Читать книгу Minu Kolumbia - Ave Ungro - Страница 5

Heliriba: The Zombies „Time of the season”

2003. aasta sai saatuslikuks, ükskõik, kui dramaatiliselt see ka ei kõlaks. Ent kuidas teisiti kirjeldada aega, mil preilist sirgub Persoon, vähemalt enda arvates.

Kõigepealt oli vaja üks suhe lõpetada. Mitte et see halb oleks olnud, aga sai lihtsalt läbi, nagu suhted mõnikord saavad. Hoolimata sellest, et ma planeerisin lahkuminekut juba ammu, oli see talumatult piinarikas. Mind haavas see, et pidin pealt nägema, kui kiiresti mulle asendus leiti ja kui lihtsalt läks see inimesel, kes varem oli minu lahkumiskatseid enesetapuähvardusega pareerinud. Samas avardus mu maailm ning äkitselt oli selles ruumi ka muudele inimestele, kaasa arvatud neile, kes nägid minus enamat kui sõpra. See andis vaaruma hakanud enesekindluse tagasi ja kinnitas, et kõik pole veel kadunud, mingi sarm on minus veel säilinud.

Kolimine Tartu ülikooli ühikasse, mis veel ainult suure intellekti najal püsti püsis (vundament, katus ja seinad olid juba täiesti mõttelised nähtused), tõi kaasa lõbusad veiniõhtud, mis muutsid mind osakeseks tänaseni püsivast sõpruskonnast. Samas kukkus kolinal minu õppeedukus. Hispaania keelt ma ikka veel ei osanud, kuigi olin seda juba peaaegu viis aastat ülikoolis põhierialana tudeerinud ja selle kallal mingil määral vaevagi näinud.

Elu oli lõbus, aga mõneti tühi. Sama käis rahakoti kohta, mistõttu oli hädavajalik endale kiiresti taskuraha teenida. Päevast päeva Tallinna-Tartu bussis rappumine oli küll kurnav, kuid rikastele turistidele giidina pealinnast rääkimine andis piisava algkapitali, mille najalt edasi mõelda. Üks sõber rääkis tudengiorganisatsioonist, mis tegeleb töövahetustega. Sain nende andmebaasist mõned pakkumised Kolumbiasse, riiki, mis mulle eriti midagi ei öelnud. Isegi Gabriel García Márquez ja kokaiiniäri tulid meelde alles pärast pikka vaagimist. Saatsin teele motivatsioonikirjad (dokument, kus sa selle asemel, et öelda: „Mnjah, läksin poisist lahku, Eestis on praegu külm ja igav, tahaks hispaania keele korralikult selgeks saada ja lõunamaa päikese all naudelda”, ütled, et „olen kohusetundlik ja õppimisvõimeline, kõrge pingetaluvusega ja paindlik”).

Esimene positiivne vastus tuli umbes Tallinna-suurusest ülikoolilinnast Manizalesest, ühest katoliiklikust keskkoolist, kus oli parasjagu inglise keele õpetaja vajaka. Ma ei kõhelnud hetkegi. Saatsin ära omapoolse kinnituse ja jäin ärasõitu ootama. Mõnel harval hetkel mõtisklesin Kolumbia üle pikemalt. Räägiti, et pidavat ohtlik maa olema. Millegipärast ei häirinud see mind üldse. Võib-olla oli isegi boonuseks... Minu põhiline mure oli, et kas selles riigis ikka mõni normaalne inimene ka leidub, kellega ümbritseva üle arutleda ja kes mind seal kohapeal veidigi mõistaks. Kõlab küll julmalt, aga arvestasin, et kui leiaksin kohalike hulgast kas või ühe sellise, polekski väga vahet, kui palju inimesi päevas Kolumbia linnades minu sealoleku ajal sureb või mitu kilo kokaiini riigist iga päev noorte naiste sooltes salaja välja veetakse.

Lohutuseks sõprade leidmise teemas kujunes asjaolu, et vahepeal olid sama organisatsiooni abil Kolumbia kasuks otsustanud ka minu kolm head sõpra Ave, Imre ehk Immu ja Krista, kes tahtsid samuti maailma avastada. Neil läks asi kiiresti – said tööpakkumised, tegid paberid ära, asjad kotti ja minek. Mina pidin veel veidi raha koguma ja osade õppeainetega ühele poole saama.

Vana-aastaõhtul istusin Varssavis lennukisse ja veetsin koos ühe sõbraga Londonis meist täiesti sõltumatutel asjaoludel elu halvima aastavahetuse. 1. jaanuari hommikul taarusin pohmellisena Heathrow’ lennuväljale, istusin vaese naise kõrvale, kes pidi kogu reisi vältel tõrjuma minu pead, mis tema õlga otsis, ning saabusin lõpuks Kolumbia pealinna Bogotá lennuväljale – väsinuna, aga õnnelikuna, sest kuskil sügaval sisimas tajusin, et üks etapp minu elust on möödas ning alanud on uus ja põnev, ilmselt liigagi võõras, et midagi ette arvata või oodata.