Читать книгу Kõige tumedam tund - Barbara Erskine - Страница 4

Reede, 28. juuni

Maamaja, kus Evelyn Lucas oli veetnud oma elu viimased aastad, kõrgus ülal nõlvakul kitsa hekkidevahelise tee kohal. Tihedas haljendavas põõsastikus olid sarapuu ja kontpuu läbi põimunud kuslapuu ning kibuvitsaga. Lucy seisatas hetkeks ja silmitses maja esikülge, mis nägi välja nagu Helen Allinghami maal. Iidsele kivikatusele toekate maakivist seinte kohal, millest vaatasid vastu tinaraamides rombikujulised aknaklaasid, oli kasvanud pehmet sammalt ja samblikke. Varikatusega ukseesine mattus elulõngadesse. Lükanud värava lahti, tõusis Lucy astmeid pidi välisukseni ja küünitas kellanööri tõmbama. Kusagil majasügavuses kuulis ta kajamas nõrka helinat.

Kott ta õlal sisaldas märkmikku, fotoaparaati ja väikest digidiktofoni. Ta oli jätnud auto küla algusesse teetaskusse ja tulnud sealt jalgsi mööda tanumat edasi, püüdes ajastada saabumist täpselt kella neljaks. Oli läinud vaja üsnagi palju detektiivitööd, et kindlaks teha selle majakese asukoht, ja veelgi rohkem, et kätte saada telefoninumber, aga lõpuks tal ikkagi õnnestus rääkida Evelyni endise majapidajannaga. Ta suureks heameeleks kuulus maja ikka veel perekonnaliikmele.

Kui ta seisis seal ukseavamist oodates, hakkas kusagil aias temast paremal lavendliheki taga laulma rästas. Vasakul laskus laugjas nõlv mürdihekini, mille tagant paistis veel ühe hoone katus; ta oli üsna kindel, et see pidi olema ateljee. Ateljee taga rullusid Lõuna-Inglismaa kriidikõrgustikud sügava taevasina poole. Ta märkas pääsukesi põldude kohal vilksatamas ja noolena sügavikku sööstmas.

Viimaks kuulis ta lähenemas samme. Kui uks avanes, ei ilmunud ta vaatevälja mitte eakas naine, keda ta oli oodanud, vaid kolmekümnendates eluaastates pikka kasvu mees. Ta kõrgelt laubalt tugevasti tahapoole harjatud juuksed olid tumeblondid, silmad selged ja sügavad, hetkel otsekui midagi kahtlustavad, kuigi välised silmanurgad reetsid naerukurde. Täiesti ootamatult aga, arvestades maaolusid, oli ta riietuseks ametlik tumesinine ülikond ja lips.

„Andke andeks.” Lucy astus sammu tagasi. „Olen vist tulnud valel aadressil? Otsin Evelyn Lucase maja.” Ta teadis, et aadress on õige ja püüdis mõistatada, kes see mees on.

„Ei, see on õige koht.” Mees ootas. „Kuidas saan teid aidata?” Ta hääletoon ei olnud julgustav.

„Rääkisin ühe daamiga. Vist proua Davisega? Ta ootab mind.”

„Ah soo.” Mees saatis Lucy poole põgusa naeratuse. „Minu majapidajanna. Ta on vist juba koju läinud.”

Lucy tundis masendavat pettumust, mis hakkas ta erutust enda alla matma. Oli olnud vaja kogu veenmisjõudu, et proua Davis nõustuks lubama teda kohale tulla ja maja vaadata. „Võtke teadmiseks, et meie ei ole publikule avatud,” oli naine öelnud telefonis, ta mahe Sussexi kandi aktsent küll leebe, ent otsusekindel. „Omanikule ei meeldi, et inimesed siin käivad. Vabandage.”

Aimates, et pole just paras aeg rääkida üksikasjalikult ei uurimistööst ega raamatu kirjutamisest, tutvustas Lucy ennast lihtsalt kunstiüliõpilasena, kes on sügavamalt seotud Evelyni töö uurimisega. „Oleksin nii väga soovinud näha seda paika, kus ta maalis,” selgitas ta. „Andke andeks. Sain telefonis aru, et te võimaldate mul pääseda tema ateljeesse.”

Telefonis oli ta jutuajamine proua Davisega selles punktis takerdunud, millele oli järgnenud mõni hetk vaikust. „Nii oli enne härra Michaeli sissekolimist,” oli Dolly Davis viimaks poetanud. „Ta ei taha, et inimesed siia oma nina topivad. See on nüüd tema kodu, saate aru.”

„Härra Michael?” Lucy tundis ennast äkki ebamugavalt. Kas ta peaks teadma, kes see on?

Proua Davis oli aga valmis jagama infot, ilma et oleks pidanud midagi rohkem küsima. „Ta on Evie Lucase pojapoeg. Päris selle maamaja, kui ta isa suri. Enne seda lubati siia aeg-ajalt õppegruppe, teil on õigus, aga härra Michael… tema armastab privaatsust.”

„Aga kindlasti on see ju riikliku tähtsusega koht. Ta ei saa lihtsalt keelata inimesi seda vaatamas käia,” lausus Lucy mõningase pahameelega, reetes võib-olla rohkemgi indu, kui ta ise aru sai.

Nad olid veel mitu minutit rääkinud, enne kui proua Davis oli viimaks nõustunud lubama tal külastada ateljeed eeloleva reede pärastlõunal. „Ainult kiire pilk, saate ju aru,” oli ta hoiatanud, kui nad lõpetasid. Ma ei taha, et härra Michael ärrituks.”

Tuli välja, et härra Michael kasutas seda paika ainult nädalalõppudel. Ta elas ja töötas Londonis ja oleks pidanud sinna tagasi minema, aga ometi seisis ta nüüd siin Lucy ees ja kõik märgid näitasid, et kui ta just polnud ärritatud, siis oli ta vähemalt nördinud ja leppimatu.

Lucy taipas äkki, et mees ootab mingit selgitust. See võib olla viimane võimalus. Teiselt poolt aga ei tahaks ta õhutada tema vastupanu ega ka proua Davist hätta jätta. Soovides aega võita, sirutas ta välja käe. „Tervist. Olen Lucy Standish.” Pisut hämmastunult kõhkles mees hetke, enne kui võttis ta käe vastu ja surus seda. „Michael Marston,” ütles ta tõsiselt. Käepigistus oli tugev, ent ta ei naeratanud, vaid jäi jälle ootama.

Lucy soovis äkki, et ta oleks võinud kodust lahkudes pöörata natuke rohkem tähelepanu välimusele. Nagu tavaliselt, olid tal juuksed taha kammitud ja kummiribaga veidi hooletult hobusesabaks kinnitatud, ka oli ta meikimata ning seljas olid tal vaid teksased ja särkpluus. Ta ohkas vaevu kuuldavalt. „Olgu pealegi, ma loobun. Andke andeks. Ma ei taha, et teie majapidajannal oleks pahandusi. See kõik on minu süü. Kuidagi õnnestus mul teda veenda, et ta laseks mul heita pilgu Evelyni, see tähendab teie vanaema ateljeesse. Uurin tema tööd ja mulle tähendaks see väga palju. Tema, see tähendab teie majapidajanna, selgitas mulle, et ateljee on avalikkusele suletud, ja ma saan sellest täiesti aru. Ma tõesti palun südamest vabandust.” Lucy vadistas tüütult edasi ja taipas seda ka ise. Pead vangutades pöördus ta minekule. „Vabandage. Lähen nüüd. Muidugi lähen. Palun ärge temaga pahandage. Ta on nii uhke Evelyni üle ja ta sai täiesti aru, mida mina tunnen. Ma ei mõelnudki sisse tungida.”

„Pidage kinni.”

Michael Marston oli Lucy ahastava monoloogi ajal käed ristanud. Ta vangutas aegamisi pead. „Kas lasete kunagi ka kellelgi teisel sõnakese vahele öelda? Pole ime, et Dollyle augu pähe rääkisite.”

Lucy hammustas huulde. „Palun vabandust.” See mees kohtles teda nagu väikest last.

„Jätke see vabandamine.” Viimaks ometi ta naeratas. See valgustas ta nägu, ent reetis ka kurnatust. „Olen veendunud, et just seekord võiksin teha erandi ja lubada teil sisse astuda, kui te juba selle tee olete ette võtnud. Ma ei arvanud, et ma täna õhtupoolikul siin viibin ja seda ilmselt ei arvanud ka Dolly. Pole ime, et ta oli nii tõrges lahkuma ega tahtnud saada vaba aega.” Ta astus tagasi ja viipas Lucyle, et naine järgneks talle hämarasse esikusse. „Palun tulge mulle järele. Kuidas te ütlesite, mis teie nimi oligi?”

Uuesti oma nime korranud, järgnes Lucy talle pikka, madala laega elutuppa. Nii eespool kui ka tagaseinas olid aknad avatud aeda ning kogu ruum lõhnas värskelt niidetud rohu ja rooside järele. Lucy vaatas vaimustunult ringi. „Kui armas.”

„Tõepoolest. Evelyn jumaldas seda paika. Teda ei olnud enam võimalik veenda elukohta vahetama, kui ta kord juba oli Rosebanki maja leidnud.”

„Ta maalis ju ka seda ruumi, eks? Taustaks paarile väga heale portreele.”

Mees noogutas. „Ja sai selle eest kriitikute käest nahutada. Olevat liiga magusad šokolaadikarbi pildid nagu ka mõned ta sõjaaegsed maalid, aga teie vahest ehk teate, et tegelikult ei olnud see sugugi tema stiil.” Ta läks lahtise kamina kummalegi poole asetatud tugitooli ja diivani vahelt läbi ning suundus klaasuste poole, mis viisid välja aeda. Lucy heitis pilgu kaminakoldesse. See oli tühi, kui mitte arvestada kuivatatud õitest lilleseadet.

Mees juhtis ta välja ja sealt edasi paari kitsa sammaldunud trepiastme kaudu ülemisse aeda hoone poole, mida Lucy oligi pidanud ateljeeks. Ühekordse ehitise puitsõrestiku vahesid täitsid tumepunased telliskivid; kõrge ja järsu kaldega viilkatust katsid kivid nagu peamajagi, aga siin olid põhjapoolsel kaldel leidnud koha katuseaknad, mis tõid lisa suurtest akendest sisse voogavale valgusele. Seinu katsid rippuba ja roniroosid.

Michael Marston kobas taskus, tõi nähtavale võtmehoidja ja pistis ühe võtmetest lukuauku. Ta astus kõrvale, viibates Lucyle, et too läheks ees. Lucy astus põksuva südamega üle läve, unustades mehe otsekohe, ja asus hoolikalt vaatlema avarat kõrge laega ruumi, milles ta end leidis. Kuigi Evelyn oli juba palju aastaid surnud, nägi ruum välja nii, nagu oleks ta siit paar minutit tagasi välja astunud. Pintslid ja paletinoad lebasid laual molberti kõrval koos valikuga tühjaks pigistatud õlivärvituubidest. Kui Lucy paar sammu lähemale astus, nägi ta, et need on kuivanud ja lõhkised, ent sellest hoolimata tundis ta linaseemneõli ja tärpentini hõngu. Ta piilus molbertil seisvat maali ja taipas korraga pettunult, et see oli ühe Evelyni tuntuima töö trükipilt, mille originaal rippus hetkel Tate Britaini galeriis. Aeglaselt hakkas ta ruumis ringi kõndima. Suurel värviplekkidega kaetud puitlaual lebas avatult mitu visandiplokki. Ta läks lähemale ja uuris neid. Kaht seina katsid riiulid täis plekkpurke, karpe ja paberirulle. Ühe seina vastu toetusid lõuendid ja teistel rippus maale.

„Pean ütlema, et ükski neist pole originaal.” Lävelt kostis Michael Marstoni hääl. Lucy oli tema olemasolu täiesti unustanud.

Ta pöördus mehe poole. „See on imeline. Atmosfäär on paljuski säilinud. Otsekui oleks ta alles hetk tagasi siit välja läinud.”

Mees naeratas. Lucy märkas, et ta oli lipsusõlme lõdvemaks lasknud ja särgi ülemise nööbi lahti teinud. Ta väljanägemine oli nüüd oluliselt vabam. „Selline ta oligi. Võimas isiksus.”

„Kas teie mäletate teda?”

Mees noogutas. „Väga hästi.”

„Tunnete vist puudust?”

„Oleks imelik, kui ei tunneks. Ta oli ikkagi mu vanaema.” Ta pani käed vaheliti rinnale. „Kui olete küllalt näinud…” Oli selge, et mees ootas kärsitult ta lahkumist.

Lucy oli jahmunud. Mitte veel. Ta polnud sugugi piisavalt näinud. Ta saatis mehe poole ebaleva naeratuse. „Muidugi, andke andeks. Lahkun kohe.” Ta vaikis, juureldes, kas ta söandaks küsida luba paari foto tegemiseks või hoopiski, et kas ta võiks veel kord tulla. „Ma ei julge loota,” ta kõhkles taas. „Ei või vist loota, et tuleksin tagasi mõnel sobivamal ajal?”

Mees keeras ukse poole. Lucyl oli jäänud vaid sekundi murdosa, et otsustada, kas rääkida talle ausalt ära, miks ta siin on. Midagi peab ta ju mehele ütlema, kui soovib temaga koostööd teha, aga kas nüüd, kui mees on väsinud ja kärsitu, on õige aeg rääkida. Mees oli end taas ringi keeranud ja jälgis teda, ning esimest korda märkas Lucy ta silmis huvisädet.

„Kas ma võiksin selgitada, miks ma siin olen?” küsis ta viimaks. „Minu huvil on väga spetsiifiline põhjus. Saan aru, et soovite mind jalust ära saada. Luban, et see võtab ainult minuti.” Ta lootis, et see ei kõlanud lipitsemisena.

Mees nõjatus uksepiidale, käed endiselt vaheliti. „Laske tulla.”

„Olen hariduselt kunstiajaloolane. Eriti huvitatud olen naiskunstnikest, kes maalisid sõja ajal. Sellised inimesed nagu Dame Laura Knight, Dorothy Coke, Mary Kessell ja mõistagi Evelyn Lucas. Tema on väga eriline, sest ta on pärit Sussexist ja ta viibis siin ka siis, kui käis lahing Inglismaa pärast. Enamik kunstnikest, kui mitte kõik, kes maalisid lahingutegevust, olid mehed; koostan Evelyn Lucase tööde kataloogi ja tahaksin väga temast rohkem teada. Soovin kirjutada temast raamatu.” Ta jäi vait ja jälgis mehe nägu.

„Teete oma doktoritööd?”

See kõlas pisut üleolevalt.

Lucy naeratas. „Doktorikraad on mul olemas.”

Ta tundis täiesti kohatult võidurõõmuvälgatust, kui mees kerge noogutusega oma eksimust teadvustas.

„Tegemist on projektiga, mille käigus peab valmima Evelyni täispikkuses biograafia,” lisas Lucy.

Mõnda aega ei öelnud mees midagi, kuid sõnas siis kulmu kortsutades: „Minu vanaema oli väga eraklik. Ta ei tahtnud, et topitakse nina tema eraasjadesse.”

„Saan sellest aru.” Lucy laskis käekoti jalgade ette põrandale ja toetas end lauaservale. Ta kummardus ettepoole, teadmata, et lahtise kaelusega pluus ja üleskeeratud käised olid oma tagasihoidlikul viisil ahvatlevad, nagu oli ka innukus ta näoilmes. „Aga kas tal praegu oleks midagi selle vastu? Pealegi avas ju teie isa selle siin laiale avalikkusele. Tema ilmselt ei arvanud, et vanaemal oleks midagi väga selle vastu, muidu poleks ta seda teinud, eks ole?”

„Tõsi see on.” Mees nihutas end pisut. „Võtsin otsuseks siinse sulgeda, sest hindasin eelkõige privaatsust. Olen rohkem vanaema moodi, kui oli isa. Pealegi ei elanud isa siin kunagi pikemalt. Sellepärast jättiski vanaema kõik mulle. Isa hoidis küll silma peal, lubas siia inimesi, aga pärast ta surma otsustasin kasutada seda paika nädalalõpukoduna. Ei tahtnud siia enam võõraid.”

„Mina teile ette ei jääks.”

Mees silmitses Lucyt uurivalt. Ta tundis end silmanähtavalt ebamugavalt. „Kas olete ka ise maalikunstnik?” küsis ta viimaks.

Lucy raputas pead. „Olen kirjanik. Ajaloolane. Mu abikaasa ja mina peame… pidasime kunstigaleriid Chichesteris.”

„Pidasite?” Mees oli pannud tähele muutust verbi ajas.

„Õigupoolest teen seda praegugi. Mu mees hukkus autoavariis kolm kuud tagasi.”

Lucy oli üllatunud, avastades, et ta suutis seda öelda takerdumata.

„Tunnen kaasa.” Michael eemaldus ukse juurest, haaras lipsu pihku ja tõmbas selle kaelast. „Nii et tegelikult te ei olegi kaugelt tulnud.”

„Seda ma ei ole öelnudki,” protesteeris Lucy leebelt.

Mees naeratas virilalt. „Ei, te ei öelnud. Vabandust. Ehk astute ka majja sisse.” Ta keris lipsu ümber rusikas käe. Siis keeras ta ringi ja astus Lucy ees aeda.

Kotti haarates järgnes Lucy talle ja ootas, kuni ta nende selja taga ukse lukustas. Kui nad uuesti majja sisenesid ja läbi elutoa kõndisid, naeratas ta mehele ebalevalt.

„Mul on tõesti kahju, et tungisin siia sisse ja rikkusin teie vaba pärastlõuna. Kavatsesin teile kirjutada kohe, kui olin rääkinud proua Davisega ja näinud ateljeed.”

Michael viskas lipsu raamaturiiulile. Tuba tundus kodune oma vanamoelisuses. Jäi mulje, et mehe elus siin ei ole naist peale tolle pikatoimelise proua Davise.

„Ja te oletatavasti lootsite, et mul on Evie kohta piisavalt informatsiooni, täitmaks tühikuid teie projektis.”

Lucy kortsutas kulmu. „Ma ei palu teil minu eest midagi kirjutada, kuid endastmõistetavalt oleksin väga tänulik igasuguste vihjete eest. Nagu ma mainisin, ei leidu tema kohta just palju materjali peale kunagiste näituste kataloogide. Isegi Tate ei paista teadvat midagi peale ta sünni- ja surmaaasta.”

„Võib-olla on see asjatu ettevõtmine. Võib-olla polegi midagi.”

„Midagi peab olema.” Lucy tabas meeleheitenoodi oma hääles. Selle intensiivsus üllatas teda. „Tema maalidel peab olema seljataga oma ajalugu. Seeria „Lahing Inglismaa pärast” on ju lausa ikooniline. Pildid Westhampnetti lennuväljast, Spitfire’i hävitajatest. Tegelikult mitte üldse naiste teema.”

„Nojah, seda on kerge ära seletada. Tema vend Ralph” − ta hääldas seda nime Reif −, „minu vanaonu, oli hävituslendur Spitfire’i eskadrillis.”

„Ah soo. Isegi seda ma ei teadnud.” Lucy oli pettunud. Siis on ju tõenäoline, et noormees portreel on Evelyni vend. Oma mõtetes oli Lucy miskipärast hakanud teda pidama Evelyni kallimaks, salapärasuse ja romantika allikaks, täpselt nii, nagu ta oma mõtetes enam ei kahelnudki maali päritolus. Evelyni lugu oli hakanud köitma ta kujutlusvõimet nagu ei kunagi varem. Esialgu oli ta huvi olnud akadeemilisem. Nüüd aga, kui ta oli näinud noormehe kätt naise õlal ning näinud ka kunstniku ateljeed ja kodu, oli Evelyn muutunud reaalseks.

Ta taipas, et ei olnud Michaelile ikka veel rääkinud midagi portreest. Fakt, et temale kuulub võimalik Lucase originaal, on ju olulise tähtsusega. See oli ka põhjus, miks ta otsustas Evelyni elu uurida − teha kindlaks, kuhu võiks tema tööde hulgas paigutada pildi, et seda dateerida, ja kuna ta oli noormehe värvikattest vabastanud, siis ka tuvastada see isik, kelle käsi toetus nii hellalt naise õlale.

„Kas ta sõja ajal elas siin?” Kutsumata istus Lucy akna juurde diivani käetoele. Ta tundis end oma võõrustajaga juba mugavamalt ja vabamalt. Ka mehe esialgne kahtlustav hoiak näis leebuvat.

Michael raputas pead. „Sõja ajal elas ta veel vanematekodus. Ta isa oli talupidaja siinsamas Goodwoodi lähedal. Pärast vanemate surma päris ta talu, müüs selle ära ja ostis selle koha siin. Võin teile anda talu aadressi, kui soovite; saate siis minna ka neid tülitama.” Mehe naeratus kompenseeris pisut ta sõnade karmust. Ta heitis pilgu käekellale ja hüüatas kohkunult: „Vabandage. Pean nüüd oma asju edasi ajama. Ootan kedagi. Kui usaldaksite mulle oma aadressi ja kontaktandmed, julgeksin ehk soovitada, kust võiksite oma uurimistööd alustada, kui mul muidugi midagi pähe tuleb.”

„Nii et teil pole siis midagi selle vastu, et ma seda teen?” Lucy oli pettunud äkilisest meelemuutusest pärast seda, kui mees oli hakanud temasse juba leebemalt suhtuma, aga samal ajal oli ta ka kõrvust tõstetud, et Michael oli peaaegu nõustunud teda selle projekti juures aitama. Ta sobras käekotis, otsides galeriikaarti. „Leiate sellelt mu meiliaadressi ja telefoninumbri.”

„Ja te olete?” Mees uuris kaarti.

„Lucy Standish. Ütlesin ju teile.” Kaks korda, kui täpne olla.

Michael naeratas laialt, tabades ära pirtsaka varjundi Lucy hääles. „Vabandust. Ei jätnud meelde.”

Ja siis oli Lucy väljas ning mees sulges ukse ta selja taga.

Kõndides aeglaselt mööda külavaheteed tagasi üles, märkas ta, et teetaskusse otse tema auto taha pargib keegi. Autost ronis välja naine, lukustas selle ja pööras tema poole. Nad jõudsid kohakuti, vahetasid võõrastele omase kohmaka naeratuse, mida tehakse olukorras, kus ei saa viibida teineteist teadvustamata, ja möödusid. Naine oli pikka kasvu, sale ja elegantne oma kahvatutoonilises siidkleidis. Ta varrukalt torkas silma disainerimärk. Auto oli tal BMW Z4. Lucy ei saanud midagi parata, et ta seda märkas, kui ta autovõtmeid välja tõmbas. Ta ei suutnud vastu panna ja vaatas tagasi. Naine astus Rosebanki maja trepist üles.

Niisiis, mehe elus oli siiski keegi.