Читать книгу Arstina läbi elu - Arvo Tikk - Страница 9

Sae talus veetsin ma kõik oma suved enne sõda ja sõja ajal. 1930ndatel aastatel pidas talu minu onu Paul Greenvaldt. (Enn Tarveli andmetel oli Sae Mart tõenäoliselt tema vanavana vanavana vanavanaisa.) Minu vanaisa ja vanaema olid 1930ndatel aastatel aktiivsest tegevusest siis juba kõrvale astunud. Kuivõrd onu oli poissmees, siis polnud talus ka perenaist, seetõttu tegeles minu ema suviti talu majapidamise korraldamisega. Mina jõlkusin kõigil talutöödel kaasas ja üht-teist sellest jäi külge, millest hiljem oli palju kasu.

Lõpuks jäi Sae talu minu õele Raunile. Õde Rauni Tikk (1932–2000) lõpetas TPI keemiateaduskonna ja töötas Tallinnas keemikuna, algul Maardu Keemiakombinaadis ja hiljem keemiakombinaadis Flora. Tema kaks tütart, Annaliisa Siimar ja Maia-Leena Varjun, pärisid Sae talu.

Minu perel on oma suvekodu Võsul. Selleks on Kingu (Kingo) talu. 1725–1726. aasta adramaarevisjoni järgi ei olnud Kingo talu, vaid popsikoht. Kingo Jahn oma naise ja kahe lapsega oli üheks üheksast Võsu maata talupojast ehk vabadikust. Kingol elas ka Kingo Arent. 1739. a on Võsu (Vesso) rannaküla all kirja pandud 13 peret, nende hulgas ka Kingho Ado. 1806. aastal oli Kingo märgitud juba taluna ja seda pidas Kingo Jürri. Perekonnanimede panemise ajal elas seal Jakob Jakobi poeg Kingsberg ja tema poeg Samuel Kingsberg oma naise Maiga. Pärast neid tulid Jürri Kingsberg ja tema naine Els ning nende poeg Juhan ja tütar Tiina. Edasi pidasid talu Juhan ja tema poeg Jürri. Kingu talu põllud olid vähemalt 19. sajandi keskel jõe ääres ja enam-vähem ühes tükis. 1861. a arhiiviandmetes on uue talupidajana märgitud juba Heinrich Rudolf Säesk. Kodu-uurija Endel Isop Võsult kirjutab, et Palmse mõisnik von der Pahlen hakkas talukohti müüma 1866. aastal. Ilmselt siis oli Rudolf Säesk talu ostnud päriseks. Ostetud talu suuruseks oli 23 hektarit. Minu vanaema meenutuste järgi oli tema isa Heinrich Rudolf tulnud Võsule Hiiumaalt. Heinrich Rudof Säesk oli ka üks Käsmu merekooli asutajatest. Edasi pidaski seda talu oma elu lõpuni tema poeg Gustav (Kingu Kusti). Gustav oli aktiivne isetegevuslane ja mängis 1912. aastal asutatud Võsu pritsimeeste puhkpilliorkestris. Tema ehitas oma maa peale ka veeremänguraja, mis toimis kuni Teise maailmasõja alguseni. Rada oli Kingu metsa all külgedelt lahtise katusealusena. Meenub, kuidas igal kevadel arutati Sael, kas rada on ikka kasutamiskorras ja kas see pole talve jooksul mitte kiiva kiskunud. Rada kohendasid aeg-ajalt Võsu Leemetsade pere puutöömehed. Võsu suvitajad käisid seal mängimas. Enne sõda küsiti 50 senti tunni eest. Ka mina olen seal pallipoisina taskuraha teeninud – 10 senti tund.

Minu Sae vanaisa Gustav Greenvaldt abiellus Kingu talu Gustavi õe Marie Scharlotte Friederike Säeskiga (1866–1948). Nagu ma mäletan, oli minu vanaema käinud Tallinnas koolis. Mis kool see oli, ei osanud õigel ajal küsida. Kingu Gustav oli poissmees ja peale tema surma läks talu pärandina Greenvaldtite omandiks ning kusagil enne Esimest maailmasõda hakkasid siin tegutsema rentnikud. Kõigepealt oli rentnikuks Evald Kruusvald. Tema tütar Anette Kruusvald jäi Kingule ja 1918. aastal abiellus Venemaalt tulnud Judenitši armee valgekaartlase Vassili Beljajeviga (1898–1941). Peale Anette surma jäi Kingule Beljajevite tütar Irina (1935–1999), viimase tütar Reet Kivi lahkus Kingult aastal 2008.

Võsu oli tsaariajal 1880ndatest aastatest alates suvituskuurort (Датчное место Везо oli reklaamprospektil), kuhu tulid suvitajad peamiselt Peterburist ja Moskvast, aga ka Tallinnast ja mujalt. Rongiga sõideti Rakverre ja sealt postihobustega üle 30 kilomeetri Võsule. Enamus Võsu maju oli ehitatud arvestusega, et neid renditakse suvel puhkajatele. Rakvere muuseumis on säilinud Eduard Langsepa fondis vene- ja saksakeelsed trükitud materjalid (ilmselt mujal levitamiseks) üle 150 Võsu maja kohta. Kirja on pandud omanike nimed ja maju iseloomustavad andmed: tubade ja verandade arv, suveköögi, jääkeldri ja küttepuude olemasolu, maja pikkus ja laius arssinates ning üüri suurus suve eest. Kingul on väljaüürimiseks olnud kaks maja. Neist üks teeäärne maja oli nelja toa, kahe veranda ja ühe pööningutoaga, üür 90 rubla suve eest. See maja on püsinud tänaseni ja meie pere kasutab seda suviti ka nüüd. Metsa all oli veel teine maja kolme toa ja verandaga, selle üür oli 65 rubla (maja lammutati peale sõda 1940ndatel aastatel). Pererahvas ise elas suviti kaugemal tagaõues olnud rehetare otsas olevates tubades. Enne Teist maailmasõda elas rehetare eluruumides rentniku pere.

Selles prospektis on andmed ka Sae talu kohta. Väljaüüritavas Sae elumajas oli seitse tuba ja kaks verandat, üür 100 rubla suve eest. Pererahvas ise elas suvitajate saabudes teises nelja toa ja köögiga suvemajas, teenijad aga aitades. Vanaisa ja minu ema ning tädi juttudest on mulle jäänud mulje, et enne Esimest maailmasõda olid Sael igal aastal ühed ja samad suvitajad Peterburist.

Meie suvekodu Võsul. Vasakul saun-suvila, paremal elumaja.

Mona noore arstina Kohtla-Järvel 1954.

Abikaasa Monaga Tartus. 1957.

Sellest ajast, kui mina mäletama hakkan, umbes 1930ndate keskelt, suvitasid Kingul peamiselt ema tuttavad õpetajad oma peredega ja vahel ka mõni muu. Seal, kus praegu seisab 1973. aastal kälimehe Ennik Sulase poolt ehitatud saun-suvila, oli võrkpalliplats. Teatud tutvusringkonda kuulunud Võsu suvitajad käisid siin sageli palli mängimas.

Nõukogude võimu saabudes 1940. aastal võeti Kingu talu ära. Kolhooside moodustamisel liideti see kohaliku kolhoosiga ning teeäärses elumajas paiknes esimestel aastatel kolhoosi kontor, maja teise otsa asusid elama endised rentnikud Beljajevid. 1950ndate alguses anti elumaja minu emale tagasi.

1956. aastal abiellusin ma oma kursusekaaslase Mona Karusega, kes oli seni töötanud kõrvaarstina Kohtla-Järvel. Meie tütar Tiina sündis 1957. a ja Reet 1961. a. Suvesid hakkasime veetma Võsul Kingu talus ja nii on see olnud tänaseni. Meil on Võsul suviti alati olnud rahvarohke. Lisaks meie perele tulid Kingule ka Mona õe Piia Sulase pere ja Mona vanemad, keda kõik tundsid mamma ja taadina. Mamma oligi meie suvise elamise peamine korraldaja ning laste kamandaja. Meid oli nendel aegadel koos lastega Kingul kokku vähemalt kümme inimest, seetõttu on aastate jooksul Võsu elamist ka laiendatud (saun-suvila) ja korrastatud. Lastel on siin piiramatult ruumi ringijooksmiseks.

Suve saabudes hakkame juba varakult Võsule kippuma. Nii me käimegi aeg-ajalt nädalavahetustel seal juba alates maikuust. Suvekodu on olnud ka meie sõpruskonna kokkusaamiste kohaks. Siin on peetud palju meeldejäävaid pidusid. Augusti keskel peab hakkama jälle mõtlema Tartusse tööle mineku peale. Kuna minu abikaasal Monal on 13. augustil sünnipäev, siis on sel puhul olnud põhjust kokku tulla sugulastel ja headel sõpradel. Samas on see tähtpäev kujunenud suvitushooajale punkti panemiseks.

Kuigi vahepealsetel aastatel on Mona õe pere Võsul loonud endale uued elukohad, ei ole ka Kingul elu seisma jäänud.

Meie lapsed on suureks kasvanud, neist on saanud arstid. Tiina elab Väike-Maarjas ja töötab seal perearstina, tema abikaasa Jüri Vilimaa on põllumajandusinsener. Neil on peres kolm tütart: Triin (sünd 1981), Mari (sünd 1982) ja Pille (sünd 1988). Triin ja Mari on abielus ning töötavad samuti arstidena, üks günekoloogi ja teine silmatohtrina. Ka nende abikaasad Mart Kull ja Madis Parksepp on arstid. Triinul on kaks poega: Mart Oskar (sünd 2005) ja Kaarel (sünd 2007). Maril sündis 2010. a tütar Agnes. Pille on veel Tartu Ülikoolis tudeng.

Meie nooremal kõrvaarstist tütrel Reet Tikul on poeg Martin (sünd 1999). Kui kogu meie pere Võsule kokku tuleb, on meid seal päris palju.

Suve lõpetamine Mona sünnipäevaga Võsul 1989. aastal.

Meie pere jõulude ajal kodus. 1968.

Monaga Tartu Ülikooli juubelil. 1982.

2006. aastal tähistasime abikaasa Monaga kuldpulmi.