Читать книгу Asum - Айзек Азимов - Страница 7

TRANTOR – … Kolmeteistkümnenda aastatuhande alguses jõudis see tendents haripunkti. Olles sadade inimpõlvede vältel Impeeriumi Valitsuse tsentrum ja paiknedes Galaktika keskregioonis, süsteemi kõige tihedamini asustatud ja tööstuslikult arenenud maailmade keskel, kujunes see paratamatult tihedaimaks ja rikkaimaks inimühiskonna kogumiks, mida Rass oli eales näinud.

Pidevalt progresseeruv urbanisatsioon oli lõpuks saavutanud lae. Terve Trantori pind, ulatusega 75 miljonit ruutmiili, oli üksainus linn. Oma kõrgpunktil ületas elanike arv kaugelt neljakümne biljoni piiri. See tohutu rahvastik pühendas end peaaegu tervikuna Impeeriumi administratiivtööle, ja leidis, et selle ülesandega toimetulemiseks polnud teda veelgi piisavalt. Meenutagem, et Galaktikaimpeeriumi õige administreerimise võimatus viimaste Imperaatorite mõttelageda juhtimise all oli Languse arvestatav faktor. Iga päev transportisid kümned tuhanded kosmoselaevade eskaadrid Trantori lõunalauale kahekümne põllumajandusliku maailma toodangu …

Trantori sõltuvus välismaailmadest toidu ja tõepoolest kõige eluks vajaliku osas muutis ta äärmiselt kergesti blokaadiga vallutatavaks. Impeeriumi viimasel aastatuhandel monotoonse korrapärasusega toimunud arvukad ülestõusud juhtisid sellele Imperaatorite tähelepanu, mistõttu Impeeriumi poliitika muutus enam-vähem üksnes Trantori õrna kägiveeni kaitsepoliitikaks.

GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA

Gaal polnud kindel, kas päike paistis või mitte, ega selleski, kas oli päev või öö. Ta häbenes küsida. Kogu planeet näis elavat metallkaane all. Einet, mille ta äsja oli lõpetanud, nimetati päevaseks pidulikuks eineks. Planeetide hulgas oli palju neid, kus elati standardse ajaskaala järgi, mis ei arvestanud mõneti ebamugavat öö ja päeva vaheldumist. Planeetide pöördemomendid erinesid, ja ta ei teadnud Trantori oma suurust.

Alguses järgis ta innukalt silte „Päikeseruumi”, kuni leidis, et see oli ainult ruum, kus võis päevitada kunstliku kiirguse paistel. Ta viivitles seal hetke­paar, siis pöördus tagasi „Luxori” peavestibüüli.

Ta küsis valveametnikult: „Kust ma võiksin osta pileti tutvumisreisiks planeediga?”

„Siitsamast.”

„Millal see algab?”

„Te just jäite viimasest maha. Järgmine toimub homme. Ostke praegu pilet ja me reserveerime teile koha.”

„Oh!” Homme oli liiga hilja. Homme peab ta juba olema Ülikoolis. Ta küsis: „Kas pole mingit vaatlustorni või midagi taolist? Ma mõtlen, vabas õhus.”

„Muidugi on! Müün teile selle jaoks pileti, kui soovite. Lubage mind esmalt kontrollida, kas sajab või ei.” Ta ühendas oma küünarnuki läheduses mingi kontakti ja luges üle mati ekraani kiiresti libisevat tähtederivi. Gaal luges kaasa.

Valveametnik ütles: „Hea ilm. Kui ma järele mõtlen, siis usun, et praegu on kuivaperiood.” Ta lisas jutukalt: „Mina ise ei hooli väljaspoolsest. Viimast korda olin vabas õhus kolm aastat tagasi. Näete seda korraks, ja ongi kõik huvipakkuv ammendatud. Siin on teie pilet. Spetsiaalne lift asub ruumi tagumises otsas. Seal on silt „Torni”. Sõitke lihtsalt sellega.”

Lift oli seda uut liiki, mis töötab gravitatsiooni suhtes tõukumispõhimõttel. Gaal astus lifti ja teised voolasid sisse tema järel. Operaator ühendas kontakti. Hetke vältel nullistus gravitatsioon ja Gaal tundis end kaaluta olekus. Pikkamööda tekkis jälle raskustunne, kui lift kiirust lisades ülespoole tõusis. Järgnes aeglustumine ja Gaali jalad kerkisid põrandalt. Ta karjatas tahtmatult.

Operaator hüüdis: „Toppige oma jalad võre alla. Kas te instruktsiooni lugeda ei oska?”

Teised olid nii talitanud. Nad naeratasid talle, kui ta meeleheitel asjatult püüdis seinapidi alla tagasi ronida. Nende kinganinad olid surutud kroomtorude alla, mis kahejalaliste vahedega jooksid paralleelselt põrandaga. Ta oli sisenedes neid torusid märganud, kuid neid eiranud.

Siis sirutus kellegi käsi ja tõmbas ta alla.

Lift seiskus ja Gaal tõi hingeldades kuuldavale tänusõnad.

Ta väljus avatud terrassile, mis uppus erka sädelusse ja pani silmad valutama. Mees, kes talle äsja oli sirutanud oma abistava käe, seisis otse tema taga.

Too lausus lahkelt: „Vabu kohti on piisavalt.”

Alles ähkinud Gaal sulges hetkeks suu. Siis ütles: „Tõepoolest, näib nii.” Ta hakkas automaatselt istmete poole minema, aga jäi siis seisma.

„Kui teil ei ole midagi selle vastu,” sõnas ta, „peatun ma hetkeks rinnatise ääres – ma tahan veidi ringi vaadata.”

Heatahtlikult viipas mees talle käega, Gaal kummardus üle õlakõrguse rinnatise ja sukeldus tema ümber avaneva panoraami vaatlusse.

Maapinda ta ei näinud. See oli kadunud inimese valmistatud keerukate ehitiste labürinti. Ta ei näinud muud horisonti, kui ühtlases halluses siksakkivat metalli taeva foonil, ja ta teadis, et nii on see kogu planeedipinna ulatuses. Vaevalt oli märgata mingit liikumist – mõni harv lõbusõiduk venis laisalt üle taeva –, kuid ta teadis, et biljonite inimeste tihe liiklus toimus selle maailma metalse katte all.

Polnud näha mingit rohelust, ei muru, ei mullapinda, ei mingit elu peale inimese oma. Ta tajus ähmaselt, et seal kusagil asus Imperaatori loss, selle ümber sada ruutmiili loomulikku pinnast, puude rohelus, vikerkaarevärvilised lilled. See oli tibatillukene saar teraseookeanis, kuid seda polnud näha kohast, kus tema seisis. See võis olla näiteks kümne tuhande miili kaugusel. Ta ei teadnud.

Igatahes peab ta varsti teostama oma ringreisi!

Ta ohkas valjusti. Ta adus, et on ometi viimaks Trantoril, planeedil, mis on Galaktika kese ja inimrassi südamik. Ta ei silmanud ühtegi selle nõrkustest. Ta ei näinud toidulaevade maabumist. Ta polnud teadlik kägiveenist, mis õrnalt sidus neid neljakümmet biljonit Trantoril ülejäänud Galaktikaga. Tema oli teadlik üksnes inimese võimsaimast teost: täielikust ja peaaegu põlastamapanevalt lõplikust maailmavallutamisest.

Ta eemaldus rinnatisest, silmis tühi pilk. Sõber liftist osutas istmele enese kõrval ja Gaal istus.

Mees naeratas. „Minu nimi on Jerril. Kas esimest korda Trantoril?”

„Jah, härra Jerril.”

„Seda ma arvasin. Jerril on mu eesnimi. Trantor lummab teid, kui teis on poeetilist temperamenti. Ent trantorlased ise ei tule kunagi siia ülesse. Neile see ei meeldi. Teeb neid närviliseks.”

„Närviliseks! – mu nimi, muide, on Gaal. Miks peaks see neid närvi ajama? See on suurepärane.”

„Subjektiivne arvamus, Gaal. Kui olete sündinud kuubikus, üles kasvanud koridoris, ja töötate kongis, puhkuse veedate ülerahvastatud Päikeseruumis, siis tulek siia ülesse, avarusse, kus te pea kohal pole midagi peale taeva, võib küll põhjustada närvisüsteemi kokkuvarisemise. Nad sunnivad lapsi alates viiendast eluaastast kord aastas siia ülesse tulema. Ma ei tea, kas sellest on mingit kasu. Tegelikult pole see piisav ja esimesel paaril korral kisendavad nad end hüsteerikasse. Nad peaksid alustama niipea, kui on rinnast võõrutatud, ja siis peaks seda tehtama kord nädalas.”

Ta jätkas. „Muidugi, sel pole õigupoolest mingit tähtsust. Sellest poleks midagi, kui nad üldse kunagi välja ei tuleks. Nad on õnnelikud seal all ja nad valitsevad Impeeriumi. Kui kõrgel me teie arvates oleme?”

Gaal vastas: „Pool miili?” ja imestas ise, et see kõlas naiivselt.

Vist kõlaski, sest Jerril kõgistas pisut naerda ja lausus: „Ei, ainult viissada jalga.”

„Kuidas? Aga liftil kulus oma …”

„Tean. Aga enamiku sellest ajast kulutas ta jõudmaks maapinnale. Trantori tunnelid ulatuvad miili sügavusele maa alla. Ta on nagu jäämägi. Üheksa kümnendikku sellest on nähtamatu. Tegelikult asume me nii sügaval all, et võime kasutada temperatuuri vahet maapinna ja paarimiilise sügavuse vahel, et end varustada kogu vajamineva energiahulgaga. Kas te teadsite seda?”

„Ei. Ma mõtlesin, et te kasutate aatomgeneraatoreid.”

„Kunagi kasutasime, jah. Kuid nii tuleb odavam.”

„Kujutlen.”

„Mida teie sellest kõigest arvate?” Hetkeks sulandus mehe heatahtlikkus nutikuseks. Ta näis peaaegu kavalana.

Gaal viivitas. „Suurepärane,” kordas ta jälle.

„Olete siin puhkusel? Reisimas? Vaatamisväärsustega tutvumas?”

„Mitte just päris. – Vähemalt olen ma alati tahtnud Trantorit külastada, kuid esmajärjekorras tulin ma siia tööle.”

„Ohoh?”

Gaal tundis kohustust selgitada: „Dr Seldoni Projekti Trantori Ülikooli juures.”

„Ronk Seldoni?”

„Oh, ei. See, keda mina mõtlen, on Hari Seldon, psühhoajaloolane Seldon. Mina ei tunne ühtegi Ronk Seldonit.”

„Harit ma mõtlengi. Nad kutsuvad teda Rongaks. Släng, teate. Tema aina kuulutab hukatust.”

„Tõesti?” Gaal oli tõemeeli üllatunud.

„Kindlasti peaksite te seda teadma.” Jerril ei naeratanud. „Te tulete tema juurde töötama, eks ju?”

„Nojah, ma olen matemaatik. Miks ta hukatust ette kuulutab? Mis liiki hukatust?”

„Mis liiki teie arvaksite?”

„Kardan, et ma ei kujuta ette mitte mingisugust. Ma olen lugenud töid, mida dr Seldon ja tema rühm on avaldanud. Need käsitlevad matemaatikateooriat.”

„Jah, need küll, mida nad avaldavad.”

Gaal sai pahaseks. Ta ütles: „Ma mõtlen, et ma lähen nüüd oma tuppa. Väga meeldiv oli teiega tutvuda.”

Jerril viipas ükskõikselt hüvastijätuks.

Gaal leidis oma toast teda ootava mehe. Hetkeks oli ta liiga hämmeldunud, et sõnadesse valada vältimatu „mida teie siin teete?”, mis keelele kerkis.

Mees tõusis. Ta oli vana ja peaaegu kiilaspäine, ja ta liikus longates, kuid ta silmad olid väga erksad ja sinised.

„Mina olen Hari Seldon,” sõnas ta hetk varem, kui Gaali hämmingus aju seadis näo kõrvuti meenutusega neist paljudest kordadest, mil ta oli näinud Seldoni fotot.