Читать книгу Europa blues - Arne Dahl - Страница 5

PROFESSOR EMERITUS. TA EI OLNUD selle tiitliga päriselt ära harjunud, kuigi oli seda kandnud aastaid. Nüüd oli ta väga vana mees.

Kuigi ta oli alles viimastel päevadel hakanud ennast vanana tundma. Pärast seda, kui kõik hakkas tagasi tulema.

Seda oli raske sõnastada. Mitte midagi erilist ei olnud tegelikult juhtunud.

Ometi oli ta veendunud, et surm on lähedal.

Ta ei olnud varem surma peale eriti mõelnud. See kuulus kõigi nende asjade hulka, mis tuli mõtetest välja tõrjuda. Ja see oli tal õnnestunud. Õnnestunud üle ootuste. Tal oli õnnestunud minevikule kriips peale tõmmata ja uuesti otsast alustada. Otsekui oleks elu puhas paberileht, mis ootab täiskirjutamist. Arvatavasti oli see nüüd täis kirjutatud, arvatavasti seepärast hakkas seda sealt tagaküljele valguma. Ja tagaküljel olid kõik need vanad asjad, kõik see, mida pool sajandit ei olnud suutnud ära kustutada. Ta ei kirjutanud enam – ta luges. Ja see oli palju hullem.

See algas nagu kohalolek, ei midagi enamat. Ebamäärane, hajus kohalolek, mis võttis korraga tema rahulikus, korraldatud elus koha sisse. Teatud määral. Omal moel tundis ta tänumeelt: mitte igaüks ei saanud rännata mõnda aega surma kõrval, enne kui lõpp kätte jõuab, mitte kõigil ei lastud mõtiskleda lõpuni selle üle, mis elul oli olnud pakkuda. Kuigi omal moel oleks olnud parem surra paugupealt, ilma kahetsuse, ilma järelemõtlemise, ilma süümepiinadeta. Lihtsalt surnult tänavale variseda ja lasta ennast kokku pühkida nagu purunenud veiniklaas.

The end, nii nagu omal ajal oli ameerika filmide lõpus. Et oleks teada.

Aga ei: mingil äraarvamatul põhjusel oli talle kingitud see – armuaeg. Ta ei mõistnud, miks.

Või pigem: mida kauem see kestis, seda paremini ta seda mõistis.

Hommik oli nagu hommik ikka. Mitte ainsatki suuremat vaevust, ainult see õel ishias jalasääres ja kõhukinnisus. Mitte mingeid väliseid muutusi.

Peale selle äkilise kohaloleku.

Jah. Surma tasane kohalolek.

Väliselt kulges elu edasi nagu varem, nagu see ühe kunagi ammu väga aktiivse, üle kaheksakümne aastase mehe puhul käib. See tähendab aeglaselt. Ta sai nagu ikka lastega kokku, käis nende alati meeldival pühapäevalõunal, pühitses sabatit, pesahit, sukkotit, hanukat ja jom kippurit, nagu tavaliselt nendega koos. Just see näiline normaalsus muutis selle nii õudseks. Sest õudne see ju ometi oli? Surm oli ju õudne? Kuigi päris kindel ta selles ei olnud.

Kõige enam vaevas teda see, et sellel puudus ratsionaalne seletus.

Ta oli pühendanud oma elu ajule, inimese ajule. Ta oli teinud uurimustööd valdkonnas, mida ei olnud praktiliselt eksisteerinud enne seda, kui tema sellele alale siirdus. Niipea kui ta Rootsi jõudis ja keele ära õppis, oli ta alustanud meditsiiniuuringutega, ja see, mis oli teda jahmatanud, oli see, kui vähe me teame oma ajust. Üldjoontes omal käel oli ta Rootsis aju-uuringud käima pannud. Temast sai professor Karolinska instituudi juures juba viiekümnendatel aastatel, kui ta oli mõni aasta üle neljakümne, ja sellest saadik oli tema nimi igal aastal esinenud Nobeli komitee aruteludes. Aga auhinda ei tulnud. Seevastu tuli üha kindlam veendumus, et inimene on läbinisti vaid mateeria. „Hing” oli vana konstruktsioon, mis oli täitnud tühimikku inimeste teadmistes, nimelt nende teadmistes aju kohta. Sedamööda, kuidas teadmised aju funktsioonidest kasvasid, kadus vajadus hinge järele, täpselt nii, nagu jumalad ja müüdid ja fantaasiad taanduvad, niipea kui teadus võidab maad. Ta abiellus, sai lapsed, elas läbi kõik argielu imed, ilma et oleks loobunud oma usust materialismi. Inimese olemise määrasid täielikult närviimpulsid tema ajus. Nõnda see oli.

Ja siis, peaaegu üheksakümne aastasena, see äkiline kohalolek, mida ei saanud ratsionaalselt seletada, millel ei paistnud olevat kohta aju närviimpulsside hulgas.

Võis siis puudusid tal lihtsalt teadmised selle kohta, mis temaga toimub.

Ta hakkas reisima; sellest sai vastupandamatu vajadus. Ei mingeid uhkeid tšarterreise üle laiuvate ookeanide, ei mingeid rongireise läbi Venemaa, ei mingit Mont Blancile ronimist. Tal oli vaja lihtsalt reisida. Reeglina tegi ta seda metrooga – see tundus kõige loogilisem. Reisida, nägemata, kuhu sa reisid. Puhas liikumine. Tunda reisimist, liikumist, ilma et see tegelikult viiks sind kusagile. Niisugune oli see vajadus.

Niisiis oli ta pühendanud viimased päevad metrooga sõitmisele. Ta muudkui sõitis, ilma sihita, ilma kindla korrata. Mingil moel vastas see sellele reisile, mille ta võttis ette oma sisemuses. Tõrjutud tähtede juurde paberi tagaküljel. Selle paberi tagaküljel, mida ta oli tahtnud pöörata nii, et see paistaks täiesti tühi.

Ning elu ja asjad tulid talle vastu. Nad paiskusid välja metroo tunnelitest, nad lendasid pahvakutena perroonidelt, paiskusid talle kaela elevaatoritelt. Stseenid, lihtsalt lühikesed lõigud, ja tal ei olnud mingit võimalust neid korrastada. See oli väga kummaline. Ta oli mõistetud rändama, mõistetud püsima liikumises, otsekui sureks ta niipea kui peatub. Nagu hai.

Või nagu Ahasveerus, rändav juut, mõistetud igavesele elule ja igavesele kannatusele.

Ja oli veel palju muud, millest tuli aru saada, nii palju ta taipas.

Ta istus metroos. Tal ei olnud vähimatki aimu sellest, kus ta viibis. Sellel ei olnud mingit tähtsust. Valgus libises mööda, vahel mõni jaam, vahel ainult harvad lambid tunnelis. Ja tema peal lebasid käsivarred, peened, peened sääred, peened, peened käsivarred, ja ta nägi tagurpidi pööratud nägu, ja ta nägi peenikest traati oimukohas sisenemas, ja ta nägi tagurpidi pööratud nägu valust moondumas. Ja ta kirjutas ühte raamatusse. Ta luges teksti, mida ta ise raamatusse kirjutas, ja raamat kõneles valust, valust, valust.