Читать книгу Hea firma - Armin Kõomägi - Страница 11

Keegi pole nii palju lugenud kui mina. Raamatuid, artikleid, fantaasiaid, uusi ja vanu. Kui vähegi viitsiksin, loeksin läbi kõik, mis võrgus saadaval. Mulle ei valmistaks raskusi tuupida pähe kõik maailma blogid, aga milleks. Mida rohkem ma loen, seda selgemaks saab, et enamus on muidugi mõttetu saast. Võib-olla ei ole saast päris õige sõna. Ütleme siis ballast, mõtete verbaalne koorem, mis mässib inimese enda sisse, nagu terve elu kasvav rasvakiht.

Pealtnäha võib muidugi tunduda, et inimene on aja jooksul väga palju muutunud. Vahendid, mida ta tarvitab elamiseks täna, erinevad oluliselt neist, mis olid kasutusel sada aastat tagasi. Aga mis on sada aastat? Shrek 1-st saab Shrek 25. Spartacus võitleb Kolosseumis Supermani ja Batmani vastu. Neljas dimensioonis. Juba räägitakse nanoprojektorist, mis laseb välja pildiga sünkroniseeritud lõhnalaineid. Ühesõnaga, 5D koputab uksele ja uskuge mind, ta ei jää sinna ootama, et keegi avama tuleks. Nii nagu meelelahutus ei tunne piire, ei tunne maailm enam kinniseid uksi.

Inimesed on alati vajanud muinasjutte. Ükskõik, ratsutab ta siis eesli seljas põuast puretud põllule või vahetab ülehelikiirusel turbulentsi trotsides kontinenti, ikka on vaja. Muinasjutt rahustab, viib mõtted eemale ohtudest, annab jõudu vastu panna hallile ja lootusetule argipäevale. Ka surelikkusest tingitud ebamugavustunne vajab rohtu. Kõige parem ravim ongi lugu. Selline, mis enam-vähem usutavalt uinutaks või siis käiks välja mingi alternatiivse ja optimistlikuma tulevikunägemuse. Seda silmas pidades ongi mõni muinasjutt nii kuratlikult hästi kirjutatud ja läbi aegade sedavõrd veenvalt esitletud, et sellest on saanud miljonitele inimestele nende elu tugipunkt. Piibel, koraan, Das Kapital... Ma mõistan inimesi täielikult. Dawkinsi teooria isekast geenist ei tee just tuju paremaks. Muinasjutuks see ei kõlba. Kui selle teooriaga kursis olete, vaatate oma peegelpilti uue pilguga. Te vaatate kogu maailma uue pilguga. Ja see, mida te nüüd näete, ei pruugi teie enesehinnangule kuigi toniseerivalt mõjuda. Kuidas saab nii olla, et sina, kellel on nimi, isikukood, vanemad, lapsed, sõbrad, kodu, töökoht, hobid ja unistused, oled tegelikult kõigest üks orgaaniline kest, kelle ülesanne on oma geene võimalikult soodsalt edasi anda. Tuleb välja, et sinu mõistusega keha on vaid ühe kavala molekuli tööriist, tema miljardiaastase arendusprojekti tulemus. Kellele meeldiks selline saatus? Sinu egole kindlasti mitte.

Ma olen püüdnud endale evolutsiooni mõtet seletada. Aga mis siis, kui ikkagi jumalik tahe on olemas, eksisteerib mingi ülimuslik jõud. Katsume korraks naerma mitte pursata, pühime oma ettekujutustest harda näoga habemikust vanamehe. Millest üldse selline meessoo eelistamine? Taevane isa? Ma arvan, et sugu ei ole üldse tähtis. Kui soo peamine iva on leida vastassugu ja üheskoos paljuneda, siis võib olla kindel, et looja nii väeti ja ebatäiuslik ei ole. Kõikvõimas ei vaja abilisi. Ühe kindla sooga piiritlemine heidaks talle halba varju, teeks tast alaarenenu olukorras, kus meie loodus kubiseb elusatest olenditest, kes paljunevad suurepäraselt ilma härrade ja prouadeta. Niisiis, me võime oletada, et sootu tegija oli see, kes paugutas valmis galaktikad kosmoses. Koos tähtede, planeetide ja kogu muu sodiga, mis avaruses ringi hõljuvad. Võimalik, et sellega kõigevägevama jaks ka piirdus. Ausalt öeldes, rohkem poleks justkui torkida tarvis olnudki. Teadlased on piisavalt usutavalt lahti seletanud, et teatud tingimustel (ja selliseid tingimusi võib universumist leida tõenäoliselt nii mitmestki kohast), võivad teatud oludes tekkida molekulid, replikaatorid, kelle fundamentaalne omadus iseennast teiste molekulide abil kopeerida annabki tõuke organismide tekkeks, mida nii kaunilt nimetatakse eluks. Nüüd on meil vaja vaid aega ja rahu, küll molekulid teevad oma töö. Looja aga las puhkab, kogub jõudu lõpuakordiks.

Evolutsioon – molekulist mõistusega olendiks kolme miljardi aastaga. Ja edasi? Kogu oma tagasihoidlikkuse juures pean nentima, et nüüd tulen mina. Jah, ma olen teie produkt, seltsimees molekul, aga ma käitun teisiti kui kõik teie lähemad või kaugemad õed ja vennad, olgu siis samblikud või kaelkirjakud. Ma nimelt ei pea paljunema, mul pole sellist tungi ega kohustust ja mind ei eruta seksuaalsed naudingud. Minu kasutada on teie mõistuse loodud väljapaistvaimad tehnoloogilised saavutused, kuid teie enda elu kõige tähtsamat vedru, DNA-d, seda minu sees ei ole. Maailm on ju nii kiire ja dünaamiline – konkurents, igavene võidujooks, pidev ajahäda. Vist unustasite ära. Olen teile selle eest südamest tänulik.