Читать книгу Asum - Айзек Азимов - Страница 6

Laev maandus helide sumas. Kuulda oli atmosfääri kauget sisinat, mis lõikas ja libises mööda laeva metallkorpust. Undasid konditsioneerimisaparaadid, mis võitlesid hõõrdumisel tekkiva kuumusega, ja aeglaselt müttasid pidurdusmasinad. Kostis maaleminekuruumidesse kogunenud meeste ja naiste häälte kõminat ja kraanade kriginat, mis vinnasid pagasit, posti ning kaupa laeva pikitelje juurde, kust kõik see hiljem mahalaadimisplatvormile toimetati.

Gaal tundis kerget raputust, mis näitas, et laev ei liikunud enam õhus. Juba tunde tagasi oli laeva gravitatsioon andnud ruumi planeedi gravitatsioonile. Tuhanded reisijad olid kannatlikult istunud mahaminekuks määratud ruumides, mis jõuväljadele alludes kergelt õõtsusid, orienteerudes gravitatsioonitungide suunamuutustele. Nüüd ronisid nad alla mööda keerduvaid rampe hiiglaslike õhulüüside poole.

Gaali pagas oli tühine. Ta seisis puldi juures, kui seda oskuslikult lahti harutati ja kokku pandi. Tema viisa kontrolliti ja tembeldati. Ta ise ei osutanud sellele toimingule mingit tähelepanu.

See siis oligi Trantor! Õhk tundus siin olevat tihkem, raskustung pisut suurem kui koduplaneedil synnaxil, kuid sellega harjub. Teda huvitas, kas ta suudab harjuda siinse avarusega.

Maaleminekuhoone oli tohutu. Katus peaaegu kadus kõrgusse. Gaal isegi kujutles, et selle mõõtmatuse all võiksid moodustuda pilved. Ta pilk ei küündinud haarama vastasseina; olid ainult mehed ja registreerimispuldid ja perspektiivis koonduv põrand, mis kadus kaugesse hägusse.

Mees puldi taga rääkis jälle midagi. See kõlas pahaselt. Ta lausus: „Liikuge edasi, Dornick.” Ta pidi uuesti avama viisa, uuesti vaatama, enne kui nimi meenus.

Gaal ütles: „Kuhu … kuhu …”

Mees puldi taga osutas pöidlaga: „Taksod paremale, kolmas käik vasakule.”

Gaal liikus edasi, märgates kõrgel tühjuses rippumas helendavaid õhukeermeid, ja luges: „TAKSOD IGASSE PUNKTI.”

Kui Gaal eemaldus, eraldus sellest anonüümsusest keegi isik ja peatus puldi juures. Mees puldi taga vaatas üles ja noogutas lühidalt. Võõras noogutas vastuseks ja järgnes noorele immigrandile.

Ta jõudis just parajaks ajaks, et kuulda Gaali nimetamas sihtkohta.

Gaal leidis enese tugevasti vastu võret surutuna.

Väike silt teatas – „järelevalveametnik”. Mees, kellele silt vihjas, ei tõstnud pilku. Ta küsis: „Kuhu?”

Gaal kõhkles, aga isegi paarisekundiline viivitus tekitas tema taha meeste järjekorra.

Järelevalveametnik vaatas üles: „Kuhu?”

Gaalil oli vähe raha, kuid oli ju ainult see üks öö, ja siis ta saab tööd. Ta püüdis anda oma häälele ükskõiksuse varjundi: „Heasse hotelli, palun.”

Valveametnikule see muljet ei avaldanud.

„Kõik nad on head. Nimetage ühte.”

Gaal vastas meeleheitel: „Lähimasse, palun.”

Valveametnik vajutas nupule. Põrandale ilmus peen valgusejoon, mis väänles teiste mitmeis värvitoonides ja ­varjundeis erenevate ja tuhmistuvate joonte hulgas. Gaalile pisteti pihku mingi pilet. See ergas kergelt.

Valveametnik sõnas: „Üks kaksteist.”

Gaal otsis kobades peenraha. Ta küsis: „Kuhu ma pean minema?”

„Järgnege valgusejoonele. Pilet ergab nii kaua, kui püsite õigel suunal.”

Gaal hakkas astuma. Sajad inimesed sibasid mööda tohutut põrandapinda, piki omi jälgjooni, sõeludes läbisegi, püüdes end läbi suruda ristmikest, et jõuda ettemääratud sihtkohta.

Tema oma rajajälg lõppes. Silmatorkavalt sinikollases, läikivast ja uuest ühegi määrdeplekita plastotekstiilist mundris mees võttis temalt ta kaks kandekotti.

„Otseliin „Luxori”,” ütles ta.

Mees, kes järgnes Gaalile, kuulis seda. Ka kuulis ta Gaali tähendavat: „Tore,” ja jälgis tema sisenemist tömbininalisse sõidukisse.

Takso kerkis püstloodis. Gaal vaatas välja kumerast, läbipaistvast aknast, imestledes tunnet, mis tekkis õhusõidul kinnises sõidukis, ja haaras instinktiivselt kinni juhiistme seljatagusest. Avarus koondus ja inimesed muutusid huupi hajutatud sipelgaiks. Vaatepilt tõmbus üha koomale ja hakkas seljataha libisema.

Ees oli müür. See algas kõrgel õhus ja ulatus ülespoole nähtamatusse. Müür oli sõelana täis lükitud auke, mis osutusid tunnelite suudmeiks. Gaali takso suundus ühe augu poole ja sukeldus sellesse. Hetkeks välgatas Gaali peast läbi mõte, kuidas suutis juht nende paljude hulgast välja valida just selle õige avause.

Valitseva pimeduse süngust hajutas aeg­ajalt möödavilksatava värvilise signaaltule sähvatus. Õhk oli täis kihutamise suma.

Gaal kaldus kiiruse aeglustudes ettepoole ja takso vupsas tunnelist välja ning laskus maapinnale.

„Hotell „Luxor”,” sõnas juht tarbetult. Ta aitas Gaalil pakke tõsta, võttis asjalikul ilmel vastu kümneprotsendilise jootraha, laskis peale uue reisija ja tõusis uuesti õhku.

Maandumise hetkest alates polnud Gaal näinud tükikestki taevast.