Читать книгу Hea firma - Armin Kõomägi - Страница 7

Victoria Kamarskit toideti lapsepõlves hästi. Ta elas Narvas, väikeses ahiküttega korteris, seltsiks isa, ema ja kaks nooremat õde. Ema töötas restoranis kokana, isa oli autojuht, õed kiuslikud ja kadedad väänikud. Perekond nägi välja kultuurne. Raamaturiiulis seisid korrektses reas pereema retseptiraamatud. Isa jõi sagedusega kaks korda nädalas pudeli „Pealinna viina“. Kultuurselt, pitsist. Vaatamata kasinale ajale, kaeti Kamarskite laud igal õhtul rikkalikult. Tänu emale muidugi, kes oli ametialaselt nii osav, et ei jäänud kunagi vahele.

Victoria torkas marineeritud seenekese (kapteni) kotleti otsa (laeva) ja juhtis alust (kotletti) julgelt läbi tüüne põhjamere (jahtunud valge jahukastme), põigeldes osavalt jäämägede (kartulite) vahel. Söönud kõhu pungi täis, lukustas Victoria end oma tillukesse tuppa. See, vanema õe väike privileeg, oligi nooremate õekeste viletsa iseloomu peamiseks põhjuseks. Victoria heitis kušetile, sulges silmad ja laskis meelal fantaasiapuhangul oma unistusi edasi toita. Pikksilm ärevalt silmile tõstetud, uuris noor naiskapten põhjalikult horisonti. Ehk vilksatab kusagilt keedetud kaalika tagant õilis prints, kellega üheskoos elulaineid künda. Ja nõnda iga päev. Tühi taldrik, täis pea. Magus uni vajus raskelt noore naise punapõskedele. Kõrvaltoast hakkas kostma kääksumist. See kiirenes ja lõppes pereema vaikse ohkega. Kas veel üks õde, mõtles Victoria pahaselt, valis riiulist romantilise prantsuse romaani ja lülitas end olmest ulmesse.

Võiks öelda, et Victorial polnud sõpru. Ma mõtlen sõbrannasid. Meestega olid lood veelgi keerulisemad. Narva oli venelaste linn ja vene noorukid Victoria unenägudes just kandvates rollides ei esinenud. Kui koolipeol kippuski mõni neist Victoriat käperdama (ja olgem ausad, tänu ema ametile oli käperdamismaterjali rohkem kui küll), ei tekitanud see tütarlapses vähimatki ekstaasi. Ükski keemiline reaktsioon, mis noori inimesi armuma sunnivad, tema kehas ei vallandunud. Ta tundis noormehe keelt oma suus, käsi rindadel, reit innukalt jalgevahet nühkimas, kuid peas leidis aset vaid kalkuleeriv mõtisklus. Ükskõik kui sarmikas noormees teda ka ei töödelnud, ikka muutus ta Victoria kujutelmades maikaväel jorisevaks viinaninaks. Ära Narvast! kõlas Victoria deviis.

ÜhelsuvelsõitistabussigaTartusserokk-kontserdile,milleesinejaidtakunagi varem polnud kuulnud ega näinud. Ta eksles lõbusas rahvasummas, jõi jooke, mida suvalised seltskonnad lahkelt pakkusid ning ärkas öösel põõsas ühe pikakasvulise ja väga kõhna noormehe kaisus. Victoria ehmus koledasti, tahtis püsti karata ja kiiresti kodulinna põgeneda, kuid ... Noormees magas rahulikult, tühi õllepudel padjaks pea all, näol rahulik naeratus. Paanikahoog andis järele, Victoria rahunes. Siin-seal komberdasid hilised väsinud rokinoored, purjus, kuid õnnelikud. Ta vaatas veelkord oma saaki ja puges siis tagasi tolle kaissu. Ta tundis noormehe lõhna ja see meeldis talle.

Paari aasta pärast nad abiellusid ja Leo, see oli, nagu te juba isegi arvata võite, noormehe nimi, võttis endale Victoria perekonnanime. Leo endine nimi ei meeldinud ei talle endale ega ka õnnelikule pruudile. Patriarhaalse ühiskonna kohta tavatut teguviisi leevendas mõnevõrra nimede teatav sarnasus. Nii juhtuski, et Leo Vanakamar asendus Leo Kamarskiga. Paljude arvates kõlas see nimi kuidagi nooblimalt ja justkui tõstis nimekandja väljavaateid elus kõrgema kaarega lennata. Tollest ajast süvenes ka Leo usk iseendasse kui tulevasse suurkujusse, kes Maarjamaa kirjandusmaastiku kohal hakkab kunagi uhkelt ringi planeerima.