Читать книгу Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis - Anneli Vilu - Страница 7

Jalutuskäik vanalinnas. Hiina teeninduse imed. Otsime korterit. Kokkupuude bordelliga.

Esimeseks kaheks nädalaks olen broneerinud hotelli Shanghai südalinnas. Täpselt kahe nädala pärast peab Christoph tööle asuma. Loodame selle aja jooksul kinnisvaraturust ülevaate saada ning ka muidu linnaga lähemalt tutvust teha.

Meie esimene peatuskoht on aadressil Julu Lu ehk Hiigelhirve tänaval asuv hotell Möller Villa endises Prantsuse linna­osas. Tumedatest piparkoogitaolistest kividest lugematute tornidega müstiline gooti loss sobiks mõne muinasjutufilmi tegevuskohaks, mitte Shanghai linnasüdamesse, kus ta pilvelõhkujate ja hiinapäraste ridamajade naabruses kummalise võõrkehana tundub. Lossi ehitas 1930. aastatel ekstsentriline rootsi ärimees Eric Möller oma tütrele. Legendi kohaselt olevat selgeltnägija ärimeest hoiatanud, et kui hoone valmis saab, siis tabab teda ebaõnn. Nii veetiski Eric aastaid Ülemiste vanakesena majale pisitäiendusi lisades, kuni ühel hetkel tundis, et nüüd on tõesti kõik valmis ja täiuslik. Selleks ajaks olid kätte jõudnud 1940. aastad ning Hiina sattus kaosesse: Jaapani invasioon, kodusõda, kommunistide võimuletulek ja natsionaliseerimine, mis kõik Shanghais elavad välismaalased nelja tuule poole laiali pillutas ning nende maise vara puna­jõudude meelevalda andis. Ka rootslane Eric ja tema pere polnud erandiks.

Tunnen hotellis elades selgelt selle maja kurva saatuse ängi. Interneti ilupildid hubasest ja kodusest öömajast osutuvad petlikuks, selle asemel ootab meid tume-sünge maitsetu sisustus ja noorusajast kurbtuttavlik nõukogulik teenindus.

Leiame hotellitoa laualt kupongi, mis lubab äsja saabunutele hotellikohvikust tasuta kohvi. Tore, olemegi lennust veidi räsitud, terve pikk päev on aga veel ees. Liigume allkorrusel asuvasse kohvikusse, kus annan kupongi igavlevale teenindajale ja küsin kaks tassi kohvi. Kui joogid joodud, saame arve ja mul lähevad silmad suureks:

„Siin on kirjas 50 jüaani, aga ma andsin teile kupongi, mis lubas tasuta kohvi.”

„Saabki, aga ainult ühe kohvi.”

„Kuidas palun? Meil on ju kahene tuba, ei saa ju olla, et kupong on ainult ühele?”

„On küll. Teise kohvi eest tuleb tasuda 50 jüaani.”

Kiristame hambaid ja tasume oma senise elu kalleima kohvi, helepruuni lahustuva leotise eest peaaegu viis eurot. Saame hiina teeninduse esimese õppetunni: siin pole oluline pakkuda head teenindust, et klient tagasi tuleks. Tähtis on klient kohale meelitada ja raha kiiresti kätte saada. Miljardilise elanikkonnaga riigis pole mõtet panustada püsiklientidele, vaid trikkidele, mille abil ühekordselt saabuvatelt massidelt seitse nahka koorida.

Neelame õppetunni alla ja otsustame minna linna kodustama ehk jalgsi rändama ja ümbrusega tutvuma. Hiigelhirve tänaval leiame veel mitu taimede ja laga sisse peituvat Okas­roosikese lossi taolist imetabast ehitist. Silma jäävad ka mõned pesuehtsad juugendstiilis kaunitarid, mille ilu on paraku käest lastud. Võib aimata, et need villad on kunagi olnud ühepere­elamud, nüüd aga elab neis lugematul arvul eri leibkondi, kellest igaüks on viimastel aastakümnetel oma osa vajaduse järgi ning sugugi mitte sünkroonselt lappinud ja kohendanud. Lisaks on kõik aknatagused ja rõdud täis kuivavat pesu, mis majade välisilmet eriti ei kaunista. Minilossidega vaheldumisi on näha kvartalite kaupa vana Shanghai shiku­men’i ehk kivivärava stiilis elumaju, mis on segu anglosaksi ja Lõuna-Jangtse arhitektuurist: müüridega ümbritsetud kahe-kolmekordsed rõdudega ridaelamud, mille vahel kulgevad kitsad tänavad ja keeb ehe Hiina elu.

Millest selline arhitektuuriline segapuder? Põhjust tuleb otsida Shanghai eripärasest ajaloost, mis on küll kuulsusrikas, kuid suhteliselt lühike. Esimene kalandusasula nimega Hu, mis tähendab bambusest kalapüügiriista, tekkis siia kanti 11.–12. sajandil, umbes samal ajal, kui ka Tallinn maailmakaardile ilmus. Hiina mastaabis oli Hu aga üsna tähtsusetu linnake. Kuni ajaloo käiku sekkusid eurooplased.

Juba 17. sajandist alates kauplesid Hiinas aktiivselt briti kaupmehed, kasutades selleks ainukest väliskaubanduseks avatud Kantoni sadamat Shanghaist tükk maad lõunas. Britid tarbisid agaralt Hiina teed, siidi ja portselani, hiinlased ostsid Inglismaalt veidi villa ja maitseaineid. Brittide isu Hiina kaupade järele kasvas pidevalt, hiinlaste huvi Briti kaupade järele oli aga nigel, nii et kaupmehed olid sunnitud maksma puhtas hõbedas. See viis Briti riigieelarve pankroti äärele. Inglastel oli hädasti vaja leida hiinlaste silmis atraktiivne kaubaartikkel. Ja leitigi! Hiina kaupade eest hakati pakkuma Indiast toodud oopiumi. Nüüd sai kord majja: brittide kasvav teeisu kulges paralleelselt hiinlaste kasvava oopiumitarbimisega ja peagi olid pooled Lõuna-Hiina elanikud oopiumisõltlased.

See ei meeldinud sugugi Hiina keisrile ja ta otsustas Kan­toni sadamasse saabunud oopiumilaadungiga laevad arestida. Puhkes niinimetatud oopiumisõda, kus hiinlased imekiiresti lüüa said. 1842. aastal kirjutati alla Nanjingi rahulepingule, mis lajatas Hiina keisririigile kaela äärmiselt alandavad tingimused. Lepingu kohaselt pidi Hiina avama välismaalastele kauplemiseks viis sadamat, nende hulgas Shanghai. Välisriikidele anti luba rajada Hiinas oma asundused, kuhu kohaliku keisri võim ei ulatunud. Peale selle läks Hongkong „igavesest ajast ja igavesti” brittide valitsemise alla.

Juba järgmisel, 1843. aastal avas Suurbritannia Shanghais oma konsulaadi ja asunduse. Sellest võtsid kiiresti eeskuju ka teised riigid, nii et Shanghais tekkisid Briti, USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Jaapani valdusalad ehk kontsessioonid.

Tänu geograafilisele asukohale Jangtse jõe deltas ja kaugusele Hiina keisrist tekkis Shanghais tõeline kaubanduse, äri, kinnisvara, panganduse, kindlustuse ja transpordi buum, ka kunst ja kultuur õitsesid, mistõttu linna hakati nimetama ida Pariisiks ja ida pärliks. Samas lokkasid siin korruptsioon, kuritegevus, narkomaania ja prostitutsioon, millest tekkis teinegi hüüdnimi – ida hoor. Elu juhtisid võõroligarhid ja ainult välismaalastest koosnev linnavalitsus.

1949. aasta kommunistide võimuletulekuga natsionaliseeriti kõik ettevõtted ja eravaldused ning välismaalased lahkusid ummisjalu Hiinast. Narkomaanid võõrutati oopiumist, lõbutüdrukud saadeti ümberkasvatusele ja hiinlased võtsid linna taas oma juhtimise alla.

Ühelt poolt on shanghailased oma internatsionaalselt kirju ajaloo üle uhked ja peavad Shanghaid Hiina kõige rahvus­vahelisemaks linnaks, teisalt tuntakse lääneriikide saja-aasta­se ülemvõimu tõttu siiani rahvuslikku alandust. Välismaalasi nii vihatakse kui ka imetletakse. Üldiselt aga valitseb pragmaatiline mõtteviis: ole sa välismaalane või hiinlane, kui juba Shanghaisse tuled, siis jäta siia palju raha. Sest raha on shanghailaste jumal.

Hiigelhirve tänaval ja lähiümbruses pikki jalutuskäike tehes saab meile üha selgemaks, et soovime uue kodu rajada just siia, mägivahtrapuudega palistatud ning madalate majadega õdusasse Prantsuse kontsessiooni. Olustik on väga ehe ja idülliline ning miski ei reeda, et Hiina kõige luksuslikumate hotellide, kaubanduskeskuste ja pilvelõhkujate rajoon Nanjing Lu, New Yorgi Viienda avenüü kaksikõde, asub siit vaid paari tänavavahe kaugusel.

Päevasel ajal istuvad igivanad memmed-taadid oma ridamajade ees tänava ääres, vaatlevad möödujaid, närivad sihvkasid ja rögastavad valjuhäälselt. Pisikestest tänavaputkadest saab osta kõike, alates nuudlisupist kuni kingapaelte ja elektri­mootoriteni. Putkapidajate lapsed mängivad tänava­tolmus koos kassidega. Aeg-ajalt tuterdavad vastu pisikesed lömmisninalised, roosade lehvide ja papudega varustatud pekingi paleekoerad. Suuri koeri satub ette harva, nende pidamise eest linnas tuleb riigikassasse pirakat maksu maksta. Õhtu saabudes kogunevad mehed tänavanurkadele Hiina laua­mängu mahjong’i mängima, T-särgid leitsaku tõttu rinnuni üles keritud, paljastades suured õllekõhud. Tänavatel patseerivad pidžaamades ja öösärkides paarikesed, mõned juukserullidega koduperenaised ruttavad koju süüa vaaritama, käes suured kotid turult ostetud söögikraamiga.

Kujutame elavalt ette tulevast elu vanas shikumen’i-ridamajas, kus Christoph käib õhtuti koos meestega paljast kõhtu sügamas ja elu üle valjuhäälselt arutlemas, mina teises nooruses „tüdrukutega” hommikul taiji-võimlemist tegemas ja õhtuti käriseva maki saatel diskot tantsimas.

Leiame tänavalt ühe väikese kinnisvarafirma ja loeme selle aknal olevaid kuulutusi. Maaklerid sööstavad kaarnaparvena meie juurde ja püüavad kaupa teha. Selgitame hiina, inglise, kehakeeles, et soovime kahe magamistoaga korterit siia piirkonda, eelistatult vanas majas. Meie ette lükatakse nooruke ja kõhnuke Harry Potteri prillidega maakler, kes palub end kutsuda nimega Peter. Ta lubab homme hommikuks sobivad kohad vaatamiseks välja otsida. Liigume edasi ja leiame veel paar kinnisvarafirmat. Järgneb eelnevaga sarnane protseduur ja nii saame ka homse pärastlõuna korterijahiga sisustada. Hmm, paistab, et uue kodu leidmine kulgeb palju lihtsamalt, kui loota oskasime – oleme Shanghais alles esimest päeva, aga juba asjad sujuvad!

Järgmisel hommikul eksleme veidi ringi, enne kui suudame kinnisvarafirma asukoha uuesti tuvastada, ning jääme mõned minutid hiljaks. Peter ootab meid juba uksel, vaatab demonstratiivselt kella ja teatab rangelt:

„Te jäite seitse minutit hiljaks! Miks te täpsed pole?”

Vahetame Christophiga pilke ja pööritame silmi. Teame, et Hiinas on ka pooletunnine hilinemine üsna tavaline, seega pole maakleri reaktsioon meie arvates sugugi adekvaatne. Eriti arvestades asjaolu, et ta peaks olema meie teenindaja, mitte lasteaiakasvataja rollis. Jääme vastuse võlgu ja siirdume esimest potentsiaalset uut kodu vaatama.

Selleks osutub shikumen’i tüüpi ridamaja alumise korruse korter, mille juurde kuulub ka väike siseaed. Korteri suurus ja sisustus on täitsa kenad ja eriti meeldib mulle aiake, mis haiseb küll kõvasti kõdu järele, kuid meenutab veidi mu õdusat Kopenhaageni-kodu ajaloolises Nyboderi rajoonis. Mis aga ei sobi, on vähene valgus. Kuna kavatsen palju aega kodukontoris veeta, siis on mu esmaseks nõudeks valgusküllasus. Midagi pole teha, sellest siin ei saa meie uut kodu.

Järgmisena vaatame Prantsuse stiilis hiigelkorterit muin­sus­kaitse all olevas majas. Suured avarad valget värvi ruumid, stukklaed ja kaminad... Christophile korter meeldib, minus aga tekitab millegipärast võõristust. Vaidleme ja arutleme korteri eeliste ja puuduste üle, kuni kuuleme, et hind on meie eelarvest pea kaks korda kõrgem. Hmm, miks Peter meid üldse siia tõi?

Kõnnime edasi tänavale, mille nimi meile kohe väga meeldima hakkab: Anfu Lu ehk Rahu ja Õnne tänav. Võtame seda kui head ennet ja loodame ootusärevalt, et saame just siia oma tulevase pesa rajada. Korter ei petagi meie lootusi. Jällegi on tegemist vana ridamajaga, mille kaht korrust läbiv korter on loominguliselt renoveeritud. Eriti meeldib meile elutoa laimi­roheline sein ja ülemise korruse tualeti lahtistest kividest põrand. Väline sära petab nii ära, et isegi mõned kummalised detailid, näiteks see, et kogu korteris, kaasa arvatud WCdes, pole ühtki ust, ei kahanda meie vaimustust. Kui lahkuma asutame, sõidab mopeedi seljas kohale korteriomanik, viiekümnendates aastates korpulentne muhe mees. Teeme tutvust ja kuuleme, et ta on lähedal asuva džässiklubi omanik. Hüvasti jättes pilgutab ta meile silma ja sosistab, et eelistab üürnikena just meid. Teeme nimekirjas selle korteri taha suure (laimi)-rohelise plussmärgi ja jätkame jahti.

Pärastlõunal kohtume uue maakleriga, kes palub end kutsuda nimega John. Välismaalastega kokku puutuvad hiinlased võtavad endale tihtipeale mitteametliku lääneliku eesnime, sest Hiina nimed nagu näiteks Zhang Ming Qu, Wang Shun ja Lin Hong Hong ei kipu lääne taustaga inimestele kuidagi meelde jääma. Hiina meesterahvaste levinumad „valenimed” on näiteks Peter, James ja Chris, tüdrukutel Jennifer, Wendy ja Linda või nunnufaktoriga nimed nagu Dreamy, Queeny, Sweetie jms. Mõned noored lähevad aga keele- ja kultuuri­võhiklikkuse tõttu oma välismaise nime valikuga natuke alt. Nii näiteks olen kohanud hiinlasi, kelle nimesildil või -kaardil ilutseb eesnimena Goethe, Seventeen, Volvo, Ass, Kino, Potato ja muud sellist.

Johni juhendusel külastame veel mõnda vanas Shanghai ridamajas asuvat korterit. Päeva lõpuks peame enesele tunnistama, et shikumen’i-korterid on küll romantilised, ajaloolised ja ehedad, aga... mitte just väga praktilised. Näiteks ühe suure, maast laeni ja kogu seina katva rõduaknaga korter on valgusküllane ja meile meeldivad ka kenade hiinapäraste nikerdustega aknaraamid, kuid aknaliistude vahel on vähemalt sentimeetripaksused praod, mistõttu toas valitseb sama temperatuur mis õues, ehk talvel nullilähedane ja suvel üle neljakümne kraadine. Või teine korter, kus elutoa kõrval asuva WC sein ulatub vaid meetri kõrgusele põrandast, jättes tualeti­külastaja privaatsed kehaosad küll peitu, kuid ei takista aroomide levimist. Arutame omavahel, et sellise arhitektuurilise lahenduse eesmärk on ilmselt hiinlaste praktiline meel: külalisi elutoas võõrustades pole vaja „asjale” minnes jutuajamist katkestada, vaid kõiki jutte saab potil istudes ja silmsidet säilitades kenasti jätkata.

Veel hakkab silma see, et üüriturul pakutavad ridamaja­korterid on seestpoolt küll enam-vähem ära kasitud, kuid nende uste ja akende taha jäävad üldkasutatavad ruumid on pehmelt öeldes ropult räpased. Mis kasu on korteri juurde kuuluvast kenast rõdust, kui sellega ühenduses oleval naaberrõdul lokkav mitmekümneaastane kultuurikiht ei lase ei hingata ega vaadet nautida? Ja mis kasu on kenast ja puhtast korterist teisel korrusel, kui sealt välja pääsemiseks tuleb turnida mööda üldkasutatavat kitsast redelitaolist treppi, mida katab mitmeaastane tolmukiht ja ämblikuvõrgud, nii et heledamad riided saavad silmapilkselt ära määritud?

Meie lemmik – laimiroheline korter – on aga nii puhtuse, hinna kui ka ümbruse poolest talutav ja troonib nimekirja tipus. Seetõttu oleme rõõmsad, kui ka John meid juhuslikult sedasama korterit vaatama viib ja tagatipuks veidi odavamat hinda küsib. Meile meeldib ka tõik, et korteriomanikul on oma džässiklubi – see tundub kuidagi kultuurne ja peen. Lahe, kui meie Shanghai-tuttavate ringi hakkavad kuuluma muusikud ja muidu kultiveeritud inimesed!

Oleme oma otsuse juba peaaegu langetanud, kuid võtame veel natuke mõtlemisaega. Õhtul läheme sealsamas lähedal asuvat džässiklubi oma silmaga kaema. See asub kenal tänaval väikeses Prantsuse stiilis villas läbi kolme korruse. Teeme kõigepealt väikesed dringid esimese korruse baaris, kus oleme juhtumisi ainsad külastajad. Arendame püüdlikult inglise keelt kõneleva noorukese hiina baarimehega vestlust ja uurime, millised toredad džässansamblid siin siis esinemas käivad.

„Eee... ega siin elavat muusikat eriti tihti ei harrastata.”

„Mis siin kolmel korrusel siis toimub?”

„Esimesel korrusel on baar, teisel kabinetid väiksemate VIP-seltskondade jaoks. Kolmandal korrusel on klubi peamine sissetulekuallikas – bordell.”

Oleme pahvid. Tunnistame baarmenile, et kaalume tema ülemuselt ehk klubi omanikult korteri üürimist. Ta vaatab ümberringi, kummardab meile lähemale ja ütleb vaikse häälega:„Ärge selle mehega küll tegemist tehke! Tema ärid ei kannata valgust ja tal pole moraali ega südametunnistust. Võite oma nime ära määrida või rahaga mööda pükse saada.”

Öösel hotelli poole jalutades arutame Christophiga, et peaksime vist oma ootusi ehtsa Hiina elu keskel elamisest veidi kärpima, kuna paistab, et sellega kaasneb vältimatult räpane või kriminaalne keskkond. Võib-olla peaksime oma nõudmisi veidi vabamaks laskma ja kiikama ka nüüdisaegsete korrusmajade poole? Christoph paneb meie idanema hakanud mõtte sõnadesse:

„Tead, Anneli, ma olen maailma eri paikades juba mitmel pool vanades ja muinsuskaitse all olevates korterites elanud. Shanghais polegi mingit õiget vanalinna, need niinimetatud vanad korterid on kõige rohkem sada aastat vanad. Kui me juba Shanghais oleme, siis äkki peaksime hoopis valima selle, mis linna kõige paremini sümboliseerib – nimelt pilvelõhkujad! Ma pole kunagi varem kaheksandast korrusest kõrgemal elanud.”

Tõsi ta on – Shanghai uuema arhitektuuri võib jagada peaasjalikult kolme kategooriasse: 30–40korruselistest elamu­kompleksidest koosnev „alusmets”, kuni 60korruselised büroohooned ja mõned üksikud kuni 100korruselised ülikõrged hooned. „Alusmetsa” hooneid, keskeltläbi 100 meetri kõrguseid elamuid on Shanghais tuhandeid. Seega ei tohiks olla mingi probleem nende seast ka meile sobiv kodu leida. Piirkonna puhul me esialgu järeleandmisi ei tee – ka meie armsas vanas Prantsuse kontsessioonis või selle piirialadel on piisavalt palju kõrghoonetest elamuid.

Järgmisel päeval annamegi maaklerile oma muutunud või õigemini avardunud soovidest teada ja hakkame kõrghoonetes asuvaid elamuid läbi kammima. Enamik neist asub suurtes, aiaga piiratud ja turvameeste valvatavates hiigelkompleksides, mille keskele jäävad park, veesilm ja mängu­väljak, mõni on varustatud ka spordikeskuse, poekese ja isegi lasteaiaga – tõeline linn linnas. Kõrghoonete korterid ja ümbruskond on vanade ridamajadega võrreldes oluliselt puhtamad ja praktilisemad. Juba samal päeval satume korterisse, mis meile kohe meeldima hakkab: suur, kahe magamistoa ja rõduga korter 20. korrusel. Korteri „kiiksuks” on hiinapärane mööbel ja koridori kitšilik peegelsein suurte oranžide kuldkaladega. Rõdult on kauguses aimata Shanghai kuulus siluett finantskeskuse ja teletorniga. Otsustame, et tahame hiljem tagasi tulla, et ka õhtust vaadet näha.

Meid teraselt jälgiv pererahvas, pensionieas paarike, saab kohe aru, et korter meile meeldib.

„Kui üürida soovite, siis peate kiiresti ära otsustama ja ettemaksu tegema. Üks lapsega austraallanna tahab ka seda korterit, sest siis saab ta oma lapse siia kõrvaltänavasse rahvus­vahelisse lasteaeda panna.”

„Meil pole täna raha kaasas, aga kas sobib nii, et tuleme homme veel korra õhtust vaadet vaatama ja siis otsustame?”

„Hea küll, paneme austraallanna siis natukeseks ootele. Te olete toredad inimesed ja räägite natuke ka hiina keelt, nii et me eelistame üürnikena just teid.”

Kiitus kõditab kõrvu, kuigi pole kindel, kas nad tõesti nii mõtlevad või lihtsalt manipuleerivad meiega mesikeelselt. Aga korter meile meeldib ja kena pererahvas on siinjuures suureks plussiks.

Jalutame mööda õdusat puiesteed tagasi Hiigelhirve tänavale ja võtame hotellitoas ette nähtud korterite sihipärase analüüsi. Christoph teeb Exceli tabeli, mille horisontaallahtrisse kannab vaadatud korteritest paremiku, vertikaallahtrisse meile kõige olulisemad tegurid: valgusküllasus, piirkond, külalistetoa ja rõdu olemasolu, puhtus jne. Seejärel hakkame ristikesi jagama. Täna nähtud 20. korruse korter võidab ülekaalukalt kõigi teiste ees. Meil endiselt sügaval hinges kripeldav laimi­roheline korter Rahu ja Õnne tänaval põrub üllatuslikult kolinal kõikides kategooriates.

Jääb vaid teha liiklustest ehk välja selgitada, kui kiiresti jõuab potentsiaalse uue kodu juurest hommikusel tipptunnil Christophi tulevasse töökohta, teisel pool jõge asuvasse tehnika­parki. Metroojaama kahjuks lähedal pole, nii et üle jääb vaid takso. See pole üldse paha variant, sest taksondus on Shanghais hästi korraldatud – masinateks on täitsa kobedad Volkswagen Santanad ning neid leidub linnas ohtralt ja poolmuidu. Võtamegi järgmisel varahommikul Hiigelhirve tänavalt takso, esitame juhile paberi hiina kraapsjalgadega kritseldatud aadressiga ja asume teele. Sõidame ja sõidame ja jäämegi sõitma... Liiklusummikuid otseselt pole, kuid linna mitmekorruselised kiirteed on hommikusel tipptunnil autosid paksult täis ja tempo pole kuigi kiire. Lisaks tuleb ületada linna läbiv Huangpu jõgi tunneli või silla kaudu, mis kõik moodustavad parajad pudelikaelad. Hiigelsuure oranžidest kividest tehasehooneni jõudes vaatame kella ja see võtab meid kukalt kratsima: sõit võtab aega enam-vähem täpselt poolteist tundi. Kas tõesti peab Christoph iga päev oma elust kolm tundi liikluses veetma? Või peaksime oma pesapaiga töökohale lähemale otsima? Mõte loobuda kodust kaunis Prantsuse kontsessioonis tundub väga vastukarva. Jätame praegu selle mõtte lõpuni mõtlemata ja loodame, et aeg toob selgust. Meil pole ju kiiret, võime veel paar nädalat firma kulul hotellis elada.

Christoph võtab vahepeal oma tulevase töökohaga ühendust ja kuuleb, et kuna firma katab osa üürikuludest, saame üürilepingu sõlmida alles pärast seda, kui ta on tööle asunud, seega nädala pärast. Peale selle kavatseb firma saabumispaketi osana ka omalt poolt meile korterite näitamise korraldada, ja seda töökohale lähemas Pudongi linnaosas. Küllap nad arvavad, et vaesed väljamaalased on suurlinnas nagu peata kanad ega saa omadega ise hakkama. Peame seda küll liigseks ninnu-nännutamiseks, aga mõistame, et pakkumisest ära öelda pole ilus. Mis seal ikka, vaatame üle, mis neil meile näidata on – aga nagunii valime korteri Hiigelhirve tänava kandis!

Õhtul oma lemmikkorterit taas külastades ja rõdult õhtust vaadet imetledes anname pererahvale torkega südames teada, et saame üürilepingu sõlmida alles nädala-kahe pärast. Teame, et korter ei pruugi meid nii kaua oodata. Pererahvas mõistab meid ja lubab võimaluse korral viivitada. Austraallannast igal juhul enam juttu ei tehta.