikult pea muretseda vaatemängu DVD, et seda rahus ja vaikuses omaette nautida. Shanghailaste ärivaistu teades võib eeldada, et see on juba homme varahommikul piraatpoodide lettidel saadaval.

Kui eri riikide delegatsioonid staadionile sisse marssima hakkavad, läheb baaris tõeliseks mölluks. Pea iga riigilipu saabumisel kostab mõnest nurgast võimas „Hurraaaaa!” ehk märk selle riigi esindajate kohalolekust. Eriti suur on kära muidugi Prantsuse, Saksa ja USA riigilippude puhul – nende kogukonnad on Shanghais kõige suuremad, ulatudes mitmekümne tuhande inimeseni. Hiina grupi saabudes ei taha juubeldused kuidagi vaibuda: on ju kõik baarisolijad kuidagimoodi Hiinaga seotud. Meie pisikesel seltskonnal on kamba peale kokku päris palju riike, kellele kaasa elada. Aitame Lamiaal Maroko lipu sissetoomisel kaasa karjuda ning toetame Christophit belglaste sissemarsil – ta on ema poolt flaam. Kui kohale jõuab Tansaania rühm, on käes Vivieni kord juubeldada – ta on seal viis aastat elanud ja töötanud. Samasugune suhe on minul Taaniga. Kui saabub Eesti delegatsioon, teeme Priiduga nii kõva kära, kui vähegi suudame. Kuulge kõik, Shanghais on ka Eesti kogukond!