Читать книгу Wayward Pines. III osa - Blake Crouch - Страница 5

Adam Tobias Hassler

Hassleri ekspeditsioon

Loode-Wyoming

678 päeva varem

Kalda ümber on ohtrasti eredavärvilisi vetikaid. Kusagilt pulbitsevast maapõuest purskub jugadena mineraalvett. Lehkab tugevasti väävli ja teiste mineraalide järele.

Hassler võtab lumesajus alasti. Ta peidab rõivad ja varustusehaisva tolmumantli alla. Tal tuleb sammuda läbi kõrge rohu, enne kui ta kuumaveeallikasse poeb ja mõnust ägab.

Keskel on vesi sügav, selge ja taevassinine.

Ta leiab kalda lähedal poole meetri sügavuse paiga ning heidab pikale siledale kaljule, mis on kenasti kaldu.

Justkui temale nautlemiseks loodud.

Ta lesib neljakümnekraadises allikas, millele sajab lund. Aeg-ajalt suleb ta silmad ja meenutab vaimustusega, kui vahva oli end inimesena tunda. Elada tsiviliseeritud maailmas, kus leidus kõikvõimalikke mugavusi. Kus igal hetkel ei pidanud surma pelgama.

Ent teadlikkus sellest, kus ta on, kes ta on ja miks ta siin on, ei haihtu kunagi. Ärev hääl – seesama, mis on teda rohkem kui kaheksasada päeva kõnnumaalelus hoidnud – sosistab, kui kergemeelne oli end siin vette kasta. Mõtlematu ja hulljulge. See siin pole mingi sanatoorium. Iga hetk võib ilmuda värrakari.

Muidu on ta üleliiagi valvas, aga see allikas tuli justkui tellimise peale. Ta teab, et mälestused, mille ta siit saab, kosutavad teda veel nädalaid.

Pealegi on kaart ja kompass lumetuisus kasutud. Ilmamuutuseni tuleb tal paigal istuda.

Ta suleb taas silmad ja tunneb lumehelbeid oma ripsmetel.

Eemal kuuleb ta heli, justkui pinnale kerkiv vaal paiskaks vett õhku – üks väiksematest geisritest on äsja pursanud.

Teda üllatab, et ta suudab naeratada.

Esmalt nägi ta seda paika oma vanemate keldris EncyclopaediaBritannica XYZ-köite luitunud värvifotodel – 1960. iseloomulikes riietes rahvamass laudkõnniteel uudistamas, kuidas Old Faithful keevat mineraalvett sülgab.

Poisikesepõlvest peale on ta siiatulekust unistanud. Ta poleks aga kunagi osanud arvata, et külastab Yellowstone’i säärases seisus.

Kahe tuhande aasta kaugusel tulevikus, kus maailm on puhta hukka läinud.

# # #

Hassler võtab peotäie kruusa, et ihult maha hõõruda pori ja mustust, mis teda turvisena katab. Keset allikat, kus vesi küünib üle pea, sukeldub ta üleni vette.

Kui ta on mitme kuu järel esimest korda puhas, ronib ta allikast välja ning istub härmas rohule, et end jahutada.

Õlgadelt kerkib auru.

Kuumus on ta pea uimaseks ajanud.

Teisel pool auru ja keerlevaid lumehelbeid paistavad igihaljad taimed rohumaal vaid hädavaevu.

Ja siis…

Kuhi, mida ta varem pidas põõsaks, hakkab hoopis roomama.

Hassleri süda seisatab.

Ta ajab selja sirgu ja pingutab silmi.

Ta pole kindel, kui kaugel see on, aga kindlasti alla saja meetri. Sääraselt vahemaalt on kiusatus pidada seda roomavaks inimeseks, ainult et maailmas pole enam inimesi. Vähemasti mitte väljaspool voolu all olevat okastraadiga tara, mis kaitseb Wayward Pinesi linna.

Üks inimene siiski on.

Tema ise.

Kogu läheneb.

Ei.

Kogud.

Lausa kolm.

Sa tohman.

Hassler on paljas ning ta ainus kaitsevahend – .357 – on peidus teisel pool allikat tolmumantli taskus.

Isegi Smith & Wessonist poleks suurt abi kolme värra vastu, kes lumetuisus kohe temani jõuavad. Kui ta oleks ettevaatlikum olnud ja neid aegsasti märganud, oleks ta võinud üks või kaks Winchesteriga maha sirutada. Ja teinud viimase pähe revolvrist otselasu.

Niiviisi heietada on aga mõttetu.

Nad tulevadki allika juurde.

Hassler libiseb käratult kaelani vette. Läbi auru on ebardeid nüüd hädavaevu näha. Ta loodab, et vilets nähtavus kehtib ka lähenejate kohta.

Kui värrad veelgi liginevad, libiseb Hassler silmini vette.

Need on täiskasvanud emane ja kaks kõhetut noorukit, kumbki umbes viiskümmend kilo, ent juba tapjad. Ta on näinud väiksemaidki isendeid täisjõus piisonist jagu saamas.

Emane on sama suur kui mõlemad kokku.

Kahekümne meetri kauguselt vaatleb Hassler, kuidas emane tema riiete ja asjade hunniku juures peatub.

Emane nuusutab ta tolmumantlit.

Noorukid tulevad ema juurde, et samuti nuhutada.

Hassler kergitab end paar millimeetrit, kuni tema nina küünib parajasti üle veepinna.

Ta hingab sügavalt sisse. Sukeldudes paiskab ta kopsudest välja nii palju õhku, et tema kere vajuks.

Varsti istub ta allika kivisel põhjal.

Väikestest pragudest tema jalge all kerkib jugadena keevat vett.

Ta suleb silmad. Tema kopse piinavad veerõhk ja valu.

Ta kratsib küüntega jalgu.

Hapnikupuudus manab silme ette valguspahvakuid.

Kui ta ei jaksa enam kannatada, tõuseb ta pinnale ja ahmib sõõmu õhku.

Värdu pole näha.

Ta pöörab ennast vees sentimeeterhaaval…

Tardub.

Soov jalga lasta on peaaegu vastupandamatu.

Kolm meetrit eemal, allika servas, kükitab maas noor värd.

Nagu naelutatult.

Pea kergelt viltu.

Kas ta imetleb oma peegeldust?

Hassler on nendest koletistest juba isu täis vaadanud, aga peamiselt läbi sihiku ja eemalt.

Ta pole kunagi olnud kellelegi nii lähedal ning ise märkamatuks jäänud.

Ta ei saa eluka südamelt pilku: selle tuksumine on läbikumava naha all näha, verd pumbatakse läbi arterite, mis erepunastena südamest alguse saavad. Kõik on ähmane, nagu ta vaatleks läbi kvartstahvli.

Värral on väiksed silmad, mis meenutavad musti teemante, kalgid ja ebamaised.

Veider küll, aga teda ei kohuta see, mis on koletise juures jubedat.

Looma viie küünisega jäsemete, nõelteravate hammaste ja küllusliku ihurammu järgi tõusevad esile selle inimlikud omadused. Need olevused on selgesti meist arenenud. Nüüd kuulub maailm neile. David Pilcher, Hassleri boss ja Wayward Pinesi looja, hindas nende arvuks ainuüksi sellel mandril pool miljardit.

Aur on tihe, aga Hassler ei söanda vee alla varjuda.

Ta ei liiguta.

Värd uurib ikka veel oma peegeldust allikas.

Loom kas näeb teda ja ta saab surma või…

Emasloom kriiskab eemalt.

Noor värd kergitab pead.

Ema kriiskab taas, seekord mõnevõrra ähvardavamalt.

Värd paneb plehku.

Hassler kuulatab, kuidas kolmik allika juurest lahkub. Selleks ajaks kui mees riskib veidigi liigutada – kiiresti pead pöörata –, on nad lumetuisku kadunud.

# # #

Hassler ei jaksa tormi vaibumist ära oodata. Ta ronib allikast välja, raputab tolmumantlilt seitse sentimeetrit lumetolmuning kuivatab jalgu, enne kui need saabastesse pistab.

Ta paneb tolmumantli märjale ihule, haarab oma kraami kaasa ning sörgib üle lageda mändide poole. Ta varjub madalate puuokste alla, mis katavad maapinda sama hästi kui rookatus. Lõdisedes viskab ta oma kompsud maha ning kisub matkakoti lahti. Kõige peal on habesamblik ning selle all kuiv tulehakatis, mille ta on hommikul korjanud.

Samblik süttib kolmandast sädemest.

Kui oksakesed pragisema hakkavad, murrab Hassler mitu käeulatusse jäävat suuremat puuoksa ning teeb nad põlve otsas peeneks.

# # #

Tuli mühiseb ja peletab külma.

Mees seisab lõkke paistel alasti.

Varsti on ta riides. Talle meeldib toetada selga vastu puutüve ja sirutada käsi tule poole.

Mõnusast nurgakesest väljaspool sajab rohumaale paksultlund.

Öö hiilib ligi.

Tal on soe ja kuiv olla.

Ja hetkel…

On ta ikka veel elus.

Kõike arvesse võttes ei saa selles koledas uues maailmas pika ja külma päeva lõpuks paremini minnagi.

# # #

Kui ta järgmine kord silmad lahti teeb, paistab puuokste kohalt sügavsinine taevas ning rohumaa on kattunud kolmekümnesentimeetrilise säravvalge lumevaibaga.

Lõke on juba mitu tundi kustunud olnud.

Üksikud aasal kasvavad puuvõsud on lumekoorma all lookas.

Tänu kuumaveeallikale on see esimene kord mitme kuu järel, mil Hassleri jalad pole kanged, kui ta ennast püsti upitab.

Teda vaevab janu, aga joogivesi on ööga külmunud.

Ta sööb tükikese kuivatatud piisoniliha, et peletada nälga, mis teda alati äratab.

Ta tõstab püssi, et välult sihiku abil liikumist otsida.

Eilsest on tervelt kuue-seitsme kraadi võrra külmem – vaevu üle miinus seitsmeteistkümne – ning aurujoad liituvad kuumaveeallikate kohal pilvedeks.

Muidu ei liigu avaral talvisel maastikul kedagi.

Ta kraamib kompassi ja väikse kaardi välja ning vinnab siis matkakoti selga.

Kui Hassler on puude alt välja roninud, seab ta sammud üle rohumaa.

On külm ja täiesti vaikne. Päike hakkab tõusma.

Mees jääb keset rohumaad seisma ning uurib läbi Winchesteri sihiku ümbruskonda.

Vähemasti mõne hetke saab ta ihuüksinda olla.

# # #

Kui päike jõuab kõrgemale, helgib lumekamar pimestavalt. Ta jääks seisma, et oma päikeseprillid üles otsida, kui ei astuks kohe meeldivalt hämara metsa rüppe.

Siin kasvavad vaid keerdokkalised männid.

Kuuekümnemeetrilised hiiud sirgete sihvakate tüvede ja kitsaste latvadega.

Metsas matkata on märksa ohtlikum. Puudeni jõudes võtab Hassler tolmumantli sisetaskust .357, veendumaks, et see on laetud.

Maapind tõuseb aeglaselt.

Kuna päike paistab eredasti, on mändide vahel maas heledamaid laike.

# # #

Hassler tõuseb seljandikule.

Nähtavale ilmub järv, mis särab nagu kalliskivi. Jääd on üksnes kalda ümber. Mees istub pleekinud kännule.

Ta tõstab püssipära õlale, et sihikust randa uurida. Seal, kuhu ta mõtleb sammud seada, on kõik plekitu, kiiskavvalge.

Mõni kilomeeter eemal vastaskaldal märkab ta isast värda. Lumi eluka ümber on verine – loom tirib välja pikki soolikaid kerekast grislikarust, kelle kõri ta on äsja lömastanud.

Hassler läheb laugest nõlvast alla.

Järve ääres uurib ta jälle kaarti.

Metsa ja vee vahele on jäänud vähem maad. Veepiiri ja puude varju hoides sammub mees järve lääneserva.

Ta on lumes sumpamisest rampväsinud.

Hassler võtab püssi õlalt ja variseb vee ääres kokku. Ligidalt ta näeb, et jää pole paks. Üksnes habras koorik, mis on üleöö tekkinud. Lumi on õige vara tulnud. Tema meelest on alles juulikuu.

Taas uurib ta sihikust randa.

Metsa oma selja taga.

Keegi ei liiguta peale värra teisel pool järve, kes on nüüd peadpidi karu kõhus ja vohmib süüa.

Hassler võtab kaardi välja, toetades siis selja vastu matkakotti.

Tuult pole ja kuna päike paistab lagipähe, soojendab päike konte.

Ta armastab hommikuid. Kahtlemata on hommik tema lemmikaeg. Siis võib ju hellitada igasuguseid lootusi, teadmata veel, mis päeval ees ootab. Kõige raskem on taluda hämarat aega, mil saabub mõistmine, et veel üks öö tuleb veeta üksinda pimedas, koletu surm endiselt varitsemas.

Vähemasti praegu jääb öö kaugele.

Taas kanduvad tema mõtted põhja.

Wayward Pinesi.

Päeva, mil ta jõuab selle tarani ega pea enam elu pärast värisema.

Väiksesse viktoriaanlikku majja 6. tänaval.

Ja naise juurde, keda ta armastab kirega, mis jääb talle endalegi arusaamatuks. Üksnes selle naise pärast jättis ta 2013. aastal oma senise eluga hüvasti, et minna kaheks tuhandeks aastaks varjusurma, aimamata, millisesse maailma ta satub. Teadmine, et tulevases maailmas elab ta koos Theresa Burke’iga, kelle abikaasa Ethan on ammu surnud, kaalus tema silmis kõik muu üle.

Ühes käes on Hassleril kaart ja teises kompass.

Ümbruskonda valitseb enam kui kolme tuhande meetri kõrgune mägi, mida kunagi hüüti Mount Sheridaniks. Ülemised kolmsada meetrit küünivad üle metsapiiri. Lilla taeva taustal on mäetipp üleni valge. Mäeharja piitsutavad tuisuhood.

Ideaalsetes tingimustes üks tund kõndimist.

Kaks-kolm tundi, kui värskelt on sadanud kolmkümmend sentimeetrit lund.

Praegusel hetkel tähendab see lihtsalt põhjasuunda.

Kus ootab kodu.

Richardsonid

Bob ronis autost välja ning sulges enda järel vaikselt ukse.

Metsas oli vaikne. Linnast kostvad karjed olid nõrgad.

Ta jalutas auto kapotist veidi eemale ja üritas mõelda.

Linnast lahkumine oli olnud õige otsus. Nad olid veel elus.

Laevalgusti autos kustus.

Pimedus võttis maad.

Bob kükitas sõiduteele ning peitis pea põlvede vahele. Ta nuttis omaette. Minuti pärast avanes tema selja taga uks ning autost hakkasid paistma tuled, mis värvisid sõiduteed.

Bobi juurde astus tema Wayward Pinesi abikaasa.

“Ma ju ütlesin, et tahan minuti omaette olla,” lausus Bob.

“Kas sa nutad?”

“Ei.” Mees pühkis silmi.

“Jumal küll, sa nutad.”

“Jäta mind palun rahule.”

“Miks sa nutad?”

Bob osutas käega linnale. “Kas see pole piisav põhjus?”

Naine istus mehe kõrvale.

“Sul oli keegi, eks?” päris naine. “Enne Wayward Pinesi.”

Mees ei teinud väljagi.

“Sinu abikaasa?”

“See mees…”

“Mees?”

“…oli Paul.”

Nad istusid keset teed, hingates sisse-välja.

“See pidi sinu jaoks jube olema,” kostis Barbara viimaks.

“Olen kindel, et ega sulgi just vahva polnud.”

“Kunagi ei tundunud, nagu sa oleksid päriselt…”

“Mul on kahju.”

“Minul ka.”

“Sul pole põhjust millegi eest vabandada. Meie ei saanud ju sinna midagi parata, Barbara. Sa pole varem abielus olnud, ega?”

“Sa olid minu esimene. Õige mitmel moel.”

“Issake, mul on nii kahju.”

“Nüüd pole sinul põhjust millegi eest vabandada.” Barbara puhkes naerma. “Viiekümneaastane neitsi…”

“Ja homo.”

“Nagu mõnes kehvas filmis.”

“Kõlab küll nii.”

“Kui kaua sina ja Paul…”

“Kuusteist aastat. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on surnud. Et ta on juba kaks tuhat aastat surnud olnud. Ma arvasin alati, et saan temaga kunagi jälle koos olla.”

“Võib-olla saadki.”

“See on sinust kena.”

Barbara kallutas end lähemale ja võttis mehel käest. “Need viis aastat oled sa olnud kogu mu maailm, Bob. Sa oled alati minu eest hoolitsenud. Minust lugu pidanud.”

“Arvan, et me tegutsesime koos nii hästi, kui vähegi suutsime.”

“Ja me küpsetasime paganama häid muffineid.”

Kaugemal orus kõlasid püssipaugud.

“Ma ei taha täna surra, kallis,” ütles Barbara.

Bob võttis ta käe pihku. “Ma ei lubagi seda.”

Belinda Moran

Vana naine istus nahast tugitoolil, mille ees oli jalajäri. Tema süles oli kandik õhtusöögiga. Ta mängis küünlavalgel Solitaire’i.

Naabermajas käis tapatöö.

Naine ümises tasakesi.

Ta asetas risti soldati keskmisse tulpa ärtu emanda alla, ruutu kuue kõrvale.

See läks poti seitsme alla.

Miski mürtsatas vastu maja välisust.

Ta jätkas kaartide ladumist, asetades need ruttamata õigesse paika.

Veel kaks raksatust.