Читать книгу Europa blues - Arne Dahl - Страница 4

ÕNNELIKU ÕNNETUSE ÜLE ELANUD TÜTARLAPS istus haiglavoodil ja nägi hämmeldunud välja. Arvatavasti oli ta hämmeldunud väljanägemisega eelmisest õhtust saadik. See oli püsiv hämmeldus.

Paul Hjelmi meelest oli see hämmeldunud olek mõistetav. Kui sa oled kümneaastane ja jalutad kevadõhtul isa käest kinni hoides, siis vaevalt sa arvad, et sinu pihta võidakse tulistada.

Aga temaga oli see juhtunud.

Tal oli olnud natuke külm, korraga oli tõusnud tuul ja see tungis õhukesest jopest läbi ja näpistas ta peenikesi jalgu. Ühes käes oli tal isa käsi, teises lõbusa kollase vanamehe kujuline õhupall. Ta oli natukese kekselnud, peamiselt selleks, et sooja saada, aga ka rõõmust maiustustekoti üle, mille ta oli kalatiigist välja õngitsenud, ja mis nüüd oli kilekotis, mis rippus isa käe otsas. Kõik oli väga hästi, kui välja arvata see, et ilm oli külmavõitu.

Siis tulistati ta pihta.

Kusagilt tuli kuul ja tabas teda otse paremasse õlavarde. Sinna jäi see pidama. Õnneks.

Tal oli vedanud.

Lisa isa istus punaseks nutetud silmadega ja magamatusest kurnatuna külalise toolil ja norskas valjusti. Paul Hjelm tonksas teda ettevaatlikult vastu õlga. Mees tõstis norsatades pea ja vahtis arusaamatuses voodiserval istuvat politseinikku. Siis nägi ta oma sidemes käsivarrega tütart ja kõik sai paika.

„Palun vabandust, härra Altbratt,” ütles Hjelm viisakalt. „Mul on vaja vaid absoluutselt kindel olla, et te ei näinud kurjategijast vähimatki märki. Mingit liikumist puude vahel? Mitte midagi?”

Härra Altbratt raputas pead ja vaatas oma käsi.

„Läheduses ei olnud ainsatki inimest,” ütles ta vaikselt. „Ühtki häält ei olnud kuulda. Äkki Lisa karjatas ja ta käsivarrest purskas verd. Ma ei saanud enne aru, et teda on tulistatud, kui arst ütles. Tulistatud! Mis maailm see on, kus me elame?”

„Te läksite niisiis mööda Sirishovsvägenit Djurgårdsvägeni poole? Kust te tulite?”

„On sellel tähtsust?”

Paul Hjelmi mobiiltelefon helises. See ei olnud hea. Ta lootis, et ükski hingamisaparaat ega CPB südame-kopsu masin ei lähe rikki, kui ta vastab. Ta nägi vaimusilmas pealkirju: „Tapatalgud! Ekstra! Ekstra! Üle riigi tuntud politseinik mõrvab mobiiltelefoniga neli raskelt haiget patsienti!”

„Hjelm,” vastas ta lakooniliselt, sest kuidas sa vastad telefonihelina peale sõnaohtralt, kui sa ei kannata raske vaimuhäire käes? Või ei ole automaatvastaja…

Hetk vaikust. Isa Altbratt jälgis teda, nagu tegeleks ta ohustatud liiki kuuluva kotka kitkumisega. Tütar Altbratti nägu peegeldas endiselt hämmeldust.

„Skansen?” pahvatas kotkatapja. See oli kõik, mis ta ütles. Siis tõusis ta voodilt, tegi Lisale pai ja sirutas isale käe.

„Ma pean kahjuks minema. Ma tulen uuesti.”

Karolinska haigla lastekiirabi osakonna trepil kohtus ta ennelõunapäikesega, mis ei soojendanud midagi. Astrid Lindgreni haigla. Ta patsutas kõiki taskuid, kui ta parkimisplatsi poole kõmpis. Autovõtmed olid kadunud. Teisalt oli neil kombeks kaduda, nii et ta kordas patsutamisrituaali ja sim sala bim! võtmed hõljusid kohatult õhukese pintsaku taskust välja. Same procedure as last year.

Oli sedasorti vastärganud karge kevadhommik, nagu maikuu esimene nädal tavatseb neid pakkuda. Päevad, mis paistavad aknast vaadates nii kutsuvad, aga osutuvad salakavalalt maskeeritud talvepäevadeks. Tema, kes ta oli alati liiga kergelt riides, oli nüüd praktiliselt alasti. Armetud rõivatükid ei pakkunud jäiste tuulte vastu vähimatki kaitset. Ta üritas neid tihedamalt keha ümber tõmmata, aga ei leidnud midagi, millega seda teha.

Kell oli üheksa hommikul ja autode rivid Haga Södra ja Norrtulli juures seisid liikumatult paigal. Viimase aasta jooksul oli autoliiklus linnas drastiliselt kasvanud. Äkitselt oli liiklusummikutes paigalistumine väga atraktiivseks muutunud. Arvatavasti odav psühhoteraapia, puuride rivi ürgmöirgavate mister Hyde’idega. Teisalt olid alternatiiviks hiljuti privatiseeritud lähirongid, mis ei käinud kunagi või samasugune metroo, mis jäi alatasa pimedatesse tunnelitesse tundideks seisma või jalgrattasõit sadistlikult konstrueeritud jalgrattateedel, mida keegi ei julgenud kasutada, sest need paistsid olevat projekteeritud eriti jubedate vigastuste tekitamiseks.

Hea küll, ta oli igavene iriseja.

Endal ei olnud tal küll millegi üle kaevata. Punane metrooliin oli lollustest suhteliselt hästi pääsenud. Ta pühendas oma igapäevase pika teekonna Norsborgist Stockholmi jätkuvalt intensiivselt tegelikkust eiravale džässikuulamisele. Pärast väikest ekskurssi ooperimaailma, sarnaselt kergelt rikutud komissar Morse’ile, oli ta džässi juurde tagasi pöördunud. Ta ei suutnud ennast õieti lahti kiskuda bebopi ajastust 1950ndatel ja 60ndatel. Just nüüd oli päevakorral Miles Davis. Kind of blue. Täiesti muinasjutulised meistriteosed, iga viimane lugu sellel plaadil. Viis klassikut: „So What”, „Freddy Freeloader”, „Blue in Green”, „All Blue” ja „Flamenco Sketches” – mis kõik olid sündinud enam-vähem puhaste stuudioimprovisatsioonidena kuldsel 1959. aastal. Muusikud tulid stuudiosse, ilma et oleksid muusikat eelnevalt näinud, Miles ilmus kohale paki noodilehtedega ja kõik viis lugu olevat istunud esimesel katsel. Mingil moel tundus, et see muusika sündis siis, kui seda esitati, ja oli kohe küps. Uut laadi bluus, lõpmata maalähedane, lõpmata keeruline. Iga sekund oli nauding.

Aga tööl kasutas ta ametiautot. Ta pistis imekombel välja nõiutud autovõtme vana beeži Audi lukku sisse, heitis pilgu liiklusele ja ohkas raskelt. Arvatavasti jõudnuks ta ujudes kiiremini Djurgårdenile.

Sest sinna oli tal vaja jõuda. Kolleegi ja paarimehe Jorge Chavezi hääles oli kõlanud varjatult lootusrikas kõrvaltoon, see, mida Paul Hjelm oli nii kaua igatsenud kuulda. „Ma arvan, et sa peaksid siia tulema, Paul. Skansenisse.”

See, et ta tuli parajasti teiselt Skanseni lähiümbrusega seotud juhtumilt, tegi asja ainult huvitavamaks.

Ta jäi juba enne Karolinska väravast välja jõudmist ummikusse kinni ja otsustas, et ei lase ennast mister Hyde’iks muundada. Asi ei olnud seda väärt. Selle asemel laskis ta „Kind of Blue” CD-l autostereosse libiseda ja naeratas, kui esimesed helid ta kuulmekilele mett määrisid. Sellal kui ta kannatlikult hiiglaslikult haiglaalalt väljapääsu poole trügis, hakkas ta kummaliste perekonnanimede edetabelit koostama. Kas Altbratt ei olnud mitte kandidaat number üks? Varem oli ta sattunud selliste suuruste peale nagu Kungskranz ja Riddarsson, Äppelblohm ja Sarkander, aga kas neil oli Altbratti vastu mingeid šansse?

Anton Altbratt oli Östermalmil paikneva karusnahaäri jõukas omanik, kes elas Djurgårdeni linnaosas, ja oli jõudnud astuda teise abielusse, mille viljaks oli kümneaastane Lisa. Tal oli muidugi kaks täiskasvanud last varasemast abielust, ja uut abikaasat, Lisa ema, ei olnud õnnestunud kätte saada. Ta oli teadmata kohas ärireisil. Hjelmile jäi mulje keerulistest erootilistest kombinatsioonidest, aga ta otsustas rohkem küsimusi mitte esitada.

Mis võis peituda vaese väikse Lisa pihta tulistatud lasu taga? Loodetavasti oli ohvriks kavandatud papa Altbratt. Sel juhul oli ratsionaalset motiivi lihtsam ette kujutada – noor abikaasa, kõrgklassile suunatud äritegevus, võib-olla koguni sõjakate veganite rünnak karusnahakaupmehe vastu. Kuigi heli puudumine tähendas summutit ja see viitas pigem mingisugusele professionaalsele kuritegevusele – niisiis pigem abikaasa, kes finants- või seksuaalsetel põhjustel soovis meest teelt koristada, või hämarad ärisidemed, võib-olla illegaalne karusnahaäri. Või midagi taolist. Sel juhul ei tundunud selles midagi väga hullu olevat. Ettekavatsetud, aga ebaõnnestunud ühekordne rünne. Seevastu siis, kui ohvriks oli kavandatud Lisa, oli asi hullem. Siis kadus enamik mõeldavaid ratsionaalseid motiive ja tõenäolisemaks sai Laserimehe tüüpi hullumeelne. Ainult et tema spetsialiteediks olid lapsed.

Seda mõtet ei tahtnud Paul Hjelm päris lõpuni mõelda.

Siis oli muidugi veel kolmas võimalus: et tappa ei kavatsetud ei isa ega tütart, vaid et kuul sattus Lisa käsivarde täiesti juhuslikult. Sel juhul joonistus pilt mingist allilma arveteklaarimisest Djurgårdeni puude varjus.

Nii et teha ei olnud suurt midagi. Kontrollida, millega naine oli eile õhtul tegelenud, järele kuulata, kuidas selle abieluga asjad tegelikult olid, kontrollida, kes olid tegelikult teadlikud lastepeost Rosendalis, kontrollida võimalike riugaste esinemist äritegevuses, kontrollida võimalikke ähvardusi veganitelt ja muud taolist, otsida läbi metsaala, kust lask suure tõenäosusega tehti. Et cetera.

Ning oodata ja vaadata, kas see oli puhas juhus, et kaks kuritegu pandi toime nii lähestikku – mis see nüüd võis olla, mida Jorgel seal Skansenis pakkuda oli.

Aeg, aeg, aeg. Ta oli tõesti ummikus kinni; Audi mootori temperatuur tõusis nagu tavaliselt järsult, niipea kui see vähimassegi ummikuhakatusse sattus. Sellel autol ei olnud sugugi kannatust. Kuna selle juht keeldus muutumast mister Hyde’iks, siis pidi seda tema asemel tegema auto. Otsekui peaks iga ummikus seisev auto paratamatult plahvatama. Paul Hjelm keeras ventilaatori ja soojenduse maksimumile ja tänas loojat, et Stockholmis valitses pigem talvepakane kui suvekuumus. Üks silm mootori temperatuurimõõdikul, laskis ta mõtetel Miles Davise ja John Coltrane’i ja Bill Evansi ja Cannonball Adderley ja Wynton Kelly ja Paul Chambersi ja Jimmy Cobbi ületamatute improvisatsioonidega kaasa joosta.

Pilt tema enda elust, turgatas talle korraga pähe.

Karm kontrolliv pilk mootoril, mis oli plahvatamas. Mõttekäigud hulljulgete improvisatsioonide kujul. Samal ajal kui auto liigub erakordselt aeglaselt edasi.

Jajaa, just nii see oli. Kuigi midagi oli terviklikust pildist puudu.

Just siis, kui „So What” läks üle „Freddie Freeloaderiks” ja tavapärasem kaheteistkümnetaktiline bluus autoks moondatud sauna voogas, tekkis Roslagstulli juures parempoolsesse ritta vaba koht. Paul paiskas auto sinna, andis gaasi, nii et rehvid kiunatasid, jõudis uue euroopaliku kollase tule ajal üle ja leidis terve Birger Jarli tänava äkitselt tühja olevat.

„Jah,” mõtles ta, „nüüd on pilt täielik.”

„Freddy Freeloader,” mõtles ta ja vajutas gaasi põhja.

Kõik läks imelikult sujuvalt kuni Stureplanini, kus ta sattus teatud määral obligatoorsesse tülli hoolimatute reklaamifirma autojuhtidega, kes panid oma õiguse maksma, kuigi neil seda ei olnud. Paul Hjelm sülitas selle peale. „Las nad olla,” mõtles ta ja ümises soolol baseeruva ringkompositsiooni „Blue in Green” lõpuhelid kaasa. Ka Nybroplani juures toimuvas virvarris jäi ta rahulikuks. Just siis, kui ta lahtise aknaga autos möirgas üht oma lemmikfraasi „All Bluesist”, nägi ta Ingmar Bergmani kepile toetudes Draamateatrisse koperdamas. Mitte just ilma üllatuseta pööras vana mees ümber ja kohtas hetkeks tema pilku. See oli sündmus, mis nägi välja nagu mõte.

Strandvägen oli hullem. See näis olevat massiivselt autosid täis.

„Ei,” mõtles ta. Nüüd oli pilt täielik. Kiire, lühike vaba lõik, ja uuesti aeglane, visa, jõnksukaupa edasiliikumine. Sörk.

Läks natuke lahedamaks ja üle Djurgårdeni silla pääsemine läks päris hästi. Siis oli pilt juba haihtunud. Just siis, kui ta auto jämedalt eeskirja rikkudes Skanseni sissepääsu ette parkis, kõlasid viimased hispaania mõjudega harmooniad Davise loost „Flamenco Sketches”. Täpsusest üksi oli vähe. Teekond Astrid Lindgreni juurest Ingmar Bergmani kaudu Skansenisse, – nagu reis läbi Rootsi südame –, oli täpselt sama pikk kui „Kind of Blue” Miles Davisega. Nõnda siis. Kolmveerand tundi sekundi pealt.

Kell oli niisiis kolmveerand kümme, kui Paul Hjelm Skanseni väravast sisse marssis, varustatud väikse kaardiga ja suunatuna „metsloomade” juurde suure vabaõhumuuseumi kirdenurgas. Sellal kui ta astus pikale kaetud elevaatorile, mis viis üles mäkke, mõtiskles ta selle üle, missugused loomad ei ole metsloomad. Kas näiteks inimene on metsloom? Ta jõudis üles ja astus välja hoopis teistsuguse ilma kätte, kui see, milles ta oli peale astunud. Kõik talvetuuled olid justnagu käega minema pühitud ja ta jalutas läbi kunstliku üheksateistkümnenda sajandi linna tõelises südamesuves. Aprillikuu ilm, tahtis ta öelda, aga tegelikult oli ju mai. Neljapäev, neljas mai Issanda aastal kaks tuhat.

Aasta, mil Rootsile ja Rootsi politseile sai osaks Amnesty karm kriitika kasvava jõu kasutamise pärast, kui politsei keeras järjekindlalt kumminuiad teistpidi, et lüüa kõva otsaga, ja kui Kosovo albaanlased saadeti tagasi oma rüüstatud kodudesse, viis tuhat õilsat Rootsi krooni taskus.

Korraks tundus talle, et keegi oli tema mõttemustrite kallal käinud.

Ta mõtles, kuhu kõik need vanad seksuaalfantaasiad olid kadunud, need, mis viimaste uurimuste kohaselt pidid inimest tabama vähemat viisteist korda päevas.

Viimane küsimus käis ta peast läbi enne, kui ta haistis röövloomi. Kes kurat on see mustermees, kes jõuab fantaseerida seksist viisteist kord päevas? Siis jäi haistmismeel peale ja Paul Hjelm leidis, et tunneb ehtsat ootust, nagu laps vahetult enne jõuluvana eeldatavat saabumist, hetkel, mil isa kaob tualetti, jämedalt võlts tobe ilme näole manatud. Ja jõuluvanal oli nii omapärane nimi nagu Jorge Chavez ja ta oli puine nagu keskkriminaalpolitsei inspektor.

Täpselt nagu ta ise.

Seejärel kadus metslooma lõhn niisama äkitselt, nagu see oli tulnud. Paul Hjelm eksis nimelt ära. Hiljem eitas ta mainitud intsidenti täielikult, aga tegelikult eksis ta Skansenis ära. Tal olid lapsed, kes lähenesid kahekümnele, ja sellest oli tükk aega möödas, kui nad olid lasknud ennast selle odava Skanseni-trikiga lõbustada, millest haaratakse kinni siis, kui kõik muud ideed on otsa saanud. Pärast seda oli suure vabaõhumuuseumi metsloomade osakond ümber ehitatud ja ta leidis ennast vestlemas ühe ääretult loiult mäletseva põdrapulliga, kes näis olevat mehhaaniline topis. Muud vestluskaaslast seal nimelt ei olnud. Kell lähenes kümnele ja arvatavasti oli Skansen lihtsalt suletud. Läheduses ei olnud ühtki inimest ja põdral ei olnud suurt midagi öelda.

Ennekõike paistis ta olevat kummalises teadmatuses sellest, kus need metsikud kärplased võisid elutseda.

Lõpuks sattus Hjelm karumäele, mis oli tema jaoks tundmatu maailm. Kõik oli vägevasti renoveeritud, ja Hjelm lipsas labürinditaoliste konstruktsioonide keskelt välja sellise tundega, nagu oleks ta järginud juhuslikult lahti keritud lõngakera. Ta möödus hobustest ja ilvestest ja metssigadest ja huntidest ja oli korraga kohal.

Ahmide juures.

Seal oli hulk inimesi ametis. Ta tundis otsekohe ära valges riietuses kriminalistid, kes ronisid ahmide territooriumil madala kvalifikatsiooniga mägironijate kombel väikestel küngastel üles ja alla. Ta tundis ära sinivalge kilelindi, mis jooksis kaitsetara ees risti ja põiki ja teadustas „Politsei”. Ta tundis ära ühe kaheksakümnendatesse eluaastatesse jõudnud enam-vähem sammaldunud palge, mis kuulus peakohtuarstile Sigvard Qvarfordtile. Ta tundis ära ühe rangelt germaani joontega näo, mis kuulus peakriminalist Brynolf Svenhagenile. Ja ta tundis ära ühe erakordselt energilise tõmmu näo, mis kuulus ühele lähedasele kolleegile –, kes oli lisaks peakriminalisti Svenhageni väimees. Tema nimi oli Jorge Chavez.

Chavez silmas Hjelmi, lõi näost särama, sammus sügava kraavi poole, mis eraldas ahmide territooriumi sisemist osa välimisest, laiutas käsi ja hüüdis, just nagu oleks ta seda harjutanud (nii see arvatavasti ka oli):

„Heida endalt oma inimlik kest, oo, looduse kroon, ja tule meie animaalsele orgiale.”

Paul Hjelm ohkas ja ütles:

„Kuidas kurat see käib?”

Jorge Chavez kergitas üllatunult kulmu ja vaatas ringi. Viimaks pöördus ta Brynolf Svenhageni poole, kes paistis rohkem niisama range näoga ringi luusivat. Just nagu oleks see tema eluülesanne.

„Kas sina tõmbasid purde ära, Brunte?”

Brynolf Svenhagen silmitses oma väimeest siira põlgusega ja ütles lühidalt:

„Mu nimi ei ole Brunte.”

Mispeale ta jätkas range näoga ringi luusimist.

Chavez kratsis kukalt.

„Need on vist pornopolitseinikud, kes selle on ära virutanud,” ütles ta. „Varsti lasevad nad ahmid sisse.”

Paul Hjelm ronis kipaka puust tara peale, balansseeris seal hetke ja tegi seejärel hulljulge sammu tühjusesse. Ta hõljus nagu baleriin üle ääreni vett täis kraavi ja maandus nõtkelt kolleegi kõrvale. See oli väga üllatav.

„Graatsiline,” ütles Chavez hindavalt.

„Tänan,” ütles Hjelm, ikka veel sügavalt üllatunud, et ta ei olnud selili ahmikraavi kukkunud ja mõnda kaelalüli murdnud.

Ta vaatas ringi. Ahmide territoorium oli päris viisaka suurusega, tükk künklikku maastikku, mis tõusis võrdlemisi kõrge seljandiku suunas. Siin ja seal oli näha üksikuid urge, arvatavasti pesasid, ja suuri laike rohtunud maapinnast paistsid katvat tillukesed riidetükid, just nagu eri värvi ja suurusega suled. Kriminalistid tegid kõik, mis nende võimuses, et mõõdukas ennelõunatuul ühtki riidekiudu endaga kaasa ei viiks.

Paul osutas riidekiududele. Jorge noogutas, võttis tal käsivarrest kinni ja vedas teda ahmiaugu kaugema nurga poole, kus kraav kujutas endast lihtsalt kolme meetri kõrgust betoonseina, mis laskus alla pigem mullase kui rohtunud maapinna suunas.

„Hakkame otsast peale,” ütles ta.

Mehed jäid seisma. Kiud esinesid siin, vähemalt osaliselt, pisut suuremate tükkidena, mille seas torkas silma heleroosa püksisäär.

Püksisäärest ulatusid detsimeetri jagu välja kaks paljaks näritud luud.

Arvatavasti pindluu ja sääreluu.

„See on kõige suurem tükk, mis on alles,” ütles Chavez vaikselt, ja laskus kükakile. Hjelm tegi samamoodi ja ootas järge. See tuli.

„Nende nimi on Gulo gulo, ahm, ladina keeles. Armsad väiksed jõmmid. Näevad välja nagu armsad karupojad. Kärplased. Lähimad sugulased on mäger, metsnugis, naarits, nirk, saarmas ja mink. Väljasuremisohus ja tänapäeval on Rootsis alles vaid sadakond isendit. Üleval mägedes. Nad kasvavad kuni meetripikkuseks ja elavad reeglina uruhiirtest ja lemmingutest, aga vahel vahetavad nad saakloomi…”

Hjelm tõusis ja sirutas selga.

„Olgu,” ütles ta venitades. „Keegi jäi täis, ronis Skansenisse sisse ja kukkus alla röövloomade juurde. See ei saa olla esimene kord.”

„Kas ma oleksin sel juhul sind siia kutsunud,” ütles Chavez ja vaatas talle otse silma. „Need on siin eriti täpsed mõrtsukloomad? Kas sa Ellroyd ei tea? Vähimagi provokatsiooni korral rebivad nad inimese tükkideks, eriti kui nad töötavad karjas. Nende lõuad on nagu poldilõikurid. Nad hammustavad luud ilma pikema jututa tükkideks ja jahvatavad peeneks. Tegelikult on meil vedanud, et meil on nii palju jäänuseid alles.”

Chavez kergitas pliiatsiga ettevaatlikult pooliku püksisääre serva. Natuke ülevalpool riide varjus oli liha luude peal alles ja hoidis neid koos. Seal oli ka üks sõlm. Mingi köiejupi peal.

„Ahaa,” üles Hjelm ja laskus uuesti kükakile.

„Seda võib küll öelda,” ütles Chavez ja lisas: „M.”

„Õ,” ütles Hjelm.

„R,” ütles Cahvez.

„V,” ütles Hjelm.

„Väljaspool igasugust kahtlust,” ütles Chavez. „Ja oleks tore, kui meil õnnestuks leida pea. Ja siin on meil igatahes üks variant olemas,” jätkas ta ja peatas vana kohtuarsti Qvarfordti. „Midagi uut, mu hea härra?” küsis ta galantselt.

„Nix,” ütles erakordselt kõrget pensioni nautiv ja ikka veel töötav vanahärra ja vajutas loksuva kunstsuulae harjunud närimisliigutusega oma kohale. „Ei pead, ei sõrmi. Tuvastamine on väga raske. DNA saab muidugi kätte, aga nagu te teate, ei ole süsteem eriti hästi välja arendatud. Aga mees on ta küll. Niisiis, meessoost täiskasvanud isik. Vere koagulatsiooniaste viitab ajale eilse õhtu ja öö vahel. Teisalt oleks see muidugi olnud üllatav, kui ta oleks lebanud kauem. Lapsevanemad ja muu taoline element oleks kindlasti pahaks pannud, kui meie sõpra oleks tarbitud päise päeva ajal. Muus osas ei ole mul midagi pakkuda.”

Just siis huikas üks kriminalist üleval künka otsas ja vehkis millegagi, mis ta oli ühest urust välja õngitsenud. See nägi välja nagu ahmisitajunn.

Paul Hjelm pööras sõna mitu korda suus ringi. Kui palju kordi oli ta äsja mainitud sõna oma elus varem kasutanud? Arvatavasti mitte kordagi.

„Arvatavasti ahmi till,” sosistas Chavez kuuldavalt.

„Tahaks loota, et ahmi enam urus ei olnud,” sosistas Hjelm vastu.

Sellal kui kriminalist ennast künkast alla libistas, mõtles Hjelm põgusalt erinevate assotsiatsioonide ja nende tähenduste üle. Kriminalist saabus oma bossi juurde, kes seisis range näoga. Brynolf Svenhagen võttis eseme vastu, pööras seda natuke aega ühtpidi ja teistpidi ja hakkas seejärel liikuma kolmiku suunas. Ta sirutas eseme Qvarfordti poole, kes põrnitses seda läbi poole sentimeetri paksuste prilliklaaside ja noogutas.

„Suurepärane,” oli kõik, mis ta ütles.

Siis pööras range olekuga Svenhagen ennast oma väimehe ja tema vähemalt sama põlastusväärse kolleegi poole. Ta näitas neile eset.

See oli sõrm.

„Väga hea,” ütles Chavez ilmutamata vähimatki märki soovist seda lähemalt uurida. „Sõrmejäljed,” lisas ta natuke mõttetult.

Svenhagen pööras kanna peal ringi. Chavez haaras uljalt lehvivast valgest varrukast kinni ja tõmbas seda enda poole. Stseen tuletas meelde, et lähenemas on jalgpalli EM.

„Põrgu päralt,” ütles Svenhagen läbi hammaste.

„Kas me võiks kirjatööd vaadata, Brunte? Kui see ei ole liiga palju tahetud?”

Brynolf Svenhagen noogutas aeglaselt.

„Me oleme politseinikud,” ütles Hjelm abivalmilt.

Svenhagen tõi kuuldavale veel ühe mitteverbaalse nördimusavalduse ja sai siis endast võitu. Ta viis mõlemad kriminaalpolitseinikud ahmiaugu servale, päris kolmemeetrise languseni ülevalt pealtvaatajate alalt. Seal läks rohu- ja kaljupind üle mustaks mullaks ja just seal oli mitmevärviliste kiudude tihedus kõige suurem. Seal oli näha ka ainsaid verejälgi, tumedam laik, mis oli peaaegu täielikult mullasesse pinda imendunud.

„Vaadake siin ette, kuhu te astute,” hoiatas Svenhagen.

„Mitu ahmi siin oli?” küsis Hjelm.

„Neli,” vastas Svenhagen.

„Neli mõrtsukalikku elukat, kes panid siin ühe inimese nahka, ja peaaegu mitte ainsatki verejälge kusagil – kas see ei ole kummaline?”

Svenhagen seisatas ja suunas Hjelmile jääsinise kas-sa-ei-jaga-üldse-midagi pilgu.

„Täna öösel sadas vihma,” ütles ta ja kummardas alla. „Õnneks jäi see siin alles,” jätkas ta ja osutas näpuga.

Mullapinnas, päris Brynolf Svenhageni nimetissõrme juures, nägi Hjelm mitut süvist. Mõningase pingutusega tundis ta neis ära tähed. Viis tähte. Ta veeris need kokku.

„Epivu?” küsis ta.

„Paistab küll niimoodi,” kinnitas Svenhagen. „Aga ära minu käest küsi, mis see tähendab.”

„Kas tema kirjutas selle?”

„Seda me ei tea. Tähtede suurus paistab vastavat inimsõrme mõõtudele, nii palju võib öelda. Peale selle viitab riidekiudude arv siin sellele, et … söök manustati siin. Sel juhul võib loomulikult ette kujutada, et ohver, käsist ja jalust kinni seotud, kirjutas viimase teate. Me võtsime tähtedest proove, et vaadata, kas mullas leidub vere jälgi või nahajäänuseid, ja võib-olla võib see sõrm mõistatusele natuke valgust heita.”

„Kas on mingeid vihjeid selle kohta, kuidas ta siia sattus?”

„Ei,” ütles Svenhagen. „Hulgaliselt sõrmejälgi taral, aga muud ei midagi. Me peame kõik läbi vaatama.”

„Kui me oletame, et see oli tema, kes kirjutas „Epivu”, siis ei sattunud ta siia ilma peata. Kuidas saab pea ära kaduda?”

„On mitu erinevat võimalust,” ütles Svenhagen ja vaatas Hjelmi. Vahest ei olnudki see mees täielik idioot, nagu ta oli varem arvanud. Aga Brynolf Svenhagen ei olnud see mees, kellele meeldis, et tema eelarvamused ümber lükati. See muutis ta, kui võimalik, veel karusemaks. Ta jätkas karedal toonil:

„Ahmid võisid selle lihtsalt ära süüa. See ei ole tegelikult mitte päris ebatõenäoline, et nad terve peakolu ära ragistasid, kolju ja hambad ja ajukoore ja kogu selle sodi. Siis võib ju olla, et see ei olnud üldsegi tema, kes need tähed kirjutas. Te peate talitajatega rääkima, see on teie töö. Võib-olla on ühe ahmi nimi Epivu, kust mina tean?”

Hjelm ei andnud järele. Ta vaatas metsikul maastikul ringi.

„Nii et pea võib väga vabalt ikka veel siin kusagil olla. Ei ole muud, kui edasi otsida. Peale selle arvan ma, et te peate lähitulevikus hulga ahmisitta läbi tuhnima. Võib-olla ei ole tegu ühe inimesega. Võib-olla on need jõledad ahmid pistnud nahka kaks või mitu inimest, võib-olla terve jalgpallimeeskonna.”

Ahmisitas tuhnimist mainides märkas Hjelm Svenhageni silmade vahel kerget tõmblust. Nii kaugele ette ei olnud üliorganiseeritud peakriminalist ilmselt mõelnud. See pakkus väikest rahuldust. Need väiksed veidrad võimuvõitlused, mida sotsiaalne eksistents nii ohtralt pakub…

Mispärast ei suuda inimesed üksteisega ilma lapsikusteta suhelda?

Svenhagen marssis minema. Hjelm silmitses Chavezit.

„Mis see on?” küsis ta otse.

„Ma ei tea,” vastas Chavez, „aga päris tavaline see ei ole.”

„Ei,” ütles Paul Hjelm. „Päris tavaline see ei ole.”

*

Nad läksid Bredablicki^[1.] ja jõid kohvi. Nad võtsid istet vaatetorni ülemisel korrusel, mälusid kuivanud juustuvõileibu, vahtisid välja kevadpäikesesse uppunud Skansenile ja nägid rahvavoolu iga minutiga kasvavat. Stockholmi pensionäride korpus paistis täies koosseisus kohal olevat, käes surmavad leivatükid, millest pidid peagi saama koledad leivakäntsakad, mis tapsid rohkem veelinde kui riigi salaküttide ühendatud jõud.

Kuigi see polnud päris see, millest Paul Hjelm ja Jorge Chavez mõtlesid. Nad mõtlesid mõrvast.

Kui see nüüd oli mõrv.

„Allilm,” ütles Chavez ja üritas tagajärjetult juustuvõileivast tükki hammustada. Ta soovis, et tal oleksid poldilõikurist lõuad.

„Ellroy?” küsis Hjelm ja vaatas mittemidaginägeva pilguga suurejoonelist Stockholmi vaadet. „Missugune Ellroy?”

„Nii või teisiti allilm,” täpsustas Chavez.

„Nii või teisiti: jah. Aga mitte ükskõik kuidas. Mitte tavaline narkomeeste arveteklaarimine, mitte tavaline hukkamine. Siis ei tehta niimoodi. See siin on midagi erilist. Siin on mingi teade.”

„Epivu?”

Hjelm raputas pead ja vaikis edasi. Chavez mõtles kuuldavalt edasi.

„Ilmselt seoti ta kinni ja visati ahmide juurde. Seal jõudis ta kirjutada teate „Epivu”. Miks ta seda teeb? Miks ei katsu ta selle asemel hoopis põgeneda? Isegi nii kesisel sportlasel nagu Paul Hjelm õnnestus ilma tegelike vigastusteta üle kraavi hüpata.”

„Parem kubemelihas,” ütles Hjelm ja võttis lonksu imelikult venivat kohvi. „Vaevused paremas kubemelihases. Valu kiirgab põlve.”

„See kõlab nagu vähk,” ütles Chavez. „Kubemevähk, kõige ohtlikum vähi liik. Viimaste uurimistulemuste kohaselt on suremus üheksakümmend seitse protsenti.”

„Tema kaitseks võib öelda, et sisse on lihtsam hüpata kui välja.”

„Kui inimene visatakse kiskjate juurde, siis ei istu ta maha ja ei hakka esimese asjana sõrmega mulla sisse kirjutama. Ta üritab välja pääseda.”

„Teisest küljest ei ole usutav, et sinu hukkajad viskavad su lihtsalt röövloomade juurde ja lasevad kohe jalga. Tõenäoliselt jäävad nad paigale ja vaatavad pealt. Tõenäoliselt võtavad nad su sihikule. Tõenäoliselt takistavad sind põgenemast. Tõenäoliselt seisavad ja naudivad vaatemängu. Gladiaatorite mängud.”

„Kas see ei kõla natuke liiga keeruliselt?” küsis Chavez. „Inimene tuleb hukata. Kõnealune isik seotakse kinni, tõstetakse ööseks suletud Skansenisse sisse, tassitakse läbi loomaaia, kus hilja peale jäänud loomatalitajad võivad iga hetk välja ilmuda, et visata ta ahmide juurde. Seda ei tehtaks, kui ei oleks mingit erilist põhjust teda just ahmide juurde visata.”

„Ja siis oleme me tagasi Ellroy juures,” ütles Hjelm. „Kes see Ellroy õieti on?”

„Või siis,” hüüatas Chavez ja lõi kohvitassi alustassile, nii et see jagunes elegantselt kaheks võrdseks pooleks, „või siis aetakse teda taga ja satutakse Skansenisse juhuslikult.”

„Ja siis,” ütles Hjelm ja noogutas, „kas see ei ole ebatõenäoline, et kusagil tee peal on toimunud tulevahetus, ja üks juhuslik kuul võib-olla tabanud üht kümneaastast tüdrukut käsivarde.”

Chavez vaatas teda teatava üllatusega. Hjelm pidas piisavalt pika kunstpausi, et kolleeg nihelema hakkaks.

Jajaa, see oli lapsik.

„Eile õhtul kell 22.14 sai kümneaastane Lisa Altbratt üheksamillimeetrise kuuli käsivarde, kui ta Sirishovsvägenil jalutas.”

„Ja kus asub Sirishovsvägen?” küsis Chavez.

„See on Djurgårdsvägeni põiktänav, mis tuleb ülevalt Rosendalist.”

„Skanseni kaart,” ütles Chavez. Hjelm tõmbas pintsaku põuetaskust kaardi, mis oli voldikohtadest üsna räbaldunud. Chavez silus kaarti ja uuris seda.

„Siit läheb Sirishovsvägen,” ütles Hjelm ja osutas sõrmega.

„Kus asus Lisa Alstedt, kui teda tulistati?”

„Altbratt,” ütles Hjelm. „Umbkaudu siin.”

Ta osutas ühele punktile vahetult enne Sirishovsvägeni suubumist Djurgårdsvägenile, mitte kaugel Oakhillist ja Itaalia saatkonnast. Ja päris seal lähedal jooksis Skansenit ümbritsev tara.

„Hmmm,” ütles Chavez, kellel oli halb harjumus häälitseda nagu Sherlock Holmes, kui ta mõtles. „Lisa Altbrunn siin, rist, Ahmimees siin, rist.”

„Altbratt,” ütles Hjelm ja jälgis pilguga Chavezi pliiatsit. Chavez jätkas:

„Kuul?”

„Paremasse käsivarde teel alla Djurgårdsvägeni suunas.”

„Niisiis kusagilt seestpoolt Skanseni tara. Siin. Kas siit saab üle ronida? Mis siin seespool on?”

„Mis seal kirjas on? Hunt?”

„Täpselt, seal. Jah, hunt, seal.”

Hjelm jälgis pliiatsit, mis tõusis Skanseni kaardilt Bredablicki akna ja päris Skanseni suunas. Hjelmi silm eristas karumäe labürinti ja pilk libises edasi mööda hobustest ja ilvestest ja metssigadest ja pühvlitest, edasi mööda ahmide territooriumist, kus sinivalged kilelindid värisesid ennelõunatuules, ja siis jõudis see huntide avarale tarandikule. Tara oli küll kõrge, aga ei paistnud olevat päris ületamatu. Kuigi selle kohal jooksis kaldus okastraat.

Paul Hjelm noogutas. Kerge kahjurõõmus naeratus levis üle ta näo.

„Ma arvan, et Brunte peab oma tegevuspiirkonda pisut laiendama. Kas sa ütleksid talle selle edasi?”

„Suurima heameelega,” ütles Jorge Chavez ja naeratas laialt.

1 Kohvikuga vaatetorn Skansenis. [ ↵ ]