Читать книгу Arstina läbi elu - Arvo Tikk - Страница 5

SAATEKS

1. septembril 2008 täitus sellest kuuskümmend aastat, mil ma olen tudengi ja õppejõuna olnud seotud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga. Nende aastate jooksul on meditsiinis toimunud tohutu areng. Iga päev muutuste sees olles ei pane nende suurust tähelegi, kuid endisi aegu meenutades hoomad nende ulatust. Kuigi haigete ravimine on ka tänapäeval mingil määral kunst, on see siiski saanud üha rohkem tõenduspõhiseks teaduslikult põhjendatud tegevuseks. Mitmed haigused, nagu lastehalvatustõbi ja rõuged, on kadunud, paljud minu noorusajal sageli esinenud rasked tõved on nüüd üliharuldased või edukalt ravitavad, aga ka ärahoitavad juba eos. Minu tudengiaastail oli psühhiaatria üksnes kirjeldav eriala ja vaimuhaiguste mehhanismidest ei teadnud me peaaegu midagi. Tänu neuroteaduste tormilisele arengule oskame me nüüd juba aru saada paljude psühhiaatriliste haiguste põhjuseks olevatest geneetilistest ja molekulaarsetest häiretest ning seetõttu suudame neid ka päris hästi ravida.

Uskumatu arengu on läbi teinud geneetika, molekulaarbioloogia on muutunud arstide ettevalmistuse lahutamatuks osaks. Suurel määral baasteaduste, nagu füsioloogia, biokeemia, immunoloogia ja teiste arengu tulemusena on saanud palju selgemaks haiguste olemus ja neid vallandavad tegurid ning seetõttu on ka ravi sihipärasem ja tõhusam, kasutusele on võetud paljud täiesti uued ravimite rühmad.

Tehniline progress on täielikult muutnud diagnostika ja ravimise võimalusi. Kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia võimaldavad organismi sisse vaadata peaaegu sama moodi, nagu me vaataksime raamatutes trükitud anatoomilisi pilte. 1950–60ndatel aastatel ei osanud me isegi unistada sellistest võimalustest. Operatsioonimikroskoobid ja mikrokirurgilised instrumendid on muutnud võimalikuks sellised protseduurid ja operatsioonid, mis varem polnud mõeldavad. Mitmel pool maailmas on saanud tavaliseks, et kroonilised südame- ja kopsuhaiged toimetavad oma igapäevaseid asju kodus. Patsientidele peale asetatud andurid jälgivad kogu aeg nende tervislikku seisundit ning olukorra halvenedes teavitavad automaatselt sellest haiglas paiknevat jälgimiskeskust, kust saadetakse vajadusel kohe välja abibrigaad.

Eestis on kaotatud haigete ravimisega seotud paberdokumendid, mis on asendunud elektrooniliste andmebaasidega. Juba aastaid toimiv üleriigiline piltdiagnostika andmekogu on uuele tasemele tõstnud ravikvaliteedi, enam ei kao olematusse varem tehtud uuringud ja nad on vajadusel igal ajal kättesaadavad.

Minu õpiaastatel olid veel laia profiiliga oma eriala hästi tundvad arstid, nagu näiteks minu õpetajad professorid Ernst Raudam, Voldemar Vadi, Artur Linkberg, Kuno Kõrge, dotsent Heinrich Petlem ja paljud teised. Arstiteaduse sügavuti areng on viinud selleni, et keegi pole enam võimeline ühevõrra hästi tundma suurte erialade kõiki arengusuundi ja nendega seotud üksikasju. On tekkinud uued kitsa erialaga arstid, kes valdavad mingit probleemi teistest oluliselt paremini, on varustatud moodsa aparatuuriga ja osutavad selles kitsamas valdkonnas varasemast märgatavalt paremat arstiabi. Aeg-ajalt lahvatavad siiski arutelud selle üle, kes peaks tegelema inimese kui tervikuga ja kes paneks kokku kõik kitsa erialaga spetsialistide poolt kogutud andmed ning korraldaks optimaalse tasakaalustatud arstiabi. Kas on see perearst või keegi teine? Tõenäoliselt ei ole sellele praegu head, kõiki rahuldavat lahendit.

Kuuekümne aasta jooksul on mul olnud võimalus kõiki neid arenguid lähedalt näha ja osaleda nende elluviimises. See on nõudnud palju aega ja energiat ning olnud arvestatavaks koormuseks ka mu kodustele, vahel on tulnud ka millestki loobuda. Kord 1970ndatel aastatel, peale kuueteistkümneaastast abielu ja väga intensiivset tegutsemist närvikliinikus võtsime abikaasa Monaga kokku, kui palju aega me olime abielu jooksul koos olnud ja kui palju mitte. Selgus, et pea veerand sellest ajast olin kas mina või oli tema kodust ära, põhjuseks mõlema sagedased haiglavalved, aga peamiselt minu erakorralised väljasõidud ja operatsioonid, osalemised kodu- ja välismaistel konverentsidel, pikad täienduskursused jms. Õnneks on minu abikaasa arstina sellesse arusaamisega suhtunud ja me oleme seetõttu ka kõigega juba üle viiekümne aasta rahuldavalt hakkama saanud.

Käesolevas raamatus olen ma püüdnud käsitleda mõningaid minu noorusaastatega seotud sündmusi ning viimasel viiekümnel aastal meditsiinis toimunud arenguid, nii palju kui mul on õnnestunud neis osaleda Tartu närvikliinikus töötades.

Palju ajastule iseloomulikku kipub kaduma aegade hämarusse, eriti see, mis on seotud ennesõjaaegse elu, sõjaaja ja varase sõjajärgse perioodiga. Et ma olen kõige vahetumalt olnud seotud kaasaegse intensiivravi tekkega 1950ndate aastate lõpus ja bioeetika arusaamade juurutamisega Eesti meditsiini 1990ndate alguses, siis otsustasin mõnevõrra põhjalikumalt käsitleda nende arengusuundade juurdumist meie igapäevasesse praktikasse.

Arvo Tikk