Читать книгу Arstina läbi elu - Arvo Tikk - Страница 8

Sae talust pärinevad veel kolm graveeringutega hõbepeekrit, mille maht on alla liitri. Kui me Monaga 1956. aastal abiellusime, siis jõime nendest peekritest šampust. Nüüd on peekrid hoiul minu õetütre Maia-Leena Varjuni peres Tallinnas. Kõige vanem peeker on aastast 1701 ja seda on ka varem Eesti ajalooraamatutes kirjeldatud. Peeker on 16,6 cm kõrge, selle ülaosa on väljast 16 mm laiuselt kullatud ja alaosa on kullatud 9 mm laiuselt, samuti alusserv-jalg. Ka seest on peeker kullatud. Peekri ühele küljele on graveeritud 6,5 cm kõrgune ja 5,5 cm laiune pukktuuliku ja hammasrattaga vapp. Vapi ülaserva on kirjutatud „Tönnis Mueck” ja vapi allserva „1701”. Vapi osa on samuti kuldsel põhjal. Meistrimärki peekril ei ole. Ilmselt pidi Tõnis Muik olema küllal varakas, et lasta endale valmistada selline uhke karikas.

Teine peeker on 17,2 cm kõrge, ülaserv 17 mm laiuselt kullatud. Kullatud riba sisse on õrnalt punktidega, nähtavasti ise, toksitud „Ewaldt Muick 1724”. Seest on nõu kullatud, samuti ka tema alusjalg ja 8 mm laiuselt alaosa. Peekri põhja alla on kaks korda löödud 2 x 4 mm suurune tempel „LM”. Lisaks on põhja alla graveeritud „28½ lot”. See hõbesepa märk „LM“ võis kuuluda Lucas Müllerile (Möllerile), kes tegutses kuni 1707. aastani Tartus, oli siis Moskvasse sõjavangi küüditatud ja alates 1717. aastast kuni oma surmani 1729 tegutses jälle Tartus. Tema Moskvas sündinud poeg George Müller sai 1729. a Tartu linnakodanikuks, jätkas isa tööd ning oli aastast 1750 Suurgildi eestseisjaks. Kõik hõbesepad, kes tegutsesid 17. ja 18. sajandil Eesti- ja Liivimaal, on nimeliselt teada. Kuid nende hulgas ei ole ühtegi teist 18. sajandi algusest, kellele võiks sobida märk „LM“ või isegi midagi selle lähedast. Oma kujult ja teostuselt on peeker väga sarnane Tönnis Muicki omaga.

Tönnis Muecki vapijoonis hõbepeekril 1721. aastast.

18. sajandist pärit kolm talupoegade hõbepeekrit Sae veskitalust.

Ewaldt Muick esineb Kadrina kirikuraamatus korduvalt (alates 1712) vaderina ja 1714 on nimetatud „Vatku valitsejaks”, ka on tema vapi vitraažmaaling teiste kõrval Ilumäe kabeli aknal kujul „Hr. Ewaldt Muick”.

Kolmandalt Sae peekrilt võib lugeda „Kert Sulle Anso Tüttar 1746”. See hõbepeeker on 16 cm kõrge, kuid kuldamata. Ülaservast 15 mm allpool jooksevad kaks peenikest ringjoont ja nende all on ülalmainitud tekst. Peekri jalaosa on 12 mm kõrgune kumera pinnaga ja profileeritud vaolise mustriga. Peekri põhja alla on pressitud märk „SH” ja selle kõrvale teine märk väikese võrdhaarse ristiga. „SH“ on Stockholmis 1701 sündinud ja sealt Tallinnasse tulnud hõbesepa Sven(o) Herlingi märk. Ta esitas oma meistritöö 15. juunil 1733 ja tegutses Tallinnas eduka hõbesepana 1733–1771. Rist on Tallinna linna märk. Väliselt on peeker täpselt samasugune kui Enn Tarveli raamatus toodud Ligedama veskitalu Liggoda Hanse Mülleri (mölder – saksa k) peeker, mis asub praegu Tallinnas. Ka nimi on sama moodi graveeritud. Selle alusel võiks ehk arvata, et see Sae peeker on ka Ligedama perest pärit. Võimalik, et nimekuju Hanse tähendab sama kui Anso.

Keegi Sae peekrite täpset lugu ei tea, kuid on tõenäoline, et need on Sae veskitallu tulnud kaasavarana. On teada, et Palmse mõisa möldripered on abiellumiste kaudu olnud tihedates omavahelistes sugulussidemetes. Sae Greenvaldtid ongi lisaks varasemale sugulussuhtele Muickidega (1758) seotud ka Võsu Jaanioja veskitalu Muikmannidega (Muick). Samuti on Sae perel olnud Ligedama veskitalu pidajatega sugulussuhted.

Niisugused peekrid olid tol ajal nähtavasti mitmetes peredes. Enn Tarvel märgib, et Palmse Võhma küla Rünga talus, kus oli üks Ligedama peekritest, olevat räägitud, et Ligedama mölder olevat lasknud hõbesepal teha igale oma lapsele karika, neid olevat kokku olnud seitse või kaheksa. Sellised hõbepeekrid olid 18. sajandil laialt levinud nii Eesti- kui ka Liivimaal. Saksa linnakodanikud, kes ei jõudnud hankida kallihinnalisi hõbeserviise, lasid endale teha hõbepeekri, mida kaunistati sugukonna vapi või muu graveeringuga. Nähtavasti siis ka tolleaegsest moest lähtudes lasksid ka jõukamad talupojad endale samamoodi teha hõbepeekreid. Annelore Leistikowi raamatus „Baltische Silber“ (Lüneburg, 1996) on esitatud 46 niisugust peekrit 18. ja 19. sajandist, mis nüüd on kas eravalduses või muuseumides Rootsis, Saksamaal, Inglismaal ja mujal. Enamasti on need peekrid valmistatud Tallinnas, Tartus, Narvas ja Riias. Kuivõrd levinud olid sellised hõbepeekrid 18. sajandil, näitavad ka säilinud andmed hõbesepp Franz Dreierist järelejäänud varanduse üleskirjutuse kohta Tallinnas 1703. aastal. Üles oli kirjutatud ka 79 hõbepeekri toorikut.

Kuigi nii hõbepeekrid kui ka eespool mainitud talupoegade vapid ei ole iseenesest kunstiajalooliselt unikaalsed, annavad nad siiski teatud pildi talupojakultuurist 300 aastat tagasi. Võib öelda, et Võsu kandis, täpsemalt Palmse mõisa valdustes, olid juba nendel kaugetel aegadel jõukamatele talupoegadele tuntud ja kättesaadavad samasugused moeasjad nagu linnakodanikele, samuti polnud neile tundmatud ka muud tavad, mis iseloomustasid teisi omaaegseid Põhja-Euroopa piirkondi (näiteks perevappide tegemine).