Читать книгу Arstina läbi elu - Arvo Tikk - Страница 7

Minu ema Melita Alice, neiuna Greenvaldt, sündis 1898. aastal Virumaal Palmse vallas Sae talus. Tsaariajal lõpetas ta Rakveres gümnaasiumi. Peale Vabadussõja lõppu tuli ta Tallinna, kus töötas õpetajana. 1926. aastal abiellus ta Aleksander Tikuga. Sellest abielust sündisin mina 30. oktoobril 1929. aastal ja minu õde Rauni 1932. aastal. Seega olen ma Tallinna poiss, elasin seal kuni Tartu Ülikooli astumiseni.

Minu sündimise ajal oli ema Tallinna 14. algkoolis õpetaja. Algul oli ta lastega kodus. 1930ndatel aastatel võeti vastu seadus, et mõlemad abikaasad ei või korraga riigitööl olla ja nii jäigi ema koduseks kuni sõja lõpuni 1944. aastal. Nõukogude võimu saabudes 1944 tuli tal uuesti tööle asuda. Mäletan, et emale pakuti õpetaja kohta oma endisesse 14. algkooli Tatari tänaval. Ta siiski loobus sellest, sest polnud kaua aega õpetajana töötanud ja seetõttu pidas seda liiga koormavaks. Samal ajal oli seal vaba asjaajaja-arveametniku koht. Selle ta võttiski ja tegeles kooli asjaajamise korraldamisega kuni pensionile minekuni 1950ndatel aastatel.

Isa Aleksander Eduard oli sündinud 1887. aastal Tartumaal Alatskivi vallas Savastveres talupidaja ja möldri Joosep Tiku perekonnas. (Joosep Tikk oli sündinud 1840. aastal.) Tsaariajal 1908. aastal lõpetas isa Tartu Aleksandri gümnaasiumi. Tartu legendaarne polüglott Villem Ernits mainis mulle korra, et nad olevat mingil ajal õppinud koos Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Peale gümnaasiumi lõpetamist 1908. a astus isa Tartu Ülikooli keemiaosakonda ning lõpetas selle 1916. Algas Esimene maailmasõda ja isa mobiliseeriti ning saadeti Petrogradi Vladimiri sõjakooli junkruks õppima. Ta lõpetas parimate hulgas ja sai seetõttu valida teenistuskoha, mis tema meenutuste järgi oli Peterburis. Maailmasõjarinnetel ta minu teada polnud ja segastel Oktoobrirevolutsiooni aegadel tuli Eestisse tagasi. Siin osales ta Vabadussõjas ühe väeüksuse sidemeeskonna ülemana.

Isa koos töökaaslastega Riiklikus Katsekojas 1940. aastal.

Vasakult: keemikud Nikolai Gerassimov, Aleksander Tikk, Vilhelm Insler ja Andres Väärismaa.

1920. aastal vabanes isa sõjaväest. Ta töötas mingil ajal keemiaõpetajana, vist Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis. Isa põhiliseks töökohaks oli siiski Tallinnas Riiklik Katsekoda, mis paiknes Tolli tänav 8 üsna vanas majas, kus ruumid olid siiski küllalt avarad. Seal tegutses ta keemialabori juhatajana kuni nõukogude korra kehtestamiseni, seejärel jätkas keemikuna. Peale sõda Riiklik Katsekoda likvideeriti ja 1946. aastal moodustati Eesti Teaduste Akadeemia Tööstusprobleemide Instituut, mis paiknes Paldiski maantee alguses. Seal töötas isa keemilis-tehnilise analüüsi labori juhatajana kuni oma elupäevade lõpuni 1954. aastal.

Enne sõda nõuti, et kõik riigiteenijad kuuluksid Kaitseliitu. Minu isa kuulus ohvitserina Kaitseliidu Tallinna maleva gaasikaitsekompaniisse. Seetõttu oli meil kodus kapinurgas vintpüss, millega ta käis vahel laskeharjutustel. Olid ka mõned staabiõppused. Nendega tema tegevus Kaitseliidus piirdus. 1939. aastal varustati Kaitseliidu ohvitserid raskete 9-millimeetriste Belgia püstolitega, mis olid õlalt laskmiseks kinnitatavad vägeva puust kabuuri külge. Minule pakkus see riistapuu suurt huvi. Nõukogude korra saabumise tõttu mõjus isale Kaitseliidus olemine nii palju, et talle ei makstud vanaduspensioni. Muid repressioone siiski ei järgnenud.

Isapoolsetest sugulastest tean ma suhteliselt vähe, sest minu elu kulges põhiliselt Tallinnas ja suviti emakodus Võsul. Isa meenutas, et tema vanaisa oli Savastveresse tulnud Viljandimaalt ning pidanud Savastvere kandis kõrtsmiku ametit. Ise ta polevat aga üldse viina pruukinud. Kunagi hiljem Uno Sahva võimlemisrühma treeningujärgsel saunatamisel teadis meie Turngruppe liige akadeemik Paul Ariste märkida, et Tikud on pärit põhiliselt Suislepa kandist.

Savastverega piirdusid minu kontaktid üksnes ühe külaskäiguga kolmekümnendate aastate alguses. Ma olin siis alles pisike poiss, tõenäoliselt 3–4-aastane. Muud mulle sellest isakodu külastamisest meelde pole jäänud kui hämar suur tuba, milles olid kangaspuud. Sellest toast läks uks teise tuppa, kus oli hulk elavalt vestlevaid inimesi. Ega nendel aegadel polnud ringi sõitmine tavaline. Iga pikem reis oli aeganõudev ja tõsist kaalumist eeldav ettevõtmine.

Isal oli vend Jakob (sünd 1878), kes jätkas Savastveres talu pidamist, ja kolm õde. Mulle meenub ennesõjaaegsetest aegadest, et tähtpäevade puhul saadeti pühadekaarte nii Savastveresse, Kokorasse, Naelaveresse kui ka Nina külasse. Kõigis neis kohtades elasid isa sugulased. Tartusse õppima tulles leidsin siin eest Osvald Halliku (29.06.1906–03.12.1964), kes oli minu isapoolse tädi Liisa Halliku (10.10.1874–1942) poeg. Osvald oli 1930. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli kolloidkeemia erialal ja seejärel töötas mõnda aega Kiviõlis keemikuna. Magistrikraadi sai ta 1932. a keemias. Tema huvid olid seotud põllumajandusega ja 1939. aastal lõpetas ta veel ka Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna. Osvald oli minu Tartusse saabudes Tartu Ülikooli mullateaduse ja agrokeemia kateedri juhataja-dotsent ning ühtlasi agronoomiateaduskonna dekaan. Ta oli kaitsnud magistrikraadi nii keemias (1936) kui ka agronoomias (1941) ning 1947. aastal kaitses doktorikraadi muldade lupjamise probleemidest. Kui 1951. aastal eraldati ülikoolist osa teaduskondi ja moodustati nendest Eesti Põllumajanduse Akadeemia, siis sai ta seal mullateaduse ja agrokeemia kateedri juhatajaks-professoriks. Mõnda aega jõudis ta olla ka EPA teadusala prorektor. 1956. aastal valiti Osvald Hallik Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. Tema nimega on seotud laiahaardeline tegevus Eesti happeliste muldade lupjamise alal.

Mina kohtusin Osvaldiga esimest korda Saksa okupatsiooni ajal Tallinnas, kui ta oli kutsutud raadios loengut pidama põldude väetamisest ja peatus meie juures. Mulle on meelde jäänud tema tookordne kurtmine, et rangelt oli keelatud rääkida raskustest väetiste saamisega sõja tõttu. Kahjuks jäi meie läbikäimine Tartus liiga lühiajaliseks tema varase lahkumise tõttu meie hulgast.

Peale sõda oli Savastverest Tartusse elama asunud ka minu isapoolne onupoeg Elmar Tikk. Tema asus tööle tehases Võit ja oli seal aastaid kõrgelt hinnatud töömees.

Sõja-aastatel oli mõne päeva meie pool Tallinnas ka isapoolne tädipoeg Edgar Kuusik, kes oli saadetud arstlikku komisjoni, sest teda taheti sõjaväkke mobiliseerida. Sõjaväest tal õnnestus siiski vabaks saada ja ta läks maale tagasi. Uuesti viis elu meid kokku teistel asjaoludel siis, kui mina olin juba neurokirurg. Edgar oli saanud ajutrauma tulemusena koljusisese hematoomi ja me opereerisime teda edukalt närvikliinikus. Savastvere kandist kolis ta Tarvastusse ja aeg-ajalt me ka suhtlesime. Edgari abikaasa sai samuti minu patsiendiks, mul tuli tedagi opereerida. Edgari poegadega kohtusin tema matustel Tarvastus. Üks tema poegadest, Urmas Kuusik on lõpetanud TPI ja töötab insenerina Viljandis.

Minu ema Melita Alice sündis veskitalu pidaja Gustav Greenvaldti neljanda lapsena. Kuivõrd oli tegemist suuremat vesiveskit omanud taluga, oli see küllalt jõukas. Emal oli kaks õde ja kaks venda. Õde Frieda (sünd 1895) ja vend Arthur (sünd 1896) surid 1920. aastal, õde vist tuberkuloosi ja vend Vabadussõjas saadud haavadesse. Tädi Hilda (1894–1981) elas enne sõda suviti Käsmus Joosti talus ja talvel Tallinnas, olles orvuks jäänud Nil Malahhovi (Lepni) hooldajaks. Tema paistis silma energia ja ettevõtlikkusega. Võsul ja Käsmus osales ta aktiivselt seltsielus, korraldas pidusid, maskeraade ja lõi kaasa näitemängudes. Peale sõja lõppu tööta ta vene keele õpetajana Sagadi algkoolis ning rakendas oma energiat kooli ballide ja maskeraadide korraldamisel.

Ema teine vend Paul Voldemar oli sündinud 1899. aastal. Ta lõpetas 1918. a Rakvere poeglaste gümnaasiumi. Onu võttis lühiaegselt osa Vabadussõjast ning sai lipnikuks. 1918. a astus ta arstiteaduskonda ja veel 1920. a oli ta esimesel kursusel. Sama aasta sügisel viidi ta aga üle põllumajandusteaduskonda, kus ta jõudis neljanda kursuseni, kuid ei lõpetanud ja tuli tagasi koju ning hakkas pidama Võsul Sae talu, sest vanaisa oli selleks ajaks talutööst tagasi tõmbunud. Ohvitserina oli onu haaratud ka Kaitseliidu tegevusse ja tegutses kohaliku merekompanii pealikuna. Pärast nõukogude võimu saabumist sai temast 14. juunil 1941. aastal üks küüditamise ohvritest.

Ilumäe kabeli ja surnuaia ees seisab 6. juulil 1924 avatud mälestussammas „Eesti vabaduse eest hukkunud Ilumäe koguduse poegadele”. Sammas lõhuti kommunistide poolt 1940. aastal, kuid tükid peideti algul viljarehte ja 1957. aastal maeti maha. 23. oktoobril 1988 sammas ennistati ja õnnistati uuesti pidulikult sisse. Taastamise käigus laiendati mälestussammas üldiseks kommunismiohvritele pühendatud memoriaaliks ning lisati vastavad nimetahvlid. Mõni aeg hiljem täiendati tahvleid veel uute nimedega ja avati jälle pidulikult 9. juulil 1989. Nii Arthur Greenvaldti kui ka Paul Greenvaldti nimed on seal kivisse raiutud.

Sae talu.

Kommunismiohvrite memoriaal Ilumäe kabeli ees.

Sae talu ajalugu on käsitlenud mitmed ajaloolased ja koduloouurijad. Üht-teist Sae kohta võib leida Enn Tarveli 1983. a ilmunud raamatust „Lahemaa ajalugu”. Viimasena on Võsu kandi minevikku käsitlenud Mari-Anne Heljas oma 2009. aastal ilmunud raamatus „Võsu rahvas ja tema lugu”.

Sae talu on 1725.–26. aasta adramaarevisjonis märgitud vabadikukohana, kus põllupidamisega ei tegeletud, kuid oli veski. Kohapidajaks oli Sae veski Mart. Kirikuraamatus aastast 1724 nimetati teda möldriks. Enn Tarveli andmetel on 1732. aasta revisjonis Sae Mardi kohta kirjutatud: „Kuna sel mehel on ka natuke maad, siis maksab ta neli tündrit rukist selle eest üldse, muidu on ta rannatalupoeg nagu kõik teised.” Üldiselt peeti Võsu kandi elanikke rannatalupoegadeks, kelle peamine elatus tuli merest ja põllunduse osa oli ebaoluline.

Sae veski Mart võttis aktiivselt osa Ilumäe kabeli ehitamisest. Seda alustati 1729. aastal, viimased tööd kabeli altari, kantsli ja pinkide osas said valmis 1731. aastal. Sellest ajast pärineb Ilumäe kabeli aknas Marten Sae nimega talupojavapi vitraažmaaling. Koos mitmete teiste samasugustega kõrvuti Palmse mõisniku Arend Dietrich von der Pahleni ja tema naise Magdalena Elisabeth von der Pahleni vappidega on neid seal kokku neliteist. Tolleaegses talupojaühiskonnas kuulusid möldrid jõukama rahva hulka ja nii ongi viis vappi möldrite omad. Sae vapil on muu hulgas ka suur saag. Ei ole täpseid andmeid selle kohta, et varasematel aegadel oleks Sael tehtud saagimistööd. Küll aga on teada, et 1826. aastal jahvatas seal vilja mölder Sae Maddis (1806–1885). Kindlasti oli 19. sajandi teisel poolel Sael ainult kahe paari kivide ja kruupide valmistamise seadega kahe pealtjooksu vesirattaga vesiveski vilja jahvatamiseks. Nüüd on need talupojavapid Rakvere koduloomuuseumis ja koopiad kabeli akendes. Nimetatud vappidega on seotud mitmeid legende. Ühe järgi, mis on käinud läbi ajalooraamatutestki, olevat mõisnik need tellinud otse Pariisist. Eks legendid kipuvad alati olema kõrgelennulised, tegelik elu ei lähe nendega kokku ja on siiski teistsugune. Seoses Palmse mõisa ajaloo uurimisega on Ants Hein kindlaks teinud, et kunstiajalooliselt ei ole need vapid unikaalsed. Nimelt on 16. sajandi teisest poolest selliste vappide tegemise traditsioon levinud Põhja- ja Läänemere regioonis. Tähtsaim keskus oli Hamburgi piirkond ja Ojamaa saar. Selliseid vappe on ka Norras ja Rootsis. Eesti alalt on teada voorimees Jurgen Tuchi vapp Pühavaimu kirikus 1606. aastast, samuti on selliseid Ruhnu kirikus (1650. a), Lohusuu vanas kirikus (1723. a) ja Lätis Lipaiki kirikus Kuldīga lähedal. 17. sajandil oli klaasimaalide tegemine klaaseritel tähtis tuluallikas. Ants Hein on kindlaks teinud, et 1729. aastal tegeles Tallinnas klaasimaaliga ainsana Johann Samuel Reimers. Tõenäoliselt ongi tema nende vapimaalingute autor. Kindlasti pole tegemist mingite tõeliste perekonnavappidega, neid polnud kasutatud varem ega kasutatud neid ka hiljem. Kõik uurijad on leidnud, et need on vaid mõisniku heast tahtest oma mõisa sundijate ja tähtsamate talupoegade esiletõstmiseks loodud maalingud etteantud motiividel.

1755. aastal võeti kogu Eestimaalt 3000 noort meest sõtta Saksamaa vastu, nende hulgas ka Sae Ewaldi poeg Jüri. Teel sõjast koju tema ja veel kaks teist Ilumäe koguduse noormeest surid halva vee joomise tõttu kõhutõppe, seda tõbe nimetati kooleraks. Pärast tagasijõudmist surid nendest veel Sae naabruses asunud veskitalu Laviku Jüri poeg Tõnu ja Miku Jakob Võsult. Nende meeste lugu on kirjas Kadrina kirikuraamatus. Ilumäe kabeli ajaloos, mis on trükitud 1893. aastal, märgitakse, et tagasisaabujate poolt kaasa toodud haigusesse suri veel palju koguduse liikmeid.

Sae peremehe Jaaniga (Mardi pojapojaga) abiellus 1758. a Dietrich Muicki tütar Madli. Dietrich Muick oli tõenäoliselt Tönnis Muicki pojapoeg. Jakob Jaani p Greenvaldil (1767–1839) sündis Sael 1799. aastal naabertalust Ligedamalt pärit naise Madliga (sünd 1774) Kusto (Gustav) Greenvald. Seega oli neil perekonnanimi juba enne eestlastele pärisnimede panekut. Gustav Greenvald^[1.] (1799–1875) abiellus naabruses asunud Laviku veskitalu pidajate Juhani ja Mai teise tütre Madliga (1806–1885) ja neil sündis poeg Jakob Greenvaldt (1834–1891), kes abiellus Võsu Jaanioja veskitalu peretütre Liisu Muikmanniga (sünd 1845). Nendest Madli (sünd 1806), Gustavi (sünd 1799) ja Jakobi (sünd 1834) hauakivid on Ilumäe surnuaias praegugi olemas. Lisaks on Ilumäe surnuaias ka Magnus Greenvaldi (1822–1893) ja tema naise Juliana Greenvaldi (1834–1875) hauakivid.

Jakob Greenvaldt ostis Sae koha päriseks ja sõlmis 1. märtsil 1867 ostulepingu. Talu hinnaks oli 4500 rubla 56,53 tiinu eest, sellest 10,4 tiinu põldu. Lepingu sõlmimisel maksis ta 100 rubla ja aasta jooksul kohustus maksma veel 300 rubla. Lisaks võttis ta enda peale mõisa krediidivõlga 1320 rubla. Sae pere tasus krediidikassa võla lõplikult alles 1914. aastal.

Sael oli maha põlenud elumaja asemele 1789. a ehitatud uus elumajarehetare. Selle rehetare asemel sai 1878. a valmis kaasaegne seitsme toaga elumaja, mis püsib tänaseni. Vana rehetare viidi uude kohta Võsu poole tee äärde, kus ta püsis 1980ndate aastateni, mil ta lammutati kütteks. Vanaisa jutust mäletan, et uue maja ette oli õue kujundanud Palmse mõisa kärner.

Enn Tarveli järgi olevat Palmse parun von der Pahlen öelnud: „Noh, sina, Jaagup, ehitab nüüd ilusa maja. Kui maja valmis saab, siis minu kärner tuleb, teeb sulle aia.” Nii sündiski – aia kujundust võib märgata praegugi.

Jakobi ja Liisu abielust sündis Gustav Greenvaldt (1866–1945), minu vanaisa. Tema õde Minna Elisabeth (1864–1905) abiellus Preedik Lepniga (1864–1911) Käsmu Joosti talust. Sealt kaudu on Sae Greenvaldtid seotud Käsmu kaptenite Lepnite ja Kristenbrunide suguvõsadega. Vanaisa noorem õde Ida Greenvaldt (1862) läks mehele Hans Jakobi p Klausile (1864–1905) Võsu Pällo talust. Hans Klausi isa Jakob Klaus oli selle talu ostnud päriseks 1866. a. Hansu ja Ida abielu jäi lastetuks.

Minu vanaisa oli Rakveres kreiskooli lõpetanud ja aktiivne Palmse valla ühiskonnategelane ning tunnustatud vallakohtu eesistuja. Tema nime võib leida Eesti avaliku elu tegelasi käsitlevas raamatus „Maakondlikud suurmehed. Põhja-Eesti kultuurilugu ja tegelased” (1937). Selle järgi oli Gustav Greenvaldt Palmse vallas seltside asutajaid ja kauaaegne juht. Minu mälestustes oli ta kusagil 1930ndate aastate keskel ametis ka Võsu pangas, mis asus Võsul Simuna silla juures Simuna talu elumaja tänavapoolses toas. Pank oli asutatud 1910. aastal ja vanaisa oli üks esimese juhatuse kolmest liikmest. Minu mäletamist mööda tegutses selles ühes toas kaks ametnikku. Maja, kus pank asus, on praegugi alles, selle seinal on mälestustahvel kirjaga „Siin, Simona talus, mängiti esimene näitemäng Võsul 24. II 1889”.

Vanaisa Gustav ja vanaema Marie osalesid ka Käsmu merekooli asutajate koosolekul 1. aprillil 1884. Sae talus oli lisaks klaverile tallatavate lõõtsadega harmoonium, mida vanaisa aeg-ajalt mängis. Meil, lastel, oli keelatud seda tallata ja häälitsema panna.

Vanaisa meenutas sageli tsaariajal tehtud reisi Lõuna-Venemaale, kus ta külastas oma mõisavalitsejaks läinud onu. Järelikult pidi see olema Jakob Greenvaldti vend, kellel oli nähtavasti sobiv haridus, mis võimaldas Venemaal sellisesse ametisse asuda.

Sae talus töötas alates 1903. aastast ka Eduard Langsepa III järgu eraõppeasutus, mille õppemaks oli 30 rubla. Seitsme aasta pärast see kool õpilaste vähesuse tõttu siiski suleti. Minu ema ja tema õed-vennad õppisid selles koolis.

1 Perekonnanimi Greenvald(t) esineb kahel erineval kujul. 19. saj II poolest alates esineb ainult nimekuju Greenvaldt. [ ↵ ]