Читать книгу Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas - Anu Elmer-Ehin - Страница 6

Kiirülevaade sellest, mida Šveitsis on ja ei ole. See peatükk peaks pisut abiks olema neile, kes kaaluvad siia reisimist või sootuks elama tulemist.

Alustame sellest, mida siin ei ole – nii šveitslastele kui ka eestlastele meeldib ajaviiteks viriseda. Kui jutt juba söögiga algas, siis jätkame sel teemal.

Šveitsis ei ole musta leiba. Su kaebehüüetest saavad väga hästi aru siin elavad põhjasakslased. Šveitslased vangutavad pead ja teatavad uhkelt, et „meil on küll, Wallise kantonis küpsetatakse ja süüakse rukkileiba iga päev, ostke seda“. Nooguta selle peale viisakalt pead ja ütle „ach soo-oo“ (eesti keeles: „ah nii“). Kui olin veel noor ja roheline kahepaikne, hakkasin kohalikele pikalt ja laialt seletama, et see saepuruse konsistentsiga kuiv ja kõva päts ei oma mingit sarnasust leivaga. Selle peale nad solvuvad. Äsja saabununa ei saa sa aga isegi pihta, et su vestluskaaslane pisut mossi on vajunud. Selleks on vaja orienteeruda kohalike lingvistiliste salakoodide ja mitmetähenduslike naeratuste süsteemis.

Tagasi leiva juurde. Kui mainitud pätsikest veel päeva kapis hoida, võib sellega närvidele käiva naabri maha lüüa. Mis siin on suhteliselt tõenäoline. Mitte küll naabrite maha nottimine – Šveits on üks maailma turvalisemaid riike –, vaid see, et keegi majaelanikest erinevatel ning sulle arusaamatutel põhjustel sinuga õiendama tuleb. Eriti üürimajade pesuköökides, mis on kohalike tülide kasvulava. Sellest aga pisut hiljem.

Hapukoore otsingutest võiks kirjutada doktoritöö. Pärast aastaid mitmete algainete segamist, lahjendamist ja tempimist leian ühest suuremast supermarketiketist Migros segadusttekitava nimega toote M-Dessert. Hapukoor mis hapukoor. Kohalikud kasutavad seda magustoitude valmistamisel, näiteks maasikad hapukoorega. Keefiri ei tasu üldse otsima hakata, leiad ainult topsi tulihaput piimvalget tarretist, millesse võib lusika sisse seisma panna.

Mida on, tihti ka restoranides – juustu-vorstisalatit. Haki üks sardell ja tükk juustu ning lisa hakitud sibulat, majoneesi, soola ja pipart. Minu arvates jäle, aga maitse üle ei vaielda – proovi!

Juustu on siinmail palju ning kui siia saabud, pakuvad kohalikud seda sulle piiramatutes kogustes. Näiteks fondüü ehk kuumaks aetud valgest veinist ja juustust supi kujul, kuhu kastetakse saiatükke. Sinna juurde kõvasti pipart, kirsinapsi ja kuuma musta teed. Viimased lühendavad söögijärgset tunnet, et sulle on kõhtu topitud suur kivi, kolmelt päevalt kahele.

Sama tihti serveeritakse sulle ilmselt rakletti. Harjutamiseks osta spetsiaalne ahjuke, kus väikeste pannide peal juustuviile sulatada. Vala sulatatud juust keedetud kartulite peale. Nippe, kuidas vältida suukuivust ja rasket tunnet kõhus, ei tea ma kahjuks siiamaani. Vast aitaks paar päeva kõva füüsilist tööd.

Kartul, sai ja juust on aastasadu olnud šveitsi talupoegade põhitoit. Tänapäeva linnavurlede jaoks on see menüü aga paras pähkel. Ah jaa, veel midagi – kui sa suvel neid kuumi juusturoogi tellid ja sööd, näiteks Zürichi vanalinnas asuvas restoranis Swiss Chuchi, siis on kõigile silmapilk selge, et tegemist on turistiga. Kohalikud vaatavad sind narrivalt-naerusuiselt. Mis aastaajal mida süüa tohib, on siin paika pandud. Nagu enamik teisigi asju.

Kui hetkeks virisemine kõrvale jätta, on Šveitsi köök saanud meeldivaid mõjutusi nii Itaaliast kui ka Prantsusmaalt. Tõeliselt halba toitu on siin raske saada, isegi tavaline külakõrts serveerib enam-vähem mõistliku, väga hügieenilistes tingimustes valmistatud – ja mujalt Euroopast tulnu jaoks hingehinda maksva – eine. Seda loomulikult söömiseks ette nähtud kellaajal.

Arvesta, et valel ajal söömist siin ei ole. Pärast varahommikust kohvi ja sarvesaia tohib kõht uuesti tühjaks minna ajavahemikul poole kaheteistkümnest kaheni. Muudel kellaaegadel tuuakse sulle restoranides „väike menüü“, sealt saad tellida näiteks sedasama juustu-vorstisalatit ja lihtsaid võileibu. Ametiasutuste, firmade ja koolide kohvikud täituvad hämmastava täpsusega kell üheksa hommikul ja kell neli pärastlõunal kohvi- ja snäkipausiks. Lasteaedades ning koolides pakivad lapsed nendel kellaaegadel kotist välja kodust kaasa pandud õunad ja kooritud porgandid. Z’nüni^[1.] ja z’vieri^[2.] on omavahelise suhtlemise jaoks väga tähtsad rituaalid, kõik töötab nagu kellavärk. Õhtusöögiks on ette nähtud ajavahemik kuuest kaheksani, sel ajal kellelegi helistamist – isegi perekonnaliikmetele – peetakse väga ebaviisakaks. Pühapäeviti on mitmed söögikohad suletud. Kes siis enne töönädala algust läbustama läheb.

Siin riigis on olemas Kartulipannkoogi Kraav (Röstigraben). Tegemist on ühelt pool kulinaarse erinevusega saksa ja prantsuse keelt kõneleva Šveitsi vahel. Väga maitsvat kartuliröstit (vaata retsepti lisas) saab peamiselt schwitzertüütsch’i ehk Šveitsi saksa keelt kõnelevas osas.

Teisalt on see aga poliitiline piir. Prantsuse keelt kõnelevad šveitslased hääletavad Euroopa Liidu poolt ja paremäärmuslike initsiatiivide vastu, teisel pool kraavi hääletatakse pigem vastupidi. Miks siis Šveits Euroopa Liidus ei ole? Saksa keelt – täpsemalt selle šveitsi murret – rääkivad inimesed on enamuses.^[3.] Ka itaalia keelt kõnelev vahemerelise kliimaga Tessin on poliitiliselt konservatiivne, osaliselt tänu sinna vanaduspuhkust veetma kolinud saksa-šveitslastele. Šveits ei taha loobuda neutraliteedist, otsedemokraatiast ja rahast, mida Euroopa Liit rikkalt riigilt vaesemate liikmete toetuseks välja nõutaks.

Otsedemokraatiat on palju. Vaja bussipeatust paar meetrit nihutada? Hääletame! Kindlasti selle vastu. Lisada üks parkimisplats väikelinna uue spordihalli sissepääsu ette? Teha avaldus Berni, avaldada plaan kohalikus ajalehes ja oodata paar kuud, kas elanikkonnal on vastuväiteid. Kindlasti on. Asjad liiguvad siinmail aeglaselt. See süsteem toimiks hästi, kui inimestel oleks kogu- ja ühiskondlikku mõtlemisviisi, arvab üks mu kohalikest sõpradest. Paraku, nagu ka mujal Euroopas, on see siingi muutumas defitsiidiks.

Föderalismi on nõrkemiseni. Kahekümne kuuel kantonil on oma konstitutsioonid, parlamendid, kohtusüsteemid ning kõvasti autonoomiat, seda maksudes, koolisüsteemis, transpordihindades ja paljus muuski. Hea doktoritöö teema oleks näiteks prügiveo erinevused Šveitsi külades – ühes kohas on vaja osta kleepekas, teises spetsiaalne prügikott, kolmandas viia praht konteinerisse, neljandas seda jumala pärast teha ei tohi, viiendas tohib seda teha ainult teisipäeval ja neljapäeval. Erinevused kantonite, valdade ja külade vahel on suured – mis seda kremplit koos hoiab ja palju selle riigi valitsemine maksma läheb, teab vaid vanajumal.

On imeilusaid mägesid – mitte ainult Alpides, aga ka rahulikuma reljeefiga Jura kantonis. Kindlasti ei ole siin 318meetriseid kõrgendikke, mida kohalikud mägedeks kutsuksid. Olen püüdnud siin seletada, et Lõuna-Eesti on mägine, aga küsimuse peale, et kui kõrge see kõrgeim punkt seal siis on, suunan jututeema kiirelt mujale. Muidu pahvatavad tavaliselt üliviisakad šveitslased laginal naerma.

Mäed muudavad suure osa maast elamiskõlbmatuks. Orgudes elatakse tihedalt. Enam-vähem Eesti pindalaga riigis elab kaheksa ja pool miljonit inimest. Mu šveitslasest elukaaslane on minu sünnimaal suures segaduses: „Külasilti nägin, aga kus see küla siis oli?“ Tal jäi paar metsa sisse peidetud maja kahe silma vahele. Siin seda ei juhtu.

Šveitsis on tähtis mitte lasta ennast petta vahemaadest. Sada kilomeetrit võib siin tähendada nelja tundi autosõitu – sinka-vonka mäest üles, mäest alla. Sinna juurde veel igavene tohutult aega nõudev teede remont. Öösel siin tavaliselt tööd ei tehta – kõrged töötasud ja elanike kaebused lärmi üle teevad selle raskeks. Teed on klaassiledad, aga tihti seisad liiklusummikus, sest üks sõidurada on kindlasti remondis.

Paljudel inimestel ei ole oma korterit ega maja. 60 protsenti elanikkonnast elab üürikorterites. Kinnisvara hinnad on nii kõrged, et paaritoaline ubrik in the middle of nowhere^[4.] maksab sama palju kui elegantne korter Pariisi, Rooma või Londoni kesklinnas.

On komme pesta pesu kogukondlikult, see tähendab, et kogu maja peale on üks pesumasin ja kuivati keldris. Graafik seina peal. Näiteks sinu aeg on neljapäeval kella kümnest kaheni. Käid tööl? Sinu probleem. Ära imesta, kui keegi su sõpradest lahkub kohvikust ettekäändel, et tal on täna vaja pesu pesta – ta ei valeta. Muidu konflikte iga hinna eest vältivad šveitslased annavad pesuköögis tülidele vaba käigu. Miks on põrand tolmune? Kes unustas pesukuivati filtri puhastamata? Miks sa graafikuväliselt pesu pesed? Nii hilja ei tohi pesu pesta! ...Ei, oma pesumasinat ei mahuta vannituppa mingi nipiga.

Palju on Itaalia kingi. Nahktallaga jalatseid saab kanda isegi oktoobris, novembris, märtsis ja aprillis. Nendel kuudel paistab lausa päike. Lörtsi linnatänavatel ei ole. Paradiis.

Kelli on väga palju. Seina-, käe-, äratus-, lehma-, tänava-, käo- ja kirikukelli. Viimased teadustavad valjuhäälselt aega iga viieteistkümne minuti tagant. Kui kannatad unetuse all, siis jumal aidaku sind. Avalik debatt unekvaliteedi parandamise teemal on siiamaani soikunud põhjendusega, et „meil on ju niisugune traditsioon“.

Käekella pole mõtet kanda – avalikus ruumis on nii palju ajanäitajaid, et probleeme ei teki. See võimaldab ka vältida situatsioone, kus kohalik sul randmest kinni haarab, hoolega su kella uurima hakkab ning sind pikka käekellatööstuseteemalisse vestlusesse mässib.

Hiljaks ei jääda või kui jääd, siis hoia oma piip ja prillid! Hilined kaks-kolm minutit koosolekule või ämma juurde – su töökaaslased või perekonnaliikmed vahivad sõnatult kella ning ohkavad etteheitvalt. Uurida tasuks ka märksõna „passiivagressiivsus“ Vikipeediast.

Kellad pole juhuslikud – siin riigis on kõik usaldusväärne, täpne, korrektne ja käib etteantud rada.

Muidugi on täpsed ka rongid, bussid ja trammid. Kui graafikus on väljasõiduks märgitud kellaaeg 13.37, siis võib juhtuda, et 13.37.01 oled sa transpordivahendist maha jäänud. Rongiga sõidetakse palju, keskmiselt 2277 kilomeetrit inimese kohta aastas, teatab kohalik statistikaamet. Rongivõrgustik on üks tihedamaid kogu maailmas, teisel kohal pärast Jaapanit. Ära imesta, kui šveitslane soovitab sul rongi kasutada, kuigi sihtkohta saaks kiiremini ja lihtsamalt isikliku autoga. Raudtee ja mägedesse uuristatud tunnelid on rahvuslik uhkus ja peaaegu iga väike šveitsi poiss unistab rongijuhi ametist.

Kohalik transpordivõrgustik on ka väga populaarne small talk’i teema. Külla saabudes esitatakse sulle küsimus: „Kas jõudsid ilusti kohale?“ Sellele järgneb pooletunniline kirjeldus, mis rongi pealt mis number trammi või bussi peale mindi ja tähelepanekud ooteaegade ning erinevate sõidugraafikute (mitte)sünkroniseerituse kohta. Ilmselt oli seesugune jutt mägisel maal elavatele inimestele kunagi väga tähtis. Kui sa ise just transpordisektoris ei tööta, varu kõvasti kannatust.

Siin ei leidu inimesi, kes armastaksid Eesti või mingi muu maailma riigi šokolaadi. Pigem mitte kingiks kaasa tuua. Külasta parem Sprüngli või mõnda teist kohalikku kondiitriäri. Šveitslased tarbivad kaksteist kilo šokolaadi inimese kohta aastas ning on selle maiustuse kvaliteedi osas väga valivad.

Palju on vanu inimesi, sitkeid ja heas vormis. Šveitslased võivad uhkustada kõige pikema elueaga Euroopas. Mehed elavad keskmiselt 80,8aastaseks, naised koguni 85,1aastaseks. Ülesöömist, liigset alkoholi tarbimist ja suitsetamist on siin vähe.

Šveitsis on kõige rohkem psühhiaatreid elaniku kohta Euroopas. Iga teine šveitslane on vähemalt kord elus psüühiliselt haige. Heaolu võib tõesti hulluks ajada.

Igas majas on pommivarjend, kus on toitu vähemalt kolmeks kuuks. Väidetavasti on nendes ruumi 8,6 miljonile inimesele. Praegu elab Šveitsis umbes 8,3 miljonit inimest. Kui asi läheb tõsiseks, tule siia.

Prahti ei ole. Zürichi piiril asuv väike küla, kus ma elan, korraldas „Teeme ära“-stiilis koristuskampaania. Kahe tunni jooksul õnnestus mul leida kaks väikest paberitükki.

Ei leidu inimest, kes oleks näinud filmi „Helisev muusika“. Kõik selleteemalised vestlused ja viisijuppide vilistamised jätavad šveitslaste näole tühja ja mittehuvitatud ilme. Või siis šveitslaslikult viisaka naeratuse, mille tähendust sa ei taipa.

Palju on kahepaikseid. Neid, kes ei ole sündinud Šveitsis. Tervelt 25 protsenti elanikkonnast. Mina olen juba kakskümmend aastat üks nendest. Kahepaiksete põhiprobleem: kohaneda või mitte kohaneda? Kus kohaneda? Ja millega?

1 Z’nüni – paus hommikul kell üheksa. (šveitsi murre) [ ↵ ]

2 Z’vieri – paus pärastlõunal kell neli. (šveitsi murre) [ ↵ ]

3 Saksa keelt kõneleb 63%, prantsuse keelt 23%, itaalia keelt 8%, retoromaani keelt 0,5%, muid keeli 23% elanikkonnast. [ ↵ ]

4 In the middle of nowhere – sõna-sõnalt ’keset eimiskit’. (inglise k) [ ↵ ]