Читать книгу Kõige tumedam tund - Barbara Erskine - Страница 2

Märts

Laurence Standish heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja krimpsutas rahutult nägu, pöörates vana Citroën Estate’i peateelt ära kõrvalteele, mis järsult langedes lookles läbi metsasalude alla orupõhja poole. Läikiv must Ford, mis oli ta kannul püsinud viimased kakskümmend miili või umbes nii, järgnes talle ja vähendas vahemaad.

Esimest korda oli ta autot märganud Chichesterist välja sõites. See oli tal kogu aeg taga − liiga lähedal − ja ärritas järjest rohkem. Võib-olla poleks ta pidanud peateelt maha keerama. Nüüdseks oli ta äragi eksinud, tuntud radadest eemaldunud ning tegi endale teed üles ja alla mööda looklevaid tanumaid, teadlik, et võõras auto on endiselt tahavaatepeeglis.

Citroën lähenes ristmikule. Hetkelise mõttesähvatuse ajel keeras ta rooli suunda näitamata järsult vasakule, tajudes koormust auto vedrudele, mis aga kadus, kui tee hakkas jälle ülespoole ronima, muutudes järjest kitsamaks ja auklikumaks, kuni jõudis haripunkti ja sukeldus veel kord alla metsa vahele.

Must auto järgnes talle. Paistis, et see oli jälle pisut vähendanud vahemaad nende vahel.

Ta ei tundnud sõidukit ega näinud ka juhi nägu, ent polnud kahtlust, et teda ahistati, ja järjest ohtlikumal kombel. Tal polnud aimugi, miks. Oli see liiklusviha? Kas ta oli ehk ette sõites juhti solvanud? Ta ei teadnud end olevat teinud mitte midagi niisugust, millest keegi võiks solvuda. Kas see kutt tahtis talt midagi röövida? Jahtis ehk tema autot? Selles ta küll kahtles! Ta kobas taskus mobiili järele mingi ähmase mõttega politseisse helistada, ja vandus, kui talle meenus, et oli selle visanud vanasse päevinäinud portfelli, mis praegu lebas tagaistmel koos üllatusena mõeldud sünnipäevakingiga, mille ta oli valinud Lucy jaoks. Teeviit vilksatas mööda. Ta ei näinud, kui palju maad on järgmise külani, aga kui ta kord sinna jõuab, peab ta kohe esimese kaupluse ees kinni ja läheb sisse.

Must auto oli nüüd veelgi ligemal ja vilgutas tulesid.

Kas võis midagi olla korrast ära? Ta kõhkles hetke ja võttis siis jala gaasipedaalilt, ning otsekui tunnetades ta kõhklust, lisas juht ta taga kiirust ja üritas mööda sõita. Ikka veel tulesid välgutades jõudis Fordi nina tema autoga kohakuti. Tee oli kitsas ja käänuline ning ees vasakul oli järsk kurv.

„Oh kurat küll!” Laurence vajutas pidurile. Sõiduk ta taga püüdis vägisi mööda sõita, kallutas end tema poole, kuuldus metallikriginat, millele järgnes valjem kriiks, kui kahe sõiduki rattad kokku puutusid. Instinktiivselt tõmbas Laurence auto vasakule, lootes kõigest hingest, et tal oleks ruumi seal manööverdada. Citroëni rattad jäid pöörlema mudasele teeservale, siis aga kaotasid tasakaalu ja lennutasid auto alla tihedasse sarapuupadrikusse. Sekundi murdosa jooksul nägi Laurence, kuidas tuuleklaasi tabas pilbastuvate okste segadik, ja allpool ootas metsariba, mis laskus laugja mäenõlva jalamilt järsu kaldega oja poole.

Külgkaldes Citroën paiskus künkast alla. Laurence vajutas meeleheitlikult pidurit. Ehmunud ja segaduses, püüdis ta kõigest väest hoida rooli oma haardes. Viimane asi, mida ta nägi, oli hiiglasuur tammepuu, mis liikus talle otse vastu.

Tamme vastu põrganud auto oli hetkega püstasendis, libises siis ribadeks rebitud puukoore kaskaadis külili ning hakkas veerema allapoole. Künkajalamil pressis veel üks ettejääv puu kapoti lõõtsaks, ning alles siis jäi auto pidama. Järgnes paar hetke vaikust, enne kui purunenud kütusetorud oma sisu kuumale väljalasketorule pillasid ning auto leekidesse pahvatas.

Fordi juht oli oma sõiduriista tõmmanud kümmekond meetrit eespool teeservale. Ta ronis välja ja jooksis tagasi, seisatades pilbasteks purunenud puude juures ja vaadates allpool põlevat vrakki. Seda ei oleks pidanud juhtuma.

„Kurat!”

Korrates enese teadmata Laurence’i viimast sõna, vaatas ta õudusega, kuidas auto plahvatas, saates tuuletusse õhku leegi- ja suitsukera.

Veel silmapilgu seisis ta täiesti tardunult, pööras siis kiiresti ümber ja jooksis tagasi Fordi juurde. See oli kriimustatud ja mõlkis, ent ikkagi sõidetav. Ta ronis sisse. Sündmuspaigalt lahkudes tõmbas ta peast musta näomaski ja toppis selle uksetaskusse.

Sellest autost ei leia enam midagi.

Aga niisuguses tulepõrgus ei jää ka keegi elama.

Raisk.