Читать книгу Enesetapjad - Birk Rohelend - Страница 6

Sekund hiljem levis tihe vaikuselaine üle korteri. See laotas ennast kortsus riiete hunnikule põrandal, libises üle purunenud veiniklaasi habraste kildude, sõrmitses õrnalt maas vedelevat filmirulli ja puges mõnusalt vanade ajalehtede hunnikusse laual. Kell, mis oleks võinud teda eemale peletada, lebas võimetuna nurgas, harali osutid meenutamas viimast hetke.

Musta-valgeruudulist vannitoapõrandat katsid vahapritsmed, vanni alt paistis kustunud küünla ots. Nurgas vedeles määrdunud käterätik ja ukseni viivad märjad jalajäljed olid veel selgesti nähtavad.

Peeglile oli keegi punase huulepulgaga kirjutanud: „I hate you!”

Nahk, mis oli puhtaks pestud, säras veel noorusest ja elujõust. Üks sihvakas valge käsi rippus hooletu elegantsiga üle vanniääre, teine oli kadunud veinipunaselt kumavasse vette. Poolsuletud lauge ääristavad ripsmed olid märjalt kokku kleepunud.

Vannis lebava kõhna nooruki tardunud pilgus peegeldus põhjatu imestus.