Читать книгу Enesetapjad - Birk Rohelend - Страница 8

algus vasaku jalaga

Kas ei ole elu mõnikord just nagu jõgi, mis voolab oma jäikade kallaste vahel Looduse vastuvaidlematute seaduste järgi: kindlas suunas, kindla kiirusega ja alati sama rada pidi?

Vahel loksub uinuv vesi laisalt oma sängis, vahel pekslevad vahused lained vastu kaldaid. Aga ikka ja alati liigub jõgi sellessamas, vastuvaidlematus suunas.

Ja need, kes vete kirkas kallistuses oma elu elavad – siiruviirulised, täpilised, tundlalised, uimelised olevused – kas pole neid mõjutanud sellesama vee voolusuund ja -tugevus?

Alati on kergem ujuda pärivoolu. Lasta end vooluga kaasa viia. Lasta end kaasa viia koos kõigega, mis jões ujub.

Ja igasugust prahti toob endaga kaasa kevadine rahutu vesi ning kulub kaua, kaua aega, kuni see ükskord settib. Settib hoopis kaugemal kohast, kus see vette visati.

Ja aeg,

aeg on mõnikord just nagu vesi.

* * *

Oli kord üks tüdruk. Tema nimi oli Pia. Ta ei olnud eriti pikk ega peenike, polnud kuigi ilus ega kaugeltki rikas. Leidus temast helgemaidki päid. Sellegipoolest oli ta üks tähelepanuväärne tüdruk.

Kui ta istus vasakpoolse pingirea eel-eelviimases pingis ja kritseldas vihikuservadele mustreid, päike erkoranžidel juustel säramas, tundis füüsikaõpetaja härra Gustafsson, kuidas nukker ohe hingetoru mööda üles ronib. Ohe libises üle keele huulteni ja puges nende vahelt välja.

No miks, miks ei armasta nad füüsikat? küsis härra Gustafsson mõttes endalt ei-tea-mitmendat korda. Miks on nad nii kärsitud? Miks ei vaimustu nad teadusmaailma imedest?

Ta ei suutnud sellest kuidagi aru saada. Tema ümmargused heatahtlikud silmad, mida paksud prilliklaasid veel kaks korda ümmargusemate ja heatahtlikumatena lasid paista, olid üsna nõutud, puhates päiksekiirte käes säraval kirkal juukselõõmal. Ja õpetaja Gustafsson pidi vastumeelselt endale tunnistama, et tal ei olnud energiat, ja mine tea, ehk tahtmistki! sundida füüsikast vaimustuma seda, kes istus eel-eelviimases pingis ja kritseldas vihikulehtede servadele mustreid.

Ta vaatas aknast välja.

Veetilgad nirisesid mööda jääpurikaid allapoole ja mitte kunagi ei roninud nad tagasi üles maailmas, kus kehtisid Newtoni seadused.

Aga see, kelle unistavad sinisilmad piilusid apelsinikarva tuka varjust, ei hoolinud füüsikaseadustest.

* * *

„Pia!”

Ei midagi.

„Pia!”

Olivia nügis kõrvalistuja õlga. Too võpatas korraks ja vaatas talle imestunud pilguga otsa.

„Mis on?”

„Kuidas mis on?” imestas Liv ja jätkas pahase sosinaga: „Kas sa ei kuule, kuidas ta köhib? Ma lähen hulluks! Ma ei suuda siin niiviisi istuda! Miks ta välja ei lähe? Mingu joogu ometi vett või midagi!”

Tüdruku sõrmed näppisid närviliselt tema teksapükste põlvi.

„Ma ei jaksa enam!” kaebas ta kõrvalistujale.

Too vaatas kasvava imestusega tema rohelistesse silmadesse.

„Millest sa räägid?”

„Noh, see tüüp kolmandas reas, vasakult neljas, tal on ju läkaköha või tuberkuloos või ma ei tea mis kallal! See on ju kohutav! Kas see sind siis ei häiri?”

Livi kulmud olid oma tavalisest asukohast lahkunud ja asetsesid nüüd poole tolli võrra kõrgemal. Veidi piklikud silmad olid pahased ja nõutud.

No on ikka tüüp! mõtles tüdruk, silmanurgast sõbratari piieldes. Magab lahtiste silmadega! Issand, kui uimane ta võib olla.

Ta pööras pilgu pahaselt teisele poole. Kaks pingirida eespool terendas üks tumedajuukseline pea tõmmu kaela otsas.

Ei, ma ei tohi teda vaadata, mõtles Liv ja vahtis üksisilmi kukalt. Poiss pööras pead ja vaatas talle otsa.

Neetud, mõtles Liv ja tegi võimalikult mittemidagiütleva näo. Tedretähnid ta ninal tõmbusid tooni võrra tumedamaks.

See, kes istus tema vasakul käel, ei pannud mitte midagi tähele. Sinisilmad olid lava külge naelutatud. Ei, uimasuses ei saanud teda tegelikult süüdistada. Pia oli kohati liigagi impulsiivne.

Ta lihtsalt kuulis ainult seda, mida pidas oluliseks.

Hetkel olid tema meeled hõivatud poisi ja tüdrukuga, kes pidasid dialoogi. Vestluseks poleks seda ju kuidagi saanud nimetada! Vestlus eeldab vestlejaid. Need siin olid kaks inimest, kes püüdsid olla mitte inimesed, vaid šabloonid. Püüdsid olla tegelased. Nad ei rääkinud nii, nagu räägitakse, vaid näitlesid rääkimist ja seda absoluutselt isikupäratu, anonüümse lavahäälega. Isegi sõnarõhud olid tehislikud.

Pia kortsutas kulmu. See, mida ta nägi, ei meeldinud talle üldse. Laval etendati elu – näideldi näitlemist. Kas polnud niigi kõik inimesed vaid kostümeeritud rollitäitjad, valekurvad Pierrot’d, võltsheatujulised Pinocchiod, ebahingelised Opheliad, kes veetsid oma elu, eteldes väljanäitamiskõlbulikke draamasid ja salates tegelikke? Raisates väärtuslikku, üürikest aega, justkui oleks elu hooletult visandatud eskiis papilipakal, mis seisab püsti habrastel puujalgadel.

Pia pilk libises üle saalisistujate peade ja peatus aknal. Võib-olla oli kusagil seal väljas säilinud veel killuke elu originaalversioonist.

„Pia!”

„Mis on?”

„Rasmus vaatas mulle otsa!” Rohelised silmad püsisid põrandal. „Vaata, kas ta veel vaatab!”

Pia vaatas tolmuses saalis otsivalt ringi, kuni leidis kõnealuse objekti. Too istus kuklaga tema poole.

„Ei vaata praegu.”

„Ah soo.” Tüdruku hääles kõlas kerge kahjutunne. „Aga tead, enne vaatas küll sellise näoga, et...”

„Tssst!” sisistati tagantpoolt. Kopsuvähikandidaat kandis ette järjekordse monoloogi.

„Õudne, no kaua ta võib!” sosistas Liv sõbratarile. „Mingu ometi välja...”

„Millest sa räägid?” sosistas Pia imestunult vastu, pilk taas aknal.

* * *

Mõned inimesed elavad rohkem silmadega, teised mõistusega.

Olen üritanud elada mõistusega. Aga mu silmad on liiga reetlikud.

Ilusad asjad on mind alati lummanud. Ja oma visuaalsele sõltuvusele olen maksnud ränka lõivu, sest ilu saab nautida ainult iseenese arvelt.

Nii olen omaenese hinge tükikaupa müünud reetlike silmade ahnuse eest.

Ma olen Kunsti alati kartnud. Kunst on hirmus! See imeb su endasse nagu tühja auku ega anna sind enam kunagi tagasi. Kunst armastab ausust ja alastust. Isekust Kunst ei salli.

Kunst tahab murda! Selle eest olen põgenenud.

Aga põgeneda ei saa kunagi lõpmatult. Varem või hiljem saadakse sind kätte.

* * *

Siin ta nüüd seisis, sisetunde poolest vahetevahel ürgvana, teinekord verinoor, tegelikult üheksateistkümneaastane väidetavalt naissoost ilmakodanik, ja vaatas juba veerand tundi fotot enda ees. Pia oli imetlusest, hirmust ja äratundmisest tardunud.

Jah, loomulikult oli see tema! Alati, kogu aeg, igal pool oli see olnud tema.

Ei, ta ei tahtnud hoopiski mitte uskuda, et asjad, mis on läinud mööda ja unustatud, tulevad uuesti tagasi. Ometi seisis ta nüüd siin, vaatas talle otsa ja oli absoluutselt teadlik kõigest.

See oli kohutav.

Selge see, et punase mütsiga tüdruk, kes tolgendab mingis suvalises toidupoes keset lettidevahelist käiku, traatkorv näpus, ei ole midagi vaimustavat. Selge see, et niisugust tüdrukut polegi ilmselt võimalik tähele panna. Mis siis, et sellel tüdrukul on iseäralik, rõngastatud huulega nägu! Mis siis, et sellel tüdrukul on lumivalge jope, sinirohelised kottpüksid ja kaks numbrit suuremad mikihiiresaapad! Selle jaoks, kellel olid siis erkpunased juuksed ja must nahktagi, ei olnud kirjeldatud tüdrukut olemaski. Ja ometi, just sellepärast oli Zen juba siis kõrvakiilu ära teeninud! Aga tookord oli Pia ainult suurte silmadega vaadanud ja Zen oli ära läinud ja Pia arvates alatiseks. Nii oli lausa uskumatult ärritav, et ta nüüd jälle tema ees seisis.

Sügis. See pidi olema sügis, sest ainult sellel aastaajal oli omadus kõike ilusamaks muuta. See oli nukruse, kaduvuse ja viimase hingetõmbe agoonia, mis kuldas poissi, akent ja taamal paistvat puudesalu pildil. See oli kustuva sigareti mõtlikkuse hõng, mis andis seda hoidvatele sõrmedele niisuguse iseäraliku loobumise pehmuse. See oli mineviku, lahkumise ja paratamatuse autoportree, mis oli siin endale väljundi leidnud. „Dialoog iseendaga”, seisis pildi all kirjas.

„Sa siis tead seda hetke.”

Pia võpatas ja vaatas otsa poisile, kes parasjagu teda iseteadva muigega mõõtis. Poisil olid blondid lokkis juuksed, mis raamisid tema nägu, muutes selle pehmeks ja lapselikuks. Tal oli seljas rullkraega must pullover ja jalas kitsad mustad püksid. Saledad käed olid rinnal vaheliti.

„Olen Zen, nagu sa ilmselt juba lugesid. Kellega on mul au?”

„Pia.”

„Jah, sa näed sedamoodi välja.”

Pia kortsutas kulmu ja pööras pilgu taas seinale tagasi. Ta tundis ennast ebamugavalt.

„Ma ei ole sind varem näinud. Kas sa käid sageli näitustel?”

„Ei.” Pia vaatas taas poisile otsa. „See on esimene kord.”

„Alati on üks esimene kord.”

Zen naeratas säravalt. „Pärast seda pole miski enam endine.”

Viivuks seisid nad vaikides. Siis ütles poiss:

„Ma ei saa lahti tundest, et olen sind kusagil varem näinud.”

„Ei tea. Ei usu. Ma ei käi kusagil.”

Vastus tuli rabedalt ja puiselt ning Pia tundis, kuidas ta kael õhetama hakkab. Poiss muigas.

„Ometi oled sa nüüd siin. Just õigel hetkel, et minna välja ja teha minuga üks kohv. See tolm ja need ülemäärased analüüsihulgad, mida mulle juba hommikust saadik kaela valatakse, on mind täitsa ära kuivatanud. Niiviisi võib veel targaks saada.”

Ta vaatas Piale küsivalt otsa.

„Noh, miks ka mitte,” vastas see puiklevalt.

„Issand, kui nunnu sa oled, kui sa niiviisi trotslikult põrnitsed,” ütles Zen vaimustunult ja hakkas pika sammuga minema, Pia järele venimas.

* * *

Ma olen alati tahtnud teistega sarnaneda. Ja olen üritanud, oo, kuidas olen üritanud olla tavaline inimene!

Kõik, kes on seda kunagi proovinud, teavad, kui võimatu see on. Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla.

Ehk on siinne maailm tõesti vaid ideede peegeldus ja varjukujud koopaseintel. Sest samad inimesed sünnivad justkui uuesti ja uuesti, astudes korduvalt läbi su elu. Ja iseenda eest ei saa põgeneda... Olen see latern, mis kutsub deemoneid. Ja nad on (paraku!) liigagi ühte nägu.

Nii pean mõtlema, et see kõik on alguse saanud juba väga ammu. Kujuteldamatult ammu. Et minu elu oli mu vikerkestadele graveeritud juba siis, kui ma esimest korda silmad avasin.

Lootus teeb inimese pardipoja sarnaseks – teeb ta valmisolevaks järgnema esimesele liikuvale objektile. Valmis jäägitult, tingimusteta armastama. See valmidus on kõikemattev.

Nii on esimesed emotsioonid, mida me kogeme, need, millest saab taust.

Taust, millesse paigutub kõik järgnev.

Ja kõik järgnev otsib endale tähendust olemasoleva kaudu.

Et ennast mõista, tuleb minna algusesse. Tuleb minna sellesse aega, kus mõtted ei olnud veel sõnalist kuju omandanud. Tuleb hoomata asjade olemust.

See on võimalik.

Inimese aju on hämmastav. Ta mäletab kõike absoluutse täpsusega. Keerukas on vaid talletatu esilekutsumine. Me ei oska ennast lugeda.

Sellepärast tulebki küsida: miks? Ja pärast iga vastust tuleb edasi küsida: miks?

Kuni viimase vastuseni. See ongi algus.