Читать книгу Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas - Anu Elmer-Ehin - Страница 7

1994. aasta sügisel kolin Šveitsi, Grüti külla Zürichi kantonis. Keegi oleks nagu restart-nuppu vajutanud. Kõik on ära pühitud. Pole perekonda, sõpru, tuttavaid ega tööd. Pliks ja plaks, immigrant valmis.

Külastan Šveitsi esimest korda. Sõidan rongiga Frankfurdist Zürichi poole ja vaatan aknast välja. Pärast piiriületust muutub kõik: majad, maastik ja inimesed. Meenuvad Tallinna 21. keskkooli kunstiajaloo tunnis vaadatud biidermeierstiilis teosed. Väikesed pelargoonidega kaunistatud puurõdud, hoolikalt korrastatud lilleaiad, justkui emaileeritud punapõskedega õndsalt naeratavad pisipõnnid, ererohelised mägiaasad lumiste mäetippude taustal. Kuidagi ebareaalne.

Rattad teevad ratata-ratataa ja ratataa. Helesiniroheline mägijärv. Ratata-ratataa ja ratataa. Õitesse uppuv org. Ratata-ratataa ja ratataa. Kirikutorn. Ratataaaaa... Sulen silmad ja varsti keerlen nagu Julie Andrews „Helisevas muusikas“ alpiaasal. Minu ettekujutustes saab Šveits olema täpselt niisugune. Ma olen noor, vaba ja muretu.

„Teie piletid, palun!“ Minu ette on ilmunud meeskonduktor. Lõbusad ülespoole keeratud vuntsid – temagi sobib hästi minu unelusse. Ulatan hoogsalt ümbriku, mille sees on mu sõbra Reto kinnituse kohaselt kõik rongisõiduks vajaminevad paberid.

Uuriv pilk, kulmukortsutus, köhatus.

„Vaadake, preili – see pilet pole kehtiv.“

„Kuidas siis nii?“

„Tänasel kuupäeval peaksite te hoopis vastassuunas sõitma – Zürichist Frankfurti. Alles kahe nädala pärast tohite te sellesuunalises rongis istuda.“

„Kuidas siis nii... ma ei saa aru. Oodake, mulle tundub, et pileti väljastamisel on lihtsalt kuupäevad segamini läinud. See pole ju probleem?“

„Preili, kui te vales suunas sõidate, EI OLE teie pilet kehtiv.“

„Miks ei ole kehtiv? Pilet on ju makstud.“

„Ei ole kehtiv. Reeglid on niisugused. Valed kuupäevad.“

„Ja nüüd?“

„Mul on väga kahju, aga ma pean teid järgmises jaamas rongist maha tõstma. Te peate seal endale uue pileti... maksab umbes kakssada franki^[1.]... ostma. Sellest rongist jääte te kahjuks maha, Zürichisse saabute seega kolm tundi hiljem.“

Niisugust rahasummat minu valduses loomulikult ei ole, ja mis veel hullem – rahakotist ei leia ma esimese ehmatusega paberitükki, millele olen Reto aadressi ja telefoninumbri kirjutanud. Vahemärkus noorematele lugejatele: selle peatüki tegevus toimub ajal, kus kellelgi, eriti tudengitel, mobiiltelefone polnud.

Paanikavoog lainetab üle terve mu keha ja ma püüan veel kord lahket, kuid rangelt teenistusmäärustikust kinni pidavat konduktorit veenda, et segadus kuupäevadega ei olegi nii hull, kui paistab. Ta on vankumatu. Kord on kord! Seletan, et mul ei ole raha ega sõbra telefoninumbrit. Selle peale pomiseb ta „es-tut-mir-leid“^[2.] – ja läheb edasi.

Kümne minuti pärast tõstetakse mind rongist maha. Vaatan aknast välja ega näe mitte midagi, pisarad on ees. Ratataa... ratataaa... „Heliseva muusika“ meloodiate asemel vasardab peas Ruja laul:

No mida sa teed, kui oled k õigile võõras

ja koduni miljoneid miile on tee.

Tea, sa kaotad pea.

Dokumentideta võõras linnas. Dokumentideta võõras linnas. Dokumentideta võõras linnas...

„Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ Keskealine meesterahvas järgmisest pingireast istub otse minu vastu.

„Ja... nein... ja... doch...“^[3.] pomisen pisaratega võideldes.

„Ma kuulsin teie vestlust pealt, see mees on tõeline bürokraat. Ärge nutke, ma jooksen jaamas korraks välja ja ostan teile uue pileti.“

„Aga mul ei ole raha...“

„See pole mingi probleem. Maksan teile pileti kinni.“

Minus tõstab pead tervislik või siis haiglane postsovetlik umbusk. Vaatan tema siirastesse tumepruunidesse silmadesse ja taipan, et sellel abipakkumisel ei ole tõesti mingit tagamõtet. Hätta sattunud kaasinimesi, ka võhivõõraid, abistatakse.

„See ei sobi mulle kuidagi. Kuidas ma teile raha tagasi maksan?“

„Väga lihtsalt. Annan teile oma aadressi. Kui raha saate, saadate mulle tagasi.“

„Konduktor ütles, et pileti ostmiseks on vähe aega – te jääte ju nii rongist maha?“

„Ei jää, ma tunnen seda jaama. Seal peatub rong kauem.“

Veerand tunni pärast on mul uus pilet ja uhiuus usk inimeste headusesse. Zürichisse ja Reto rõõmsasse kaisutusse saabun ma täpselt. Reto vanematel on maja Grütis – külas Zürichist neljakümne kilomeetri kaugusel. Rampväsinuna kukun voodisse. Märkan vaid kuskil tagaplaanil mustavaid mäetippe.

Järgmisel hommikul ärkan üles kiriku- ja lehmakellade helina peale ning vaatan aknast välja. SUUR VALGE LUMINE MAJESTEETLIK MÄGI. Lehvitan talle. Ta ei vasta. Hiiglane on juba terve igaviku, umbes kolmkümmend viis miljonit aastat väikeste inimeste tühiseid tegemisi jälginud.

Lehitsen kodust kaasa võetud 1911. aastal välja antud punases nahkköites Baedekersi reisikäsiraamatut ja arutlen selle üle, milline nägi välja Šveits, mida külastasid mu vanavanemad 1939. aastal. Puhkemas oli teine maailmasõda ning minu vanaisale Alfred Ehinile, tollasele maksude valitsuse asedirektorile ja Eesti esindajale Rahvaste Liidu konjunktuurikomisjonis, tehti ettepanek Genfi jääda. Loomulikult ka minu vanaemale Alice Ehinile.

Lapsepõlves rõõmustas mind see, et Alfred ja Alice siiski Eestisse tagasi tulid. Muidu ei oleks ma kunagi saanud mängida selle reisi otstarbeks õmmeldud ulatusliku garderoobiga, mis koosnes imekohevatest mahedatoonilistest ballikleitidest, siidistest tänavariietest, elegantsetest smokingitest, mustadest frakkidest. Šveitsil oli minu jaoks liiga kaua kapis seisnud mererohelise siidkleidi lõhn. Selle peale, et kui nad oleks vastupidise otsuse teinud, poleks mind võibolla kunagi olemas olnud, ma eriti ei mõtle.

Kas mina olen nüüd nende asemel Šveitsi kolimas? Reto tudeerib keskkonnateadusi Zürichi tehnikaülikoolis ja pärast pooleaastast praktikat Tallinnas peab ta oma õpingud kodumaal lõpetama. Tule ajutiselt, esimesel võimalusel kolime tagasi Eestisse, palub ta. Olgu, teeme nii, aga ajutiselt.

Tol ajal ei tea ma veel, et kõik ajutine kipub olema püsiv. Olen noor ja kadestusväärselt muretu ega mõtle pikalt oma otsuse tagajärgede üle. Äkki peaksin hoopis vastassuunas sõitma, nagu rongi konduktor soovitas? Või hoopis mingis täiesti teises suunas? Üldse mitte midagi tegema? Neid küsimusi ma endale selles vanuses ei esita – küll elu näitab. Lasen kõrvust mööda ka kunagiste Kopenhaageni ülikoolikaaslaste hoiatused selle kohta, et Šveits on väga nõme maa, eriti selle saksakeelne osa, ja „sina sellesse keskkonda kohe kindlasti ei sobi“.

Nagu juba mainitud, toimub filmi „Helisev muusika“ tegevus Austrias ja mitte ükski šveitslane, keda ma kahekümne Šveitsis elatud aasta jooksul kohtan, pole seda näinud.

Ma seisan luitunud heleroosakas-beežis ruumis. Paks vaip, tüllkardinad, seinad on kaotanud igasuguse konkreetse värvuse. Minu vastas seisab punapäine Jimi Hendrixi soenguga keskealine mees. Seljas päevalillekollane pluus, taevasinine pintsak, heleroheline lips ja oranžid püksid, jalas Hiina lipu värvi punased kingad. Puudub vaid punane klouninina. Räägib midagi saksa keeles.

Minu kõrval seisab tõsise näoga Reto, heledad lokkis juuksed korralikult kammitud, habemeajamisest paar kriimu lõual. Uues tumesinises ülikonnas, üliõpilase jaoks suur väljaminek.

Mina hoian käes väikest maitsetut lillekimpu, tammun jalalt jalale – heledad Itaalia kingad pigistavad. Kirun mõttes külajuuksurit. Nancy Reagani soeng teeb mind umbes kakskümmend aastat vanemaks.

Klounininata kloun, tegelikus elus vallavalitsuse ametnik, köhatab, vaikib, köhatab ning sorib paberites.

„Tänasel ilusal oktoobrikuu päeval on mul au paari panna kaks toredat noort inimest... ääähh, preili, preili...“ Pilk paberitesse. Veel üks pilk paberitesse. Segadus silmis.

„Esiteks, preili, preili... ee... ttt... jah, kus see nüüd ongi, preili... preili... PREILI TALLINN! Eestiline, etiline... ei, vabandust... vabandust... ETNILINE KODANIK!“ Sinna juurde maailma kõige suurem ja soojem naeratus.

Surun kiiresti näo lillekimpu, et mitte naerma pahvatada.

Reto lisab kavalalt: „Ja teiseks, HÄRRA ŠVEITS...“

Meie abielu algab ohjeldamatu naeruga.

Naerda pole aga midagi. Ükskõik, kui kauaks ma siia jään – ma pean maad ja rahvast tundma õppima, tööd ja sõpru leidma. Natukenegi jalad alla saama.

Mulle märkamatult kolivad koos minuga Šveitsi mitu väärarusaama. Eeldan, et pärast õpinguid Kopenhaagenis saan ajutise välismaal elamisega lihtsalt hakkama. Mul on kahe silma vahele jäänud asjaolu, et ma lähen elama Šveitsi külaühiskonda, kus „moodne tänapäev“ on segunenud väärtushinnangute ja reeglitega aastatest 1815, 1900, 1948 ja 1957.

Confoederatio Helvetica on ajalooliselt üks äraütlemata rahulik ja stabiilne riik, mille asutamisaastaks loetakse 1291, kui kolm esimest kantonit – Uri, Schwyz ja Nidwalden – ühinesid.

Kuni 19. sajandi keskpaigani varustab Šveits naabermaade armeesid mitmekümnete tuhandete vaprate ja kardetud palgasõduritega. Tänu sellele ei kipu keegi väikeriiki eriti ründama. Muidu kutsuks Šveits „oma töötajad“ tagasi koju. Palgasõdurite traditsiooni jäänukeid võib muide imetleda Vatikanis, kus kirev Šveitsi kaardivägi kaitseb siiani paavsti ihu ja hinge.

Ka lähiajaloos pole Šveits läbi teinud ühtegi suurt katastroofi. Viimane kord oli selle riigi territoorium okupeeritud Napoleoni sõdade ajal, sellest alates valitseb siin vaikus ja rahu. Esimesest ja teisest maailmasõjast jääb ta puutumata. Sel väikeriigil on hämmastav võime mitte millelgi juhtuda lasta, eriti arvestades seda, et neli naabrit – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Austria, mõtle siinkohal endise Austria-Ungari peale – pole just liliputid.

Šveits on kaua leierdanud müüti nimega Willensnation^[4.], mis maalib uhke pildi vabade ja sõltumatute kantonite liidust, kes rahvuslikest, keelelistest ja kultuurilistest eripäradest hoolimata sõbralikult ühte on heitnud. Seda kindlasti, aga ära ei tohi unustada veel üht tähtsat asjaolu, arvavad ajaloolastest kurikaelad. Nimelt oli eespool nimetatud suurriikidel 1815. aasta Viini kongressil, kus tunnustati Šveitsi tänapäevaseid piire ning „igavest neutraalsust“, ilmselge huvi tekitada puhvertsoon keset Euroopat, mis ei olnud tol ajal sugugi mitte sõbralik rahvaste pere. Sellega tagati juurdepääs Alpi mäekurudele ning hoiti potentsiaalsed vaenlased endast pisutki kaugemal.

Majanduslikult on Šveits kaval Trittbrettfahrer – jalgrattapulgal kaasa sõitja. Samal ajal, kui paljud Euroopa riigid finantseerivad kolooniates kallist valitsusaparaati, seab väikeriik nende sõiduvees sisse kaubandussuhted üle kogu maailma. Intresse lõikavad nad ka neutraliteedi pealt – väikest armast Šveitsi ei kahtlusta keegi salaplaanides. Šveits loob edukalt kuvandi täpsest, usaldusväärsest ning alati kõrget kvaliteeti pakkuvast partnerist. Mis on tihti ka tõsi.

Niisugune ajalooline taust annab Šveitsile enneolematu ühiskondliku stabiilsuse ja rikkuse. Nagu kõigel siin maailmas, on heaolul ka pahupool. Asjad liiguvad siin palju, väga palju aeglasemalt kui mujal.