Читать книгу Asum - Айзек Азимов - Страница 9

AVALIKU OHUTUSE KOMITEE … Aristokraatlik klikk pääses võimule pärast Cleon I, viimase Entuni, reet>likku mõrvamist. Põhijoontes oli komiteel teatud korralooja funktsioon Impeeriumi ebastabiilsuse ja ebakindluse sajan>ditel. Enamasti tähtsate perekondade Cheni ja Vivarti kont>rolli all, degenereerus see ajapikku status quo säilitamise pimedaks instrumendiks. AOK eemaldati võimu juurest täielikult alles pärast viimase tugeva Imperaatori Cleon II troonileastumist. Esimene Esimees …

… Teatavas mõttes võib AOK languse alguseks pidada Hari Seldoni kohtuprotsessi, mis toimus kaks aastat enne Asumi Ajastu algust. Seda protsessi kirjeldab Gaal Dornick oma Hari Seldoni biograafias …

GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA

Gaal ei täitnud oma lubadust. Järgmisel hommikul äratas teda summutatud signaalkell. Ta vastas ja valveametniku hääl, sel määral sordiini all, viisakas ja ühtaegu tauniv kui võimalik, teatas talle, et ta on vahistatud Avaliku Ohutuse Komitee korraldusel.

Gaal hüppas ukse juurde ja leidis, et seda ei saanud avada. Tal jäi üle ainult riietuda ja oodata.

Nad tulid talle järele ja viisid ta kuhugi mujale, kuid ikkagi oli see kinnipidamine. Teda küsitleti väga viisakalt. Kõik oli väga tsiviliseeritud. Ta selgitas neile, et on provintslane synnaxilt; et oli õppinud sellistes ja sellistes koolides ja saanud matemaatikadoktori kraadi sel ja sel kuupäeval. Ta oli kandideerinud kohale dr Seldoni rühmas ja oli vastu võetud. Ta kordas neid üksikasju ikka ja jälle uuesti; ja ikka uuesti pöördusid nad tagasi küsimuse juurde tema ühinemisest Seldoni Projektiga. Kuidas ta oli selle olemasolust kuulda saanud? Millised pidid olema tema kohustused? Milliseid salajasi instruktsioone oli ta saanud? Mida see kõik kokku üleüldse endast kujutas?

Ta vastas, et ta ei tea. Temal polnud mingeid salajasi instruktsioone. Ta oli õpetlane ja matemaatik. Teda poliitika ei huvitanud.

Ja viimaks küsis lahke inkvisiitor: „Millal Trantor hävitatakse?”

Gaal lausus kõheldes: „Mina oma teadmiste järgi seda küll öelda ei oska.”

„Aga kellegi teise järgi?”

„Kuidas võiksin mina rääkida kellegi teise eest?” Tal hakkas palav, üleliiga kuum.

Inkvisiitor küsis: „Kas keegi on teile sellisest hävitamisest rääkinud, määranud tähtaja?” ja kui noormees kõhkles, ta jätkas: „Teid jälgiti, doktor. Me olime lennujaamas, kui te saabusite; vaatlustornis, kui te ootasite oma suunamist; ja muidugi oli meil võimalik pealt kuulata teie vestlust dr Seldoniga.”

„Siis on teile ju minu suhtumine asjasse teada,” sõnas Gaal.

„Võibolla. Kuid me sooviksime seda kuulda teie suust.”

„Tema on arvamisel, et Trantor hävitatakse viie sajandi vältel.”

„Tõestas ta seda … matemaatiliselt?”

„Jah, tõestas,” kõlas trotslik vastus.

„Ja teie arvate, et see matemaatika peab paika, ma oletan.”

„Kui dr Seldon seda väidab, siis see on paikapidav.”

„Tuleme uuesti asja juurde.”

„Pidage. Mul on õigus advokaadile. Ma nõuan oma õigust kui Impeeriumi kodanik.”

„Teie õigust aktsepteeritakse.”

Ta sai oma tahtmise.

Mees, kes lõpuks saabus, oli pikka kasvu, kõhn nägu täis külvatud vertikaaljooni, ja näis kahtlane, kas naeratusel on selles näos ruumi.

Gaal tõstis pilgu. Ta oli sakris ja ta enesetunne oli räbal. Vahepeal oli nii palju juhtunud, aga tema oli Trantoril viibinud vaevalt kolmkümmend tundi.

„Minu nimi on Lors Avakim,” lausus mees. „Dr Seldon määras mind teid esindama.”

„On see tõepoolest nii? Noh, siis kuulake. Ma nõuan kohest pöördumist Imperaatori poole. Mind hoitakse kinni põhjuseta. Ma pole milleski süüdi. Mitte milleski.” Ta laiutas käsi. „Ma nõuan Imperaatori ilmumist kuuldele, jalamaid.”

Ettevaatlikult puistas Avakim põrandale õhukeste aktikaante sisu. Kui Gaal oleks selle vastu huvi osutanud, oleks ta ära tundnud Cellometi ametlikud formularid, õhukesed metallperfolindid, mida nende väikese formaadi tõttu oli võimalik kanda isiklikus kapslis. Ta oleks võinud ära tunda ka taskumagnetofoni.

Avakim, kes oli ignoreerinud Gaali spontaanset purset, vaatas lõpuks üles. Ta sõnas: „Komitee on muidugi paigaldanud „lutika” meie vestluse pealtkuulamiseks. See on seadusevastane, kuid nad kasutavad seda kõigele vaatamata.”

Gaal kiristas hambaid.

Avakim võttis järelemõtlikult istet. „Ent see magnetofon, mis mul on siin laual ja mida välimuse järgi võib pidada täiesti tavaliseks, võimaldab täielikku kaitset pealtkuulamisseadmete vastu. Seda nad niipea ei avasta.”

„Ma võin siis rääkida?”

„Muidugi.”

„Ma tahan Imperaatorit kuuldele.”

Avakim naeratas jäiselt ja osutus, et selleks siiski jätkus ruumi tema näol. Ta põsed kortsusid ruumi tehes. Ta nentis: „Te tulete provintsist.”

„Sellele vaatamata olen Impeeriumi kodanik. Niisama hea kui teie või ükskõik kes sellest Avaliku Ohutuse Komiteest.”

„Kahtlemata, kahtlemata. Teie kui provintslane lihtsalt ei mõista elu Trantoril nagu see on. Imperaatorit pole võimalik kuuldele saada.”

„Kelle teise poole tuleks siis palvega pöörduda? Kas on olemas mingi kindel protseduur?”

„Ei ole. Abi otsida pole kelleltki. Seaduse järgi võite te pöörduda abipalvega Imperaatori poole, kuid teid ei võeta kuulda. Praegune Imperaator pole Entuni dünastia aegne Imperaator. Trantor on aristokraatlike perekondade kätes, kelle liikmeist on moodustatud Avaliku Ohutuse Komitee. Niisuguse arengu on psühhoajalugu suure täpsusega ette näinud.”

„Kas tõesti?” imestas Gaal. „Sel juhul, kui dr Seldon oskab Trantori ajalugu viis sajandit ette ennustada …”

„Ta võib selle tulevikku ka tuhande viiesaja aasta peale ette kuulutada.”

„Olgu või viisteist tuhat. Miks ei suutnud ta eile tänahommikusi sündmusi ette ennustada ja mind hoiatada? Ei, palun vabandust.” Gaal istus ja toetas pea higisele peopesale. „Ma mõistan täiesti, et psühhoajalugu on statistiline teadus ega suuda üksiku indiviidi tulevikku mingi täpsusega ette ennustada. Te taipate, et ma olen rööpast väljas.”

„Siin te eksite. Dr Seldon oli arvamusel, et teid võidakse täna hommikul arreteerida.”

„Mis!”

„Paraku on see tõsi. Komitee on muutunud tema tegevuse suhtes üha vaenulikumaks. Üha enam sekkutakse rühma uute liikmete värbamisse. Graafikud näitavad, et meie eesmärgi huvides on nüüd paras aeg tegutsemiseks. Komitee ise toimis mõnevõrra aeglaselt, seetõttu jõudis dr Seldon teid eile külastada eesmärgiga sundida komiteed tegutsema. Muud põhjust tal polnud …”

Gaal ahmis õhku: „Ma ei salli …”

„Palun. See oli vajalik. Teid ei valitud mitte mingeil isiklikel kaalutlustel. Te peate mõistma, et dr Seldoni plaanid, koostatud matemaatilise statistika abil enam kui kaheksateistkümneks aastaks, sisaldavad märkimisväärse tõenäosusega kõiki võimalikke variante. See on üks neist. Minu tuleku ainsaks eesmärgiks oli teile kinnitada, et te ei tarvitse midagi karta. Kõik lõpeb hästi, Projekti suhtes peaaegu kindlasti, ja küllaldase tõenäosusega ka teie jaoks.”

„Kui suure tõenäosusega?” nõudis Gaal.

„Projekti jaoks üle 99,9%.”

„Ja minu jaoks?”

„Mind informeeriti, et see tõenäosus on 77,2%.”

„Siis on see veidi parem kui üks viie vastu olla mõistetud vangi või surma.”

„Viimane on alla ühe protsendi.”

„Tõesti? Tõenäosusarvutused ühe inimese kohta ei tähenda mitte midagi. Saatke dr Seldon minu juurde.”

„Kahjuks ei saa ma seda teha. Dr Seldon on ise arreteeritud.”

Uks paisati lahti enne, kui püsti tõusev Gaal suutis avada hüüatuseks suu. Sisse astus valvur, jalutas laua juurde, võttis magnetofoni, silmitses seda igast küljest ja pistis siis taskusse.

Avakim ütles vaikselt: „Ma vajan seda instrumenti.”

„Me varustame teid teisega, härra advokaat, mis ei tekita staatilist välja.”

„Minu intervjuu on sel juhul lõppenud.”

Gaal saatis teda silmadega ja jäi üksi.