Читать книгу Lõikehaav - Bonnie Hearn Hill - Страница 10

Noh, mida ma ajalehetoimetusest ootasin? Suuremat hoonet kui kaheksasaja töötajaga Valley Voice’il San Joaquin Valleys? Hoiakuid, mis klapiks gooti stiilis välisammastega? Rohkem inimesi? Suuremaid ideid?

Ootused on üks igavene rist ja viletsus.

Uudistetoimetustega – vähemalt nende kolmega, mida mina olen näinud – on selline lugu, et mida kauem seal viibida, seda kodusemaks need muutuvad. Kõik need avarad seinad ja suured ruumid, mida eraldavad polstriga paneelid ja klaasboksid, kuivavad lõpuks kokku. Seal on kohalike uudiste toimetus, süvaartiklite osakond ja kunstitoimetus. Äriosakond on nurga taga ja väiksem kui teised. Kui juhtub olema sobiv aastaaeg ja keegi on toonud toimetusse pitsat, mille lõhn täidab kõik ruumid, siis muutub õhkkond peaaegu õdusaks, vähemalt minu silmis.

Enamasti paigutatakse reklaamiosakond, see hädavajalik tüütus, uudistekeskusest nii kaugele kui võimalik. Personaliosakond, mille mõttekus on võrreldav metskuldi nibudega, asub veelgi kaugemal. Just seal, kolmandal korrusel, veetsin oma esimese tööpäeva ohutusalaseid videosid vaadates ja kindlustusblankettidele alla kirjutades. Kui jõudsin pärija lahtrini, lõin kõhklema ja pidin selle äärepealt tühjaks jätma. Aga ma ei vajanud lisatõendeid sellest, et igaühega võib midagi võimatut juhtuda. Kõigepealt tahtsin märkida pärijaks ema. See olnuks aus, eks? Ja just seda ma kavatsesingi teha, kuid pastakas võttis mu üle võimust ja kirjutas paberile hoopis Lawrence Kellogg, Pismo Beach, California. Temast sai minu pärija, ehkki tundsin teda kõigest veidi üle poole aasta. Vähemalt hoolitseks ta Nathani eest, kui minuga midagi juhtuks.

Lawrence ja mina olime mähkunud kogemata millessegi, mida T. J. Revell ja teised kirjanikud, kelle raamatuid ma neelasin keskkooli ajal nagu piparmündikomme, nimetaksid põgusaks armusuhteks. Lawrence’i ema oli eelmisel aastal mõrvatud. Mina olin aidanud mõrvari isikut tuvastada. Nagu paljud tragöödia läbi elanud inimesed enne pühadehooaega, hakkasime Lawrence’iga koos aega veetma, ilmselt lootuses, et kahekesi olles pole aega üksildust tähele panna. Üksildus ei kadunud kuhugi, aga kui Lawrence palus mul rannikule kolida, et leivad ühte kappi panna, siis lubasin järele mõelda.

Aga ma ei suutnud. Esiteks polnud ma meie suhtes kindel. Olin kunagi sattunud kasuperre sel põhjusel, et mu ema magas mehega, kellest sai mu bioloogiline isa. Teiseks soovisin võimalust end mõnes päevalehes tõestada. Vastasel juhul ei saaks ma iial teada, kas mind kängitseb hirm või saamatus. Kolmandaks kartsin, et kui kolin Lawrence’i või kellegi muu juurde, siis upun sellesse elustiili ega naase enam kunagi pinnale.

Et ühtki normaalset naist, kes on oma elukaaslases kindel, säärased asjad ei heiduta, siis suhtusin sellesse kui endesse. Võtsin ajalehe tööpakkumise vastu ja me Lawrence’iga otsustasime jääda sõpradeks, mida oleksime pidanud arvatavasti kohe tegema.

Jõllitasin blanketti ja mind haarasid segased tunded. Olin ärevil ja värisesin, justkui oleksin espressoga liialdanud ja lõunasöögi vahele jätnud, mis oligi tõsi. Mõtlesin Letale, oma emale ja kõigele, mis polnud temaga seoses määratud juhtuma. Lawrence’ile. Kaotusele. Jah, just seda ma tundsingi. Sulaselget ja haledat kaotusvalu.

Tõrjusin tunded peast välja, torkasin pastilli suhu ja lasin vängel piparmündil suus sulada. Et olin juba nii kaugele läinud, siis võisin vabalt määrata Lawrence’i isikuks, kellega võetakse ühendust, kui minuga midagi juhtub. See oli viimane blankett. Tere tulemast firmaparasiitide hulka! Tänan sind, universum.