Читать книгу Enesetapjad - Birk Rohelend - Страница 10

taustsüsteemid

Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad ja nende normidega rahul ja kõik olekski hästi. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi.

Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed lihtsalt torkavad silma.

Kahjuks unustavad inimesed sageli, et seda, kellena sünnid, ei saa valida. Sina aga pead elama sellena, kes sa oled. Paremal juhul sa ehk ei elagi kuigi kaua.

Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Olla valge vares musta võõba all.

Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt.

Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata.

* * *

Pia ei olnud kunagi päriselt aru saanud, mis tundeid kunst temas tekitas. Ühtepidi tundis ta alati vajadust millegi ilusa järele – tahtis imetleda, tunnetada, kogeda, iseend unustada. Vahel ta unistas, kuidas oleks elada kellegi teisena. Ta mõtles inimestele, keda tundis, kujutledes end nende kehades, nende suhetes teistega. Kunst andis peaaegu sama tunde. Kunsti kaudu oli võimalik näha maailma kellegi teise silmade läbi, tajuda nende poolt tajutut, mõista nende mõtteid ja spekuleerida põhjuste üle. Sellest hoolimata, või ehk just seetõttu, tundis Pia ka sügavat hirmu kunsti mõjul tekkivate emotsioonide ees. Kõigel esitataval oli olemas sügavalt isiklik algpõhjus – inimesed märkasid midagi, sest olid seda otsinud, neis peituv vajadus tekitas soovi loomingu kaudu rahuldust saada. Nii lõid nad ise endale seda puuduolevat, mille pakkumises oli elu neid alt vedanud.

Nad istusid kohvikus, mille seintele oli kleebitud ajalehti ja laest rippusid kiigelauad. Kohvik oli inimesi, suminat ja suitsu täis. Zeni rohelised silmad särasid kavalalt. Pia tundis, kuidas süda kloppima hakkab, ja vihastas enda peale.

„Kaua sul selle näituse kokkupanek aega võttis?” küsis ta siis lihtsalt, et vaikus otsa saaks.

„Materjalide hankimiseks kulus terve mu elu. Valiku tegemiseks üks unetu öö.”

Poisi pikkade küüntega elegantsed käed sõrmitsesid menüüd. Tema silmad püsisid tüdrukul.

„Ah nii.”

Miskipärast kiskusid suunurgad idiootlikult ülespoole, nii et Piat valdas hirm, et ta näolihased hakkavad pingutusest tõmblema. Mõttes siunas ta ennast juba ei-tea-mitmendat korda, et ta üldse siia oli tulnud. Sisetunne käskis juba ammu kõik sinnapaika jätta ja põgeneda.

Igaveseks.

Selle asemel kuulis ta ennast tobedalt kaasa targutavat:

„Jah, ma tean tegelikult, kuidas sellega on. Sa kogud terve elu mälestusi ja siis ühel valgustatud hetkel muutuvad need äkitselt üheks plahvatuslikuks tervikuks. Kõik on äkitselt omavahel seotud ja kõigel on mõte. Varem sa lihtsalt ei teadnud seda.”

Ta kiskus tahtepingutusega oma silmad poisilt ära ja libistas pilgu üle kohvikusistujate nägude. Mitte midagi huvitavat, konstateeris ta kahjutundega. Mitte midagi sellist, mille vaatamine oleks mõistetav. Mitte midagi sellist, millele oma tähelepanu vähemalt näiliseltki suunata.