Читать книгу Minu Kolumbia - Ave Ungro - Страница 6

Heliriba: Salome de Bahía „Outro lugar”

Uskumatu, et olen sellel kummalisel maal viibinud kõigest mõne päeva. Tundub nagu terve igavik. Iga hetk siin on intensiivne. Loomulikult võib valida ka võimaluse lasta kõigel mööda voolata ja olla lihtsalt muhelev pealtvaataja. Võib-olla kunagi õpin seda tegema, praegu ei taha ma veel end säästa ning elan iga hetke jõuliselt läbi, justkui oleks see ainus variant, kuidas sellest riigist üldse mingit sotti saada.

Saabun Bogotá lennujaama viperusteta. Vaikselt ja rahulikult lükkab inimmass mind välisukse poole, kust soe õhk pahvakuna peale vajub. Silmad vajavad veidi ümbrusega harjumist. Ime, ma olengi troopikas, taamal paistavad isegi mõned palmid! Kui mõned ammused lõunamaa-päevad Prantsuse Rivieras välja arvata, viibin tõeliselt soojas kliimas esimest korda, ja see meeldib mulle esimesest hetkest alates. Järgmisel päeval kuulen küll väiteid, et Bogotá on ju külm, mis troopikast me räägime! See on tõesti nii, muu Kolumbiaga võrreldes on Bogotá külm. Saabumisel on õhutemperatuur „kõigest” 16 kraadi, mis tuleneb sellest, et Bogotá asub kõrgel mägedes. Aga minule, kes ma saabun käreda pakasega Tallinnast ja sopasest Londonist, mõlemad linnad täis pahurailmelisi põhjamaalasi, paistab Bogotá kui sädelev ja soe paradiis. Eriti, kuna saabujatele vastu tulnud kolumblased tervitavad sõpru ja pereliikmeid laia naeratuse, suudluste, kallistuste ja naeruga.

Immu ja Krista, sõbrad, kes juba augustis Kolumbiasse sõitsid, tulevad lennujaama vastu. Immu naeratab suunurgast ja Krista lehvitab pisikese sinimustvalge lipuga ning särab üleni. See on hea märk, neile meeldib siin. Mõttes palun tungivalt, et nad seda väljendaksid, et nad ei ütleks mulle homme, et tead, Ave, see riik on tegelikult totaalne pommiauk, parem keera kohe ots ringi. Olen sellesse uude kogemusse palju panustanud, aga endiselt ebakindel.

Tean kohe, et ei unusta kunagi oma esimest poolt tundi Uues Maailmas, kui sõidan Bogotá lennuväljalt kesklinna. Olen õhu lummuses – paksu, raskesti hingatava, aga nii mõnusalt sooja õhu, mis paitab põski, kui taksoaken lahti keerata. Mitte inimesed ega majad ei köida minu tähelepanu, vaid see õhk, mis lõhnab nagu vana saabas. Siit alates on kõik uus. Pole vahet, kas mind oleks see esimene ärevus tabanud Bogotá-laadses metropolis või imepisikeses külas – õhk on juba algusest peale täis tabamatut, mida kannavad kõik lõunamaad maailmas ning millest põhjamaalane saabki sõna otseses mõttes ainult haisu ninna. Autopeeglisse kiigates vaatab mulle vastu vana ja räsitud zombie. Romantilisest unelmast ja uue maailma ihalusest pole magamata näol jälgegi.

Järgmisel hommikul silmi lahti tehes ei saa ma esiotsa aru, kus olen. Pisikese mõttetöö tulemusel tuvastan, et viibin Immu korteris ja pea valutab talumatult. Olen häiritud, et just päeval, mis tõotab tulla eriti põnev, peab mind truu kaaslasena saatma vastupandamatu soov end kuhugi kerra tõmmata ja kõik kukele saata. Ilmselt on süüdi lennuväsimus.

Tegelikult on veidi kummaline, et ühes Lõuna-Ameerika suurlinna pisikeses korteris ärkavad üles eestlane Immu, kes on saanud endale elukohaks pealinna Bogotá, eestlanna Krista, kes muidu pesitseb põhjaranniku tööstuslinnas Barranquíllas, ja eestlanna Ave, alles teel oma kodulinna Manizalesesse. Kolumbias elab veel teine Ave, samuti eestlanna ja Bogotá asukas, kes praegu töötab ühes rahvuspargis vabatahtlikuna ning tuleb sealt tagasi kuu aja pärast, koolivaheaja lõpul. Me kõik oleme jõudnud Kolumbiasse üliõpilaste töövahetusprogrammi kaudu inglise keelt õpetama ja olime juba Eestis tuttavad.

Immu viib mind ja Kristat meie siinoleku kolme päeva jooksul linnatuuridele. Nende käigus selgub, et välimuselt on Bogotá mulle täiesti vastuvõetamatu linn. Eriti keskus, kus inimesed paistavad olevat mitte ainult koledad, vaid ka tahumatud ja tüütud ja kus kõik käib erilise kisa saatel. Tänavad on räpased, kohati lausa haisvad, majad arhitektuurilt hallid ja näotud, suured tondilossid. Nad tekitavad tunde, justkui oleks sind sisse kirjutatud mingisse keskmise väärtusega ulmekasse või mõnda stagnaaja sotsiaalromaani. Valgusfoorid põlevad korrapäraselt korrapäratu liikluse keskel otsekui väikesed majakad, et sa selles kaoses täiesti ära ei eksiks, kuigi pigem ei tehta neist välja ja reageeritakse ainult tuututamise peale. Aga samas, mida teistsugust lootsin ma siit eest leida? Mõttes unustan esmamulje, et vahetu kogemuse najal anda endale aega harjumiseks.

Keskusest eemale jäävad hoopis teistlaadsed linnapildid. Mõned lausa ilusadki. El Chapinero linnaosa jääb eriti meelde oma veidi Saksa keskaegset arhitektuuri meenutavate majade, suurte parkide ja armsate kohvikutega. Ahmin endasse päevast päeva uusi pilte nagu laps varastatud komme: täiesti ebamusikaalsed tänavamuusikud, ülimalt nukra välimusega kerjused, jumal teab mitmendat korda sama rasva sees küpsetatud pirukate müüjad, minibussid, mis krigisedes ja kiirusrekordeid sooritades käänulisi linnatänavaid pidi mäest üles-alla sõidavad. Ja see vaimustav häälte kakofoonia, mis minust esimesest hetkest alates igasuguse võõristuse röövib – see lakkamatu sumin teeb olemise koduseks ja annab aimu, et olen õiges kohas. Mulle ei meeldi vaikus, vähemalt mitte lakkamatu ja tühi vaikus.

Ühel hetkel viskame end keset parki pikali, et korraks linnamelust puhata. Paremal kõrgub suur haridus- ja kultuurikeskus Maloka, vasakul kulgeb suur viaduktide rägastik. Sulgen silmad ja koondan veidi segamini läinud mõtteid ja tundmusi. Kas ma tegin ikka õigesti, et siia tulin? Miks ma Eestist kabuhirmus jalga lasin nagu sunnitöövanglast, otsekui keegi, kes tahab endise eluga hüvasti jätta? Kas ma mitte iseendale auku ei kaeva, sest ometi ei suuda ma seda, mis hinges närib, uuel maal lihtsalt minema pühkida? Või siiski...