Читать книгу Wayward Pines. III osa - Blake Crouch - Страница 4

Pilcher

Wayward Pines

Kaksteist aastat varem

On sügishommik.

Eelmises elus talle ei meenu, et taevas oleks nii sinine olnud. Üles vaadates on taevalaotus lausa lilla. Õhk on nii selge ja puhas, et meenutab hüperreaalsust. Värvid on pimestavalt kirkad.

Pilcher kõnnib teed mööda linna. Asfalt on alles kahe nädala eest valatud, lõhna on praegugi tunda.

Ta möödub äsja üles pandud reklaamtahvlist, kus tööline parasjagu PARADIISI “i” peale värvi rullib. Kui ta tööga lõpule jõuab, võib lugeda: “Tere tulemast Wayward Pinesi, kus paradiis on kodu.”

Pilcher hüüab: “Tere hommikust! Tublit tööd teed!”

“Aitäh, söör!”

Linn on alles pooleli, ent org paistab peaaegu tsiviliseeritud. Mets on enamasti maha raiutud, kui välja arvata mõned üksikud männid, mis jäävad tänavate äärde ja annavad majade esiõuedele varju.

Mööda müriseb betooniauto.

Kaugelt paistavad uued majad, igaüks erisuguses ehitusjärgus. Valmisdetailid olid suspensiooni kaasa võetud. Nüüd tahavad majad üksnes monteerimist. Pärast vundamentide valamist paistab töö hoogustuvat. Linn kasvab iga päevaga kiiremini, elumajad võtavad ilmet.

Kool on peaaegu valmis.

Haigla kolmel alumisel korrusel on sõrestik olemas.

Pilcher jõuab tasandatud maalapile, kuhu asfalteerimise järel tuleb 8. tänava ja Main Streeti ristmik.

Orust kostab saagide kauget kiunumist ning naelapüstolite laksatusi.

Main Streeti äärde kerkivatel hoonetel on sõrestikud tervenisti olemas. Hommikupäike kuldab kollaseid männipuust laudu.

Arnold Pope saabub allalastud kattega Jeep Wrangleris.

Pilcheri käealuneronib džiibist välja ja astub ligi.

“Tulid meie edusamme vaatama?” küsib Pope.

“Suurepärane, kas pole?”

“Oleme lausa plaanist ees. Kui kõik läheb hästi, on enne lume tulekut valmis sada seitsekümmend elamut ja kõikide hoonete väliskujundus. See tähendab, et talve jooksul toimuvad hoonete siseviimistlustööd.”

“Ja millal ma lindi pidulikult läbi lõigata saan?”

“Tuleval kevadel.”

Pilcher naeratab, mõeldes tekkinud kujutluspildile – soe maipäev, orus õitsevad lilled ning värsked puulehed on õrnrohelised või – kollased.

Uus algus. Inimkond alustab otsast peale.

“Oled sa mõelnud, kuidas seda kõike esimestele elanikele seletada?”

Nad kõnnivad keset tänavat. Pilcher silmitseb tulevase ooperiteatri tellinguid.

“Oletan, et alguses võib ette tulla kohkumust ja umbusku, aga kui nad lõpuks aru saavad, millise võimaluse olen ma neile kinkinud…”

“Heidavad nad põlvili, et sind tänada,” ütleb Pope.

Pilcher naeratab.

Neist veereb mööda puidukoormaga veoauto.

“Kas sina suudad säärase võimaluse suurust hoomata?” jätkab Pilcher. “Maailmas, kust me tulime, oli väga lihtne elada. Aga väga palju oli ka rahulolematust, kuna kõik oli nii selge. Kuidas seitsme miljardi inimese seas oma elule tähendust leida? Kui toit, riided ja kõik vajalik on Walmartist saada? Kui me nüristame oma mõistust kõikvõimaliku meelelahutusega, mis tuleb kõrgresolutsiooniga ekraanidelt, siis libiseb elu mõte ja tähendus peost.”

“Ja mis see siis on?” pärib Pope.

“Mis täpselt?”

“Meie eesmärk.”

“Loomulikult meie liiki kauem alal hoida. Seda planeeti taas valitseda. Ja me saame sellega hakkama. Mitte sinu või minu eluajal, aga tulevikus. Inimestel, keda ma toon suspensioonist välja oma linna asustama, pole Facebooki ega iPhone’e, iPad’e, Twitterit ega internetipoode. Nad suhtlevad nagu meie liik vanasti. Näost näkku. Nad elavad teadmisega, et nad on viimased inimesed, et tarast väljaspool elab miljard koletist, kes tahab neid nahka pista. Kuna nii palju on kaalul, siis nad mõistavad, millise tohutu hinna on nende elud omandanud. Kas me kokkuvõttes seda ei tahagi? Tunda, et oleme kasulikud? Väärtuslikud?”

Pilcher naeratab selle peale, kuidas tema linn, tema unistus omandab silmanähtavalt kuju.

“Sellest saab meie Eeden.”

Turnerid

Jim Turner suudles oma kaheksa-aastast tütart laubale ja pühkis tema silmist pisaraid.

“Aga ma tahan, et sa jääksid meie juurde,” ütles laps.

“Ma pean maja üle vaatama.”

“Ma kardan.”

“Sa oled koos emmega.”

“Miks inimesed väljas karjuvad?”

“Ma ei tea,” valetas isa.

“Kas nende koletiste pärast? Me õppisime neid koolis. Mr Pilcher kaitseb meid nende eest.”

“Ma ei tea, kes nad on, Jessica, aga ma pean minema ja vaatama, et sinu ja emmega midagi ei juhtuks, eks?”

Väike tüdruk noogutas.

“Ma armastan sind, kullake.”

“Mina sind ka, issi.”

Jim tõusis püsti ja pani käed naise näole. Pimedas naist nägemata tundis ta ikkagi, kuidas tema huuled värisesid ja olid pisaratest märjad.

“Teil on vett ja toitu, taskulampe.” Ta üritas nalja teha. “Isegi pissipott.”

Naine haaras mehe kaelast ja asetas oma huuled tema kõrva vastu.

“Ära tee seda.”

“Sa tead väga hästi, et muud võimalust pole.”

“Keldris…”

“Nii ei saa. Lauad on liiga pikad, et saaks neid ukse ette lüüa.” Jim kuulis nende naabreid Millereid teisel pool tänavat oma majas suremas. “Kui on aeg välja minna…”

“Sina tood meid välja.”

“Loodan seda kõigest hingest. Aga kui mina ei saa seda teha, võta kang. Sa pead sellega ukse lahti kangutama.”

“Oleksime pidanud teistega koos püsima.”

“Ma tean, aga läks teisiti. Nüüd me teeme, mis suudame. Ükskõik, mida sina ja laps magamistoas kuulete, te jääte kappi ega tee piiksugi. Kata ta kõrvad kinni, kui…”

“Ära ütle rohkem midagi.”

“Kui mis, issi?”

“Jumala pärast, ära ütle rohkem midagi.”

“Ma armastan teid, minu tüdrukud. Nüüd ma panen ukse kinni.”

“Ei, issi!”

“Tasa, Jess,” sosistas Jim.

Jim Turner suudles oma naist.

Ta suudles oma tütart.

Siis ta sulges nad magamistoakappi nende kahvatulilla viktoriaanliku maja teisel korrusel.

Tööriistakast oli juba põrandal lahti.

Ta lülitas taskulambi sisse ja valis sobiva lauajupi puumaterjali seast, mille ta oli kuurist toonud. Eelmisel suvel oli koerakuudist materjali üle jäänud.

Ta oli soojadel pärastlõunatel tagahoovis nokitsenud…

Mrs Milleri kisendamine äratas ta meelisklusest.

“Ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei! Aaappppiiii!”

Jessica nuttis kapis ja Gracie üritas last rahustada.

Jim haaras haamri. Ta seadis laua mõlemasse otsa naelad. Kruvid oleksid paremini sobinud, aga aega polnud. Ta hoidis männipuidust lauda risti ukse ees ja lõi naelad lõpuni.

Ta kordas mõttes šerifi öeldut ega saanud rahu.

Kas tõesti polnud inimkonnast enam kedagi rohkem alles?

Selleks ajaks, kui ta oli neli lauda ukseraami külge naelutanud, olid Millerid teisel pool tänavat vaiki jäänud.

Jim pani haamri käest ja pühkis otsaeest higi.

Ta heitis põlvili ning asetas huuled vastu kapiust.

“Jessica? Gracie?”

“Ma kuulen küll,” vastas tema naine.

“Te olete kinni naelutatud,” ütles Jim. “Nüüd ma otsin endale peidukoha.”

“Loodan, et sind ei leita üles.”

Jim asetas käe uksele.

“Ma armastan teid kogu südamest.”

Abikaasa vastust mees ei kuulnud. Sõnad kostsid liiga halvasti, pealegi segas nuuksumine.

Ta ajas end püsti, et võtta taskulamp ja haamer. Viimane oligi tema tööriistadest kõige rohkem relva moodi.

Ta lukustas enda järel vaikselt magamistoa ukse.

Koridor oli tühi.

Viimased kolmkümmend minutit oli niivõrd karjeid ja kriiskeid tulvil olnud, et vaikus oli nüüd võõrastav.

Kuhu sa peitu lähed?

Kuidas sa ellu jääd?

Jim peatus enne treppi. Ta oleks tahtnud taskulambi sisse lülitada, ent pelgas tähelepanu äratada.

Mööda käsipuud kobades läks ta krigisevast trepist aeglaselt alla. Elutuba oli varjudesse mähkunud. Jim lähenes välisuksele. Ta oli snepri kinni keeranud, aga paistis, nagu sellest poleks abi. Jim oli juba näinud, et need olendid pääsesid akendest sisse.

Tuppa jääda?

Välja minna?

Ta kuulis teiselt poolt ust kraapimist ja vaatas läbi uksesilma.

Tänavalaternad ei töötanud enam, aga sõidutee, lippaiad ja autod olid tähevalguses ähmaselt näha.

Kolm elukat roomasid mööda kiviplaate, mis viisid aiaväravast maja välisukseni.

Ta oli teise korruse magamistoa aknast silmanud värdu tänaval lippamas, aga ta polnud varem neid lähedalt näinud.

Ükski polnud temast suurem, see-eest oli aga nende lihastoonus märkimisväärne.

Nad paistsid… nagu koletisteks moondunud inimesed.

Sõrmede asemel küünised, hambad liha lõikamiseks ja rebimiseks ning käed ebaproportsionaalselt pikad. Isegi jalgadest pikemad.

Ta pomises nagu palvet: “Pagana pihta, mis need sellised on?”

Elukad jõudsid verandani.

Järsku haaras hirm mehe üleni enda võimusse.

Ta taganes ukse juurest ja kobas taas pimeduses. Diivani ja kohvilaua vahelt läks ta kööki, kus kraanikausi kohalt aknast immitses piisavalt tähevalgust, et linoleum kiiskaks ja ta näeks, kuhu astuda.

Jim asetas haamri lauale ja võttis ukse kõrvalt naela otsast tagaukse võtme.

Miski põrkas vastu välisust, kui ta võtit lukku torkas.

Prantsatus oli nii tugev, et puidust ukse küljest pudenes pilpaid ja lukk ragises.

Jim jõudis tagaukse sneprist lahti keerata just siis, kui välisuks maha löödi.

Esimesena näeksid need koletised treppi, mis viib teisele korrusele, magamistuppa, kapini, kus tema tüdrukud on peidus.

Jim taandus kööki ja hõikas: “Teie seal! Siia!”

Maja täitis trumminahku rebestav kiljatus.

Jim ei näinud midagi, ent kuulis, kuidas teda otsivad elukad paiskasid laudu ja toole ümber.

Ta tormas läbi köögi, sulges enda järel tagaukse ja astus kivimademelt oma täiuslikule murulapikesele.

Lippaiale lähenedes möödus ta koerakuudist.

Tema taga lendas klaas kildudeks.

Kui ta jõudis väravani, mis viis kõrvaltänavale, vaatas ta tagasi. Ta nägi, kuidas üks olevus ronis läbi köögiakna, samal ajal kui teised viskusid vastu tagaust.

Ta tõstis krambi üles ja surus õlaga vastu väravat.

Ethan

Värdade kriiskeid kostis vähem kui kvartali kauguselt, kui Ethan laskus avausse ja tõmbas luugi enda järel kinni. Luugil polnud lukku. Ka muidu polnud võimalik seda välismaailma eest kindlalt sulgeda.

Tunnel oli täis saja inimese kõnekõminat, millest piisas värdade kriisete summutamiseks.

Ethan ronis mööda kahtekümmet viit redelipulka alla tunnelisse, kus säras kümme tõrvikut.

See oli saja kaheksakümne sentimeetri laiune ja saja kaheksakümne sentimeetri kõrgune murenevast betoonist truup, mida taimejuured ja – väädid olid jõudnud kahe tuhande aasta kestel rikkuda. Tunnel kulges linna all ning oli lisaks surnuaiale ainus jäänus XXI sajandi Wayward Pinesist.

Tunnel oli külm, rõske ja iidne.

Inimesed seisid hanereas, selg vastu seina, nagu oleksid nad koolilapsed päästeõppusel. Pinges. Ootel. Värisevad. Mõnedel olid silmad pärani, teistel tühjad, nagu poleks nad enda ümber toimuvast midagi taibanud.

Ethan tõttas Kate’i juurde.

“Kas kõik on sees?” küsis mees.

“Jah. Mine ees. Hecter ja mina vaatame, et keegi maha ei jääks.”

Kui Ethan salga etteotsa läks, hoidis ta sõrme huultel, et kõik vaikiksid.

Naisest ja pojast möödudes vaatas ta Theresale otsa, pilgutas silma ja pigistas viivuks tema kätt, rutates siis edasi.

Inimesed juba liikusid, kui ta esiotsale lähenes.

Ta tiris eesmise tõrvikukandja endaga kaasa. Neiu oli nädalalõppudel Biergartenis tööl käinud ja teda kutsuti Maggieks.

“Mida ma tegema pean?” küsis neiu.

Ta oli noor ja hirmunud.

“Lihtsalt hoia tõrvikut,” vastas Ethan. “Sa oled Maggie, eks?”

“Jah.”

“Ma olen Ethan.”

“Ma tean.”

“Läki.”

Grupp liikus piisavalt aeglaselt, et Ethan, Hecter ja Maggie saaksid liikuda selg ees, kukkumist kartmata. Tõrvikuvalgus virvendas mureneval betoonil ning näitas tühja tunnelilõiku neist kaksteist meetrit tagapool. Valgus tõstis esile tunneliseinu, aga keskel mustendas tühjus.

Kuulda oli jalgade lirtsumist vees ja veidi sosistamist, aga vaevalt muud.

Kõndimise ajal mõtles Ethan Theresale ja Benile. Nad olid vaid viisteist meetrit eemal, ent parema meelega poleks ta neist sammugi lahkunud.

Nad jõudsid tunnelite hargnemiskohani, millele Maggie tõrvik viivuks valgust heitis.

Sekundi murdosa tundus Ethanile, nagu pimedast kõlaks kisa, aga salga möödumine ei lasknud rohkem kuulda.

“Kas me saame hakkama?” küsis Maggie väriseva häälega.

“Jah,” vastas Ethan. “Varsti oleme pääsenud.”

“Külm on.”

Maggie fête’i-kostüümiks olid bikiinid, vihmamantel ja karusnahkse voodriga saapad.

“Soojendame ennast tule paistel, kui me pärale jõuame,” lausus Ethan.

“Mul on hirm.”

“Sa oled tubli, Maggie.”

Kaks tunnelivahet hiljem liikusid nad paremat kätt.

Kui nad möödusid vanast raudredelist, mis pimedusse kulges, jäi Ethan seisma.

“Mis müra see on?” küsis Hecter.

Ethan vaatas Maggiele otsa. “Anna oma tõrvik.”

“Miks?”

Tõrviku vastu ulatas Ethan neiule pumppüssi.

Ethan ronis ühe käe abil redelist üles, hoides teises tõrvikut.

Kui ta oli kümnest pulgast üles jõudnud, kostis alt Hecteri hääl.

“Ethan, mitte et ma kurdaks, aga siin all pole halligi näha.”

“Olen hetke pärast tagasi.”

“Mis sa teed?” hõikas Maggie nuuksatades. Ethan jätkas turnimist, kuni ta pea põrkas vastu luuki. Ta hoidis ülemisest redelipulgast ja valgustas luuki. Tõrviku leek soojendas ta nägu.

Maggie ja Hecter hüüdsid ikka veel.

Ta kergitas luuki.

Pärast pimedat tunnelit valgustasid taevatähed linna oivaliselt.

Müra, mis oli sundinud teda redelist üles ronima, oli karjumine.

Inimesed kisendasid.

Ethan ei saanud selles kuidagi selgust, mida ta nägi.

Mis selgust saigi olla, kui keset tänavat, mis oleks sobinud pildiajakirja kaanele, pidas inimestele jahti terve kari kaame, läbikumava nahaga koletisi, ja seda öösel. Ebardid jooksid võrdse osavusega püsti või neljakäpakil, kareldes nagu hundid.

Toimuv jõudis temani üksikute stseenidena.

Kõige lähemast majast kostis kriiskeid, kui värd oli esiaknast sisse murdnud.

Kolm värda said kätte ühe fête’i ohvitseridest, kes jõudis veel ümber pöörata. Kuna mees virutas matšeetega liiga rutakalt, ei tabanud ta juhtlooma koonu ja teised kaks elukat surusid ta pikali.

Kolmkümmend meetrit eemal rebis üks värd mehe kõhust soolikaid ja toppis neid endale suhu, samal ajal kui mees tema küüniste all tõi kuuldavale oma viimset häält – jubedat, lootusetut kisa.

Keset Main Streeti oli Megan Fisheri otsas suur värd, kes naist vägistas.

Main Streetil vedeles juba kümmekond inimkogu. Pooled neist olid täiesti liikumatud, sisikond kõhust välja valgunud. Kaks roomasid vaevaliselt ja hüüdsid appi, kolme õgiti elusast peast.

Nagu verine kullimäng, ent keegi ei teadnud, kuhu joosta. Ethani sisehääl käskis üles ronida ja aidata. Kedagi päästa. Kasvõi üht inimest. Tappa kasvõi üks koletis.

Aga ta saaks ise surma.

Tal polnud isegi pumppüssi kaasas.

See rühm, veerand Wayward Pinesi elanikkonnast, oli kätte saadud teel luugini.

Neil polnud muid relvi kui mõni matšeete, aga kas relvadel oligi tähtsust? Kas relvad aitaksid Ethani salka, kui värrad pääseksid tunnelitesse?

Õudne mõeldagi.

Mõtle oma naisele ja pojale.

Nad on otse sinu all.

Nad vajavad sind.

Nad vajavad sind elusana.

“Ethan!” hüüdis Maggie. “Tee rutemini!”

Maa peal sööstis üks mees mööda. Ethan polnud kunagi näinud kedagi nii kärmelt jooksmas. Nii kiiresti sai liikuda ainult ehtsast hirmust jubeda surma ees.

Värd, kes meest jälitas, jõudis neljakäpakil kähku järele. Kui mees tagasi vaatas, tundis Ethan ära linna hambaarsti Jim Turneri.

Teine värd põrkas Jimiga täiskäigul kokku, nii et mees murdis kaela.

Ethanile turgatas pähe paar küsimust. Mis siis, kui ta poleks linnale tõde avaldanud? Mis siis, kui ta oleks lasknud neil Kate’i ja Haroldi tappa ning vanaviisi elu jätkata? Päris kindlasti poleks nad praegu suremas.

Ethan sulges hoolikalt luugi ja ronis alla.

Hecter lohutas hüsteerias Maggiet, kuidas oskas.

Kui Ethan oli alla jõudnud, vahetas ta tõrviku püssi vastu. “Läki.”

Nad läksid tunnelis ruttu edasi. Ülejäänud rühma olid nad silmist kaotanud.

“Mis üleval sünnib?” küsis Maggie.

“Üks rühmadest ei pääsenud õigel ajal maa alla,” seletas Ethan.

“Peame neile appi minema,” ütles Hecter.

“Neid ei saa aidata.”

“Mis mõttes?” küsis Maggie.

Ethan märkas kauguses tõrviku kuma ja lisas sammu. “Peame keskenduma sellele, et viime oma inimesed varjule. See on kõik, mis me teha saame.”

“Kas inimesed on surma saanud?” küsis Maggie.

“Jah.”

“Kui paljud?”

“Ma kardan, et viimaks nad kõik.”

Richardsonid

Bob Richardson istus 1982. aasta Oldsmobile Cutlass Ciera rooli taha ja käivitas mootori. Tema abikaasa Barbara räntsatas kõrvalistmele.

“Puhta lollus,” kurtis naine.

Mees vahetas käiku ja suundus pimedale tänavale.

“Mida sina siis tahaksid?” küsis mees. “Majas oodata, kuni need elukad sisse murravad?”

“Autol pole tuled peal,” märkis Barbara.

“See on meelega, kullake.”

“Arvad sa, et nad mootorit ei kuulegi?”

“Kas sa jääksid vait ja palun laseksid mul juhtida?”

“Muidugi. Sellest tuleb väga lühike sõit, kuna linnast ei vii ükski tee välja.”

Bob keeras 1. avenüüle.

Ta ei kavatsenud oma viga tunnistada ei sõna ega teoga (mis oleks tähendanud tulede sisselülitamist), aga väljas oli tõesti pime. Tegelikult liiga pime, et ilma esituledeta sõita.

Viimati oli ta rooli taga olnud mitme kuu eest ja nüüd tundis ta end saamatuna.

Nad möödusid šerifijaoskonnast.

Kuna autoaknad olid kinni, ei häirinud linnast kostvad karjed kuigivõrd pinevat vaikust, mis autos valitses.

Peagi olid nad linnast väljas.

Endapoolsest aknast nägi Bob karjamaal liikumist.

“Nad on seal,” lausus Barbara.

“Tean isegi.”

Barbara küünitas mehele lähemale, et tuled sisse lülitada. Üle karjamaa sirutus kaks valgusvihku. Rohu sees lebas kümneid veisekorjuseid, igaühe ümber hulganisti koletisi, kes ennastunustavalt õgisid.

“Kurat küll, Barbara!”

Värrad vaatasid saagi kohalt üles. Nende verised suud läikisid kaugtulede paistel.

Bob surus gaasipedaali põhja.

Nad tuiskasid mööda hüvastijätumärgist – täiuslikust 1950. aastate perekonnast, kes naeratas ja lehvitas.

LOODAME, ET TEILE MEELDIS WAYWARD PINESIS!

ÄRGE VÕÕRAKS JÄÄGE! TULGE RUTTU TAGASI!

Tee sisenes metsa.

Bob vahetas kaugtuled udutulede vastu, millest piisas, et sõita tee keskjoont mööda.

Kitsast mändidevahelist teed kattis udumüür.

Bob jälgis muudkui tahavaatepeeglit, aga nägi üksnes jupikest sõiduteed, mida tagatuled punaseks värvisid.

“Sõida kiiremini!” nõudis Barbara.

“Ei saa. Kohe tuleb järsk kurv.”

Barbara ronis tagaistmele. Naine oli käsipõsakil ja jõllitas aknast välja.

“Näed midagi?” küsis Bob.

“Ei. Mida me teeme?”

“Ma ei tea. Vähemasti pole me linnas, selle segaduse keskel. Äkki sõidaksime teelt välja, kusagile vaiksesse nurgakesse puude vahel?” soovitas mees. “Ootame ära, kuni see läbi saab?”

“Aga kui see ei lõppegi?” küsis naine.

Küsimus rippus tumeda pilvena nende kohal.

Linnast välja viiv tee tegi kurvi ning Bob võttis hoogu maha, hoides kiiruse alla kolmekümne viie kilomeetri tunnis.

Barbara nuttis tagaistmel.

“Parem oleks, kui ta poleks meile ütelnud,” kõneles naine.

“Mida sa silmas pead?”

“Šerif Burke. See on kõik seepärast, et ta meile tõtt rääkis.”

“Arvatavasti on sul õigus.”

“Ma ei ütle, et mulle oleks siin just meeldinud, aga tead mis?” Barbara nuuksatas. “Ma ei pidanud arvete pärast muretsema. Hüpoteek ei teinud vaeva. Meil kahel oli oma pagariäri.”

“Sa harjusid siinse eluga.”

“Täpipealt.”

“Aga me ei saanud oma minevikust rääkida,” lausus Bob. “Me ei näinud kordagi oma sõpru ega sugulasi. Meid sunniti omavahel abielluma.”

“Kõike arvesse võttes pole see ju sugugi nii halb,” märkis naine.

Bob hoidis keele hammaste taga ja sõitis läbi kurvi tipu.

Tee keeras nüüd linna tagasi.

Kui nad tervitusmärgist möödusid, tõstis ta jala gaasipedaalilt.

Pimedusse mähkunud Wayward Pines paiknes otse ees.

Mees laskis autol seisma jääda ning lülitas süüte välja.

“Me ootame siin?” küsis Barbara.

“Praegu küll.”

“Kas me ei peaks liikuma?”

“Bensiin on sama hästi kui otsas.”

Barbara ronis esiistmele tagasi.

“Inimesed surevad linnas. Just praegu,” rääkis naine.

“Ma tean.”

“Kuradi šerif.”

“Mul on hea meel, et ta seda tegi.”

“Mis?”

“Ma ütlesin, et mul on hea meel.”

“Jah, ma kuulsin juba esimesel korral. Aga ma tahan teada, miks. Meie naabreid tapetakse, Bob.”

“Me olime orjad.”

“Kuidas siis vabadus maitseb ka?”

“Kui see ongi lõpp, on vähemalt tore tõde teada.”

“Sa ei kardagi?”

“Ja kuidas veel.”

Bob tegi ukse lahti.

“Kuhu sa lähed?” küsis Barbara.

Laevalgusti kõrvetas mehe silmi.

“Tahan veidi omaette olla.”

“Mina ei lähe sellest autost kusagile.”

“Selles ongi asja mõte, kallis.”

Ethan

Kui nad oma grupile järele jõudsid, vaevas Ethanit kontrast maa peal nähtu ja tõiga vahel, et tema inimesed olid veel tunnelis elus. See meenutas, kui eemaletõukavalt oluline roll on lahingus juhusel – kui sa oleksid astunud vasemale, mitte paremale, siis oleks kuul lennanud sinu, mitte sõbra silma. Kui Kate oleks juhtinud nende rühma teise tunnelisuuni, siis oleksid Ethan, tema naine ja poeg Main Streetil maha notitud. Ethan ei suutnud kuidagi Megan Fisheriga juhtunut peast visata. Ta oli Iraagis piisavalt hävingut ja surma kogenud, teadmaks, et ta näeb vaesest Meganist veel kaua luupainajaid. Ta teadis, et jääb alati endalt küsima: aga kui ta oleks riskinud ja välja läinud? Kui ta oleks Megani ründaja tapnud? Õpetajanna päästnud? Tassinud ta seljas tunnelisse? Ethan lihvis kujutelma täiuslikuks. Kõik sobis, et vabaneda mälupildist, kuidas see naine keset teed lebas, värd tema peal. Sõjas oli Ethan olnud tunnistajaks mõistetamatutele kannatustele ja piinadele, mis teda endiselt masendasid.

See oli neist veelgi hullem.

Nad jõudsid rivi lõppu just siis, kui rühm pöördus uude tunnelisse.

Äsja hävitati veerand inimkonnast.

Ta vaatas inimeste rodu ning nägi hämaras Theresa kukalt.

Tung naise ja Beni ligidal viibida oli vastupandamatu.

Megan tänaval.

Aitab.

Megan kisendamas.

Aitab.

Megan…

Tunnelis kaikus luust ja lihast läbilõikav ulg.

Maggie ja Hecter jäid seisma.

Ethan tõstis pumppüssi.

Tõrvik Maggie peos värises tugevasti.

Ethan heitis pilgu taha.

Rodu oli takerdunud. Kõik olid ulgumist kuulnud ning nüüd nad sirutasid kaela, et pimedas tunnelis paremini näha.

“Liikuge edasi,” hüüdis Ethan kõigile. “Ärge mingil juhul paigal passige. Minge nüüd.”

Nad läksid edasi.

“Mulle tundub, nagu ma kuuleksin midagi,” lausus Maggie viieteistkümne meetri järel.

“Mida?” küsis Hecter.

“Justkui keegi sumpaks läbi vee.”

“See on ju meie rühm.”

Maggie raputas pead ja osutas pimedusse. “See kostab sealt poolt.”

“Peame korra kinni,” ütles Ethan. “Laseme kõik endast ette.”

Kui rodu lõpp oli eemaldunud, vaatas Ethan ainiti pimedusse. Nüüd kuulis ka tema.

Tulija ei kõndinud, vaid jooksis.

Ethani süda hakkas kloppima.

“Varsti saad sihtida, Hecter,” sõnas Ethan.

“Keegi tuleb?”

“Tuleb tõesti.”

Maggie taganes paar sammu.

“Ma tean, et sa kardad, aga sa oled meie valgus, Maggie,” rääkis Ethan. “Ükskõik, mida sa tulemas näed, püsi paigal. Kui sa ära jooksed, saame kõik surma. Saad aru?”

Solistamine valjenes, ilmselt tuli see lähemalt.

“Maggie? Kas sa said aru?”

“Jah,” nuuksus neiu.

Ethan vinnastas püssi.

“Hecter, kas sul on kaitseriiv maas?”

“On.”

Ethan pööras pead, et Theresat ja Beni teiste seast leida, aga nad olid liiga kaugel ja valgust õieti polnud.

Ethan tõmbas musta plastist püssilae vastu õlga ja sihtis. Sihiku moodustas kolm helendavat õrnrohelist triitiumtäppi, mida oli pimedas hästi näha.

“Sa lased kuule, mitte haavleid,” märkis Ethan.

“Nii et hajumist pole?”

“Just. Ole täpne.”

“Mis siis, kui need otsa saavad?”

“Mine üle selle silla, kui…”

See ilmus pimedast, joostes neljakäpakil hämmastava kiirusega.

Nagu hurdakoer.

Ethan sihtis.

Hecter tulistas.

Püssi suudmeleek pimestas Ethanit sekundi murdosaks.

Kui Ethan taas nägi, lähenes värd endiselt. Ta oli kuue meetri – ja kahe sekundi – kaugusel.

“Isverisverisverisveris…” hingeldas Maggie.

Ethan tulistas, nii et püssilaad valusasti vastu õlga kargas. Kitsas tunnelis kajas püssilask, nagu kahur oleks kärgatanud.

Värd langes kummuli meeter enne Ethani saapaid. Värra kuklast oli suur luulahmakas välja paiskunud.

“Vau,” häälitses Hecter.

Kumin Ethani kõrvades oleks pianisti hääle peaaegu summutanud.

Nad hakkasid tunnelis sörkima, et kauguses helendava täpikesena paistvale rodule järele jõuda. Kui Ethan kõrvakuulmise tagasi sai, jõudis temani taas tunnelist kostuvat ulgumist.

“Kiiremini,” nõudis Ethan.

Ta kuulis värdade solistamist vees, mis tuli üha ligemalt.

Ta vaatas muudkui seljataha, aga ei näinud midagi.

Nad jooksid, Maggie ees, Ethan ja Hecter kõrvuti, nii et meeste õlad aeg-ajalt kokku puutusid.

Nad läbisid tunnelite ristumiskoha.

Parempoolsest tunnelist kostis kisendamist-kriiskamist-halisemist…

Harold Ballinger

Tagapoololijad hüüdsid esimesena.

Karjed pimeduses.

Inimeste.

Ja ebardite omad.

“…Jookse, jookse, jookse, jookse, jookse, jookse…”

“…Jumal küll, nad on siin…”

“…Aidake mind…”

“…Ei, ei, ei, eiiii…”

Rodust käis läbi jõnks ja inimesed kukkusid vette.

Appihüüded.

Siis surmaheitlus.

Kõik toimus kohutava kiiruga.

Harold keeras ringi, et tagasi minna, aga pageda polnud kusagile. Kõik tõrvikud olid kustunud. Üksnes pimedus ja kisendamine. Truubi seintelt kajas vastu karjeid. Ta suutis vaid mõelda, et põrgu on lahti.

Ta kuulis naabertunnelist püssipauke.

Kate?

Tiffany Golden hüüdis Haroldi nime. Hüüdis talle ja kõigile, et nad tuleksid. Kiirustaksid. Ei seisaks niisama paigal.

Naine oli üheksa meetrit kaugemal tunnelis ja hoidis peos rühma viimast tõrvikut.

Inimesed trügisid Haroldist mööda.

Kellegi õlg tõukas ta vastu murenevat betoonseina.

Surijate karjeid oli kuulda lähemalt.

Harold hakkas jooksma, kiilutuna kahe naise vahele, kelle küünarnukid togisid teda kõhtu, kui nad temast ette, kahaneva valgustäpikese poole tormasid.

Ta ei arvanud, nagu oleks neil jäänud veel palju minna. Kolmsada, kõige rohkem nelisada meetrit, kuni tunnel avaneb metsa.

Kui nad pääsevad välja, kasvõi pooled nendest…

Kauguses terendav tõrvik kustus hüüde saatel.

Otsekohe läks pimedaks.

Karjed läksid kolm korda valjemaks.

Paanika oli Haroldile lausa käegakatsutav.

Ka tema enda oma.

Ta löödi ojakesse pikali. Kõigepealt tallati tema jalgadel, siis seljal. Ta ajas end püsti, ent ta tõugati taas pikali. Inimestele oli ta suvaline takistus. Keegi astus talle pähe.

Ta veeretas ennast kõrvale ja upitas üles.

Keegi lippas temast pimedas mööda.

Elukast õhkus roiskumislehka.

Paari meetri kaugusel palus abi mees, kelle luid ja kõhri raginal lömastati.

Haroldi närvid ei pidanud uskumatuse taaga all vastu.

Ta peaks minema.

Jooksu pistma.

Vaeseke tema kõrval jäi vagusi. Nüüd kuulis Harold ainult seda, kuidas koletis saaki õgis.

Kuidas sai midagi sellist juhtuda?

Haroldi näkku pahvatas roisust hingeõhku.

Vaid mõni sentimeeter eemal kostis madal urin.

“Ära,” ütles Harold.

Tema kõri oli järsku kuum ning rind muutus niiskeks ja soojaks. Ta suutis veel hingata ja valu polnud, ent tema kaelast purskas verd.

Juba tuli peapööritus.

Harold vajus jääkülma ojakesse, samal ajal kui koletis ühe käpatõmbega ta kõhu avas.

Kui värd sööma hakkas, tundis ta vaid tuhmi valu.

Meest ümbritsesid surijate ja pagejate oiged ja karjed.

Inimesed ruttasid pimedas endistviisi temast mööda, trügides, et aga ise pääseda.

Harold oli täiesti vaikselt, püüdmata end kaitsta.

Teda halvasid vapustus, verekaotus, trauma, hirm.

Ta ei suutnud uskuda, et see juhtus temaga.

Elukas õgis teda, nagu poleks päevi midagi süüa saanud. Värra tagakäppade küünised surusid mehe jalgu paigale, esikäpad naelutasid Haroldi käed vastu betooni.

Ometi ei tundnud mees erilist valu.

Harold oletas, et tema on üks nendest, kellel on õnne.

Ta sureb veel enne, kui saabub tõeline valu.

Ethan

Maad oli võtnud täielik inimlik kannatus ja kabuhirm.

Kaos.

“Ärge peatuge! Minge edasi!” hüüdis Ethan.

Kas kusagil lähedal tunnelis püüti üks grupp kinni?

Jube oli ainuüksi ettegi kujutada, kuidas oleks siia lõksu jääda.

Inimesed hakkasid pääsemise nimel üksteisest üle ronima, kui koletised lähenesid.

Tõrvikud pillati maha ja need kustusid ojas.

Värrad ahmisid pimedas inimliha.

Ethani rühma tõrvikust polnud enam eespool märki.

“Kuhu nad läksid?” küsis Ethan hingeldades.

“Ei tea,” vastas Hecter. “Tuluke oli järsku kadunud.”

Vesi Ethani saabaste all oli hakanud voolama. Neile puhus näkku külm vaibumatu tuul.

Nad astusid tunnelist kivisesse ojasängi. Hetkeks asendas värdade häälitsusi vee kohisemine. See tuli lähedalt, aga pimedas polnud võimalik midagi näha.

Ethan vaatas künkanõlvast üles ja märkas tõrvikuid metsas venimas.

Ta näitas neid Hecterile ja Maggiele. “Järgnege tuledele.”

“Kas sa jääd siia?” küsis Hecter.

“Tulen teile varsti järele.”

Värdade kriisked käisid kärestiku kohinast üle.

“Minge!” käsutas Ethan.

Hecter ja Maggie kadusid puude varju.

Ethan laadis järgmise padruni ning ronis siis paar meetrit üles, siledale pinnale. Ta silmad kohanesid aeglaselt – ta suutis näha puude siluette ning taamal isegi juga. Tähed peegeldusid mustas vees, mis sadas kaarena üle karniisi sada meetrit kõrgemal.

Ethani reielihased kirvendasid jooksust läbi tunneli. Kuigi oli külm, oli tema alussärk higist läbimärg.

Tunnelist kargas välja üks värd ning jäi ojasängis peatuma.

Ümbrust uudistades vaatas ta Ethanile otsa.

Läheb lahti.

Looma pea nõksatas küljele.

Kuul tabas värda keresse ja see langes siruli ojja.

Tunnelist tormas välja veel kaks värda.

Üks sööstis langenud liigikaaslase juurde ning tõi seejärel kuuldavale madala, katkendliku karje.

Teine loom ronis neljakäpakil mööda kaljust kallast otse Ethani poole.

Ethan laadis uue padruni ja sihtis värrale hammaste vahele.

Kui loom langes, oli teine kohe selle taga. Tunnelist tuli samal ajal välja veel kaks elukat.

Ethan vinnastas ja laskis.

Teised kaks lähenesid endiselt. Ethan kuulis nende taga veelgi kriiskeid.

Ta tappis esimese looma lasuga kõhtu, kuid ei suutnud tabada kaaslase pead.

Ta laadis uuesti, tegi otselasu ja tabas looma kaelast veidi allapoole.

Ethanile pritsis verd silma.

Samal ajal kui ta nägu pühkis, ligines veel üks värd.

Ethan vinnastas, sihtis, vajutas päästikule.

Klõps.

Persse.

Värd kuulis müra ja hüppas.

Ethan viskas tühja püssi kõrvale, võttis pihku Desert Eagle’i ja lasi ebardile südamesse.

Õhk oli täis püssirohusuitsu, Ethani süda kloppis meeletult.

Tunnelist tuli endiselt karjeid.

Mine, mine, mine!

Ta pistis püstoli kabuuri, haaras pumppüssi ning roomas üle kivide ja läbi pori ojast kaugemale, kuni jõudis mändideni. Silmadesse nõrgus higi, mis kõrvetas soolakalt.

Kauguses põlesid tulukesed.

Tema seljataga kostsid kriisked.

Ta riputas püssi selga ja hakkas jooksma.

Minuti pärast häälitsesid värrad teisiti.

Nad olid nüüd väljas.

Neid oli palju.

Ethan ei vaadanud tagasi.

Ta ei jäänud seisma.