Читать книгу Minu Kolumbia - Ave Ungro - Страница 7

Heliriba: Totó la Momposina „La Verdolaga”

Eile jõudsin Manizalesesse, oma tulevasse kodulinna. Teekond siia on olnud ränk, vahest isegi kõige rängem teekond üldse minu elus. Aga alustagem algusest.

Pärast mõnepäevast rahulikku tutvust Kolumbia pealinnaga ongi aeg suunata sammud bussijaama poole, et võtta ette kaheksatunnine sõit Manizalesesse mööda Andide serpentiine. Immu ja Krista on Manizalesesse mineku juba aegsasti oma puhkuseplaanidesse kirjutanud, sest minu näol jõudis kohale üks Tartu-aegsetest „peoloogidest”^[1.]. Otsusele lisab kaalu fakt, et olen endale interneti teel Manizaleses maja leidnud, ning täpina i-l ilutseb asjaolu, et iga aasta jaanuari alguses peavad Manizalese elanikud aasta suurimat festivali ehk feriat.

Nüüd on paras hetk rääkida Pedrost. Pedro võttis minuga e-posti teel ühendust, kui Eestis alles Kolumbiasse sõiduks ettevalmistusi tegin. Ta kirjutas, et oli minust Manizalese-poolses vastuvõtvas organisatsioonis kuulnud, et ka ta ise töötab seal sama programmi alusel ja et tal on välja pakkuda tuba suures majas. Minuga koos hakkaksid elama üks kolumblanna, üks ameeriklanna ja tema. Nimi Pedro viitas latiino juurtele, aga inglise keel oli tal kahtlaselt hea. Ma ei kahelnud aga enam hetkegi tema USA päritolus, kui e-posti lõppu ilmusid julgustavad sõnad: rad rad rad (lühend ingliskeelsest sõnast radical). Sedalaadi väljendusviis oli mulle tuttav ekstreemspordi ajakirjadest. Mõtlesin, et ilmselt on tegu mingisuguse ameerika hulljulge surfpunkariga, kes Kolumbiasse kolides pururikastele vanematele keskmist näppu näitab. Igal juhul olin pakkumisega kohe nõus, lõime interneti vahendusel käed ning sain veel viimase kirja lõppu tunnustavad: rad, Ave, really rad. Yours Pedro (Peter).^[2.]

Bogotás olles jõudis minus tekkida teatavat sorti igatsus uue kodulinna suhtes, tahtsin sinna juba lõpuks kohale jõuda, et pakid maha panna, riideid pesta, tutvuda mõne kohalikuga, kes mind tulnukast omainimeseks teeks. Seega olen õnnelik, kui me lõpuks Immu ja Kristaga Bogotá bussijaamast pärast teatavat segadust bussifirmade paiknemise osas lõpuks piletid kätte saame. Pilet maksab minu arvates liiga palju, tervelt 30 000 peesot, mis Eesti rahas teeb umbes 150 krooni. Olin mõelnud, et kolmanda maailma riigis kehtivad kolmanda maailma hinnad kõigele, kaasa arvatud transpordile. Bussi istudes viha lahtub veidi, sest istmed on mugavad, Krista võtab kotist välja kolm jäätist, väljas paistab päike ja me räägime kolmekesi kõva häälega eesti keeles, tekitades elevust bussis istuvates kolumblastes. Hüvasti, Bogotá! Manizales, siit me tuleme!

Kolumbia on äärmiselt huvitava geograafilise paiknevusega riik. Seda ääristavad kaks ookeani, Vaikne ja Atlandi. Keskelt lõikavad maa kolmeks Ida-, Lääne- ja Kesk-Kordiljeerid, mis moodustavad osakese suurest Andide mäestikust. Lõunas ja läänes laiuvad tohutud alad täis vihmametsi ning kaugel idas lauskmaad, kus karja kasvatatakse.

Meie teekond kulgeb üle mägede ning selle vältel sooritame sõna otseses mõttes täispöördeid paremale ja vasakule. Olen serpentiine ka varem näinud, kuid iialgi varem pole need minuga sellist hävitustööd teinud kui selle reisi ajal. Oleks ju terane väita, et ka kuumus mängib kaasa, aga olen varemgi mägedes kuumaga ringi sõitnud ning pole kunagi taolist piina üle elanud.

Kõigepealt hakkab lihtsalt paha. Siis hakkab väga paha. Siis pean end esimest korda kergendama. Siis hakkab pea ringi käima, silme ees muutub häguseks, nagu oleks minestushoog lähedal. Ühe peatuse ajal saame korraks bussist maha minna, mis minu puhul näeb välja komberdamisena. Vaadake, rahvas, siin ongi see rumal valge välismaalane, kes kolme tunni eest üle bussi praalis ja kõike ümbritsevat iroonianooltega loopis! Ehk maksid mulle mäejumalad kätte? Ausõna, enam ei tee! Lihtsalt tehke nii, et ma ennast uuesti hästi tunneksin!

Ostan peatuse ajal paar laimi ja hakkan neid kohe sööma. Korraks on isegi parem, aga niipea, kui buss tuurid üles saab, läheb enesetunne sama halvaks nagu ennegi. Lõpuks lepin vaevaga. Olen nagu piinatav, kellele piitsahoobid mõjuvad iga korraga aina tuimemalt. Sinka... vonka... sinka... vonka... Vaikselt muutub seisund meeltesegasuse sarnaseks. Oh, jumal, kas see ei lõpegi kunagi? Kas ma peangi jääma siia bussi, et terve oma elu niiviisi veeta, sest hämardub juba, taevasse on kogunenud pilved, sajab rasket vihma, mis bussiaknad nähtamatuks muudab, ja bussi sees muutub aina jahedamaks ning bussiraadio üürgab rumalaid latiinolaulukesi aina valjemini ja valjemini, aga buss teeb ikka edasi sinka... vonka... sinka... vonka...

Minu kõrval istuv pisike poiss silmitseb mind huviga. Ta ei saa ilmselt aru, et olen agoonias, ning alustab vestlust. Poiss pärib, kust ma olen, kus ma elan, millega minu vanemad tegelevad. Ta ei tea, et iga vastus, mille ta saab, on hingehinda väärt. Lõpuks ei jää mul üle muud, kui vaigistada teda selgitusega oma enesetunde kohta. Poiss saab aru ja on mõnda aega vait. Ta peab vastu kümme minutit.

„Tüdruk, kuule, kas sa tead, mis see mul süles on?”

„Leib, kui ma ei eksi.”

„Ei eksi. Aga kas sa tead, mis on selle leiva sees?”

„Leiva sisu, ma eeldan.”

„Mkm, siin sees on raha.”

„Miks sa raha leiva sees kannad?”

„Sest muidu võtavad sõdurid või geriljad selle endale.”

Oh, kuidas ma tahaksin, et mul oleks jõudu seda vestlust jätkata, aga selle asemel vajun kössi, oksendan juba väga mitmendat korda ning jään lõpuks magama.

Kui üles ärkan, on poiss minu kõrvalt kadunud, ju hüppas mõne küla juures maha. Väljas on pilkane pimedus, Immu ja Krista magavad ning buss teeb endiselt oma käändeid ja pöördeid.

Naelutan pilgu aknaklaasile ja äkitselt avaneb mulle unustamatu vaade. Mäekingu tagant paistab esimene, teine, kolmas tuluke. Tulukestest saavad tuled, tuledest tulederead ja äkitselt laiub minu ees orus kauneim tuledekaskaad, mida kunagi näinud olen. Tuled langevad orupõhja – puhas ilu keset mustavat kõledust ja pimedust. See on joovastav hetk. Manizales on nüüd lähedal ja esmamulje sellest linnast on enam kui paljulubav.

Manizaleses viib buss meid praktiliselt maja ette, kuhu Immu ja Krista mind käevangus kohale talutavad.

Tilistan uksekella.

Minu halvaks üllatuseks ei vasta keegi. Ometi olen enda tulemisest mitu korda ette teatanud, aga ju on siis pidu linnas olulisem kui minu vastuvõtt, pean kibedalt tunnistama. Mida iganes, täna ma ei viitsi selle pärast põdeda, otsustan mõttes ning jään sõprade valvsa hoolitsuse all trepi peale magama.

Paari tunni pärast saabub Pedro. Olen unesegane ega vaata teda teraselt, kuid panen tähele, et ta on väga pikk. Pedro laseb meid majja sisse, näitab kätte minu toa, avab rummipudeli ja asub majaelanike ning Immu ja Kristaga pidutsema. Veel enne magamaminekut kuulen, kuidas keegi paneb mingisuguse jabura hispaaniakeelse tingeltangli mängima, aga see ei huvita mind enam. Voodi on mõnus, ja mis peaasi – püsib kindlalt ühe koha peal.

1 Samasse klassi jäävad ka sõnad „peosfäär”, „peokeemia”, „peojäätmed” jne. [ ↵ ]

2 vinge, Ave, tõesti vinge. Sinu Pedro (Peter). (inglise keeles) [ ↵ ]