Читать книгу Kõige tumedam tund - Barbara Erskine - Страница 3

Kolm kuud hiljem

Lucy Standish seisis oma väikese korteri köögis kunstigalerii peal Westgate’is, Chichesteris, avatud kiri käes. Ta oli seda juba kaks korda lugenud, püüdes sisust oma mõistusega aru saada.

Re: Teie avaldus grandi saamiseks eesmärgiga uurida sõjakunstniku ja portretisti Evelyn Lucase elu, et kirjutada tema elulooraamat ja lõplikult välja selgitada kunstniku karjäärikulg:

Mul on heameel teile teatada, et teie granditaotlus Naiste Kunstifondilt on rahuldatud…

Ta taotlus rahuldati. Talle anti grant. Lucy pani kirja käest ja astus akna juurde. Galerii oli osa ridaelamust, mille moodustasid kitsad ajastutruud majad – igaüks erinev: mõned kahekorruselised, mõned kolmesed. Tema oma oli kolmekorruseline väikese pööninguruumiga iidse kivikatuse all. Teise korruse köögist oli vaade taskurätisuurusesse tagaaeda, mille tema ja Laurence olid koos kujundanud ehitajate jäetud prahist, mis oli täitnud väikest õue, kui nad neli aastat tagasi galerii üle võtsid. Lühikest sillutatud teerada ääristasid nüüd lilled, nende istutatud väike sirel oli õitsema hakanud. Igal pool lendles liblikaid: ta nägi neid rippumas lavendlipottidelt ja väänroosidelt taral.

Granditaotluse esitamisest oli möödunud kuid. Nad olid Laurence’iga lõputult projekti arutanud ja pead murdnud, kuidas ta leiab galerii kõrvalt aega teha veel ka uurimistööd raamatu jaoks. Nende poole kohaga abiline Robin oli see, kes oli neil soovitanud taotleda mõnda stipendiumi. Robin oli ka välja tuhninud selle ebamäärase ühingu ja see kõik oli ootamatult trumbiks osutunud. Paistis, et Robinile polnud miski võimatu. See oli tookord, enne kui Larry suri.

Nüüd oli aga liiga hilja.

Ta vaatas ringi. Ühel pool teise korruse kööki oli elutuba ja kaugemal suletud ukse taga ateljee, kus oli töötanud Laurence. Sinna suutis Lucy vaid hädavaevu sisse astuda… isegi nüüd. Seal nad olidki arutanud nii erutatult Evelyn Lucase üle, kui oli selgunud, et hoolimata ta kuulsusest ei olnud temast raamatuid. Üldse oli teda uuritud väga vähe, teavet peaaegu polnudki. Seal nad olid seisnud koos Evelyni autoportree ees, ja just seal, selle maali ees, oli Laurence kummardunud ja võtnud Lucy käte vahele ning suudelnud naist otse suule, enne kui ta trepist alla jooksis ja välja auto juurde läks.

See oli viimane kord, kui ta teda nägi. Sügavalt sisse hingates astus ta ateljeeukse juurde ja tegi selle lahti. Evelyni portree seisis endiselt molbertil, kus ta oli olnud ka sel päeval, kui Laurence hukkus. Mees oli just hakanud alustama restaureerimist, kui tal oli korraga tekkinud uitmõte – ta ei olnud öelnud naisele, miks −, et ta vajaks ka teist arvamust maali autentsuse kohta. Ta oli võtnud ühendust professor David Solomoniga kuninglikust kunstiakadeemiast ja hakanud organiseerima pildi viimist Londonisse selsamal saatuslikul päeval märtsi lõpus. Kaks tundi enne ärasõitu oli helistanud professori sekretär ja teatanud, et David Solomon on haigestunud grippi ning nad on kohtumise edasi lükanud.

Miks ta siis üldse välja läks? Lucyle meenus Laurence’i naeratus, ta salapärane silmapilgutus, kui ta naise ninale koputas, ta viimased sõnad „Ma ei jää kauaks”. Pealegi polnud ta maali kaasa võtnud ja ilmselt ei kavatsenud ka David Solomoniga kokku saada. Nii et kuhu ta siis läks? See küsimus ringles lõputult naise peas. Mõnda aega oli Lucy arvanud, kas ta mitte ei läinud talle sünnipäevakinki ostma. See oleks seletanud silmapilgutuse. Aga see oleks tähendanud ka, et ta hukkus sõidul, kui tahtis teha midagi naise heaks, ja selle mõttega poleks Lucy suutnud elada. Ta sünnipäev oli kätte jõudnud ja jälle mööda läinud vaid mõned päevad pärast õnnetust, ning ta oli püüdnud selle mõtte peast välja suruda. Nüüd ei saa ta seda enam kunagi teada.

Professor oli saatnud talle kaastundeavalduse mitu nädalat hiljem ja teinud ettepaneku, et ühel päeval, kui Lucy on selleks valmis, võiks ta tulla galeriisse portreed vaatama. Lucy ei vastanud talle, kuid kahtlustas, et Robin oli seda siiski teinud.

Kallis Robin. On vaja end käsile võtta. Peab edasi minema. Aga Lucyl tuli nüüd seista silmitsi tõsiasjaga, et peaaegu kindlasti ei saa ta enam Robinit kasutada; tõenäoliselt ei saa ta endale lubada ka galeriipidamist jätkata ja seda isegi mitte stipendiumi toel. Ta vaatas peeglisse ukse kõrval seinal ja ohkas. Viimase kolme kuu jooksul oli ta kõvasti kaalust maha võtnud. Ta kõrgete nurgeliste põsesarnadega nägu, mis oli alati olnud kõhn, oli nüüd tegelikult veelgi kõhnem ja tumedad silmad moodustasid kahvatu jumega tohutu kontrasti. Ta oli kamminud pikad sirged tumepruunid juuksed taha korratuks hobusesabaks, mis poleks Larryle üldse meeldinud.

Ateljees valitses pimedus, põhjapoolsetele katuseakendele olid rulood ette tõmmatud. Ruum ulatus täies pikkuses läbi maja ja eespoolsetest akendest avanes vaade alla tänavale. Ta tõmbas rulood üles, lastes pehmel põhjapoolsel valgusel ruumi valguda ning seisis otsustavalt molberti ette. Evelyn Lucas − kui see on tõepoolest tema − oli maalinud ennast õueväraval otsekui õrrel istuvana. Ta oli noor, vahest ehk kahekümnendate eluaastate alguses, ja kandis kollakaspruune ratsapükse sinise sviitriga, mis oli seotud ümber õlgade sinivalgekirju puuvillase särgi peale; ta meekarva juuksed mäslesid lahtiselt tuules. Eviel olid tumesinised silmad, mis vaatasid portreelt otse välja; need lummavad silmad, isegi väljakutsuvad, söandasid vaatajat kutsuda tegema, mida?

Maali nurgas Evie õla taga oli lapike taevast hallide rebenenud pilvede ja siniste laikudega. Sealsamas oli ka puhas ala, kust Laurence oli juba eemaldanud tahma ja mustust, mis kattis maali pinda. Lucy liikus lähemale ja uuris nurka üksisilmi. Laurence pidi sealt olema leidnud midagi, mis oli ta tähelepanu köitnud ja teda maali päritolus kahtlema sundinud. Aga mis see oli?

„On sinuga kõik korras?” Robini hääl ta selja taga pani ta võpatama. Mees seisis ukseavas. Lucy ei kuulnud, millal teine oli alla galeriisse tulnud.

Ta noogutas. „Kas sa tead, mis see võis olla, mida Larry siin nägi ja mis pani teda arvama, et see pole üldsegi Evelyn Lucas?”

Robin tuli ja jäi seisma ta kõrvale. „Pole aimugi.”

Mitu sekundit silmitsesid nad maali vaikides. Et sellele oli maalitud Evelyn, oli peaaegu väljaspool kahtlust. Dokumentide hulgas oli temast fotosid ja kindlasti oli sarnasus erakordselt suur. Laurence oli leidnud maali ühelt oksjonilt alles mõne nädala enne oma surma. Kataloogi järgi oli selle nimi „Tundmatu naise portree”, aga kui ta maali koju tõi, teatas ta Lucyle võidurõõmsalt, et see võib olla puuduv Lucas 1940ndate algusest. Maali olid müünud ühe vana daami testamenditäitjad. Daam oli surnud ilma lähedaste pärijateta ja pildi minevik oli, niipalju kui Larry teadis, paras mõistatus. Larry ütluse järgi vedas ta kihla ja ostis selle võileivahinna eest.

Robin pani käed vaheliti rinnale ja kõõritas vaadata. „Kes selle ka maalis, minu arvates on ta seda teinud ilusasti.”

Lucy naeratas. „Ka mina arvan nii.”

Robin heitis talle pilgu. „Oled ikka kindel, et sinuga on kõik korras?”

„Milleks välja minna, kui professor kohtumise ära jättis?” oli Lucy palunud. Talle ei meeldinud sugugi, et mees üksi ära läks. Ent Larry oli intensiivselt nõudnud, et tal on tarvis ära käia, ning oli keeldunud teda kaasa võtmast.

Kui mõni tund pärast ta lahkumist politsei uksele koputas, ei uskunud Lucy neid. Mida tegi Larry seal kaugel külatänaval, mis viis Petersfieldi? Mispärast oli ta peateelt ära keeranud? Kuhu ta sõitis?

Nad ei teinudki täpselt kindlaks, mis oli juhtunud. Larry auto oli libisenud küljetsi − nii palju oli selge rattajälgedest; oli ka tõendeid, et üks teine auto oli teda ramminud, aga põlengukahjustus oli liiga suur, et midagi rohkemat avastada. Larry hukkus tõenäoliselt juba kokkupõrkel esimese puuga. Andmebaasi ei olnud ilmunud ühtegi teist kahjustatud sõidukit, mille värv oleks olnud vastavuses õnnetuspaigal säilinud värvikriimudega teiselt autolt. See auto pidi olema must ja tõenäoliselt Ford. Kui palju musti Forde võis olla Inglismaa lõunaosas? Lucyl oli ükskõik. Mitte mingisugunegi kohtuekspertiisi tõendusmaterjal ei too enam tagasi Larryt, ta suurepärast, jumaldatud ja andekat abikaasat.

Ta pööras pilgu maalilt ära ja vaatas Robinit. Lühike, jässakas, kergelt kiilas ja laia naeratusega – parimaga üldse, mis võis olla kellelgi, keda Lucy tundis −, oli Robin Cassell olnud ta peamine tugi ja kindel kalju kõik need viimased kolm kuud. Kui Larry veel elas, oli Robin käinud kahel või kolmel hommikul nädalas galeriis istumas, et võimaldada neile ateljeeaega ning vabadust käia oksjonitel ja osturetkedel mööda maad. Kui galerii kolm nädalat pärast Larry matuseid taas avati, tehti seda Robini ettepanekul, ja ta oli siis hakanud käima iga päev. „Just nii kaua, kuni sa tagasi jalul oled,” oli ta öelnud ja teda emmanud.

Aimates Lucy rahaprobleeme – ei olnud ju ta vanemad ega ka Larry omad võimelised finantsabi andma – ja teades, et Larry ei olnud teinud testamenti, oli Robin keeldunud laskmast Lucyl talle maksta. Kuid selline olukord ei saanud enam kesta. Kui väga mees ka tahtis teda aidata, ei võinud Lucy lasta tal jätkata töötamist mitte millegi eest. Raha Robin ei vajanud. Ta oli, nagu ta pilklikult väljendus, usaldusfondi laps, mis tähendas, et ta oli saanud vanematelt päranduseks suure maja, mis müüdi arenduseks. Peale selle töötas ta aeg-ajalt oma elukaaslase Phili juures, kes pidas kesklinnas raamatukauplust. Kuid kõigest hoolimata oli Lucyt hakanud vaevama südametunnistus. Juba mõnda aega.

„Ma sain grandi, Robin,” lausus ta vaikselt ja pööras taas pilgu maalile. „Sain täna hommikul kirja. Mida ma nüüd teen?”

Robin naeratas. „Hakkad raamatut kirjutama, kullake. Oled selle võlgu Lolile. Ja ka meie Evelynile siin.”

„Ma ei tea, kas suudan. Ilma Larryta küll mitte.” Ta pilgutas silmi, et hoida tagasi pisaraid, mis olid juba valmis pinnale purskuma.

„Suudad küll. Ja sa teed seda. Sul tuleb tõestada, kas sellel maalil on tema ja kas see on tema enda maalitud või mitte.”

„Seda ütleb meile professor Solomon.”

„Võib-olla.” Robin taganes, pilk endiselt maalil. „Võib-olla ka mitte.”

„Kas sa ütlesid talle, et ta ei tuleks, Robin?”

„Ütlesin, et me võtame ise kontakti, kui oleme valmis.”

„Aitäh sulle.”

„Nii et kõik sõltub sinust, Luce. Võta raha vastu ja hakka uurima. Galerii jäta vähemalt mõneks ajaks minu hoole alla. Tead ju küll, kui väga ma selle eest hoolitseda tahan.” Robin pööras ringi ja läks kööki tagasi. „Oled sa täna hommikul midagi söönud?” hõikas ta üle õla.

Lucy järgnes talle ateljeeust sulgedes „Mul ei olnud kõht tühi.”

„Noh, aga minul on, ning ma kavatsen nüüd teha meile röstsaia keedisega ja kohvi. Sina aga hakkad plaani pidama, kuidas sa mõtled läheneda oma uurimisprobleemile. Nõus?”

Lucy näole tekkis nõrk naeruvine. „Võib-olla,” kostis ta.

„Ei mingit „võib-olla”. Sul tuleb jälle elama hakata ja see juhib su mõtted välja maailma. Tead küll, et onu Robinil on õigus.”

Lucy astus edasi, et võtta kiri töölaualt, kuhu ta selle enne oli käest lasknud. Ta luges seda uuesti ja tõstis siis pilgu Robinile. „Olgu, ma siis mõtlen selle üle.”

*

Õhtud olid kõige hullemad. Siis kui silt galeriiuksel oli ringi pööratud, nii et sellelt võis lugeda „Suletud”, ja kui Robin oli koju Phili juurde läinud ning tema üksi korterisse jäänud. Esialgu oli ta ümber olnud inimesi. Tema perekond ja sõbrad, ka Larry perekond – nad kõik olid olnud seal tema pärast, kuid ajapikku jäid nende külaskäigud harvemaks. Ei temal ega Larryl olnud vendi ega õdesid. Nii tema vanemad kui ka Larry omad elasid miilide kaugusel ja mingil moel oli tal selle üle heameelgi. Ta vajas aega üksiolemiseks, et mõelda ja kurvastada.

Tänane õhtu oli teistmoodi. Ta lehvitas lävel Robinile, lukustas ta selja taga ukse ja läks trepist üles korterisse tagasi ning suundus sealt otse ateljeesse.

Pikka aega seisis ta pildi ees seda ainiti silmitsedes, igat kompositsioonidetaili hoolikalt uurides: noor naine – tegelikult alles tütarlaps − looduse taustal, kõik need maastikudetailid ta ümber, ja siis Evelyn ise, kui see ikka on Evelyn, tema rõivad, silmad ja juuksed, ilme ta näol. Veider oli see, et mida rohkem ta teda vaatas, seda vaenulikumaks näis noore naise ilme muutuvat. Välimuselt oli ta kena – isegi ilus, aga temas oli mingit toorust, pintslilöökides oli tunda vägivaldsust, mis ajas segadusse. Robinil on õigus. Maalil on peidus mingi saladus. Ja kindlasti sooviks Larry, et ta selle mõistatuse lahendaks. Lucy värises. Kui professor poleks kohtumist Londonis ära jätnud, oleks maal olnud koos Larryga autos. See oleks hävinud. Vahest ehk oli mingi jumalik ettenägevus selle mingil põhjusel päästnud.

Ta liikus edasi laua juurde ja lülitas lambi põlema. Kahtlemata oli Larryl arvutis maalist tuhandeid digifotosid, ent ta oli mitmed ka oluliselt suurendatult välja printinud ja seinatahvlile kinnitanud. Lucy uuris lähemalt lähivõtteid värvitekstuurist ja pöördus siis maali juurde tagasi. Sorides kandikul, mis lebas molberti kõrval laual, otsis ta välja Larry luubi. Eirates äkilist valuhoogu, mis uhkas tast üle, kui ta luubi kätte võttis ja taipas, et Larry oli olnud viimane, kes seda puudutas, hakkas ta uurima piirkonda, mille puhastamist mees oli alustanud, ning vaatles lähemalt värvikihti. Midagi erilist seal ei olnud. Lihtsalt taevas ja pilved. Pead vangutades pani ta luubi käest ning uuris geeli- ja vedelikupudelite valikut Larry kandikul. Konserveerimisvedelikud, lahustid, atsetoon, tärpentin – kõik oli olemas. Kõhklevalt võttis ta puhastusvedeliku pudeli ja tõmbas lähemale kõrge tooli, millel Larry oli istunud kui õrrel, kui ta molberti ees töötas, ning küünitas vatitupsu järele. Ta kastis selle vedelikku ja hõõrus õrnalt puhta laigu serva, kus Larry oli teinud esimesi ebalevaid katsetusi. Vatt määrdus. Ja sai värviseks. Lucy kortsutas kulmu. Õlivärv? Hetkeks haaras teda paanika. Kui see on tõepoolest Evelyn Lucase maal, siis on see väga hinnaline. Võib-olla isegi piisavalt suure väärtusega, et lahendada ta rahaprobleemid, kui ta peaks selle kunagi ära müüma. Ta ei tohi seda kahjustada. Uuesti silmitses ta maali ning siis ta nägi seda, nii silmanähtavat, kui vaadata hästi lähedalt. Üks lõik taevast oli üle värvitud. Seda oli tehtud väga oskuslikult, kuid ilmselt mõni aeg pärast originaalvärvi kuivamist. Lucy liikus lähemale ja töötles, keeleots hammaste vahel, teist väikest laiku, eemaldades värskemat värvi ja tunnetades teravalt, et Larry oleks ta peale tulivihaseks saanud: maali töötlemine jäägu väljaõppinud eksperdi mureks, mitte amatööri tasemele, kuid Lucy ei saanud enam pidama. Ülevärvitud laik oli kergelt kleepuv ja sile. Värvikiht tuli suhteliselt lihtsalt maha ja jättis alumise pinna tekstuuri puutumata.

Äkki hakkas ta erutusest hingeldama. Pilvedest hakkas midagi eralduma. Evelyni selja taga, kui see ikka on Evelyn, kaugemal väravapoolel, kus ta istus, ilmutas end üks teine figuur, üks kuju, mis oli olnud täiesti varjus, üks kuju Briti kuninglike õhujõudude vormis – heledate juuste ja säravsiniste silmadega noormees.

Lucy tõi kuuldavale vile. „Niisiis, Evelyn. Sul oli silmarõõm.” Ta pani tampoonid ja pudeli käest ning nõjatus seljatoele, vaadates pärani silmi lõuendit. „Ja sa ei tahtnud, et keegi temast teaks.”

Ta oli seal niimoodi töötades istunud kaks tundi ning oli täiesti kange, kui viimaks pudelitele töölaual kaaned tagasi peale keeras ja tooli kõrvale lükates püsti tõusis. Vaikus ruumis oli muutunud ängistavaks ning esimest korda sel õhtul jõudis talle kohale, kui tühi see koht nüüd on. Päevavalgus oli kahvatunud ning väljaspool kohtvalgustite ringi varitsesid varjud. Ta kuulis, et kusagil väljas lendas väike lennuk üle katuseharjade. Mootori kume põrin muutus valjemaks. Lucy heitis pilgu aknale ja siis tagasi molbertile.

Maalil oli noore lennuväelase figuur nüüd selgesti näha. Ta seisis Evelyni taga, käsi naise õlal, pilk suunatud temast mööda pildist välja. Keda nad vaatasid? Kindlasti mitte kedagi sellist, keda nad rõõmuga tervitaksid. Mõlemad olid nördinult võtnud kaitseseisundi. Ent mehe sõrmede puudutus naise sviitril oli õrn. Lucy tajus selles liigutuses rahustust. Ja armastust.

Järgmisel hommikul oli ta ikka veel erutatud ja näitas maali ka Robinile.

„Erakordne,” lausus mees. „Meil polnud õrna aimugi, et ta on maalil. Kas sa arvad, et Lol leidis ta sealt üles? On sul teada, kas ta ehk laskis maali läbi valgustada?”

Lucy raputas pead. „Arvan, et ta kavatses seda arutada professor Solomoniga. Ta võttis hulk fotosid, tegi ka lähivõtteid. Ta pidi midagi aimama, kuid mingit märki seal ju polnud. Mitte midagi. Vaatasin luubiga. Alles siis, kui puhastama hakkasin, leidsin sealt alt midagi.” Lucy pööras end ja esimest korda pika aja jooksul nägi Robin erutussädemeid naise silmades.

„Olen otsustanud, Robin. Püüan leida veel midagi. Võlgnen seda Larryle, sul on õigus, ja võlgnen seda ka Evelynile. Tahan teada, kes see noormees oli ja miks ta on üle maalitud.”