Читать книгу Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas - Anu Elmer-Ehin - Страница 5

Istun sõpradega Tallinnas teletorni restoranis ja jutuks on mu plaan „Minu“ sarjas Šveitsist raamat kirjutada. Ene jutustab oma töökaaslasest, kes käis hiljuti Zürichis komandeeringus. Reisijärgne kommentaar selle maa kohta kõlas: „Tuleb hapukurki peale hammustada.“

Nõndaks, kallis lugeja, varu raamatu lugemise juurde endale suur purk jahedaid krõmpsuvaid hapukurke. Mitte neid äädikasi, vaid korralikke: mustasõstralehtede, mädarõika, tilli ja küüslauguga hapendatuid. Riigis, kus olen elanud juba kakskümmend aastat, on kurkide sisse tegemine keeruline logistiline ja alkeemiline ülesanne. Kust saada suuri õitsvaid tillitaimi? Mitte kuskilt. Lahendus – Eestist kaasa tuua ja pärast kuude viisi kohvrit tuulutada. Mustasõstralehti? Äia-ämma aiast. Väikseid kurke? Jälle sealtsamast, aga seemned tuleb Eestist tuua ning artriidihaiget äia nende kasvatamisega koormata. Mädarõigast mahepoest eraldi tellida. Siis tuleb välja, et Šveitsi suvi on liiga palav, et kurgid õigesti hapneksid. Pärast kogu seda jamamist tuleb pehmed ligaollused prügikasti visata.

See on väike lehvitus minu kallitele sugulastele, kelle keldrid on alati täis ahvatlevaid kolmeliitrilisi hapukurgipurke, ja sõpradele Eestis, pärast kellega kohtumist ma tihti neid purke tühjendanud olen. Ja sina, kallis lugeja, mõtle selle peale, milline privileeg elus on üks jahe hapukurgipurk.

Šveits,

august 2018