Читать книгу Kõige tumedam tund - Barbara Erskine - Страница 5

6. august 1940

„Evie?” Ralph leidis õe piimaruumist. Kahekümne ühe aastasena oli ta Evelynist kaks aastat vanem ja oli alati nautinud vanema venna rolli. „Küsisin lennuvälja ülemalt ja ta ütles, et võib sulle korraldada visandite tegemise võimaluse Westhampnettis. Tean küll, et see pole Tangmere, mida sina tahtsid, vaid satelliitlennuväli, kuid ainult paari miili kaugusel. Ta arvab, et kui sa tuled Tangmere’i, võib rahvas hakata uurima, miks selline tüdrukutirts nagu sina seal ringi luusib. Ka on sinna liiga palju kõrgeid ülemusi kogunenud, kuna see on kohaliku sektori juhtimiskeskus. Tema arvates ei torka Westhampnett nii väga silma ja on joonistamiseks ka pisut ohutum paik. Seal paikneb eskadrill „Orkaan”.”

„Ma ei tahagi ohutumat kohta, Rafie!” Evelyn põrnitses teda altkulmu.

„Täidan ainult käske!” Vend tõstis naljatamisi alistumise märgiks käed.

„Tean.” Evelyn neelas meelepaha alla ja lastes tühjal ämbril käest kukkuda, heitis käed ümber venna kaela.

„Aitäh, aitäh, aitäh, et selle korraldasid!”

„Lase lahti!” Vend tõukas ta heatujuliselt kõrvale. „Sul on lehma lõhn küljes. Ära isale midagi ütle. Ma pole päris kindel, et ta selle heaks kiidab, kuid tean, et muretsema hakkab ta küll. Pead leidma mingi ettekäände, et talust terveks õhtupoolikuks kaduda.”

„See on kerge.” Kuldblondid juuksed enamalt jaolt peidus ümber pea seotud rätiku all, ta lausa hõõgus erutusest. „Mõtlen midagi välja. Chichesterist oleks mul ära tuua hulk asju. Kõigepealt teeksingi seda, et õigustada bensiini kasutamist. Ongi ettekääne, et mõneks ajaks välja saada. Kui teada on, kuhu minna, võin ka jalgratta võtta.” Ta tõstis käed ja sasis venna juukseid. „Kuidas teil läheb? Näeme siit vaenlase lennukeid, vaatame õhulahinguid. Neid on seal nii palju, Rafie. Ma lihtsalt ei talu seda mõtet, et ka sina oled seal üleval. Isa kuulas eile õhtul raadiot…”

„Sain vaid mõned vabad tunnid, Evie.” Ralph ütles seda kaunis teravalt. „Jäta järele. Ma ei vaja ametlikke kommentaare.”

„Vabandust.”

Vend raputas pead. Nüüd, kui õde teda lähemalt vaatas, märkas ta kurnatust teise näos ja pinevust pilgus. Alati kui Eviet valdasid tugevad tunded, hakkasid ta sõrmed kibelema pliiatsi järele. Temaga oli olnud ikka nii, isegi siis, kui ta oli veel väike laps. Tõredalt tõukas ta igatsuse kõrvale.

„Sain siin valmis. Lähen pesema. Tule kööki ja vaatame, kus ema on.” Ta sättis mahakukkunud ämbri ukse juurde virna ja astus õuele. Rebinud rätiku peast, raputas ta juuksed päikese käes lahti. „Sain kirja ühelt kunstitudengist sõbralt… Sarah Besantilt,” ütles ta üle õla. „Pidi räägitama kunstikolledži mõneks ajaks evakueerimisest. Nad on juba tüdinenud purunenud aknaklaasidest! Arvatavasti minnakse järvepiirkonda.”

Ralph naeris irooniliselt. „Raputavad seal natuke kohalikke, mis?”

„Eks see raputa nii üliõpilasi kui ka kohalikke.” Evie naeratas.

Vend vaatas teda hellalt. „Oled kindel, et sa ei taha minna tagasi kursust lõpetama? Sain aru, et sissesaamine kunstikolledžisse oli sulle elulise tähtsusega.”

Evelyn pani käed vaheliti. „Mind on siin vaja. Võin pärast sõda igal ajal tagasi minna.”

Ralph ohkas. Õde vajati talus, sest teda ju siin polnud. Nii lihtne see oligi. Aga ta ei saanud olla kahes kohas korraga. Ta ei olnud enam talunik, vaid eelkõige ikkagi piloot. Isa oli hakanud uuesti talu pidama ja tal oli vaja Eviet appi. Ometi oli Ralphil raske taluda mõtet, et õde oli siin nii kinni, sellal kui ta oleks võinud hoopis kolledžis õppida maalimist, mida ta nii väga armastas.

„Ema ja isa tunneksid end palju paremini, kui sa siit välja saaksid. Kui kolledž kavatsetakse evakueerida, oleks sul seal ka palju ohutum,” käis vend peale.

„Ei, Rafie. Sina mu meelt ei muuda. Ei ole õige jätta isa üksi talu pidama. Maalida võin ka teda aidates. Küllap leian sellise mooduse.” Ta vaatas üles. Vend jälgis ta pilku ja hetkeks jäid nad mõlemad vait. Väikesed valged suvised pilved liikusid aeglaselt tühja taeva selges sinas.

Ralph oli lennuväkke astunud 1938. aastal suuresti isa meelepahaks. Ainus poeg oli loobunud võimalusest minna ülikooli pärast edukat ettevalmistust ja oli selle asemel sukeldunud talutöösse, siis aga äkki pööranud selja oma saatusele ja pidanud põnevamaks hoopis kuninglikke õhujõudusid. Isa ja poeg ei olnud mitte alati üksmeelel – Dudley eelistas pidada talu vanal viisil, et kui see kõlbas vanaisale, kõlbab ka meile −, Ralph aga tahtis uurida uusi teooriaid, tuua sisse uut tehnikat ja nii edasi, ning alalõpmata olid nad vaenujalal. Siis algas sõda ja Dudley seisukohad muutusid üleöö. Korraga oli ta oma poja üle uhke ja võttis taluohjad jälle enda kätte pärast seda, kui oli Ralphi tunnustavalt seljale patsutanud. Seda oligi Ralphil tarvis – isa toetust. Need kaks meest olid kuulutanud välja vaherahu.

„Mul on vaja tagasi minna,” lausus Ralph äkitselt. Ta kummardus ja suudles õde otse peanupule. „Ära vanemaid häiri. Kui jumal tahab, näen neid homme.” Ta nägu läks naerule. Nad mõlemad tundsid ühtemoodi. Kaunis rahumeelne pärastlõuna. Liiga hea, et see võiks kaua kesta. On vaid aja küsimus, mil lennukimootorite kauge müra lõunast kuulutab vaenlase õhujõudude uut lainet.

28. juuni, hiline pärastlõuna

Michael Marston oli mõtlikus meeleolus, kui Charlotte Ponsonby Rosebanki saabus. Naise ootamatu telefonikõne eelmisel õhtul, kui ta oli avastanud, et tal on saada kaks vaba päeva, ning Michaeli enda spontaanne otsus jääda Rosebanki, nii et nad võiksid veeta need päevad koos, oli põhjuseks, miks ta oli ajanud Dolly ja seejärel ka Lucy eksiteele. Pärast esimest kallistust saabumisel oli Charlotte järgnenud Mike’ile läbi maja välja aeda.

„Nii… on sul kavas ka mulle teada anda, kes see külaline oli?”

Michael ärkas unelevast mõtiskelust. „Kes?”

„Naine, keda nägin siit lahkumas mitte vähem kui kümme minutit tagasi.”

„Ah see.”

Charlotte kissitas silmi. „Jah see. Kes see oli, Mike?” Tema enda teada oli ta Mike’i ainus kallim, mehe kaaslanna kohtumistel ja pidudel, teda kaasasid Mike’i sõbrad automaatselt vestlustesse ja tulevikuplaanidesse, ent ometi tundis ta end ebakindlalt. Mike’i poolt tajus ta teatud reserveeritust, millest ta ei saanud täiesti aru. Oli see mehe loomulik viis naistega suhelda või ainult temaga? Kas Mike ei olnud veel plaane teinud? Kas tal oli enese sidumine lõplikult otsustamata? Michaeli järgmine küsimus teda ei rahustanud.

„Mispärast selline huvi?”

„Lihtsalt olen huvitatud.”

„Kas ka armukade?”

„Ei! Muidugi mitte. Vaevalt, et selleks põhjust on.” Pead selga visates turtsatas ta kuuldavalt. Juuksed lendlesid kui läikiv kardin ümber ta näo ja varjasid hetkeks selle ilme. Charlotte’il olid kitsad intensiivse pilguga silmad ja teravad näojooned, mis vaieldamatult kaunistasid kogu näo üldist kuju, kuid tegid näo kuidagi karmiilmeliseks, millest ta ise oli valusalt teadlik. Sellepärast pidigi ta palju naeratama.

„Tegelikult on ta üsnagi kütkestav, kui sa selle peale rõhud.” Mike irvitas, laskudes muruplatsil troonivale tahumatu välimusega istmele, ja sirutas käe, et tõmmata ka naine enda kõrvale. „Ta on huvitav inimene. Abikaasa hukkus autoõnnetuses kolm kuud tagasi.” Mike jäi vait ja kortsutas kergelt kulmu, imestades, kuidas küll, pagan võtku, niisuguse kaotusega üldse toime tullakse. „Tahab kirjutada raamatut Eviest.”

Järgnes pikk vaikus.

„Ja kas see on hea?” Charlotte uuris pingsalt mehe nägu.

„Ma ei tea.” Michael nihutas end pingil ettepoole, jättes käed rippuma põlvede vahele. Ta sulges silmad, vaadates päikesevalgusesse, ja ohkas, naaldudes uuesti pingi samblikega kaetud rohmakale seljatoele.

„Nii et su vanaema oli siis tõesti kuulus, mis? Mind üllatab, et keegi pole midagi niisugust varem teha üritanud,” lausus Charlotte ettevaatlikult.

„Arvan, et ühel päeval pidi see juhtuma. Aga vanaema ise rääkis minevikust alati vastu tahtmist. Mäletan oma vanemaid ikka kurtvat, et nad teavad kõigest nii vähe… isegi Paps, jumala pärast. Laiad hoogsad pintslilöögid − see ongi kõik.” Michael turtsatas naerma oma sõnavaliku peale.

Ka Charlotte naeratas. Ta viskas jalast kiilkontsaga rihmikud ja toetus mehe vastu. „Oleme üks idioodipaar, istume siin, ametiriided seljas,” sosistas ta. „Kas läheme ja libistame end millessegi mugavamasse?”

Mees ei vastanud kohe. Charlotte vaatas teda kõrvalt ja oleks väga tahtnud teada, kas ta üldse kuulis, mida naine ütles.

„Kui ta hakkab siin igale poole oma nina toppima, ei saa teda enam pidama,” sõnas Michael viimaks. „Pole ju teada, missuguse probleemipuntra võib ta välja kaevata.”

„Miks peaks seal olema probleemipundar?” Charlotte hakkas juba sellist laadi vestlusest tüdinema. Ta hüppas jalule ja küünitus mehe kätt võtma. „Tegelikult on nii, et mida rohkem probleeme, seda parem. See teeb loo põnevamaks ja maalid väärtuslikumaks.”

Michael vaatas teda. Talle meeldisid Charlotte’i juuksed, kui need olid lahti päästetud rangest sõlmest, milles ta hoidis neid töö ajal. „Okei. Tulen juba.” Vastu tahtmist tõusis mees püsti ja laskis end pukseerida majja tagasi.

Charlotte vaatas ringi ülal väikeses magamistoas, mida ilmestasid veidrad vanaaegsed aknad ja läikiva pinnaga puuvillasest kangast kardinad. Rosebank vajas moderniseerimist ja väga head ehitajat. Taevas hoidku, isegi dušši pole. Ta kuulis, et vanni jooksis vesi ja paukusid kappide uksed. Mike unustas alalõpmata, kuhu ta oli pannud vannigeeli ja kõik muu. Häda oli selles, et see paik siin polnud kõlblik mitte millekski muuks kui vaid nädalalõpumajakeseks. Küllalt tülikas, väike ja ebamugav. Plats tuleks puhtaks pühkida ja kohale kutsuda hea silma ja moodsa maitsega sisekujundaja. Nutikalt ümber ehitades ja oluliselt laiendades saaks sellest kena kodu.

Ta ei tundnud Mike’i veel kuigi kaua ja suhelnud olid nad põhiliselt Londonis, kus mehe aiaga korter Bloomsburys vastas kõigile Charlotte’i mugavuse ja käepärasuse kriteeriumidele. Üsna pisut oli ta hakanud mõtlema ka ühisest tulevikust Mike’iga, mis pidi kindlasti olema midagi kauakestvamat kui miski muu, mida ta siiani oli kogenud. See tõi talle kaela väikese mure mehe tunnete sügavuse kohta. Kas Mike on üldse mõelnud abielust? Nad ei olnud seda kunagi arutanud, aga kui oletada… lihtsalt oletada, et nad ikkagi abiellu astuvad, mis siis edasi saab?

Mike töötas reklaamijuhina keskmise suurusega hea mainega firmas, millel oli korralik väärtpaberiportfell. Ta oli nutikas ja atraktiivne, igati usaldusväärne ja andekas, aga oma elu teatud küljed hoidis ta kiivalt vaid endale, jäädes nende suhtes äärmiselt kinniseks. Ta nautis omaenda seltskonda ja kuigi ta silmanähtavalt nautis ka Charlotte’i, jäi naine mõnikord kahtlema, kas mees on ikka sajaprotsendiliselt pühendunud temale või hoopis oma tööle Londonile. Charlotte pöördus tagasi tulevikumõtete juurde. Siit maalt ei tulnud kõne allagi igapäevane tööle ja töölt tagasi sõit, sest see paik oli tema arvates lihtsalt liiga kaugel. Aga kui kord tulevad lapsed, oleks ülimalt kena, kui saaks veeta vähemalt osa nädalast maal. Abikaasa linnas, naine maal. See on, nagu ta teadis, katastroofi retsept. Aga aed, kohalik mängurühm, head koolid. Tasuks kaaluda. Sellise elustiili olid valinud mõned ta sõbrad, ent ta pidi tunnistama, et tema kahtles.

Ta tippis kikivarvul ruumis domineeriva koguka kummuti juurde, mis kõikus ebakindlalt konarlikel põrandalaudadel, ja tõmbas lahti ülemise sahtli. Üllatus! See oli pilgeni täis tolmuseid raamatuid. Evie Lucase surmast oli möödunud aastaid, ent maja on ikka veel tema kraami täis nagu mingi neetud pühamu. Noh, nüüd on vähemalt lahendus. Ta manas silme ette põgusa kohtumise külavaheteel Mike’i pärastlõunase külalisega − pikka kasvu sale naine kergelt kahkja jume ja tumedate sirgete juustega… küllaltki meeldivad näojooned, suured silmad – Charlotte pani alati tähele teiste naiste silmi −, isegi ilus, aga kindlasti mitte Mike’i tüüp. Miks mitte lasta temal kogu see lagamik ära sorteerida?

Kui tema ja Mike esimest korda kohtusid ja ta teada sai, et mehel oli kuulus vanaema, kelle maal ripub Tate’i galeriis, oli Charlotte põnevusega ette kujutanud eramut, mis on täis miljonite väärtuses maale. Kui ta seda süütult mainis ka Mike’ile, möirgas mees naerda. „Kui see tõsi oleks, oleksin ma rikas mees. Kahjuks pole aga maale alles. Jumal teab, kuhu nad jäid. Kahtlustan, et Evie müüs mõned neist ära. Ta võis vanas eas olla kitsikuses. Seda juhtub tihti, eks ole? Kunstnikud on oma elu ajal vaesed; alles hiljem läheb nende kraam hinda. Ja kui aus olla, ei usu ma, et ta on olnud kunagi väga populaarne maalikunstnik. Maalid, mis olid siin majas, jäid mu nõole.”

Charlotte kõndis toas ringi ja sõrmitses sisustust, võttis kätte nipsasjakesi, neid meelevaldselt ümber paigutades, seejuures väga hästi teades, et kui Dolly järgmine kord tuleb, paneb ta need esialgsesse asendisse tagasi – täpselt nii, nagu Evie aastate eest oli jätnud. Neetud Evie! See võinuks olla nii ilus majake, kui ta õel mõjuvõim siin kõige kohal ei ripuks. Ideaalne oleks, kui nad saaksid kogu kraami välja aeda viia ja ära põletada. Mike ei nõustuks sellega ealeski.

Ta uuris mitmeid mööblitükke. Võib-olla õnnestuks tal veenda Mike’i viima kogu kraam ateljeesse, et nad saaksid koos valides asemele osta mõned tõeliselt ilusad ja moodsad esemed ning tuua niimoodi ruumidesse uut tunnetust. See olekski algus. Kes teab? Võib-olla sellest piisaks. Mike hakkaks pidama siinset pigem nende kui Evie omaks. Charlotte naeratas. Võib-olla oleks aeg hakata tegema vihjeid, et tolmunud kardinakangas ja kulunud vaibad ei ole just see, millest nemad tahaksid oma kooselu alustada.

„Mike!” hüüatas ta korraga. „Mike, mul on üks idee.” Ta läks vannituppa ja istus vana pragunenud vanni ümarale servale. Korraks vilksas tal peast läbi mõte uurida vanni emailkatte uuendamise võimalusi; ta kummardus Mike’i laupa suudlema, kui mees selitas vees, põlved peaaegu lõua all ja silmad suletud.

„Mul on suurepärane idee. Miks me ei võiks siin pisut korda luua? Ma aitan sind. Käiksime kogu maja läbi ja viiksime Evie kraami ateljeesse. Siis saaksid selle lesest naise seal sorteerima panna. See annab talle võimaluse näha kõike, mida ta tahab, ja sulle ruumi, mida võid päris omaks nimetada. See on ju nii väike maja!”

Ta jäi vait ja hoidis hinge kinni, vedades sõrmega läbi vahuse vannivee. Siis aga, kui vaikus muutus talumatuks, kummardus ta, et suudelda meest otse suule. Naerma puhkedes haaras Mike temast kinni ja tõmbas ta vanni enda peale, loksutades terve põranda vett täis.

Alles tükk aega hiljem, kui nad lamasid riieteta voodil, jälgides, kuidas õhtuvalgus aegamisi kustub, vastas Mike Charlotte’i küsimusele.

„Tead, see võiks olla hea idee. Ka mina tunnen siin olles Evie võimu enda üle. See on ikka veel paljuski tema maja,” lausus ta mõtlikult. „Ateljee võiks jääda tema päralt. See oleks õiglane. Aga sul on õigus. Ta uputab mu siin ära. Võiksin helistada järgmisel nädalalõpul Lucy Standishile ja öelda talle, et ta võib alustada niipea, kui ta saab. Kui ta on siin nädala sees ja meie oleme linnas, ei pruugi me teda üldse näha ega üksteisele närvidele käia.”

Alles hiljem hakkas ta mõtlema, mida arvaks Dolly Davis sellisest plaanist.

10. august 1940

Vaenlase lennukid olid rünnanud koidust alates. Kui Ralphi eskadrill löödi juba kolmas kord järjestikku segamini, tundis ta, kuidas pea tuikab pingest. Kõhus pitsitas nagu alati, kui oli tegemist lausa tapva kokteiliga, mis koosnes erutusest, adrenaliinivoost ja headest vanamoodsatest närvidest. Maapealne meeskond oli lennukid rekordajaga ette valmistanud, kontrollides kahjustusi, täiendades kütuse- ja laskemoonavaru, käivitades mootoreid väljalennuks. Tema oma mehaanik ja tehnik olid kohal; need olid mehed, kes hoidsid ta Spitfire’i käigus. Ta tundis ära nende naeratuse ja selle, kuidas nad pöidla püsti tõstsid. Temal polnud siis enam muud teha kui haarata kollane täispuhutav päästevest ja kiiver, hüpata üles tiivale, libistada end istmele, kinnitada rihmad ja tõmmata kangi, et siis kiiresti üksteise järel end ruleerimisrajalt lahti rebida, tuul tiibadesse saada ja üle lennuvälja üles taevasse müristada. Ta nautis seda hetke, kui tundis juhtkangi käes, nautis joovastavat rõõmu, lennates sellel väikesel kiirel üheistmelisel hävitajal ja kuuldes võimsa Rolls Royce Merlini mootori kurgumöiret. Nagu alati, tundis ta äkilist paisuvat rõõmupuhangut, kui rattad liigendusid kenasti oma kohale ja lukustusid, ning erutust, kui lennukid üksteise järel kiiresti õhku tõusid ja kadusid.

Ta kuulis eskadrilli ülema häält kõrvus ragisemas: „Eskadrill õhus.”

Keskendudes oma koha hoidmisele, parandas ta aeg-ajalt positsiooni ja siis lõdvaks lastes lubas endale tunda rõõmu nii oma osavusest kui ka lennukist endast. Veel üks ragin raadiost ja seekord oli see kontroll. „Üle saja viiekümne pluss bandiidid, kes lähenevad kaheteistkümne „ingli” kõrgusel suunaga üks kakskümmend. Lõpp.”

Inglid. Ralph naeratas mornilt. Iga tuhande jala kohta „ingel”. Kes selle küll välja mõtles? Ta lootis, et tema seda ühel päeval avastama ei pea. Ta tundis, et kõht tõmbub krampi. Kõrgemale, ikka kõrgemale. Oli aeg hapnik appi võtta. Ta nägi neid nüüd enda ees – järjest suuremaks muutuv mustade täppide pilv, ridade viisi, hävitajad eskortimas pommitajate formeeringut. Enamasti Dornier’ pommitajad koos Messerschmittidega, kui silma järgi otsustada, ja siin on tema, üks kaheteistkümne lennukiga eskadrillist. Aga nad saavad hakkama. Nendega ühinevad eskadrillid teistelt lennuväljadelt ja nad ajavad need lurjused minema.

Seda nad teevad.

Hakkas külm, kuid ta säilitas jäise rahu.

Ja siis olid nad vaenlaste seas.

„Lahku minna! Lahku minna!” Karjudes esitatud korraldus tuli raadiost. Kellelegi neist poleks vaja olnud seda öelda. Unustage see hoolikas formeering. Nüüdsest peale oli iga mees ise otsustaja. Pöial päästikul, kihutas Ralph jälitama vaenlase lennukit, vaid oma eesmärk silme ees, kui ta tungis läbi sadade kiirustavate, jälitavate, pidevalt tõusvate ja laskuvate lennukite, vaadates ettepoole, vasakule, paremale, üles, alla, taha.

Kaugel all taluõuel jättis Rachel Lucas pesupulkade kinnitamise nöörile ja jäi vaatama üles kõrgusse. Ta kuulis, kuidas pommid plahvatasid Southamptoni kandis ja õhutõrjekahurid vastasid maa pealt. Taevast uurides kostis ta kõrvu lennukimootorite undamine ja automaatide popsuv tärin. Ta nägi trasseerkuule vihisemas üle taeva ja suitsupahvakuid järgnemas. Seal ülal surid mehed. Enamik neist veel noored poisid. Ta nägi, kuidas üks lennuk eraldus möllust, suitsusaba järel, ja kaotanud juhitavuse, langes püstloodis alla. Kas oli see üks meie omadest või nendest? Liiga kaugel, et ära tunda. Ükskõik kumma kustuva elu eest luges ta väikese palve, kui lennuk kukkus kuskile kriidikõrgustiku kanti väljale.

Palun sind, Jumal, hoia Ralphi, ära lase tal surra.

Racheli vend oli hukkunud teises sõjas kakskümmend kolm aastat tagasi. Ta langes kaugel Prantsusmaal. Nüüd peavad nad nägema, kuidas nende oma noored mehed surevad siinsamas taevas, nende pea kohal. See ei ole õiglane. Mitte midagi pole siin õiglast.

Lennuväelased harjusid peagi nägema saledat heleda peaga tüdrukut, kes kandis laiu kottpükse ja linast särki ning enamasti ka sviitrit õlgadel või sõlmituna ümber piha. Ta oli nüüdseks kohal käinud juba kaks või kolm korda, jättes oma vana jalgratta lennuväljale, sinna, kus olid angaarid, mida kasutati meeskonnaruumidena, või toetades selle ohvitseride söögimajaks ümber ehitatud vana farmihoone seina najale. Jätnud gaasimaski ripnema lenkstangi külge, ei võtnud ta joonistamiseks kaasa mitte midagi peale visandiploki, pehmete pliiatsite ja joonistussöe või pastellkriitide. Ta joonistas lennukeid, maapealset meeskonda ja piloote. Oli sõbralik ja vahetas meestega ka teravmeelsusi, ent enamasti joonistas ega lasknud end häirida. Sõjakunstnike nõustamiskomisjon oli väga range nende suhtes, keda ta valis sõjakunstnike ametlikku koondisse, ja eriti nõudlikult suhtuti naistesse. Evie teadis, et endale selles ihaldatud programmis kohta võita, peaks ta maalima vabrikutes või kujutama vapraid mehi ja naisi linnatänavatel või üldse inimesi eluga toime tulemas, kui iga hetk ähvardatakse sisse tungida. Teda aga võlusid lennukid ning selleks, et võistelda meeskunstnikega ja jõuda tellimisnimekirja, pidi ta olema kaks korda nii tubli kui nemad.

Sellest ajast peale kui Ralph hankis talle loa lennuväljal visandeid joonistada, oli ta remontinud nende maja pööningut, mille tema ise, Ralph ja isa olid ateljeeks ümber ehitanud, kui ta kunstikoolist ära tuli. Nii oli tal koht, kus maalida, kus olla omaette ja keskenduda tööle, jäädes üldisest taluelu saginast kõrvale. Nad olid lisanud katuseakna, mis nüüd õhtul oli pimendatud, kuid valgust andsid sarikatelt rippuvad elektrilambid, mida toitis kuurist generaator, ning valgust oli täpselt nii palju, et ta sai oma visandid õlivärvidega katta.

Lõuendid kolledžiaegadest olid laotud vastu seina. Enamasti portreed, kuid ka mõned maaelu stseenid. Mõnel neist oli tunda ta kaasaegsete kangelaste John Nashi ja Graham Sutherlandi mõju, teistes tuli tugevalt esile ta enda selgepiiriline stiil. Ja siis olid seal ka linnud. Esimesed joonistused olid lendavatest lindudest: ta oli neid skitseerinud lennul põldude, metsade ja mere kohal ning oma armastatud kriidikõrgustike avarustes. Siis nägigi ta esimest korda hävituslennukite eskadrilli, mis tiirles tiheda rivina farmi kohal nagu hulk pääsukesi üheskoos sööstmas putukate järele taeva sügava sina taustal, ja ta teadis kohe, et ta peab ka neid maalima.

Evie oli väsinud pärast viiemiilist rattasõitu lennuväljalt koju, aga see ei vabandanud midagi. Talutoimetused tuli ära teha. Ta jooksis üles ateljeesse ja jättis visandiplokid sinna lauale, enne kui jälle kööki tagasi ilmus. Ema segas pliidi juures suppi. Ta vaatas üles.

„Tundub, et täna õhtupoolikul oli seal rabelemist,” sõnas ta põgusalt naeratades. Rachel Lucas oli pikk tugeva kondiga naine. Ta oli lõputult truu ja armastav abikaasa ning hea ema oma kahele lapsele, mida ta varjas küll pahura vaoshoituse ja meelekindluse kihi alla. Ta ei oleks ealeski tunnistanud, et on mures Ralphi pärast ega nõuaks ta ka ilmaski, et poeg annaks mingil viisil endast märku pärast mõnda eriti ägedat õhulahingut, või et tal oleks mingeid kahtlusi Evie retkede suhtes lennuväljale otse keset pingsaid lahinguoperatsioone.

„Eddie helistas. Ta sai mõneks päevaks Londonist tulema ja jääb õhtust sööma. Isa hakkas juba lüpsma.”

Evie läks ema juurde ja suudles teda kergelt pealaele. „Lähen vaatan, kas ta tahab, et ma ta välja vahetaksin.” Tema suureks kergenduseks oli neil praegu ainult kaks lehma lüpsta.

„Ah lähed, kullake? Tean, et ta küll eitab seda, kuid ilma Ralphi ja meeste abita on tal raske.”

„Sellepärast ma siin ju olengi, emm.” Evie võttis ukse tagant kitli ja vilistas kahele koerale, kes lebasid kiviplaatidest põrandal. „Millal Eddie tuleb?”

Rachel naeratas nukralt küsimuse ükskõikse tooni peale. „Sul on piisavalt aega isa aidata.”

Eddie Marston oli pikka kasvu ja pisut kühmus, ta maneerides oli tunda pigem vanemat härrasmeest kui kahekümne kaheksa aastast noormeest. Tal olid sirged tumedad juuksed ja hallikasrohelised silmad, mida suurendasid metallraamidega prillid. Ta vanemad olid Lucaste naabrid: idas piirnes tema isa talu nende omaga. Siiani ei olnud Eddie näidanud mingit huvi talu vastu, eelistades jätta kogu majandamise oma kahe õe ja grupi maapiigade hooleks. Arstlikus komisjonis tegevvägedesse astumisel läks tal kehvasti viletsa nägemise tõttu, mis oli lapsepõlves põetud leetrite tagajärg. Ta kutsuti tööle sõja puhuks loodud informatsiooniministeeriumisse. Polnud saladus, et Eddiel oli nõrkus Evie vastu, kes oli temast peaaegu kümme aastat noorem. Tüdruku tunded tema vastu ei olnud nii selgepiirilised. Ta nautis mehe seltskonda ja oli meelitatud ta tähelepanust. Evie ei olnud veel kindel, kas ta tunneb noormehe vastu ka midagi sügavamat, aga flirtis ta temaga meeleldi.

Kui nad ootasid, et Rachel suppi serveeriks, laskis ta Evie kõrval köögis istudes pilgul laual ringi käia ning tuli siis välja üllatusega. „Sa tead ju, et võtsin mõned su visandid Chichesterisse kaasa, et näidata tollele sõbrale, kellest juttu oli?”

Evie vaatas kohe üles. Ta ei olnud tahtnud nendest loobuda, aga Eddie suutis ta ära veenda.

„Talle need meeldisid. Ta arvab, et on ka üks potentsiaalne ostja. Lasksin need raamida ja see läheks muidugi müügituludest maha.”

Evie isa vidutas kergelt silmi, uurides Eddiet üle laua. Naabri pojast on saanud sage külaline nende majas ja tema arvates kohtleb ta neid liiga suure familiaarsusega. „Mulle meenub, nagu oleks Evie öelnud, et ta veel mõtleb, kas ta tahab neid ära müüa. Mõned neist olid ju pärit ta kolledžikogust, kui ma õigesti mäletan.”

„Taat, ma oskan ise enda eest rääkida!” nähvas Evie tõredalt.

Eddie võttis taldrikult nende vahel tüki leiba ja noogutas ükskõikselt. „Aga pidage meeles, et kui te muudate oma arvamust müügi suhtes, oleks sellel halb maik juures. Selline sissejuhatus sinu karjääri praegusel etapil on kulla väärtusega. Tal on annet, sel sinu tütrel!” Eddie naeratas Dudley Lucasele. „Kui ta tahab kunstimaailmas kaugele jõuda – ta suudaks seda –, siis pole alustamiseks sugugi liiga vara.”

Rachel tõusis püsti, tõugates tooli ülearu jõuliselt kiviplaatidest põrandal. „Kindel, et ta tahab. Tal on küllalt auahnust, jah, seda meie Eviel on, aga Dudleyl on õigus. See peab tulema tema enda poolt.” Kiire pilk, mille ta vilksas ripsmete alt Eddie poole, ei olnud kuigi sõbralik.

„Soovin, et te ei räägiks minust nii, nagu poleks mind siin!” paiskas Evie pahuralt. „Suudan ise otsustada! Jah, Eddie. Palun müü need ära.”

Eddie ajas selja sirgu ja naeratas rahulolevalt. „Sa ei kahetse seda, kullake.” Dudleyle kõrvalpilku heites oli ta ilmes võidurõõmu.

Lahkumisel kasutas ta eeskojas võimalust Eviega vaikselt paar sõna vahetada. „On su lennuväljal tehtud maalid valmis?”

Evie raputas pead. „Teen nende kallal veel tööd.”

„Millal ma need saaksin?”

„Ma ei tea.” Ta kõhkles. „Asi on selles, et eskadrilli ülem Westhampnettis ütles, et pean olema ettevaatlik. Ma ei ole tegelikult volitatud seal joonistama, kuigi mul on tema luba. See ei ole täpselt üks ja seesama.”

„Nagu siis, kui me suudleme, ah?” Eddie pani käed talle õlgadele ja tõmbas ta enda vastu.

Evie alistus ilma kõhklemata. Tegelikult talle isegi meeldis, kui Eddie teda suudles. See tundus nii põnev ja pisut riskantnegi. Mees oli temast ju palju vanem ja kahtlemata kogenenum. Evie asjatundmatud kohmitsused kunstitudengina, isegi siis, kui ta „kõik ära proovis”, nagu üks poiss oli väljendunud, olid talle sügava pettumuse valmistanud ja tal ei olnud piisavalt suhteid, taipamaks, et kellegi entusiastliku ja aktiivse käte vahel olek ei kütkesta teda mingil moel, kui ei vajutata õigele nupule. Eddie oli usaldusväärne ja ka hea välimusega noormees. Ta pidas end hästi üleval ning oma korrapäraste näojoonte, jumeka naha ja väikeste kenade vuntsidega oli tal selline haritud ilme, millest lausa kiirgas enesekindlust. Mõnikord imestas Evie, kuidas mees küll sobitas selle kõik kokku oma väidetega, nagu oleks tal nõrk tervis ja vilets nägemine – kuigi ta kandis enamasti prille, näis siiski, nagu ei jääks ta ka nendeta millestki ilma −, ent tuleb oletada, et meedikud teavad, mida nad teevad. Igal juhul polnud kahtlust, et ta oli võimekas inimene ministeeriumi mistahes osakonnas.

„Evie!” Isa kamandava hüüde peale tõmbus ta mehest eemale.

„Homseni,” sosistas ta.

Eddie naeratas laialt. Ta sirutas käe ja sakutas teist õrnalt juustest. „Hüvasti, kallis.”

Evie jälgis mõtlikult, kuidas mees ronis oma elegantsesse väikesesse Wolseleysse ja sõitis õuest välja. Ta teadis täpselt, mille peal Eddie väljas on. Ta tahtis teda voodisse, aga isegi veel rohkem tahtis ta enda kätte saada tema joonistusi. Mõlemal ideel oli teatud võlu. Evie ei olnud aga kindel, kuidas suhtuda kummassegi ettepanekusse.