Читать книгу Europa blues - Arne Dahl - Страница 2

OLI MAIKUU alguse õhtu. Ja täielik tuulevaikus.

Lahe veepinda ei häirinud vähimgi tuulevirve. Kastelli vimpel eemal Kastellholmenil rippus täiesti lõdvalt. Skeppsbro hambulised fassaadid nägid välja nagu kauge kuliss. Mitte vähimgi tõmblus ei liigutanud Stadsgårdeni lippe, mitte ainuski puulatv üleval Fjällgatanil ei õõtsunud, ja isegi mitte rohelus Mosebacke juures ei võbelenud. Ja ainus, mis eristas Beckholmi väina vett peeglist, oli sellel aeglaselt liikuv vikerkaarevärviline heitõli kile.

Hetkeks ümbritses noormehe peegelpilti peaaegu täiuslik, kontsentriline vikerkaaresõõr, nagu binokli okulaaris, aga siis sõõr hajus ja libises edasi Beckholmi silla poole, hoopis teistes, pidevalt vahelduvates vormides. Noormees raputas endalt maha selle ebameeldivustunde, mis temast korraks läbi käis, ja tõmbas esimese triibu sisse.

Siis nõjatus ta pargipingil tagasi, toetas käsivarred pingi seljatoele ja pööras näo pilvitu taeva poole, mis hämardus silmanähtava kiirusega. Ta proovis järele: ei mingit erilist toimet, üksnes seesama enesekindel rahu, mis oli viivuks vankuma löönud. Väljakutsuva naeratusega vaatles ta mängukaarti, mis lebas täiesti avalikult tema kõrval pargipingil. Padaemand. Teine triip oli selle peal ootel.

Ta keeras rahapaberi lahti ja lakkus valge pulbri jäägid ära. Siis tõstis ta selle üles ja vaatas. Tuhat krooni. Rootsi tuhandekroonine. Habemega vanamees. Lähemate kuude jooksul näeb ta seda vanameheraibet tüdimuseni, nii palju ta teadis. Ta keeras vanameheraipe uuesti toruks ja võttis ettevaatlikult padaemanda. Ta tundis ennast kaks korda mehisemana, kaks korda tugevamana. Vaid pärast mõnenädalast viibimist uues linnas pargipingile istet võtta ja kokaiini sisse tõmmata oli juba iseenesest küllalt julge temp, aga topeltjulgeks muutis selle oht, et mõni äkiline tuuleiil võis mõnusa joobe minema puhuda.

Aga tuulevaikus oli täielik.

Nüüd oli joobe saavutamiseks vaja kaht triipu. Et varsti on selleks vaja kolme, ja peagi nelja ja peagi viit triipu, selle peale ta ei mõelnud, kui ta torrukeeratud vanameheraipe musta daami kauniduste vastu pani ja ennast paradiisi poole imes.

See tuli. Kuigi mitte niisuguse pauguga nagu varem, selle pesapallikurikaga vastu-lõugu-saamise tundega, vaid hiilimisi, nagu vahetu, rahuldamatu iha täiendava doosi järele.

Joove tugevnes aeglaselt, aga kindlalt ja kallutas vaatevälja vasakule, kergelt kaldu, aga tuuleiile see esile ei kutsunud. Hämarduv linn lebas endiselt täielikus tuulevaikuses, peaaegu nagu piltpostkaart. Majade fassaadidel olid hakanud süttima üksikud tuled, autode valgusvihud liuglesid kauguses hääletult nähtavale ja üllatunud kevade kõdulõhn teravnes äkitselt kloaagi lehaks, sõnnikuks, mis oli pärit kahelt hiiglaslikult kaelkirjakult, kes kerkisid äkitselt tema kohale kileda, lõikava lastekisa moonutatud heliks. Tema, kes ta vihkas loomi. Loomad kohutasid teda, lapsepõlvest saadik oli ta neid vihanud. Ja siis veel need hiiglaslikud, koletislikud, haisvad, kisendavad kaelkirjakud nagu õudusunenäos. Põgus paanika-aimus läbistas teda, enne kui ta nägi, et kaelkirjakud olid paar-kolm suurt sadamakraanat ja kuulis, et laste kisa kostis lähedalasuvast lõbustuspargist, mis oli just hooaja avanud. Ja kaelkirjakusõnniku hais taandus ja muutus jälle killukeseks üllatunud kevadest.

Aeg läks. Palju aega. Tundmatut aega. Ta oli kusagil mujal. Teises ajas. Joobeajas. Võõras ürgajas.

Tema sisemus hakkas mürisema. Ta tõusis ja vaatas linna, nagu vaataks ta mõnd vaenlast. „Stockholm,” mõtles ta ja tõstis käe. „Sa jõhkralt kaunis suurlinna miniatuur,” mõtles ta ja pigistas käe rusikasse. „Nii lihtsalt vallutatav,” mõtles ta ja tõstis käe ja näitas linnale rusikat, nagu oleks ta esimene, kes seda teeb.

Ta pööras süvenevas videvikus ringi. Vaateväli oli endiselt pisut kiivas, helid ja lõhnad endiselt pisut moonutatud. Läheduses polnud ainsatki inimest. Ometi tundis ta kellegi kohalolekut. Ebamäärast nagu miraaž. Asju, mis tundusid hiilivat otse nägemisvälja piiride taga. Ta raputas selle endalt maha. Niisugused tunded ei sobinud mehele, kes pidi linna vallutama.

Ta korjas padaemanda pargipingilt üles, lakkus ta naudinguga puhtaks, pistis põuetaskusse, südame kohale, ja patsutas vastu kerge suvepintsaku rinnaesist. Siis keeras ta lahti tuhandekroonise, mis oli kogu mõõtmatu kestusega joobe kestel kinnikleepunult ta peos olnud. Lakkus valge pulbri jäänused veel kord üle ja rebis siis tuhandekroonise demonstratiivselt pikkadeks ribadeks, seejärel laskis ta need maha langeda. Ribad ei liikunud paigalt. Tuulevaikus oli täielik.

Kui ta liikuma hakkas, siis ta kõlises. Nii oli see temaga nüüd alati. Tema jaoks oli rikkuse mõõdupuuduks ikka veel kullast kaelaketi jämedus. Inimesed pidid kuulma tema edu kõla.

Teda üllatas, et Vattugränd, mille sildi ta vaevaliselt läbi veeris, oli täiesti inimtühi. Kas rootslased ei käi õhtuti väljas? Alles siis tundis ta, kui külmaks õhtu oli läinud. Ja peaaegu pigipimedaks. Ja täiesti vaikseks. Mitte ainsatki lapsehõiget lõbustustepargist.

Kui kaua oli ta seal vee ääres istunud, oma joobe sügavuses?

Miski suhises tema jalgade juurest mööda. Hetkeks näis talle, et seal roomavad maod. Loomad. Väike ehmatus.

Siis nägi ta, mis see on.

Tuhandekroonise ribad.

Ta pööras ringi. Lahel ujusid haned. Ja jäine tuul puhus temast otse läbi. Tuhandekroonise ribad lendasid kaugemale Djurgårdsstadeni poole. Siis tundis ta jälle seda kummalist kohalolekut. Mitte midagi. Ja ometi oli see olemas. Jääkülm kohalolek. Jäätuul läbi hinge. Ja ometi üldsegi mitte. Just nagu oleks see kogu aeg just selles punktis, kuhu silm ei ulatunud.

Ta jõudis välja suure tee peale. Mitte ainsatki inimest. Mitte ainsatki sõidukit. Ta ületas tee ja tungis metsa. See tundus nagu mets. Kõikjal puud. Ja üha tuntavam kohalolek. Öökulli huige.

„Öökull?” mõtles ta. „Loom,” mõtles ta.

Ja siis nägi ta silmanurgast varju, mis hiilis ühe puu taha. Ja veel üht.

Ta seisis liikumatult. Öökull huikas jälle. „Minerva,” mõtles ta. Esiisade mütoloogia, mis oli Ateena vaestekvartalis möödunud kasvuaastatel temasse ladestunud.

Minerva, tarkuse jumalanna, Athena nimi, kui roomlased ta endale varastasid. Ta seisatas viivuks ja üritas olla Athena moodi. Tark.

Kas see siin toimub tegelikult? Kas ma tõesti ei kujuta neid peaaegu märkamatuid liikumisi mitte endale ette? Ja mispärast olen ma hirmunud? Kas ma ei ole hullunud narkomaanidega silm silma vastu seisnud ja neid mõne kiire liigutusega magama pannud? Ma olen impeeriumi valitseja. Mis see on, mida ma kardan?

Siis õudus materialiseerub. Tunne läheb teatud määral paremaks. Kui seal kuusepuu taga praksatab oks ja selle tekitatud heli kõlab üle isegi tugevnevast tuulest, teab ta, et nad on olemas. See on omal moel tore. Kui kinnitus. Ta ei näe neid, aga lisab sammu.

On peaaegu kottpime ja tundub, nagu jookseks ta läbi ürgmetsa. Oksad piitsutavad teda. Ja jäme kuldkett kõliseb ja kõliseb. Nagu karjakell.

„Loomad,” mõtleb ta ja tormab üle tee. Mitte ainsatki autot. Nagu oleks maailma eksistents otsa lõppenud. Ainult tema ja mõned olevused, kellest ta ei saa aru.

Jälle mets. Igal pool puud. Tuul, mis vihiseb temast läbi. Jäine tuul. Ja varjud, mis hiilivad igal pool nägemisvälja piiril. „Ürgaja olevused,” mõtleb ta, ületab mingi väikse tee ja jookseb otse vastu peenesilmalist võrkaeda. Viskub üles tara peale. See õõtsub. Ronib ja ronib. Ja kuuleb: öökull. Lõikav hääl. Nikastatud kaelaga öökull. Kohutav häälitsus, mis sulab ühte lakkamatu tuulega.

Ürgaja karjatus.

Tara nõelteravad silmad lõikavad sõrmeotsad veriseks. Kohalolek on nüüd kõikjal. Tumedate varjude mäng pimeduses.

Ta tõmbab püstoli kaenla alt välja. Ripub ühe käega tara küljes ja tulistab teisega. Tulistab igas suunas. Valimatult. Vaiksed lasud ürgmetsas. Ei mingit vastust. Ei mingit reaktsiooni. Hiiliv liikumine tema ümber jätkub. Muutumatult. Kartmatult. Talitsematult.

Ta toppis püstoli kobamisi kabuuri tagasi, mõne allesjäänud padruniga, viimane ettevaatusabinõu, ja varjude lähedus annab talle üliinimliku jõu, seda usub ta igatahes ise, kui vinnab ennast ülespoole ja väljapoole üle tara ja rabab kinni okastraatidest, mis jooksevad kaldu tara kohal.

„Üliinimlik jõud,” mõtleb ta iroonilise naeratusega, vabastab käed okastraadi okastest ja hüppab üle tara.

„Noh,” mõtleb ta teisel pool tara alla rohelusse maandudes. „Hiilige sellest üle.”

Ja seda nad teevadki. Ta tunneb kohe nende kohalolekut. Ta ajab ennast üles põõsastest, kuhu ta on maandunud, ja vaatab otse kollakasse silmapaari. Karjatab. Teravatipulised kõrvad tõusevad silmadest kõrgemale ja allpool paljastub rida nõelteravaid hambaid. „Loom,” mõtleb ta ja viskub kõrvale. Otse teise samasuguse looma suunas. Samad kollakad kaldus silmad, mis näevad mingit hoopis teistsugust maailma kui see, mida näeb tema ise. Ürgaja silmad. Ja kui ta läbi metsamaastiku edasi tormab, on ta ajas enne jääaega.

„Hundid,” taipab ta äkitselt. „Issand jumal, kas need ei olnud mitte hundid?”

„Kas see on linn?” kisendab tema sisemus. „Kuidas kurat saab see olla üks Euroopa suurlinn?”

Ta kõliseb. Tema teekond on häälekas kiirtee. Ta haarab jämedast kuldketist ja rebib selle kaelast ja heidab otse rohelusse. Otse loodusesse.

Ja siis jõuab ta mingi müürini ja haarab kohe sellest kinni oma veriste, tõmblevate sõrmeotstega, mis pulseerivad valu läbi terve keha, ja nagu mägironija ronib ta mööda püstloodis müüri otse üles, vinnab ennast sellest üle, üle tara müüri peal, ja all on kogu loodus nagu hiilivatesse varjudesse mähitud, puud tunduvad liikuvat, mets, mis läheneb, liikumatud hundid paistavad kõige oma ürgse ükskõiksusega liuglevas hiilimises osalevat. Ja ta tõmbab püstoli välja ja tulistab loomade pihta, kogu selle varjudena hiiliva looduse suunas. Ja miski ei muutu. Peale selle, et püstol tõrgub. Ta viskab selle varjudele järele. Tema nägemine on häiritud. Ta ei tea, mida püstol tabab.

Ja nüüd on ta on mingi tee peal. Asfaldil. Viimaks ometi asfalt. Ja ta kiirustab tõusust üles ja kõikjalt vahivad teda loomad, tumedalt, ükskõikselt, ja lehk ja häälitsused täidavad vihisevat õhku ja ta katsub leida mingit nime nendele hiilivatele variolevustele, kes teda jälitavad ja kes ei paista iial, iial, iial loobuvat.

Nimed rahustavad.

„Fuuriad,” mõtleb ta, kui ta jookseb. „Gorgod, harpüiad. Ei, mitte päriselt. Ei, mis nende nimi on? Kättemaksujumalannad?”

Ja korraga taipab ta, et tegelikult on need just kättemaksujumalannad, kärbsed, taltsutamatud ürgjumalused. Naiselik kättemaks. Aga siiski, kuidas neid kutsutakse? Keset hullumeelsust otsib ta üht nime.

Nimed rahustavad.

Ta jookseb ja jookseb, aga ei jõua nagu kusagile. Ta jookseb jooksulindil, ta jookseb kleepuvas asfaldis. Ja nad on kohal, nad saavad endale kehad, nad hiilivad endiselt, aga muutuvad kehaks. Kehadeks. Ta arvab, et näeb neid. Ta kukub. Ta kukutatakse.

Ta tunneb, et teda vinnatakse üles. On kottpime. Ürgpimedus. Jäine tuul vihiseb. Ta keha pöörleb oma telje ümber. Või ei pöörle? Ta ei tea. Äkitselt ei tea ta midagi. Äkitselt on kõik muutunud nimetuks, struktureerimata kaoseks. Ta ei tee muud, kui otsib ainult üht nime. Müstiliste olendite nime. Ta tahab teada, kes need on, kes ta tapavad.

Ja ta näeb üht nägu. Võib-olla on see üks nägu. Võib-olla on neid palju. Naiste näod. Kättemaksujumalannad.

Ja ta pöörleb. Kõik on pea peale pööratud. Ta näeb kuud oma jalgade vahelt nähtavale tulemas. Ta kuuleb tähti alustamas valgusaastate laulu. Ja ta näeb pimedust pimenemas.

Nüüd näeb ta üht nägu. See on tagurpidi pööratud. See on üks naine, kes on kõik need naised, keda ta on kunagi vigastanud, vägistanud, peksnud, alandanud. See on üks naine, kes on kõik naised, kellest saab üks naine, kellest saab loom. Armas väike nugisesarnane nägu, mis avaneb hiiglaslikeks, mõrtsukalikeks lõugadeks. Ja see lööb hambad tema näkku kinni ja ta tunneb oma veriseid näpuotsi tantsimas mullasel maapinnal ja tunneb valu, mis ületab mõistuse piirid, mis paneb teda tundma looma rünnakut, selle looma, kes on just tema põsega minema kihutanud, hellitusena. Ja ta ei saa millestki aru, absoluutselt mitte millestki.

Peale selle, et ta sureb.

Et ta sureb lihtsalt puhtast valust.

Ja siis, viimase rahulduspuhanguga, meenub talle varjukujude nimi. Muld, mis imendub veristesse sõrmeotstesse, on viimane, mida ta tunneb.

See rahustab.