Читать книгу Europa blues - Arne Dahl - Страница 3

VANA KALUR OLI elus väga palju näinud. Fakt oli see, et ta arvas, et ta on näinud kõike. Kui ta nüüd, mil õhtu hakkas jõudma, pakkis kokku oma müügileti arbuusidega, mis olid ammu kalavõrgud välja vahetanud, tuli tal tunnistada, et ikka veel leidus üllatavaid asju. Ja seegi üllatas teda. Elul – ja ennekõike turismil – oli ikka veel üksjagu hullumeelseid asju pakkuda. See lõi turvalise tunde. Elu ei olnud veel päriselt möödas.

See oli palju aastaid tagasi, kui vana kalur taipas, et see raha, mida ta võis teenida turistidele arbuuse müües, ületas kaugelt selle, mis võrgud sisse tõid. Ja oluliselt väiksemate pingutustega.

Ta ei olnud pingutavast tööst eriti vaimustatud. Kuigi üks õige kalur peaks ju seda olema.

Vana kalur vaatas Liguuria merele, mis lebas ja kummus kevadõhtus, otsekui naudiks ta seda sama intensiivselt kui vaatleja. Vana kaluri pilk libises edasi metsastunud küngaste peale, mis ümbritsesid väikest küla ja üles müürile, mis ümbritses vanalinna, kunagist etruskide sadamat. Ehkki sellest ei teadnud vana kalur midagi. See, mida ta teadis, sel ajal kui üks hingetõmme teise järel laskis piinialõhnalisel meretuulel viliseda läbi alveoolide, oli see, et Castiglione della Pescaia on tema kodu ja tal on seal hea olla.

Ja et täna oli teda üle väga-väga pika aja mingi asi üllatanud.

See oli alanud üsna süütult. Oma kergelt hägustunud pilguga oli ta eristanud sinivalget päikesevarju keset supelranda, kus ülejäänud päikesekummardajad neelasid päikest nii kaitsetult kui võimalik. Päikesevarju all istusid kolm last, kõik piimvalged, kehad niisama erevalged kui nende juuksepahmakad. Siis tuli veel üks samasugune laps ja istus maha ja lõpuks üks samasugune täiskasvanud naine, kõige väiksem samasugune laps käe otsas. Kuus täiesti piimvalget inimest istusid nüüd kobaras päikesevarju all, jagasid üksteisega väikest ümmargust varju, mille see heitis päikesest üleujutatud rannale.

Sellal kui vana kalur võlutult omapärast vaatepilti jälgis, laskis ta ärivaimul hetkeks hinge tõmmata ja kuulis just nagu kaugusest:

„Cinque cocomeri, per favore.”

Üllatust kummalise perekonna üle sinivalge päevavarju all täiendas üllatus meeletu tellimuse üle – ja see sai lisa ostja heasüdamlikust naeratusest.

See kuulus kõhnale, täiesti piimvalgele mehele, kes kandis linasest riidest pisut kottis ülikonda ja veidrat erkkollase Pikachuga rannakübarat.

Omapärasest hääldusest hoolimata oli tellimus absoluutselt arusaadav. Olgugi et mõistusevastane.

„Cinque?” pahvatas vana kalur.

„Cinque,” noogutas piimvalge mees, võttis ostu vastu ja taarus nagu purjus tasakaalukunstnik mööda randa minema, viis suurt arbuusi süles. Need vajusid päevavarju juures liiva sisse maha, üksteise järel, nagu tohutu suured seemned. Piimvalge mees lausa hüppas päevavarju alla, nagu oleks ta viibinud radioaktiivselt saastatud tsoonis ja jõudnud lõpuks kiirguskaitse piirkonda.

Vana kalur juurdles natuke aega, kuidas jagada viis arbuusi seitsme inimese vahel. Seejärel sõnastas ta möödapääsmatu küsimuse:

„Mispärast sõidavad inimesed Itaaliasse, Toscana rannikule, Maremmasse, Castiglione della Pescaiasse, kui nad ei talu päikest?”

Arto Söderstedtil endal ei olnud sellele küsimusele päris head vastust. „Ilu” ei olnud vastus, mis kõlvanuks õieti, kui tehti midagi nii drastilist, et võeti olulisel kevadeajal viis last rohkem kui kuuks ajaks koolist ära. „Rahu” ei sobinud õieti selliseks puhuks, kui kaks täiskasvanud inimest võtsid ennast mitmeks kuuks oma töölt avalikus teenistuses vabaks, iseäranis siis, kui oldi deklaratsioonide kontrollija Maksuametis ja maksudeklaratsioonid olid just maksupilvelõhkuja üle ujutanud. Nii olid lood abikaasa Anjaga.

Nii et mõistagi oli südametunnistus platsis ja kiusas nii „ilu” kui ka „rahu” asjus. Ainus, milleni südametunnistuse torked ei ulatunud, oli tema enda situatsioon. Arto Söderstedt ei tundnud vähimatki süümepiina selle pärast, et ta oli hetkel politseist eemal.

A-rühmal, see tähendab keskkriminaalpolitsei rahvusvahelise iseloomuga vägivallategude eriüksusel, oli eelmisel aastal tõesti kõvasti tööd olnud, aga suuri, kõike muud varju jätvaid juhtumeid ei olnud pärast Sickla tapatalgute juhtumi omapärast lõppu enam ette tulnud. Sickla juhtum oli jõudnud väga lähedale suurele rahvusvaheliste mõõtmetega katastroofile. Aga sellest oli nüüd peaaegu aasta möödas ja ajal on kalduvus parandada kõik haavad.

Ja kui raha langes sülle nagu taevamanna, siis ei olnud Arto Söderstedt see mees, kes ei oleks osanud seda kasutada.

Peale selle tundis ta, et on läbi põlenud, õieti aru saamata, mida see tähendab. Nüüdsel ajal olid kõik läbi põlenud, kõik peale tema – ainult, et ta ei olnud läbipõlemise tähendusest kunagi õieti aru saanud. Arvatavasti oli ta seda kogu aeg, ilma et tal oleks sellest vähimatki aimu olnud.

Nüüd oli igatahes järg tema käes. „Ilu” ja „rahu” egiidi all lubas ta endal ravida oma läbipõlenud olekut – ükspuha, kas see eksisteeris või mitte. Ja Toscanas leidus tõesti mõlemat piisavalt, seda ta teadis, olles veetnud seal vaid paar-kolm päeva.

Perekond elas maal Chiantis, ühes üüritud majas keset viinamägesid. See ei olnud villa – kui itaalia keeles öeldakse „villa”, siis on see hoopis midagi muud kui mujal –, vaid väike rustikaalne kivimaja piinialõhnalisel nõlval, mitte kaugel Montefioralle külast Greve linna külje all. Nõlva all laiusid viinamarjaistandused nagu lõpmatuse väljad, nagu oleks taevas kildudeks lagunenud, nagu oleks paradiis langenud alla väikeste tükkidena, mis moodustasid ebamaise lapiteki.

Arto Söderstedt nautis olemist täiel rinnal – samal ajal, kui ta tundis ennast veidralt väärituna, otsekui oleks Püha Peetrus just siis tukastanud, kui üks valget verd kriminaalinspektor lasi oma saledal kehal paradiisi väravast sisse vingerdada. Igas suhtes teenimatult. Ta leidis ennast verandal istumas, öö saabumist ootamas, klaas Vin Santot või tõeliselt majesteetlikku Brunello di Montalcinot maitsenäsasid paitamas. Ta neelas teadlikult kogu terve Toscana-müüdi kriitikavabalt alla ja tundis ennast oivaliselt. Ja käigust Sienasse – sellesse maagilisse linna – ei kavatsenud ta iial unustada ainsatki minutit. Hoolimata lastest, kes huilgasid keset katedraali stiilipuhtas kaanonis. Oreliviled oli ainus, mille peale ta mõtles, kui ta vaatles neid viit olendit, kes seisid üksteise kõrval pikkuse järjekorras ja huilgasid, jorisesid, maurasid, kuni üks valvur terve kamba lihtsalt välja viskas. Vähimagi süümepiinata eitas Arto oma isadust. Valvur jõllitas kahtlustavalt tema identset, aga mõnevõrra suuremat figuuri. Niisugust asja jumalakojas valetada… Täiuslikult rahuliku pooltunni kestel tuias ta siis niiviisi toomkirikus ringi ja imes endasse Donatellot, Michelangelot, Pinturicchiot, Berninit, Pisanot. Kui ta välja tuli, istusid jõnglased täiesti rahumeelselt Piazza del Duomo trepil ja maitsesid itaalia jäätist. Isegi Anja, kes oli veel hullem maiasmokk kui lapsed, ei paistnud mahasalatud isaduse pärast eriti pahane olevat.

Ta oli isegi mobiiltelefoni välja lülitanud.

Sellal kui ta istus seal sinivalge päevavarju all ja üritas meenutada, kuidas ta oli endale ette kujutanud viie arbuusi jagamist seitsme eri suuruses inimese vahel, läksid tema mõtted onu Pertti juurde. Tänuga. Ja musta südametunnistusega.

Ta oli ära unustanud, et vana elas. Ja nüüd ei elanud ta enam.

Onu Pertti oli tegelikult tema ema onu ja Arto kasvuaastate aegu oli legend onu Perttist alati temaga. Talvesõja kangelane. Arst, kellest oli saanud üks Mannerheimi armee suuri mehi.

Arto Söderstedtil endal ei olnud ei õde ega venda – arvatavasti sellepärast oli ta oma samamoodi samuti õdede-vendadeta abikaasaga soetanud viis last – ja see soomerootsi suguvõsa oli mikroskoopiline. Arto õdede-vendadeta vanemad olid ammu surnud ja muid sugulasi tal ei olnud. Järelikult ei leidunud ühtki teist pärijat.

Arto Söderstedt keerutas nuga näppude vahel ja mõtles: viis jagatud seitsmega, hmm, null koma seitsesada neliteist arbuusi inimese kohta, eeldusel, et kõik saavad ühe palju, aga kui selle asemel lähtuda kehakaalust…

Ta seisatas hetkeks ja vaatas oma suurt varju alla peidetud peret, kes jälgis kasvava nurinaga tema passiivset nuga. Kas need olid tõesti väärilised järeltulijad suurele Talvesõja kangelasele Pertti Lindrotile, võitjale Suomussalmi all, ühele arhitektile kuulsa taktika motti taga, mis murdis Punaarmee teedega seotud väeosad, killustades need metsa kaudu väiksemateks üksusteks, mis hiljem üksteise järel ümber piirati ja purustati.

„Lõika see lihtsalt tükkideks,” ütles vanuselt teine tütar Linda kärsitult.

Arto Söderstedt vaatas teda solvunult. Nii lohakalt tema oma ülesandeid ei täitnud. Ei. Arto – kuuskümmend viis kilo, Anja – sama palju, Mikaela – nelikümmend, Linda – kolmkümmend viis, Peter – sama palju, Stefan – kakskümmend viis ja väike Lina – kakskümmend. Ühtekokku kakssada kaheksakümmend viis kilo. Sellest peab niisiis kakskümmend kolm protsenti, kuuskümmend viis jagatud kahesaja kaheksakümne viiega, minema kummalegi lapsevanemale. Kakskümmend kolm protsenti viiest arbuusist on…

„Lõika see lihtsalt tükkideks,” kordas väike Linda kajana.

… on üks koma viisteist arbuusi. Vanemad pidid saama üle ühe arbuusi. Oli ta tõesti arbuuside jagamist endale niimoodi ette kujutanud?

Nuga jäi passiivseks. Perekond ei jäänud passiivseks.

Sellisel juhul peaks väike Linda saama null koma kolmkümmend viis arbuusi ja see ei olnud õiglane.

Õiglane.

Kas see oli õiglane, et tema – kes ta oli ennast just kõige koledamal kombel lõhki laenanud, et osta suur pereauto – sai äkitselt auto makstud ning veel nii suure ülejäägiga, et ta võttis kätte ja üüris otsekohe pere teadmata kaheks kuuks Toscanas maja?

Ei, mitte just eriti õiglane.

Aga mis oli elus õiglane.

„Kindlasti mitte null koma kolmkümmend viis arbuusi pesamunale,” mõtles ta äkilise otsustavusega ja lõikas arbuusi tükkideks, mis ta suurpere liikmete vahel täiesti õiglaselt laiali jagas.

Üle miljoni. Kes oleks võinud arvata, et vanaonu Pertti, kelle olemasolu ta oli unustanud, istus niisuguste säästude otsas? Rahaga koos tulid ka mälestused ja Arto Söderstedt mäletas teda üksnes kui haisvat, pisut lagunenud hammastega suud. Kangelane, kes oli alla käinud, aga kelle sangarihiilgus säras ikka veel. Tal oli just nagu õigus alla käia, niimoodi sai ta aru oma vanemate edvistamisest. Talle oli alati jäänud mulje, et need olid nemad, viimased allesjäänud sugulased, kes vana üleval pidasid. Ja siis ilmnes, et vana mees oli tubli miljoni kõrvale pannud.

Miski pole päris see, mis see näib olevat.

Kui ta vanaonu elukäigu rekonstrueeris, siis võis see näha välja umbes niisugune: noor entusiastlik külaarst tõmmatakse pärast Nõukogude Liidu ootamatut kallaletungi kaasa Talvesõtta. Ta ilmutab tõsist nõrkust sissisõja vastu talvistes metsades ja tõuseb auastmetes kiiresti. Pärast mitmeid otsustavaid lahinguid saab temast kangelane ja pärast venelaste võitu kaob ta metsadesse nagu tõeline, klassikaline sissisõdalane. Pärast maailmasõja lõppu pöördub ta peaaegu murtud mehena tagasi. Joob järjest rohkem, suudab hädavaevu pidada arstikohti aina kaugemates karukolgastes, naaseb lõpuks Vaasasse ja temast saab ekstsentrik, kes elab oma nukrat elu, kuni saab üheksakümmend. End of story.

Arvas Arto Söderstedt.

Kuni tuli pärandus.

Mida nüüd märkimisväärse koguse arbuusilõikude kujul aina kasvavas varjus tarbiti. Toscana kevadpäike puudutas nüüd riivamisi Liguuria mere teravalt liigendatud horisonti. Peagi oli see piisavalt madalal, et piimvalge perekond söandaks välja tulla ja suplema minna.

Kui kõik teised olid – värisedes – rannast lahkunud.

Arto Söderstedt nägi, kuidas vana kalur pakkis oma arbuusileti kokku ja heitis viimase imestunud pilgu varju peitunud perekonnale, raputas pead ja asus teele, et oma lemmikosterias klaas veini juua. Seal kavatses ta rääkida päikesekartlikust perekonnast ja maksta rahaga, mis oli kunagi kuulunud ühele teisele üksildasele ekstsentrikule ühes hoopis teises kohas maamuna peal.

Arto Söderstedti meeli köitsid hetkeks mõtted sellest, kuidas raha liigub, kuidas raha muudab oma asukohta, kust raha pärit on.

Seejärel tõmbas ta kortsunud ülikonna seljast ja jooksis jõnglaste rivi ees veepiirile ja pistis suure varba vette, mille jäine külmus meenutas talle järvi tema lapsepõlve Soomes.

Rannal istus onu Pertti ja jõi pudelist Koskenkorvat ja naeris kähinal tema arguse üle.

Ta jooksis vette. Lapsed huilgasid nagu oreliviled.

Sinivalge päevavarju all seljakotis lebas endistviisi välja lülitatud mobiiltelefon.