Читать книгу Enesetapjad - Birk Rohelend - Страница 9

Kevad oli alati olnud Zeni jaoks kõige ebameeldi vam aastaaeg. Kevad meenutas talle tõsiasja, et taas on alanud järjekordne aasta ja ta on jälle sammu võrra vanaduse suunas liikunud. Talle ei meeldinud päike, vesi ega välismaa pensionärid, kes linna hordidena ummistasid, liikudes ringi kümnepealiste gruppidena, kõigil ühesugused eresinised või lipupunased särgid jopede peale tõmmatud.

See oli lihtsalt rõve.

Ebameeldiv oli istuda kohvikus, kui avatud uksest voogas sisse vastik lärm. Veidike kaugemal olid alanud teekatte rekonstruktsioonitööd, nii et Zen mitte ainult ei tundnud, vaid isegi nägi tolmu, mis väikeste pahvakutena tema suunas heljus. Ta väristas vastikustundega õlgu ja süütas sigareti.

Kui juba, tahtis ta ise olla süüdi oma kopsude tahmumises.

Ta pahvis aeglaselt oma sigaretti, hoides seda elegantselt kahe saleda sõrme vahel, takseerides teetööliste kevadpäikese käes pruuniks põlenud soonelisi käsivarsi, lõputurohelistest silmadest kiirgamas kustumatu nälg. Tema pikad sihvakad jalad helesinistes teksades olid hooletult välja sirutatud, teatud nurga all paistis valge triiksärgi lahtinööbitud kaelusest rinnanibu ümbritsev tähekujuline tätoveering.

Täna ei tahtnud Zen millelegi mõelda.

Mõtetega oli miskipärast nii, et need tulid alati siis, kui sa neid ei vajanud. Õigupoolest ei vajanud Zen kunagi mõtteid – need olid täis minevikuvarje ja tulevikuõudusi ega kõlvanud kuhugi. Aistingud ja tunded olid need, mille nimel ta elas. Mõtete jaoks pidanuks olema nupp, mida oleks saanud vajutada, et lülitada välja kõik, mis jäi ülespoole naba ning oli tema, Zeni jaoks ebavajalik ja kasutu. Mõnikord isegi häiriv.

Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, et ta silmitseb teda pilkavalt üle õla. Ta kägardas paberi vihaselt nutsakuks ja surus kõrvallaual olevasse tuhatoosi.

Lind.... Kui Zen oleks lindu joonistanud, teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida.

Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus.

Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid.

Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest.

Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli nii tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.

Vahel mõtles ta, mis tunne oleks olla naine. Kõndida mööda tänavat, vahune kleidipits voogamas vaimustavate säärte ümber, piimjas rind kummumas dekolteest... Ta poleks kunagi lubanud endale lõhenenud juukseotsi või sirgelõikelist seelikut.

See oleks pidanud olema tema saatus! Ta tahtis olla imetletud. Tahtis olla tahetud. Tahtis olla jumaldatud.

Elu oli vihastamapanevalt ebaõiglane.

Zen ohkas ja imes läbi kõrre maasika-banaanikokteili. Kohvikute ainuke hea omadus oli see, et seal sai olla paljudele inimestele nähtav. Ta istus alati kõige uksepoolsemas lauas, näoga sisenejate poole, nii et kõik inimesed olid sunnitud temast mööda liikuma. Nad lihtsalt pidid teda vaatama ja hetkeks ta tähekujulise tätoveeringuga rinnanibu külge klammerduma.

Sealt edasi puudus vaid üks imetilluke samm.

Ta sirutas oma pikad graatsilised käed välja ja puhus siis õrnalt sõrmeotstele. Roosa neoonlakk säras valguses nii vaimustavalt. Hetkeks mõtles Zen, kas päikest annaks kuidagi oma uues fotosarjas ära kasutada. Siis raputas ta kõvera muigega pead, keskendudes tumedate turris juustega kuklale, mis paistis temast paar lauda paremal. Tollel tüübil olid laiad õlad ja lihaselised käed.

Zen naeratas omaette rõõmutut naeratust.

See kevad ei olnud miskipärast selline nagu teised kevaded, mida ta mäletas.

Sellel kevadel oli kibe lisamaik juures. Võib-olla sellepärast, et ta oli ootamatult teadlikuks saanud asjaolust, et koolilõpp on vaid mõne kuu kaugusele pagendatud; ja et kusagil, üldse mitte nii väga kaugel, terendasid juba kolmekümnendad eluaastad.

See kõlas lihtsalt kohutavalt.

Ei, mitte ainult ei kõlanud, vaid isegi lõhnas ja maitses nagu surm.

Kolmekümnendateks eluaastateks oli noorus otsa saanud ja seda ei olnud enam kuidagi võimalik eitada. Varsti põrnitsevad talle vannitoapeeglist vastu kortsud ja tema keha kattev siidjas nahk hakkab lõtvuma. See tundus lausa käegakatsutav neil kiiskavkollaseil aprillihommikuil, mida Zen oli üle kõige vihkama õppinud.

Justkui oleks ta midagi otsustama pidanud.

See tundus absurdne, kohutav, mõttetu. Kui ta ei saanud elada vabana nagu lind, ei olnud ju tegelikult mõtet elada. Milleks? Zen väristas ennast taas. Varsti pidi ta päriselt otsustama, mida edasi teha.

„Ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle sellele,” korrutas Zen tigedalt ja viskles oma mõtete pigistavas võrgus.