Читать книгу Wayward Pines. III osa - Blake Crouch - Страница 3

Kaks tundi pärast Ethan Burke’i paljastusi

Jennifer Rochester

Majas oli täitsa pime.

Jennifer proovis vanast harjumusest köögituld, aga midagi ei juhtunud.

Ta läks kobamisi ümber külmiku ning võttis pliidi kohalt kapist kristallist küünlajala ja tikutoosi.

Kui ta oli gaasipliidi tööle pannud, tõmbas ta tagumise põleti kohal tikku.

Ta asetas sisiseva sinise leegi kohale teekannu.

Naine süütas küünla ning istus siis lauda.

Oma eelmises elus oli ta suitsetanud paki päevas. Praegu oli suitsuisu õige tugev. Sigaretid oleksid närve rahustanud, käte värisemisele lõpu teinud.

Naise silmi valgusid pisarad, kui küünlaleek võbisema hakkas.

Jennifer suutis mõelda üksnes oma abikaasast Teddyst ja sellest, kui kaugele mees oli jäänud.

Lausa kahe tuhande aasta kaugusele.

Naine adus, kui palavalt oli ta varem lootust hellitanud, et maailm on veel alles. Teisel pool tara. Teisel pool seda õudust. Et tema abikaasa on veel alles. Tema kodu. Tema töökoht ülikoolis. Mingis mõttes oligi see lootus aidanud Jenniferil need aastad vastu pidada. Lootus ühel päeval Spokane’is ärgata. Teddy magaks taas voodis tema kõrval ja see koht – Wayward Pines – osutuks kõigest unenäoks. Jennifer hiiliks voodist välja, läheks kööki ja keedaks abikaasale mune. Teeks kannutäie kanget kohvi. Naine ootaks köögilauas, kuni mees voodist välja komberdaks – näruses hommikumantlis, sassis juustega, unesegasena ja üdini armastusväärsena. “Ma nägin öösel äärmiselt veidrat und,” märgiks Jennifer, aga täpsemalt jutustada ei oskaks, kuna Wayward Pinesis läbielatu oleks juba unustusehõlma vajunud.

Jennifer hoopis naerataks üle laua oma abikaasale ja ütleks: “Kõik on kui peoga meelest pühitud.”

Nüüd oli lootus otsas.

Üksildus oli masendav.

Ent selle all hõõgus solvumine.

Solvumine, et teda oli niiviisi koheldud.

Viha, et ta oli pidanud nii paljust ilma jääma.

Teekann hakkas vilisema.

Jennifer ajas enese jalule. Ta oli hajevil.

Kui ta oli kannu pliidilt võtnud, vilisemine lakkas. Naine valas keeva vee oma lemmikkruusi, kus ta hoidis teesõela, mis oli alati kummelilehti täis. Teekruus ühes käes, küünal teises, läks Jennifer pimedast köögist esikusse.

Enamik linlasi oli teatrisse jäänud, šerifi ilmutusest toibuma. Võib-olla poleks ta pidanud teistest lahkuma, aga ta eelistas üksinda olla. Ta tahtis öösel voodis nutta. Magada oleks ka tore, aga seda ta nagunii ei suudaks.

Jennifer astus kägisevast trepist üles. Küünlaleek hubises seinal.

Elekter oli varemgi ära läinud, aga Jenniferile tundus, nagu see voolukatkestus oleks teistsugune.

Tõsiasi, et ta oli kõik uksed lukustanud ning aknad sulgenud, andis siiski pisut kindlustunnet.

Šerif Ethan Burke

Ethan põrnitses seitsme ja poole meetri kõrguseid terasmaste ja ogalisi juhtmeid, mille ümber oli mässitud okastraat. Muidu oli tara surisenud elektrivoolust, millest oleks piisanud, et ühte inimest tuhat korda söeks küpsetada. Surin oli olnud nii vali, et kostis saja meetri kaugusele ning pani kõrvad kumisema.

Praegu ei kuulnud Ethan midagi.

Veelgi hullem oli, et üheksa meetri laiune värav oli pärani lahti.

Lukust lahti keeratud.

Uduräbalad hõljusid mööda nagu tormipilved ning Ethan jõllitas musta metsa teiselpool tara.

Kloppiva südamega kuulis ta puude keskelt kostvaid kriiskeid.

Värrad olid teel.

Ethani kõrvus kumisesid David Pilcheri viimased sõnad.

Põrgu tuleb ise sinu juurde.

See oli Ethani süü.

Põrgu tuleb ise sinu juurde.

Ethan polnud rumalast peast selle psühhopaadi sõnu tõsiselt võtnud.

Põrgu tuleb ise sinu juurde.

Vaid rääkinud inimestele tõtt.

Ja nüüd saavad kõik linlased, ka tema naine ja poeg, surma.

# # #

Ethan jooksis läbi metsa tagasi. Iga sammu, iga meeleheitliku hingetõmbega kasvas temas paanika. Ta siksakitas mändide vahel, kuni jõudis taas vaikse tara äärde.

Bronco ootas otse ees. Karjed olid juba valjemad.

Ethan hüppas rooli taha, käivitas mootori ning sööstis puude vahele. Ta võttis vedrustusest viimast. Esiklaasi kohalt pudenes klaasipuru.

Ta sõitis mürinal teetammist üles maanteele, mis viis linna tagasi, ja surus gaasipedaali põhja.

Mootor kiunus.

Ta pääses puude vahelt välja ning kihutas piki karjamaad.

Kaugtuled valgustasid reklaamtahvlit, mis seisis linna servas. Isa, ema, poeg ja tütar lehvitasid ja irvitasid laialt, 1950. aastate stiilis, nende peade kohal uhkeldas loosung…

TERE TULEMAST WAYWARD PINESI,

KUS PARADIIS ON KODU

Enam mitte, mõtles Ethan.

Kui linnarahval veab, siis käivad värrad karjatalust läbi, et veistele ots peale teha, enne kui nad linna tungivad.

Seal see oligi.

Otse ees.

Ilusal päeval oli Wayward Pines täiuslikkus ise. Korrapärased kvartalid rõõmsavärviliste majadega kuninganna Victoria ajastu stiilis. Valged lippaiad. Lopsakas muru. Main Street, linnakese peatänav, lausa kutsus turiste uitama ning unistama sellest, et siin oma pensionipõlve veeta. Idülliline elu. Mäemassiividest, mis linna ümbritsesid, õhkus turvatunnet. Esmapilgul ei tundunud see üldsegi koha moodi, kust ei saanud lahkuda. Koha moodi, kus tapetakse isegi see, kes proovi teeb.

Täna oli teisiti.

Nüüd olid elumajad ja avalikud hooned kurjakuulutavalt pimedad.

Ethan keeras 10. avenüüle ning tuiskas seitsmest kvartalist läbi, enne kui ta nii järsult Main Streetile suundus, et parempoolsed rattad maast lahti kerkisid.

Otse ees, Main Streeti ja 8. tänava nurgal, seisid kõik linnaelanikud endiselt seal, kuhu ta oli nad jätnud, ooperiteatri ees. Üle neljasaja inimese sumises pimedas, nagu oleksid nad karnevalilt välja visatud. Nad kandsid ikka tobedaid fête’i-kostüüme.

Ethan lülitas mootori välja ning astus tänavale.

Pimedas, üksnes tõrvikute paistel, tekitas Main Street kõhedust.

Siin oli Steaming Beani nimeline kohvik.

Mänguasjakauplus Wooden Treasures, mis kuulus Kate ja Harold Ballingerile.

Wayward Pinesi hotell.

Richardsoni pagariäri.

Biergarten.

Maiasmokk.

Wayward Pines Realty Associates, linnakese kinnisvarabüroo, kus töötas Ethani abikaasa, Theresa.

Rahvasumm tegi kohutavat kära.

Inimesed polnud veel vabanenud umbusust ja vapustusest, mille oli põhjustanud Ethani otsus rääkida neile Wayward Pinesi kohta täit tõtt.

Mingis mõttes oli see esimene kord, mil nad suutsid omavahel tõeliselt suhelda.

Kate Ballinger astus ligi. Kate ja tema abikaasa Harold pidid saama äsjase fête’i ohvriteks, aga Ethani tõerääkimine oli nende elu päästnud. Keegi oli haava Kate’i vasema silma kohal kiirkorras kinni õmmelnud. Naise nägu oli veel verine ning tema enneaegselt hallid juuksed pritsmetest pulstunud. Asjaolu, et Kate oli kahe tuhande aasta eest Wayward Pinesis kaotsi läinud, oligi Ethani siia linna toonud. Oma eelmises elus olid nad töötanud üheskoos salateenistuses. Nad olid olnud partnerid. Üürikest pöörast aega olid nad olnud enam kui partnerid.

Ethan juhtis Kate’i kättpidi Bronco varju, et teised ei kuuleks. Kate oleks võinud paari tunni eest surma saada. Naise silmist oli näha, et ta püsis hädavaevu rööpas.

“Pilcher lülitas elektri välja,” ütles Ethan.

“Ma tean.”

“Ei, ma mõtlen seda, et ta võttis taralt elektrivarustuse ära. Tegi lausa värava lahti.”

Naine silmitses Ethanit ja ilmselt kaalus, kui halb see uudis oli.

“Nii et need olendid,” alustas ta. “Ebardid…”

“Pääsevad vabalt linna. Õigupoolest juba tulevadki. Ma kuulsin neid tara juures.”

“Kui palju neid on?”

“Ma ei oska öelda. Neid polegi palju vaja, et siin täielik veresaun korraldada.”

Kate vaatas teiste poole.

Vestlus hakkas vaibuma. Inimesed nihkusid ligemale, et uudist kuulda.

“Mõnel meist on relvi,” väitis naine. “Matšeetesid.”

“Sellest ei piisa.”

“Kas Pilcheriga ei saa vaielda? Talle helistada? Teda veenda?”

“Välistatud.”

“Siis kutsume kõik ooperiteatrisse tagasi,” rääkis Kate. “Sel hoonel pole aknaid. Ainult üks väljapääs kummalgi pool lava. Kaks ust viib sisse. Püstitame teatri ette barrikaadid.”

“Ja siis? Kui meid piiratakse mitu päeva? Toitu pole. Kütet pole. Vett pole. Ükski tõke ei suuda värdu lõputult eemal hoida.”

“Mis siis saab, Ethan?”

“Ma ei tea. Inimesi koju tagasi saata küll ei saa.”

“Mõned on juba lahkunud.”

“Ma ju ütlesin, et sa hoiaksid kõik paigal.”

“Ma püüdsin.”

“Kui palju?”

“Viis-kuuskümmend.”

“Heldeke.”

Ethan nägi Theresat ja Beni, oma kallist perekonda, läbi rahvaparve lähenemas.

“Kui ma pääsen rajatisse,” lausus Ethan, “kui ma suudan Pilcheri siseringile näidata, millist meest nad tegelikult teenivad, siis võime veel pääseda.”

“Mine siis. Mine kohe.”

“Ma ei hülga oma perekonda. Mitte niiviisi. Mitte ilma tõelise plaanita.”

Theresa läks Ethani juurde. Naine oli oma pikad blondid juuksed hobusesabasse seadnud. Tema ja Ben kandsid mõlemad tumedaid riideid.

Ethan suudles abikaasat, siis võttis Beni käte vahele ja silitas poisi pead. Ben oli kaheteistaastane ning isa aimas juba lapse silmadest, milliseks meheks ta võib kasvada. Täisiga oli päris lähedal.

“Mida sa nägid?” küsis Theresa oma mehelt.

“Ei midagi head.”

“Oota,” sõnas Kate. “Peame olema ohutus kohas, kui sa rajatisse tungid.”

“Õigus küll.”

“Kusagil kindlas kohas. Kus juba on süüa.”

“Täpselt.”

Kate naeratas. “Õigupoolest ma tean säärast kohta.”

“Vagabundide koobas,” taipas Ethan.

“Just.”

“Sobib küll. Relvad on šerifijaoskonnas.”

“Too need ära. Võta Brad Fisher kaasa.” Kate osutas kõnniteele. “Ta seisab siinsamas.”

“Kuidas me nii palju inimesi kaljuseinast üles saame?”

“Ma jagan rahva sajasteks rühmadeks,” vastas Kate, “ja iga rühma juhib keegi, kes tunneb teed.”

“Mis saab nendest, kes koju läksid?” päris Theresa.

Vastuseks kõlas kaugusest karje.

Rahvamassi pomin vaikis hoobilt.

Hääl tuli lõuna poolt – õel halisemine.

Seda poleks saanud seletada või kirjeldada, kuna seda polnud üksnes kuulda.

Seda võis lausa tunda.

Tähendus oli niigi selge: surm on tulekul.

“Juba siinolijaidki on piisavalt raske elus hoida,” lausus Ethan.

“Nii et nad on kaitsetud?”

“Oleme kõik kaitsetud.”

Ethan läks Bronco parempoolse esiistme juurde, et megafon võtta. Ta ulatas selle Kate’ile ja küsis: “Saad sa hakkama?”

Naine noogutas.

Ethan vaatas Theresale otsa. “Ma tahan, et sina ja Ben püsiksite Kate’iga koos.”

“Hea küll.”

“Ma tulen sinuga kaasa, issi,” ütles Ben.

“Ma tahan, et sa oleksid emme juures.”

“Aga ma saan sind aidata.”

“Nii sa aitadki mind.” Siis pöördus Ethan Kate’i poole. “šerifijaoskonnast sõidan ma sinu juurde.”

“Tule väiksesse parki linna põhjaservas.”

“Sinna, kus on vaateplatvorm?”

“Just nii.”

# # #

Brad Fisheril, Wayward Pinesi ainsal advokaadil, oli Broncos Ethani kõrval istmerusudel ebamugav ning ta klammerdus uksekäepideme külge, kui Ethan sajaga mööda 1. avenüüd tuiskas.

Ethan heitis pilgu kõrvale. “Kus su abikaasa on?”

“Me olime teatris,” alustas Brad, “Sa pidasid kõnet. Siis ma vaatasin enda ümber ja Megan oli kadunud.”

“Ta vist kartis oma elu pärast, kuna ta oli lapsi tüssanud,” ütles Ethan. “Ei tahtnud, et teda reeturina koheldaks. Kuidas sa Meganisse suhtud?”

Küsimus ajas Bradi segadusse. Muidu oli ta viksitud kingade ja puhtaks raseeritud näoga, eeskujulik noor advokaat. Nüüd kratsis ta lõual habemetüügast.

“Ma ei tea. Kordagi ei paistnud, nagu ma tunneks teda või tema mind. Me elasime koos, sest nii oli käsk. Magasime samas voodis. Mõnikord magasime koos.”

“Palju abielusid on täpselt samasugused. Armastasid sa teda?”

Brad ohkas. “Raske öelda. Muide, sa tegid õigesti, kui sa meile rääkisid.”

“Kui ma oleksin teadnud, et ta jätab tara elektrist ilma…”

“Ära hakkagi ennast süüdistama, Ethan. Sa tegid, mis oli sinu arust õige. Sa päästsid Kate’i ja Haroldi. Näitasid meile kõigile, mis elu me päriselt elame.”

“Ma ei tea,” jätkas Ethan, “kui inimesed hukkuvad, kaua nad siis suudavad tänulikud olla.”

Kaugtuled näitasid pimedat šerifijaoskonda. Ethan sõitis Broncoga kõnniteele. Ta peatus meeter enne sissepääsu ja ronis autost välja. Süüdanud taskulambi, jõudis ta Bradiga paarisusteni. Ethan keeras uksed lukust lahti ja avas ühe uksepoole.

“Mida meil vaja on?” küsis Brad, kui nad läbi fuajee jooksid ja koridori mööda Ethani kabinetti tormasid.

“Kõike.”

Brad hoidis taskulampi. Ethan võttis kapist relvi ja otsis neile laskemoona.

Ta asetas lauale Mossberg 930 ja surus sisse kaheksa padrunit.

Söötis kolmkümmend laengut Bushmaster AR-15 magasini.

Täitis oma Desert Eagle’i padrunisalve.

Veel oli pumppüsse.

Jahipüsse.

Glocke.

Püstol SIG.

.357 Smith & Wesson.

Ta laadis veel kaks relva, aga see võttis liiga kaua aega.

Kate Hewson Ballinger

Ta haaras Haroldil käest. Harold pidi oma grupi viima sissepääsuni, mis paiknes mõni kvartal lõuna pool, ning Kate enda oma linna põhjaserva.

Kate põimis käed Haroldi kaela ümber, et meest pikalt ja kirglikult suudelda.

“Ma armastan sind,” lausus Kate.

Haroldi huultele ilmus naeratus. Mehe hõbedased juuksed olid külmast hoolimata tema higisele laubale kleepunud ja sinikad tema näol tumedaks tõmbunud.

“Katie, kui midagi juhtub…”

“Ära hakka nüüd,” katkestas naine.

“Mida?”

“Hakka ometi juba minema.”

Mitu kvartalit kaugemal kostis ulumist. Kui Kate lähenes inimkobarale, kes ootas turvalisse kohta viimist, ta pöördus ja saatis Haroldile õhusuudluse.

Abikaasa püüdis selle kinni.

Jennifer

Magamistoas asetas Jennifer küünla tualettlauale ja võttis seljast kostüümi, mida ta oli fête’il kandnud – must vihmamantel, mille all punane kombinee, ning peas isevalmistatud kuradisarved. Kapiuksel rippus öösärk.

Voodis jõi Jennifer kummeliteed ning jälgis laes varjude mängu.

Tee oli mõnus ja soe.

Ta oli juba kolm aastat niiviisi teed joonud ega loobunud sellest ka nüüd. Kui maailm pudeneb koost, siis tulebki rutiinist kinni pidada.

Ta mõtles kaaslinlastele.

Nemad kogesid vist sama.

Heitsid kõrvale kõik, mida neile oli varem sisendatud.

Taipasid, kui rängalt oli neid tüssatud.

Mida toob homne?

Magamistoa aken oli mõrane, välisõhku imbus sisse. Jennifer hoidis toa nimme külma, kuna talle meeldis magada jääkülmas ruumis tekikuhila all.

Akna taga valitses pilkane pimedus.

Kilgid vaikisid.

Jennifer asetas teetassi öökapikesele ja tõmbas mitu tekki jalgadele peale. Tualettlauale oli küünlast jäänud vaid armetu jupike ning Jennifer ei tahtnud veel täielikku pimedusse mattuda.

Las küünal põleb rahulikult lõpuni.

Ta pani silmad kinni.

Talle tundus, nagu ta kukuks.

Peale pressis nii palju mõtteid ja hirme.

Ränk taak.

Saaks vaid und.

Jennifer mõtles Teddyle. Viimasel aastal oli Jennifer taibanud, et ta mäletas mehe lõhna, hääletooni, tema käsi oma ihul palju selgemini kui tema nägu.

Abikaasa välimus tahtis meelest minna.

Kusagil pimedas hakkas üks mees karjuma.

Jennifer kangestus.

Säärast kisa polnud ta eales kuulnud.

Hirm, uskumatus ja talumatu piin väljendusid ainsa palanguna, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

See pidi tähendama, et kedagi tapeti.

Kas Kate ja Harold otsustati ikkagi hukata?

Kisendamine lakkas hoobilt.

Jennifer lõi pilgu maha.

Ta seisis külmal lehtpuupuidust põrandal.

Ta astus akna alla ja tõstis akent mitu sentimeetrit ülespoole.

Sisse tulvas külma õhku.

Naabermajas kisendas keegi.

Uks prantsatas kinni.

Keegi jooksis elu eest mööda põiktänavat.

Läbi oru kaikus uus, teistmoodi karje. Samasugust heli oli teinud koletis šerifi Broncos.

Jube, ebainimlik kiljatus.

Vastuseks kõlas mitu karjet. Jenniferi magamistuppa kandis tuul vänget lehka, mis sarnanes roiskunud muskusega.

Aiast hakkas tulema kurguhäälset urinat.

Jennifer sulges akna ja pani selle lukku.

Ta taarus tagasi. Kui ta oli madratsil istet võtnud, tuli alumisel korrusel keegi elutoa aknast sisse.

Jenniferi pea nõksatas ukse poole.

Küünlaleek tualettlaual vilkus.

Jennifer ahmis õhku.

Toas oli täiesti pime ning naine ei näinud isegi oma kätt, mida ta näo ees hoidis.

Ta ajas end püsti ja tuikus magamistoa ukse poole. Ta lõi põlve vastu voodijalutsis asuvat riidekirstu, kuid ei kukkunud.

Ta jõudis ukseni ning kuulis trepi nagisemist kellegi sammude all.

Jennifer lükkas ukse kinni ja kobas riivi järele.

See klõpsas kinni.

Sissemurdja oli nüüd koridoris ja põrandalauad ägasid tema raskuse all.

Allkorruselt kostis veelgi müra.

Maja täitus klõpsude ja kriisetega.

Kui sammud toauksele lähemale jõudsid, roomas Jennifer voodi alla. Ta süda kloppis vastu tolmust lehtpuupuidust põrandat.

Ta kuulis, kuidas veel mitu olendit trepist üles ronis.

Magamistoa uks varises hingedelt maha.

Tulija jalad klõpsusid magamistoa põrandal, nagu oleksid tal kiskja või röövlinnu küünised.

Jennifer haistis veelgi selgemini lehka, mis pärines laipadest, verest ja veel millestki, mis oli äärmiselt võõristav.

Naine ei kõssanudki.

Põrandalauad praksusid voodi kõrval, nagu oleks keegi sinna laskunud.

Jennifer hoidis hinge kinni.

Naise kätt riivas midagi kõva ja siledat.

Ta kiljatas ja tõmbus eemale.

Tema õlg tõmbus järsku külmaks.

Kui ta käega õlga puudutas, sai see märjaks. Ta jooksis verd.

“Jumal küll…” sosistas Jennifer.

Nüüd oli toas teisigi.

Ah, Teddy. Jennifer tahtis üksnes mehe nägu näha. Päris viimast korda. Lõpp oli ju käes.

Voodi kerkis, ühe sissetungija jalg puutus naise külge ja paiskus vastu seina.

Täielikus pimeduses ei suutnud Jennifer liikuda, sest oli hirmust halvatud. Tema õlast purskas verd, aga ta ei tundnud midagi. Naine oli paigale tardunud.

Elukad olid nüüd naise lähedal, seisid tema kohal, nende hingetõmbed olid kiired ja põgusad nagu lõõtsutavatel koertel.

Jennifer tõmbus kägarasse.

Kaks nädalat enne oma saatuslikku reisi Wayward Pinesi olid tema ja Teddy veetnud laupäeva Spokane’i linna Riverfront Parkis. Nad olid piknikuteki murule laotanud. Nad olid hämarikuni raamatuid lugenud ja koski imetlenud.

Sekundiks nägi Jennifer mehe nägu selgelt. Mitte otse, vaid küljelt. Kustuv päevavalgus kuldas hõrenevaid juukseid ning peegeldus traatraamidega prillidelt. Teddy vaatas, kuidas päike koskede kohal loojus. Õnnelikuna. Nagu naine isegi.

Teddy.

Mees pöördus, et naisele otsa vaadata.

Naeratades.

Ja lõpp tuligi.

Ethan

Brad tõukas laskemoonakotti katkisest tagaaknast sisse, kui Ethan juba rooli taha asus.

Ta vaatas käekella.

Neil oli kulunud üksteist minutit.

“Lähme!” nõudis Ethan.

Brad kiskus ukse lahti ja ronis katkisele istmele.

Esituled paistsid läbi klaasuste šerifijaoskonna fuajeesse.

Ethan heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Tagatulede punases kumas lippas midagi kahvatut.

Ta tagurdas auto mööda kõnniteed ning keeras sõiduteele nii ägeda hooga, et põrkas peaga vastu lage.

Ta pidurdas tugevasti, peatas auto keset sõiduteed ning vahetas käiku.

Miski tabas kõrvalust, Brad kisendas ning selleks hetkeks, kui Ethan jõudis pead keerata, olid Bradi jalad tühja aknaavasse kadunud.

Pimedas Ethan mitte ei näinud, vaid haistis verd. Õhus heljus järsku pahvakas raualehka.

Ta haaras püstoli, ent karjed olid lakanud.

Ta kuulis üksnes seda, kuidas Bradi kingi üha kaugemale mööda sõiduteed lohistati.

Ethan võttis auto põrandalt taskulambi, mille Brad oli sinna pillanud.

Ta suunas selle tänavale.

Püha taevas.

Valgusvihk tabas värda.

Loom kükitas Bradi kohal, koon vastu mehe kõri.

Verise suuga ebard vaatas üles ja urises nagu hunt, kes valvab saaki.

Veidi kaugemal näitas lamp veelgi kaameid kogusid, kes liikusid keset tänavat.

Ethan andis gaasi.

Tahavaatepeeglist nägi ta, kuidas kümmekond värda neljakäpakil auto poole sörkis. Eesmine loom jõudis juhiuksega kõrvuti. Ta hüppas Ethani akna suunas ja oleks peaaegu sisse pääsenud, kuid tabas selle asemel hoopis auto külge ja põrkas maha.

Ethan vaatas, kuidas loom uperpallitades üle tee veeres, ning surus gaasipedaali täiest jõust vastu autopõrandat.

Kui ta uuesti pilgu läbi esiklaasi heitis, seisis väike värd kuus meetrit iluvõrest eespool, esituledest pimestatud, hambad irevil.

Ethan otsis autost tuge.

Kokkupõrkel paiskas kaitseraud värra üheksa meetri kaugusele. Ethan sõitis loomast üle ja vedas seda pool kvartalit kaasas. Bronco rappus nii tugevasti, et ta suutis vaevu rooli hoida.

Viimaks pudenes korjus alusraami küljest maha.

Ethan ruttas põhja.

Nüüd nägi ta tahavaatepeeglis tühja pimedat tänavat.

Ta söandas taas hingata.

# # #

Linna põhjaservas pöördus Ethan läände. Ta sõitis mitu kvartalit Main Streeti poole, kuni esituled libisesid üle tänaval seisva inimrodu. Tõrvikute valguses võis näha inimeste nägusid.

Ta juhtis Bronco üle kõnnitee serva ning jättis süütevõtme sisse, et autolaternad ei kustuks.

Ta kõndis ümber Bronco, avas pagasiluugi ja võttis ühe kolmest laetud pumppüssist.

Kate seisis pingi taga, maasse peidetud luugi kõrval. Luuk oli tehtud lauajuppidest ja roostetanud uksehingedest ning maskeeritud mätastega. Kate ja keegi mees aitasid inimesi ükshaaval alla.

Kate’i ja Ethani pilgud kohtusid, kui mees lähenes.

Ethan surus pumppüssi Kate’ile pihku ning vaatas ligi kolmekümmet inimest, kes veel oma järge ootasid.

“Nad oleksid pidanud juba viie minuti eest maa all olema,” märkis Ethan.

“Teeme nii ruttu, kui vähegi jõuame.”

“Kus on Ben ja Theresa?”

“Juba all.”

“Värrad on siin, Kate.”

Ethan nägi küsimust Kate’i silmades enne, kui naine selle kuuldavale tõi. “Kus on Brad?”

“Nad said ta kätte. Meil on kõige rohkem paar minutit ja siis on kõik läbi.”

Inimesed liikusid evakuatsioonile omase asjalikkusega – distsiplineeritult, ilma lobisemata. Õhkkond oli siiski pingeline.

Nii inimeste kui ka ebardite karjeid lahvatas üle linna üha sagedamini.

“Mul on auto relvi täis,” pöördus Ethan ootajate poole. “Kui te olete eelmises elus relva omanud, kui teil on relvadega üldse mingeid kogemusi, siis tulge kaasa.”

Kümme inimest astus rivist välja ning läks koos Ethaniga Bronco tagaosa juurde.

Nende seas oli linna pianist Hecter Gaither. Ta oli pikk ja kõhetu, musta peaga. Oimukohtades oli juba halli. Õrnade, peaaegu kuninglike näojoontega mees. Fête’iks oli ta end rõivastanud mõrtsukalikuks haldjaks.

“Mille pihta sa oma eelmises elus lasid, Hecter?” küsis Ethan.

“Ma käisin koos isaga jõuludeaegu pardijahil.”

Ethan ulatas talle Mossbergi.

“Laadisin selle kaheteistkümnekaliibriliste padrunitega. See lööb märksa rohkem tagasi kui linnuhaavlitega, millega sa oled harjunud.”

Hecter hoidis püssi laest. Veider oli näha eriüksuslase pumppüssi nendes õrnades osavates kätes.

“Meie kaks läheme viimasena alla,” jätkas Ethan. “Tulen kohe sinu juurde.” Ta asus jälle arsenali jagama. “Mul on veel revolvreid ja poolautomaatpüstoleid. Kes mida soovib?”