Читать книгу Minu Kolumbia - Ave Ungro - Страница 8

Heliriba: Los Van Van „Qué sorpresa”

Esimene mulje on alati oluline, ükskõik, mille puhul. See ei tähenda, et esimene mulje alati õige oleks või kohe asjade olemusest aimu annaks. Küll aga on negatiivset esmamuljet hiljem kõigist loogilistest ja ratsionaalsetest vastuargumentidest hoolimata väga raske ümber lükata...

Teen hommikul silmad lahti ja näen enda ümber tuhme värve, mis viitavad sellele, et päev pole veel korralikult alanud, päike alles kogub end. Tuba on pisike ja veidi sumbunud õhuga. Ähmaselt hakkab meenuma eilne sõit mägedes ja poolsurnud olek, mis nüüdseks on nagu peoga pühitud. Tõusen, tõmban hoogsa liigutusega kardinad akna eest ja olengi silmitsi esimese komistuskiviga – ma ei oska akent lahti teha. Ilmselgelt peab selle naljaka konstruktsiooni taga olema mingi geniaalne lihtsus, aga mina seda ei taba.

Viskan kiiresti hommikumantli selga ja lähen välisust otsima. Astun suurde koridori, kust viib trepp üles elutuppa ja teine alla garaaži. Maja on muidu vaikne, ainult et kõikjalt kostab norskamist. Ringi käies avastan, et see on askeetlikult sisustatud hoone. Leian kitsa köögi, hoovi pesu pesemiseks ning kaks väiksemat tühja tuba, mis on algselt elutoaks mõeldud ja millest ühes on ainsaks mööblitükiks maas vedelev telefon. Kogu kompleksi keskuseks osutub garaaž, kus paiknevad diivan ja külmik annavad aimu, et just siin toimub maja meelelahutusprogramm.

Tunnen janu, astun garaaži külmiku juurde ning teen ukse lahti. Vaatepilt hämmastab mind. Külmik on maast laeni õllepudelitega täidetud. Kõik õlled on ühte sorti, punavalge korgiga Costeñad. „See ei ole enam lihtsalt külmiku sisu, see on kunstiteos!” mõtlen üht pudelit välja kangutades. Suure kolinaga saan lahti ka garaaži ukse, mis mind veel välismaailmast eraldas, ja ukse paotudes liuglevad sisse esimesed päikesekiired. Minu ees on hommik kogu oma kauniduses. Värske ja värviline.

Istun diivanile ja vaatlen maja ees avanevat pilti nagu esimest tükikest mosaiigist, mida hakkan nüüd järk-järgult kokku panema ning mis peaks mulle lõppkokkuvõttes Kolumbia olemuse avama. Maja on ehitatud äärmiselt järsule tänavale, mis vasakule kulgedes aina kõrgemale rühib. Tekib lausa tunne, et maja on viltu ning kukub kohe-kohe sellel 90-kraadisena näival langusel uperkuuti. Künka tagant paistab mingi kummaline torn, mida otsustan hiljem lähemalt vaatama minna. Paremale jäävad samuti teede ja majadega palistatud järsud nõlvad. Teed ise on kaetud betooniga ja lõhnavad tolmuselt. Taamal on kuulda autode ühtlast häält, millest järeldan, et mu uus kodu jääb suurema magistraali lähedale.

Õhk on niiske, ilmselt on öösel sadanud. Vaikselt poeb jahedus särgi sisse ja olen sunnitud minema sviitri järele. See tundub äärmiselt ebameeldiv, sest tahan nüüdsest alates sooja nautida. Vihm ja ammugi lumi, külmad hommikud ja härmatised tunduvad olevat nagu osa mingist unenäost, millest püüan lõplikult üles ärgata.

Sõõm sõõmu järel voolab õlu kurgust alla, nagu oleks see elupäästev nektar. Tunnen, et olen seda väikest ja ilmselgelt liiga varajast naudinguhetke väärt, sest pidin enda saabumispeost kõrvale jääma. Ei saaks just öelda, et toimub pidu minus eneses, pigem ootan kannatamatult, et teised üles ärkaksid ja me saaksime koos linnaga tutvuma minna. Teiste järel ootamise ajal röövin köögist mõned ananassiviilud ja külmikust Pedro tagavaradest süüdlaslikult veel ühe õlle.