Читать книгу Asum - Айзек Азимов - Страница 8

PSÜHHOAJALUGU – … Kasutades mittematemaatilisi kontseptsioone on Gaal Dornick defineerinud psühhoajalugu matemaatika haruna, mis tegeleb inimkonglomeraatide reaktsioonidega kindlate sotsiaalsete ja ökonoomiliste stiimulite suhtes …

… Kõigi nende definitsioonidega kaasneb eeldus, et käsi>teldav inimkonglomeraat on piisavalt suur arvestatavaks sta>tistiliseks töötlemiseks. Sellise konglomeraadi vajaliku suuruse võib määrata Seldoni Esimese Teoreemi abil, mis … Edasiseks vajalikuks tingimuseks on, et vaadeldav inimkonglomeraat ise poleks psühhoajaloolisest analüüsist teadlik. Seda selleks, et tema reaktsioonid oleksid tõeliselt sihipäratud …

Kogu arvestatava psühhoajaloo alus seisneb Seldoni funktsioonide arendamises, mis toovad esile omadusi, mis on kongruentsed selliste sotsiaalsete ja ökonoomiliste jõudu>dega nagu …

GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA

„Tere päevast, sir,” lausus Gaal. „Mina … ma …”

„Te ei oodanud, et kohtume enne homset? Tavapäraselt me polekski kohtunud. See on lihtsalt sellepärast, et kui me tahame kasutada teie teeneid, peame töötama kiiresti. Muutub üha raskemaks saada uusi kaastöölisi.”

„Ma ei mõista, sir.”

„Vaatlustornis te vestlesite ühe mehega, kas pole nii?”

„Jah. Ta eesnimi on Jerril. Ma ei tea temast rohkem midagi.”

„Tema nimi ei tähenda midagi. Ta on Avaliku Ohutuse Komitee agent. Ta jälgis teid kosmodroomist peale.”

„Aga miks? Kardan, et ma ei mõista.”

„Kas see mees tornis minu kohta midagi ei öelnud?”

Gaal viivitas. „Ta vihjas teile kui Ronk Seldonile.”

„Kas ta ütles ka miks?”

„Ta ütles, et teie kuulutate hukatust.”

„Seda ma teen. Mida Trantor teile tähendab?”

Kõik näisid temalt küsivat tema arvamust Trantori kohta. Gaal suutis vastata vaid ühe napi sõnaga „suurepärane”.

„Te ütlete seda ilma mõtlemata. Kuidas on psühhoajalooga?”

„Ma pole mõelnud selle rakendamisest seoses antud probleemiga.”

„Enne kui te minuga koostöö lõpetate, noormees, õpite te rakendama psühhoajalugu endastmõistetavalt kõigi probleemide puhul. Pange tähele.” Seldon võttis vöö külge kinnitatud taskukesest oma arvuti. Temast räägiti, et ta hoiab ühte varuks padja all, et kasutada seda ärkveloleku hetkil. Arvuti hall, läikiv alumine serv oli pidevast kasutamisest kergelt kulunud. Seldoni vilkad, vanadusest maksaplekilised sõrmed mänglesid kõval plastmassäärisel. Punased sümbolid ergasid hallil foonil.

Ta ütles: „See kujutab Impeeriumi praegust olukorda.”

Ta ootas.

Lõpuks sõnas Gaal: „Muidugi pole see ju täielik kujutus.”

„Ei, mitte täielik. Mul on hea meel, et te pimesi mu sõnu ei usu. Ent see on ligilähedus, mis aitab ülesannet demonstreerida. Kas te nõustute sellega?”

„Sõltuvalt mu hilisemast funktsiooni tuletuse tõestusest, jah.” Ettevaatlikult vältis Gaal võimalikku lõksu.

„Hästi. Lisage sellele Impeeriumi juhitud reetlike mõrvade, asekuningate mässude, kaasaegse majandusliku depressiooni kordumise, planeetidevaheliste uuringute üha kahaneva hulga teadaolev tõenäosus …”

Ta jätkas. Iga üksikpunkti mainimisel elustusid tema puudutusest uued sümbolid, ja sulasid ühte põhifunktsiooniga, mis laienes ja muutus.

Gaal katkestas teda ainult kord: „Ma ei näe selle komplekstransformatsiooni paikapidavust.”

Seldon kordas öeldut aeglasemalt.

Gaal sõnas: „Kuid see on sooritatud keelatud sotsio­operatsiooni abil.”

„Hästi. Te olete kiire, kuid mitte veel küllalt kiire. Selles ühenduses pole too keelatud. Las ma arendan edasi.”

Protseduur osutus palju pikemaks ja selle lõppedes ütles Gaal alandlikult: „Jah, nüüd ma taipan.”

„Selline on Trantor viie sajandi pärast, arvates praegusest hetkest. Kuidas te seda interpreteeriksite? Ah?” Seldon kallutas pea viltu ja ootas.

Hämmeldunud Gaal lausus: „Täielik häving! Aga… aga see on võimatu. Trantor pole kunagi olnud …”

Seldon pulbitses vanainimese pingsast erutusest, kelle hing alles noor. „Kuulge, kuulge, te nägite, kuidas sellise resultaadini jõuti. Sõnastagem see. Unustage hetkeks sümboolika.”

Gaal vastas: „Kuna Trantor üha spetsialiseerub, muutub ta kergemini haavatavaks ja pole võimeline ennast kaitsma. Edasi, kuna temast saab üksnes Impeeriumi administratiivkeskus, muutub ta ihaldatavaks saagiks. Kuna Impeeriumi pärimisjärglus muutub üha ebakindlamaks, ja tähtsate perekondade vaheline verivaen ohjeldamatumaks, kaob sotsiaalne vastutus.”

„Aitab. Ja milline on totaalse hävingu arvuline tõenäosus viie sajandi lõikes?”

„Ma ei oska seda öelda.”

„Kindlasti oskate teostada välja diferentseerimist?”

Gaal tundis temale avaldatavat survet. Talle ei pakutud arvutit. Seda hoiti tema silmadest ühe jala kaugusel. Ta arvutas metsiku kiiruga ja tundis, kuidas ta laup kattus higiga.

Ta ütles: „Umbes 85%?”

„Pole halb,” tähendas Seldon torutades alumist huult, „kuid mitte hea. Tegelik arv on 92,5%.”

Gaal sõnas: „Niisiis hüütakse teid Ronk Seldoniks? Sellest pole žurnaalides midagi lugeda olnud.”

„Aga muidugi mitte. Seda pole võimalik trükkida. Kas teie oletate, et Impeerium võiks sellisel moel avalikustada oma ebakindlust? Seda on psühhoajaloos lihtne tõestada. Kuid mõned meie resultaatidest on siiski aristokraatiale teatavaks saanud.”

„See on halb.”

„Mitte tingimata. Seda kõike on arvestatud.”

„Kas mind sellepärast uuritakse?”

„Jah. Kõike, mis puudutab minu projekti, uuritakse.”

„Kas te olete hädaohus, sir?”

„Oo­jah. Tõenäosus on 1,7%, et mind eksekuteeritakse, kuid see muidugi veel projekti ei seiska. Me oleme ka seda arvesse võtnud. Kuid see pole tähtis. Oletan, et me kohtume homme Ülikoolis?”

„Jah, tingimata,” vastas Gaal.