Читать книгу Wayward Pines. III osa - Blake Crouch - Страница 2

David Pilcher

Wayward Pinesi salarajatis

Neliteist aastat varem

Ta avab silmad.

On külm ja ta lõdiseb.

Peas tuikab.

Keegi seisab ta ees. Kuna tundmatu kannab kirurgimaski, on tema nägu hägune ja sõnad segased.

Mees ei tea, kus ta on, ega sedagi, kes ta selline on.

Tundmatu kummardab, et talle hapnikumask anda.

Naisehääl veenab: “Hinga sügavalt sisse, ikka sisse ja välja, sisse ja välja.”

Mees tõmbabki sisse puhast sooja hapnikku. See tulvab hingetorust alla ning saabub kopsudesse mõnusa soojapahvakuna. Naise suu on varjatud, aga tema silmadest aimab mees naeratust.

“Hakkab parem?” küsib naine.

Mees noogutab. Naise nägu paistab selgemini. Ja tema hääl Mees on sellega harjunud. Mitte just kõlaga, aga see tekitab mehes harjumuspäraseid tundeid. Kaitsvaid. Lausa isalikke.

“Pea valutab?” küsib naine.

Mees noogutab.

“Varsti läheb üle. Ma tean, millises meeltesegaduses sa praegu viibid.”

Noogutus.

“See on täiesti normaalne. Kas sa tead, kus sa oled?”

Pearaputus.

“Kas sa tead, kes sa oled?”

Pearaputus.

“Sellest pole lugu. Veri on sinu soontes voolanud alles kolmkümmend viis minutit. Tavaliselt kulub paar tundi, enne kui olemine on jälle selge.”

Mees vaatab lakke: pikad fluorestsentslambid säravad ülearu eredasti.

Ta avab suu.

“Ära proovi veel kõnelda. Tohib ma selgitan?”

Noogutus.

“Sinu nimi on David Pilcher.”

Mehel on seda tore kuulda. Millegipärast tundub nimi tuttavlik. Vähemasti on see midagi, millest leiab tuge.

“Sa pole haiglas. Sa pole autoõnnetusse sattunud ega infarkti saanud. Mitte sinnapoolegi.”

Mees tahab öelda, et ta ei suuda liigutada. Et ta on alajahtunud ja kardab.

Naine jätkab: “Sa väljusid äsja varjusurmast. Sinu elutähtsad näitajad on kõik normi piires. Sa oled tuhat kaheksasada aastat maganud ühes tuhandest suspensioonimasinast, mille sa ise leiutasid. Oleme kõik elevil. Sinu eksperiment läks korda. Meeskonnast jäi ellu üheksakümmend seitse protsenti. Paar protsenti enam, kui sa ennustasid. Kriitiline kadu puudub. Õnnitlen.”

Pilcher lamab kanderaamil, vahib lakke ja pilgutab silmi.

Kardiomonitor, mille külge ta on kinnitatud, piiksub üha kiiremini, ent see pole hirmust ega stressist.

Hoopis elurõõmust.

Viie sekundiga tuleb kõik tagasi.

Kes ta on.

Kus ta on.

Millega ta on tegelenud.

Nagu lamp läheks põlema.

Pilcher tõstab vaevaliselt käe ja tirib maski suu eest. Ta vahib üksisilmi õde ning kõneleb esimest korda pärast peaaegu kahte tuhandet aastat.

Kähisevalt, ent arusaadavalt: “Kas keegi on väljas käinud?”

Naine võtab kirurgimaski eest. See on Pam. Kakskümmend aastat vana ning pärast pikka-pikka und kummituslik.

Ja ometi ülimalt kaunis.

Pam naeratab. “Sa tead, et ma ei lubaks, David. Me ootasime sind.”

# # #

Kuus tundi hiljem on Pilcher liikvel. Ta komberdab mööda 1. tasandi koridori. Teda saadavad Ted Upshaw, Pam, Arnold Pope ja mees nimega Francis Leven. Leven, ametilt rajatise majandusülem, vatrab vahetpidamata.

“…783 aastat tagasi tekkis keresse leke, aga vaakumisensorid märkasid seda.”

“Nii et meie toidumoon…” alustab Pilcher.

“Minu meeskonnal on testimine veel pooleli, aga paistab, nagu oleks kõik täielikult säilinud.”

“Kui palju töötajaid on ellu äratatud?”

“Hetkeseisuga kaheksa, meie kaasa arvatud.”

Nad jõuavad klaasusteni, mis avanevad automaatselt viiesaja tuhande ruutmeetri suurusse koopasse, kus hoitakse toiduaineid ja ehitusmaterjale. Koobast hüütakse Noa laevaks. Tegemist on ühega inimsoo teotahte ja usinuse suursaavutustest.

On rõske ja haiseb.

Kõikjal koopalaes, kuhu pilk ulatub, ripuvad kogukad keralambid.

Inimesed kõnnivad Humvee poole, mis on pargitud tunneli sissepääsu juurde. Pilcher juba hingeldab ning tema jalgu kimbutavad krambid.

Pope juhib.

Tunneli fluorestsentslambid veel ei tööta ning Humvee laskub järsust viieteistkümne protsendilisest kallakust pilkasesse pimedusse. Sõiduki teed näitavad üksnes esituled, valgustades niiskeid kaljuseinu.

Pilcher istub oma abilise kõrval.

Miljardäri meeltesegadus pole veel päriselt lahtunud.

Alluvad on talle rääkinud, et suspensioon kestis tuhat kaheksasada aastat, ent iga uue hingetõmbega on Pilcheril seda raskem uskuda. Paistab, nagu uusaastapeost, millega tema ja ta töörühm saatsid ära 2013. aasta, oleks möödunud vaid tunde. Kui nad olid Dom Pérignoni joonud, võtsid nad alasti ning pugesid suspensiooni masinatesse.

Pilcheri kõrvad plõksuvad, kui nad alla sõidavad.

Miljardär tunneb, kuidas ta energiast pakatab.

Ta heidab üle õla pilgu Levenile, kes istub taga. Ta on kõhetu mees, kellel on lapse nägu, ent targa mehe silmad.

“On seda õhku ohutu hingata?” pärib Pilcher.

“See on teistsuguse koostisega,” vastab Leven, “aga üksnes mõnevõrra. Lämmastik ja hapnik on õnneks endiselt peamised koostisosad. Hapnikku on siiski üks protsent rohkem ja lämmastikku üks protsent vähem. Kasvuhoonegaaside sisaldus on tööstus revolutsiooni eelsel tasemel.”

“Ma usun, et olete juba alustanud rajatise dekompressiooni?”

“See oli esimene asi. Juba pumpamegi õhku väljast sisse.”

“Kas ma pean veel midagi teadma?”

“Mõni päev läheb veel, kuni süsteemid tõrgeteta ja täisvõimsusel tööle hakkavad.”

“Mida aatomkell aastaks ja kuupäevaks näitab?”

“Täna on 14. veebruar ja Issanda aasta 3813.” Leven itsitab. “Head sõbrapäeva kõigile.”

# # #

Arnold Pope peab Humvee kinni. Selle kaugtuled valgustavad titaanist portaalukse sisekülge, mis on tunnelit, rajatist ja kõiki magajaid välisilma eest kaitsnud.

Pope lülitab mootori välja, ent jätab tuled põlema.

Nad astuvad maasturist välja, Pope kõnnib Humvee tagaosa juurde ja teeb luugi lahti.

Ta võtab välja pumppüssi.

“Jumala pärast, Arnie,” sõnab Pilcher. “Alati valmis halvimaks.”

“Selle eest sa ju mulle ränka raha maksadki? Kui see oleks minu teha, võtaksime terve turvameeskonna kaasa.”

“Ei, hoiame praegu tagasihoidlikumat joont.”

“Pam, kas sa tuleksid taskulambiga lähemale?” palub Leven.

Kui neiu klaviatuurile valgust näitab, nõuab Pilcher: “Ootame veidike.”

Leven ajab ennast sirgu.

Pope tuleb uudistama.

Ted ja Pam pöörduvad tema poole.

Pilcheri hääl on veel kare preparaatidest, millega teda virgutati.

“Austagem seda hetke.” Alluvad pööravad oma pilgu talle. “Kas te kõik mõistate, millega me hakkama saime? Oleme sooritanud kõige ohtlikuma ja hulljulgema retke inimkonna ajaloos. Mitte ruumis, vaid ajas. Kas te taipate, mis jääb teisele poole ust?”

Ta ootab vastust, aga keegi ei proovigi vastata.

“Puhas avastusrõõm.”

“Ma ei mõista,” väidab Pam.

“Olen seda ennegi ütelnud, aga nüüd ütlen taas. See on nagu Neil Armstrong, kes ronis Apollo 11 trepist alla, et seista esimese inimesena Kuu pinnal. Vennad Wrightid Kitty Hawkis oma lennumasinat katsetamas. Kolumbus astumas Uue Maailma randa. Meil pole aimugi, mis jääb teisele poole seda ust.”

“Sa ennustasid, et inimkond sureb välja,” lausub Pam.

“Jah, aga see oli pelgalt ennustus. Äkki ma eksisin. Selle ukse taga võib seista kümme kolmesaja meetri kõrgust pilvelõhkujat. Kujutlege, kuidas keegi astuks 213. aastast 2013. aastasse. Kõige imelisemad asjad, mida me võime kogeda, on saladused. Seda ütles Albert Einstein. Nautigem seda hetke.”

Leven asub ukse küljes olevat ratast vastupäeva pöörama.

Kui ta on sellega lõpuni jõudnud, lausub ta:“Söör? Kas te oleksite nii lahke?”

Pilcher astub uksele lähemale.

Leven juhendab: “See hoob, kohe siin.”

Pilcher surub hoovale.

Esialgu ei juhtu midagi.

Humvee tuled kustuvad.

Pimedust läbistab üksnes Pami nõrguke taskulamp.

Nende jalge all hakkab midagi ägama. Justkui vana laev nagiseks.

Raske portaaluks kõigub ja hakkab krigisedes üles tõusma.

Ja siis…

Valgus murrab välja sõiduteele ning ümbritseb neid säraga.

Pilcheri süda klopib.

Need on kõige erutavamad hetked tema elus.

Üle sõidutee tuiskab lund ning tunnelisse tulvab pakaselistõhku. Pilcher kissitab valguse käes silmi.

Kui saja kahekümne sentimeetriline uks on täielikult kerkinud, avaneb tunnelisuust vaade tundmatusse maailma.

Näha on männimetsa, mis on täis kivirahne ja mida sasib lumetorm.

# # #

Nad sammuvad läbi kolmekümne sentimeetri sügavuse lume.

Metsas on haudvaikne.

Lumehelbed langevad imekergelt.

Kahesaja meetri pärast Pilcher seisatab. Teisedki peatuvad.

Ta lausub: “Mulle paistab, et siit viis maantee Wayward Pinesi.”

Nad on endiselt tihedas männimetsas, kus pole maanteest märkigi.

Pilcher võtab kompassi pihku.

# # #

Nad sammuvad põhja poole, orgu.

Teeliste kohal kõrguvad männid.

“Kuidagi ei oska arvata,” lausub Pilcher, “mitu korda see mets on põlenud ja jälle tagasi kasvanud.”

Tal on külm. Tema jalad valutavad. Ta on kindel, et teistega on sama lugu, aga keegi ei kurda.

Nad rühivad edasi, kuni mets saab otsa. Pilcherile pole selge, kui palju nad on juba käinud. Lund ei saja enam. Esimest korda tunneb ta miskit ära – paksud kaljuseinad, mis peaaegu kaks tuhat aastat tagasi Wayward Pinesi väikelinna oma embuses hoidsid.

Pilcherit üllatab, kui palju rõõmu ta leiab nende mägede nägemisest. Metsadele ja jõgedele on kaks tuhat aastat pikk aeg, aga kaljud on sama hästi kui muutumatud. Nagu vanad sõbrad.

Peagi seisavad rändurid keset orgu.

Alles pole ühtegi hoonet.

Isegi mitte varemeid.

Leven lausub: “Justkui linna poleks olnudki.”

“Mida see peab tähendama?” uurib Pam.

“Mis täpselt?” küsib Pilcher.

“Et loodus on tagasi tulnud. Et linna enam pole.”

“Raske ütelda. Võib-olla on Idaho nüüd tohutu looduskaitseala. Võib-olla pole Idaho osariiki enam olemaski. See uus maailm tahab alles tundmaõppimist.”

Pilcher otsib pilguga Pope’i. Mees on neist kakskümmend meetrit kaugemal ees ning põlvitab metsalagendikul lume kohal.

“Mis sa leidsid, Arnie?”

Ta viipab Pilcheri lähemale.

Kui kõik on Pope’i ümber kogunenud, osutab ta jälgedele.

“Inimene?” küsib Pilcher.

“Jäljed on mehe labajala suurused, aga asetsevad puhta valesti.”

“Kuidas nii?”

“Igatahes liikus see olend neljal jalal. Näete?” Ta puudutab käega lund. “Siin on tagajalad. Need on esijalad. Vaadake, kui pikad on jälgede vahed. Ta on siit läbi läinud nagu õlitatud välk.”

# # #

Oru edelanurgas leiavad nad hulga püstakaid kive, mille vahel kasvab palju madalaid tamme- ja haavapuid.

Pilcher kükitab, et ühe kivi ümbert lund kraapida.

Kunagi on see kivi olnud kui poleeritud marmor, ent aeg on sellele oma jälje jätnud.

“Mis need on?” küsib Pam, kes teist kivi silitab.

“Surnuaia riismed,” seletab Pilcher. “Hauakirjad on ajahambast puretud. See on mälestus XXI sajandi Wayward Pinesist.”

# # #

Nad sammuvad koju, rajatise poole.

Kõik on kurnatud ja külmunud.

Taas hakkab lund sadama. Kaljud ja igihaljad taimed saavad valge lumevaiba.

“Ei paista, nagu kedagi oleks kodus,” märgib Leven.

“Kohe varsti saadame droonid välja,” kõneleb Pilcher. “Me lähetame need Boise’i, Missoulasse, isegi Seattle’isse. Siis saame teada, kas kedagi on alles.”

Nad lähevad oma jälgi mööda metsa tagasi. Kui teelistel jutt otsa saab, kõlab nende kohalt orust karje – habras ja painajalik. See kajab lumistelt tippudelt vastu.

Kõik peatuvad.

Vastukajana saadud karje on madalama kõlaga. Seegi on ühtaegu kurb ja pealetükkiv.

Enne kui Pope jõuab midagi öelda, kostab ümbritsevast metsast terve kisakoor.

Inimesed ruttavad läbi lume. Esiotsa nad sörgivad, ent kui karjed lähemalt kerkivad, joostakse juba täiest väest.

Vaid sada meetrit tunnelisuust, ei kanna Pilcheri jalad teda enam ning ta nõretab higist. Kui teised on portaalukseni jõudnud, hüütakse kui ühest suust, et ta end kokku võtaks. Ergutushüüded segunevad kriisetega, mis tulevad selja tagant.

Miljardäri pilk muutub ähmaseks.

Üle õla pilku heites tabab ta mändide vahel liikumist.

Tema kannul on kahvatud neljakäpakil kogud.

Õhku ahmides käib peast läbi: Ma suren juba esimesel päeval, mil ma olen suspensioonist väljas.

Pilcheri silme ees läheb mustaks. Tema nägu on järsku üleni külm.

Ta pole teadvust kaotanud, ometi lamab ta näoli lumes ega suuda end liigutada.

Karjed muutuvad valjemaks, ent äkki upitatakse ta üles. Arnold Pope’i õlal rippudes näeb ta rappuvat metsa enda ümber. Inimesetaolistest olenditest on lähimad vaid viieteist meetri kaugusel.

Pope lükkab Pilcheri titaanukse alt läbi ja poeb ka ise sisse.

Pilcher lamab näoli külmal betoonil. Pope hüüab: “Hoidke kõik tagasi! Sellest tuleb napikas!”

Uks vajub paugatades kinni.

Teiselt poolt on kuulda tuhmi mütsatusi vastu metalli.

Pilcher on nüüd pääsenud, aga tema teadvus on uinumas.

Veidi enne minestamist kuuleb ta Pami hüsteerilist kisa: “Mis kurat need veel olid?”