Читать книгу Lõikehaav - Bonnie Hearn Hill - Страница 7

Minu esimene öö San Franciscos – esimene mitte üksnes pärast lennukilt maha astumist, vaid terve mu kahekümne kaheksa eluaasta jooksul – möödus ihuüksi võõras korteris.

Oleksin kurja vandunud, kui oleksin sedasorti inimene. Vahel olengi. Minu seisukoht on järgmine: osa inimesi ei joo enne kella viit. Nii tunnevad nad, et suudavad oma sõltuvust ohjeldada. Minul on vandumisega samalaadne suhe. Kui poetan enne keskpäeva vandesõna, siis on see minu jaoks võrdne enne lõunat martiini joomisega. Teine pool päevast on rahulikum ja vandesõnad pole enam nii teravad.

Õnneks teadsin vähemalt seda, missugune tuba on minule elamiseks jäetud. Tuba oli niisama tühi kui päeval, mil Leta oli seda mulle näidanud. Arvatavasti oli see blackburnilik omadus. Phyllis oli kolledžis samasugune. Tema arusaam puhtusest võrdus tühjusega. Nagu mingisugune zen-budismi paradoks ühe käega plaksutamisest. Minule tähistas kodu kohta, kuhu kuhjata oma paberi­majandus ja tekid ning kus kallistada koera. Leta oli mulle ajutist varjupaika pakkunud. Ta oli lubanud töötuppa magamismati soetada, kuid polnud veel selleni jõudnud.

Minu paberimajandus, voodipesu, voodikate ja suur, paks koer pidid saabuma alles järgmisel kuul Lawrence’i kaudu, kes oli mu olematu armuke. Kuidas olin suutnud leppida tõigaga, et meid lahutab nii palju aega ja ruumi? Mitte mind ja Lawrence’it, vaid mind ja mu koera. Igatsesin Nathanit iga hingetõmbega, igal külmal ja üksildasel hetkel, mil pidin veetma öö, ilma et tema mu kõrval lösutaks.

Niikaua olin sunnitud Leta voodil magama. Just nimelt voodil, mitte voodis, ja seegi oli lahtitõmmatav. Kohe kui olin võmmide järel ukse sulgenud, kihutasin ümber köögikapi tuppa, mis asetses minu tühja toa vastas, ja asusin otsima esimest asja, mida kuulmispuudega inimene säärases olukorras vajab. Tuba oli seest lukustatav. Tore. Ma poleks suutnud magada, kuid lootsin pisut puhata. Kõigepealt pidin oma sülearvuti lahti pakkima ja üritama Phyllist leida. Ah jaa, ja salvestama mobiiltelefonisse hoone valvelaua numbri.

Tol momendil taipasin, kuidas ma Nathanist sõltun. Duši all käies jälgin tema siluetti läbi mattklaasi. Kui ta liigutab, siis tean, et keegi on ukse taga. Tema reaktsioonid aitavad mul märgata olulisi ja võimalikke ohtlikke helisid, mida teised inimesed võivad endastmõistetavalt võtta.

Kusagil selles korteris pidi olema Leta reisiplaan. Võmmid olid kõik kohad läbi tuulanud. Mul polnud põhjust seda julmustükki korrata. Aga mis mul üle jäi? Valmistusin voodisse minema ja tundsin end nagu sissetungija. Väga ebamugav oli vannitoakappe avada ja sahtlist seepi otsida. Leidsin kraanikausi alt hunnikust mitu seebikamakat ja imestasin Leta korralikkuse üle. Seebi kõrval oli avatud nahkkott. Lahtised kotid polnud Blackburnide moodi. Torkasin käe kotti ja õngitsesin välja žiletitera, meeste oma. Ei, võib-olla siiski mitte. Aga võib-olla eelistas Leta seda marki.

Ei. Kotis oli ka meeste odekolonn. Panin lõhnavee tagasi kotti ja jätsin koti sinna, kust olin selle leidnud. Kui oleksin jätkanud nuuskimist, siis tähendanuks see, et ta ei tulegi minu arvates tagasi ega saa kurjaks, et ma tema isiklikes asjades sobran. Leta oli liiga korralik ja pühendunud, et keegi võiks talle halba soovida. Ta oli liiga nutikas, et keegi võiks seda isegi üritada. Ja ta tuleb kindlasti tagasi.

Hoopis teine lugu oli voodi kõrval vedelevate toimikutega. Leta oli ajakirjanik ja tema materjalide hulgas võis leiduda olulist informatsiooni. Ülemises sahtlis oli kalendermärkmik, kuhu ta oli tulevaste artiklite tarvis ideid kirjutanud.

Naine abiellus oma kuulsa, Alzheimeri tõbe põdeva kasuisaga mõni päev enne tolle surma.

Mees, kelle rase naine hukkus 11. septembri sündmustes, annetas suure rahasumma lastehaiglale.

Erotomaania uurimus. Mitte ühtki konkreetset juhtumit, lihtsalt faktid. Erotomaania on pettekujutlustega tervisehäire, mille puhul isik peab enda tundeid teise inimese omadeks.

“Subjekt võib minna väga kaugele, otsimaks põhjendusi, miks objekt temast välja ei tee. Võib muutuda kiskjalikuks.” Leta oli selle osa alla kriipsutanud.

Vaatasin üht prinditud lehte ja leidsin nime. Doktor Malcolm Piercy, San Francisco, California, kirjutanud raamatu “Eroto­maania: mida kõike tehakse armastuse nimel”. Teos pidi ilmuma samal kuul.

Sulgesin toimiku. See pidi olema Leta viimane lugu, sest toimik oli kuhja kõige paksem ja täistopitum. Tõmbasin selle välja ja asetasin kirjutuslauale.

Leta saanikujulise kirsipuust voodi kõrval seinal oli kolm mustast laminaadist raamaturiiulit, milletaolisi müüakse igal pool, alates Office Depot’st ja lõpetades Crate’i & Barreliga. Uurisin pealkirju ega olnud kuigi imestunud, kui avastasin, et ta on raamatud autorinimede järgi ritta ladunud. Nalja pärast kõmpisin kolmanda riiuli juurde ja otsisin P-tähe alt. Doktor Malcolm Piercy raamat oligi seal. Mitte lõplik köide, vaid trükitõmmis, mille kõrval oli kaust nimega Pressikomplekt. Avasin raamatu ja mulle vaatas mustvalgelt fotolt vastu innuka, ent meeldiva näoga tüüp, kes oli doktori kohta kahtlaselt noor.

Impulsi ajel haarasin mobiiltelefoni ja keerasin helitugevuse maksimumi peale. Selle tulemusena kuulsin nii, nagu oleks mulle vatitropp kõrva torgatud. Teiste inimeste telefonides on halb kuuldavus ja telefoni ostmine on minu jaoks keeruline tegevus. Olen korduvalt viinud tagasi aparaate, kus ei saa heli küllalt valjuks ja selgeks kruttida.

Kui telefon on vaikses toas ja küllalt vali, siis kuulen üpris hästi. Ja see paneb teised unustama, et mul on kuulmispuue. Aga mind ärritab see, et poes ei lubata telefoni katsetada. Seal võib televiisorit vaadata, raadiot kuulata ja äratuskella plärisema panna, kuid telefoni testimine ei tule kõne allagi.

“Piercy & Stearns.” Säärasel päeval ja kellaajal olin arvanud, et satun automaatvastaja peale, kuid minuga rääkis meeldiv naisehääl.

“Kas doktor Piercy on vaba?”

“Kahjuks mitte.” Hääl muutus ebasõbralikumaks, justkui oleks kõne vastuvõtja oodanud kedagi teist. “Kui soovite vastuvõtule registreerida, siis helistage uuesti ja teid ühendatakse meie teenindusega.”

“Ma pole patsient, olen ajakirjanik.” Seda öeldes tundsin end valevorstina.

“Mina olen doktor Stearns, tema partner. Kas ma saan teid aidata?”

“Helistan Leta Blackburni asjus.”

“Ah jaa. Kas ta on leitud?”

“Veel mitte. Kas te tunnete Letat?”

“Muidugi. Ta töötab koos doktor Piercyga ühe projekti kallal.”

“Erotomaania teemal?”

Naine ahmis nii kuuldavalt õhku, et ma poleks pidanud selle kuulmiseks isegi telefoni heli valjemaks keerama. “Arvan, et peaksite siiski doktor Piercyga rääkima.”

“Meelsasti. Millal ta vabaneb?”

“Nagu ma ütlesin, on meie kliinik nädalavahetusel suletud. Hoolitsen selle eest, et ta teie teate kätte saab.”

Andsin oma telefoninumbri ja tänasin doktor Stearnsi. Seejärel avasin sülearvuti.

Tere, doktor Piercy. Üritasin teile täna õhtul helistada ja vestlesin põgusalt teie partneriga. Olen ajakirjanik, kes elab ajutiselt Leta Blackburni korteris. Kas meil oleks võimalik rääkida loost, mille kallal ta töötas, enne kui kadus?

Parimate soovidega

Geraldine LaRue

Miks ma küll nii kirjutasin? Mind pole juba sellest ajast saadik Geraldine’iks kutsutud, kui ma viimati kasuperre sattusin. Ja ma kirjutan oma e-kirjade alla alati suure G, millele järgneb käsitsimaalitud kõver G, minu parem käsi südamel. Ja mis tähendab parimate soovidega? Nii lõpetavad kirja moekad suhtekorraldusfirmad, kes ajalehtedele vihjeid saadavad. Vähemalt nad ise arvavad, et on moekad. Parimate soovidega. Kõike paremat soovides. Huvitav, kui paljud inimesed arvavad, et just nemad lõid selle trendi?

Nii alustasin tutvust doktor Piercyga, mille kohta mu ema ütleks vuhvel.

Tundsin isu piparmündikommide järele. Avasin karbi. Piisab sellest, kui haaran pihku pulbriga kaetud valge pastilli, kui juba tunnen, kuidas suu süljega täitub. See tunne sarnaneb mõttega sidruni lõikamisest. Torkasin pastilli keelele ja igatsesin Nathani järele. Oleme mõlemad piparmündikommidest sõltuvuses, sest kunagi aitasid need mul suitsetamise maha jätta. Ja Nathan algul lihtsalt ahvis mind.

Keerasin ukse seestpoolt lukku ja ronisin voodisse, vaevumata riideid seljast võtma. Võib-olla aitab doktor Piercy raamat mul õhtut sisustada. Keegi, kahtlemata Leta, oli esimeses peatükis ühe lause kollase markeriga alla tõmmanud.

Inimene, kes kannatab selle pettekujutluse küüsis, otsib igasugust tunnustust, kaasa arvatud negatiivset, mis loob tunde, et ta on kellegagi seotud.

Taipasin, et pole just parim aeg psühhopaatidest lugeda, kuid otsustasin siiski veel ühe lehekülje kasuks. Seal oli järgmine esiletõstetud lause. Ainult ligi kümme protsenti kõikidest jälitajatest on erotomaanid, kuid enamik erotomaane tegeleb mingil määral jälitamisega.

Selle toreda lause saatel suikusin unele.

Kuid mitte kauaks. Ärkasin segaduses ja sirutasin käe Nathani järele, kuni mulle meenus, kus ta on. Mis oli mu äratanud? Mäherdune heli oli mu rahutusse unne sekkunud ja mu ärkvele raputanud? Haarasin padjalt mobiiltelefoni ja hiilisin ukse juurde. Olin täiesti kaitsetu. Heli võis tekitada mingi süütu asi, näiteks kõrvalkorteris töötav pesumasin. Aga see võis viidata ka ohule. Jumal tänatud, et olin valvelaua numbri mobiiltelefonisse salvestanud. Otsisin selle välja, hoidsin sõrme kõnealustusnupul ja lähenesin magamistoa uksele.

Kui seisin sellest vaid kümnekonna sentimeetri kaugusel, hakkas link pöörlema. Teisel pool ust oli keegi.

Haarasin lingist ja sikutasin seda enda poole, ehkki teadsin, et uks on lukus. Ent link jätkas pöörlemist. Sissetungija logistas seda teiselt poolt.

“Kes seal on?” Lasin lingist lahti ja vajutasin kõnealustusnupule.

“Leta?” Kas ma kuulsin kellegi häält? Või kujutasin seda ette? Ma polnud kindel. Igaks juhuks karjatasin.

Miski prantsatas tugevasti vastu ust. Karjatasin veel kord.

“Valvelaud,” vastati liini teisest otsast.

Vuristasin korterinumbri ette. “Keegi on sisse murdnud. Tulge üles.”

Seejärel kuulsin veel helisid. Üritasin eristada hääli või karjeid, kuni viimaks kuulsin koputust magamistoa uksele. Surusin põse vastu jahedat puitu.

“Turvateenistus, preili Blackburn,” öeldi ukse tagant summutatud häälega. Niisama hästi võinuks seda öelda sissetungija.

“Ma pole Leta Blackburn, kurat võtaks! Olen tema korterikaaslane.”

“Kas avaksite, palun, ukse?”

“Kust ma tean, et olete tõepoolest turvamees?”

Ukse alt libistati sisse ametliku välimusega isikutunnistus. Sellel oli pilt mustanahalisest valvurist, kellega olin kohtunud juba nädala eest.

“Kes seal väljas oli?” küsisin ma.

“Ma ei näinud kedagi, proua.” Ta oli mind juba eelmisel nädalal prouaks nimetanud ja mu sellega vihale ajanud. Järelikult pidi olema tegemist sama tüübiga. Avasin ukse.

“Pean selle kohta aruande koostama,” olid mehe esimesed sõnad.

“Helistage kordnik Warrenile ja Marshallile,” soovitasin ma ja püüdsin rahulikuks jääda. “Mul on köögis nende telefoninumber. Keegi käis siin Leta Blackburni otsimas.”

“Kas olete kindel?”

“Ta pidi äärepealt ukse maha murdma.” Põrnitsesin selle alläärt, mis oli pinnuliseks täksitud. “Näete?”

“Kas see oli mees?”

“Vist küll.”

Turvamees keeras pea viltu. “Mulle tundub, et te pole päris kindel, või mis?”

Et olen kehv valetaja, siis olin sunnitud tõtt rääkima.

“Olen kuulmispuudega.” Ta piidles mind ja kergitas kulmu, justkui püüaks otsustada, kas peaks mu vastusega leppima. “Aga ma kuulsin midagi – kedagi. Ja nägin, kuidas link pöörles.”

Turvamees takseeris ust. “Selle teeme korda. Lukud vahetame samuti ära. Kas olete täiesti kindel, et kahju tekitati täna õhtul?”

“Ei, ma mõtlesin kogu loo välja! No kuulge, ma olen kuulmispuudega, mitte vaimuhaige.”

“Rahunege, proua. Üritan teid lihtsalt aidata.” Ta kõmpis mööda lühikest koridori suurde elutuppa. “Siin puuduvad vägivaldse sissetungimise märgid,” nentis ta ja osutas välisuksele. Ma ei pidanud tema häält kuulma, teadmaks, et ta räägib kõhkleva tooniga.

“Kas te ei näinud kedagi majja sisenemas?”

Mees raputas pead ja ma märkasin, et ta kohmetub.

“Kus te olite?”

“Allkorrusel, valvelauas.”

“Kuidas te teda ei näinud?”

Veel kohmetust.

“Noh?” küsisin ma.

“Eeldades, et keegi ikka sisenes majja, pidi ta saabuma ajal, mil olin tööpostilt eemal.”

“Ja kui kaua see võis aega võtta?”

Ta mõtles järele ja takseeris mind hindava pilguga. “Hea küll.” Ta vaatas mu huuli ja selgitas: “Olen üliõpilane. Ülemus lubab mul tööpostil koolitükke teha. Töötan kahes vahetuses ja valvan viitteist korterit. Vahel ma lihtsalt kukun kokku.”

“Kas te tahate öelda, et jäite vahiputkas magama?”

“Sulgesin ainult viivuks silmad. Sääraseid asju juhtub vahel. Aga kui kaebate majaomanikule, siis jään töökohast ilma. Ma ei või seda endale lubada.”

Nõjatusin valgele köögikapile ja lugesin tema särgilt nime. “Kas taipate, et seadsite mu elu ohtu? Kas te ikka mõistate, Cor­­dell?”

“Ärge liialdage. Te ei tea isegi, kes siin käis.”

“Aga ma tean, et keegi käis siin.”

“Andke andeks, proua,” kohmas mees. “Mõtlen seda tõsiselt. Enam seda ei juhtu, vannun jumala nimel.”

Võib-olla oli asi hilises kellaajas. Võib-olla tema palve siiruses või noore kolledžipoisi näolapis. Või oli mul lihtsalt hea meel, et jäin ellu ja ta saabus mu kutse peale nii kiiresti kohale. Otsustasin tema vastu lahke olla.

“Ma ei kaeba kellelegi, Cordell,” lubasin ma, “aga te peate lubama, et ei jää enam tööpostil tukkuma. Te teate, et Leta Blackburn on kadunud. Kui ta on röövitud või on keegi selle juhtumiga mõnel muul viisil seotud, võib see isik tagasi tulla. Pole välistatud, et täna juhtuski midagi säärast.”

Cordell sulges silmad ja hingas välja sõna, millest ma aru ei saanud. Sellele järgnes kinnitus: “Uskuge mind, hoian teie korteril eriti hoolsalt silma peal. Teen seda niikuinii.”

“Kas teatate mulle, kui näete midagi või kedagi veidrat?”

“See ei kuulu mu tööülesannete hulka.”

“Ma olen ajakirjanik ja oskan saladusi hoida. Lubage, et hoiate mind toimuvaga kursis. Palun.”

Valvur noogutas tõsiselt. “Olgu pealegi. Ja ma vahetan teie korteris juba täna öösel lukud ära.”

“Just seda ma tahtsingi kuulda,” laususin ma. “Aga nüüd helistame politseisse.”

Võmmid tulid ja läksid. Nad ütlesid, et sissemurdmisest pole jälgegi. Kas ma olin ukse tagant inimese häält kuulnud? Kas olin kindel, et lõhkumisjäljed on värsked?

Kas ikka olin?

Miks ma olin arvanud, et võin säärasesse linna kolida, ajakirjanikuks hakata ja suudan enda eest hoolt kanda? Kas mul olid hääled peas? Võib-olla oli hoopis radiaator tööle hakanud nagu sel kellaajal vanas koduski? Ei, ma tundsin higises pihus ikka veel lingi pöörlemist.

Doktor Malcolm Piercy ei pidanud mind enam ärkvel hoidma. Selle eest hoolitses mu süda, mis adrenaliini verre paiskas. Ma ei saanud terve ülejäänud öö jooksul sõba silmale.